Towards little literature

Kiri tundmatule

2012-02-01T04:46:00.000-08:00

Keda 1277. aastal siis hukka mõisteti?
Hukka mõisteti, aga peategelasi ei hukatud, sest 1277. aasta hukkamõistmised oli tüli Pariisi ülikooli teoloogiateaduskonna ja seitsme vaba kunsti teaduskonna vahel. Teoloogia oli kogu keskaja vältel privilegeeritud teadus, mille poole iga üliõpilane püüdles. Viimase instantsi tõde jäi teoloogidele, iseasi, mida nad teoloogia all mõtlesid. Äkki hakkasid kõik, nii teoloogid kui vabade kunstide esindajad mõtlema, et on väga palju tõlgitud Aristotelest ja tänu sellele tekkis selline arusaam maailma loomisest, mis ei olnud piibliga vastuolus. Esmapilgul.
Kõige liikumapanevaks jõuks on aristoteliaanide meelest esimene liigutaja, mis ise ei liigu, tema viis sõnumi loomisest vahendava intellekti kaudu esimesele mateeriale, kes tegi taeva-alused maailmad ehk mediantes. Ja kuna vahendaval intellektil oli vaba tahe ja juba esimeses mateerias oli olemas mõistus, siis on ka inimesel vaba tahe ehk mõistus. Aga siiski on inimesed patused, sest surematu hing ei suuda valgustada korruptiibleid kehasid, keha on patune ja peab kogema jumalikke visioone, enne kui paremaks muutuks. Kõik see protsess toimub igavesti, sest isegi kui maailm on Jumala loodud, pidi juba enne seda olema paik, kuhu ta selle maailma lõi, sest midagi ei saa sünnitada, ilma et ei oleks selleks paika, seega on midagi, mis jääb igavesti. See ei saa tekkida ega hävida - õpetas Pariisi ülikooli magister Siger Brabantist. Kõik on olnud alati ja jääb ka alatiseks. Ja tekkis ka küsimus (ei tea kellel, ilmselt kellelgi seitsme vaba kunsti teaduskonnast), et kui on olemas kogu minevik ja kogu tulevik, kas kogu tulevik mahub kogu mineviku peale? Sellepärast leidis 1277. aastal Sensi piiskop ja Pariisi ülikooli hukkamõistmiskomisjon, et tuleb hukka mõista 4. tees: "Et miski pole igavene lõpus, kui ta pole olnud igavene alguses." Kui nüüd magister Siger leidis, et maailm on igavene ja jääb alatiseks, siis leidis ta, et Jumala suutelisuses on võime luua mitmeid maailmu. See viiski teadusajaloolaste arvates teaduse arengu Giordano Brunoni ja arvamuseni, et kosmoses võib olla mitmeid maailmu / tsivilisatsioone. Sigeri seisukohast 1277. a tuleneb kogu kaasaegne teadus.
Aga siiski õpetas 1277. aastal Pariisi ülikoolis mõnda aega ka üks teine magister, Aquino Thomas, kes viiskümmend aastat pärast oma surma sai pühakuks ja kiriku doktoriks. Tema seisukohtadele tugineb kaasaja katoliku kiriku õpetus. Tema arvates ei ole maailm igavene, see on kunagi loodud ja kunagi lõpeb. Aga ei ole võimalik öelda, millal ta loodi ja millal ta lõpeb, sest Jumalas ei ole "enne ei pärast". Samuti on Jumal kõikjal enda ümber ainus olemine, kõigile teistele on ta oma substantsid laiali visanud või pillanud, nii et iga pisemgi tolmukübe kopeerib mingil määral Jumala olemist ja Jumala valgus peegeldub temas. Sel määral kui Jumal on, ei suuda olla miski muu universumis, sest ülejäänud asjad eksisteerivad sõltuvalt temast. Nad ei ole, nad eksisteerivad. Igas tolmukübemes on tahe matkida Jumalat ehk esmast matriitsi, aga kui sellele lisandub veel mõistus, siis on tegemist inimesega. Seega suudaks inimene Jumala meele järele olla kõige täiuslikumal määral, palju enam kui suvaline tolmukübe.
Seega leidis Thomas, et miski on kusagilt alguse saanud ja lõpeb millegagi. Radikaalsed aristoteliaanid aga arvasid, et kõik on ja kõik jääb. Ent averroistid leidsid hoopistükkis, et kõik võib olla igavene, aga ta on kunagi palju hingi ja substantse välja sülitanud ja kõik need tunglevad kord temasse tagasi. Sellega olid kõik nõus, et igale hingele vastab üks ingel, seega on üks ingel iga inimese kohta.
Oldi küll palju vaieldud, aga ei oldud lõpuni selgeks tehtud, kas Jumal on ette näinud, et üks tegelane sureb katku, aga teine sattub noa ohvriks. Kuna Jumal liigutab kõiki taevasfääre oma äranägemise järgi ja kindlat korda mööda, siis arvati, et inimeste kohal, kellel on halvasti läinud, on ka Jumala nägemise kohal must auk. Nad on pigilinnud, kellel ei saagi hästi minna. Ei suudetud jõuda kokkuleppele, kas Jumal on kõik ette näinud ega ka selles, kas inimese mõistus segab keha või on asi vastupidi. Ka Aquino Thomase põhjalikud teosed ei andnud sellele mingit vastust. Et asjades selgusele jõuda, kutsus teoloogiakomisjon millalgi enne 1277. aastat enda ette vabade kunstide professori Sigeri Brabantist ja uuris temalt mitmesuguseid asju. Ehkki teati, et neid asju, mida nüüd just uurima asuti ei suudetagi lõpuni seletada, sest Jumala kohta keegi ei suuda midagi ütelda. Siger tuli kolleegide ette ja keerutas ennast välja, nagu ka üks teine tegelane, Giles Roomast, keda süüdistati seitsme eksliku teesi väljatöötamises, mis algavat sõnadega "Quod Deus non potest" (et Jumal ei suuda). Siger Brabantist ja Giles Roomast keerutasid end välja, neile anti lõpparve ja neid kui professoreid enam ei vajatud. Nad olid sunnitud Pariisi müüride vahelt hoopis välja kõndima!
Siger astus seitsme vaba kunsti teaduskonnast minema ja läks laia ilma, olevat hiljem kusagil Euroopas surnud, mitte seoses Pariisi hukkamõistmistega. Giles raputas endale tuhka pähe, ka tema sai õppejõuna lõpparve, kuid hiljem õnnestus tal naasta oma tudengite juurde, oma reputatsioon taastada täiel määral, enamgi veel. Kui Siger oli Pariisi müüride vahelt lahkunud, siis põletati kõik tema raamatud, samuti põletati üks Aristotelese raamat, mida oli nähtud temal loengu ajal käes olevat (kui õppematerjal). Põletamist juhtis Étienne Tempier, Sensi piiskop, kes tegi ennast sellega narriks. Kuna Aristotelest lugesid kõik juba vähemalt kakssada aastat ja polnud mõtet temaga sõdida.
Kuigi Aquino Thoma õpetus tol ajal arvati põhiliseks filosoofiaks, siiski ka teda puudutasid 1277. aasta hukkamõistmised. Keegi, kes teda kritiseeris, leidis, et Thomas õpetab, et Jumal saadab oma info kõigele olevale välja ajakiirena, aga tegelikult süttivat igaühes Jumala valgus, täiesti iseseisvalt, inimese asi on ainult püüda oma hinges leiduvat valgust. Ja igas inimeses võivad süttida mitmed valgused, nagu:
1) lumen fidei ehk usu valgus;
2) lumen intellecti ehk vahendava intellekti valgus;
3) lumen medio, mis haarab mõlemat ja on just selline, nagu inimene mõtleb Jumalale välja saata ja millised inimese silmad on.
Hukka mõisteti nii see seisukoht, et Jumalast ei ole võimalik midagi teada saada, kui ka see, et Jumalast on midagi võimalik teada saada. Vasturääkivused nende 219. teesi korras tulenevad sellest, et hukka mõistmise dokument oli kirjarull. Komisjoni iga liige harutas seda rulli lahti just sel määral, kui talle sobiv oli ja kirjutas sinna juurde, mida heaks arvas. Umbes nagu tänapäeva lapsed mängivad "poomise" mängu. Või "arva ära" mängu, ka seal kirjutatakse, mis parajasti pähe tuleb. Osa komisjoni liikmeid olid filosoofias ebakompetentsed või ei saanud aru, millest jutt käib, seega sattus nimekirja ka selliseid "kahjulikke" seisukohti (teises mõttes kas absurdseid või arusaamatuid):
- et Jumal ei suudaks luua endale sarnast, vaid ainult endast sõltuvat;
- et inimene kogeb pärast surma kõike head;
- et Jumal ei saa teha paljusid hingi korraga;
- kes seisuselt vilets, ei filosofeeri;
- et Jumal ei tee midagi uut, ei suuda ta ka uuemat uuest sõltuma panna;
- et Jumal peab paratamatult tegutsema;
- et ingel ei vastandu maailmale;
- kes tunneb ära mõistuse, see tunneb ära kõik;
- kui parandada on võimalik, antakse rohtu;
- et tahe jääb hoiule jäetult puhkama;
- et teoloogide jutlused toetuvad muinasjuttudele;
- et tahe muutub kõikevaldavaks isuks;
- et hoidumine tegudest kahjustab kõiki jõudusid ja liike;
- et õudseim lõpp on surm;
- et ei peaks palvetama;
- et abieluväline seks ei ole patt;
- et õnn on kindlustatud tervise, enesekindluse, elu ja surmaga, hakkab õnn õitsema, elad, kui langeb, siis sured.
Nii et oli küll konflikt, aga neid kes olid selle konflikti tekkimise juures, ei hukatud.

Tänase päeva sündmused

2012-01-29T11:46:00.000-08:00

Ärkasin, kell ei plärisenud, panin ruttu riidesse ja jooksin kooli. Kool oli tühi. Pühapäev, naresin ja lonkisin koju tagasi.
Lülitasin sisse Tallinan TV ja seal rääkis Mart Ummsela.

Selim Hatum ja Faris Hatum

2012-01-25T06:08:00.000-08:00

Tänase päeva olen veetnud mööda Lasnamäe igivanu tuttavaid paiku kõndimas ja kohaliku arsti juures rutiinses kontrollis. Sellel proovimisel selgus uuesti mu tavaliselt küllaltki kõrge töövõime. Nagu kosmonaudil.
Vaadates aknast halli ent sümpaatset talvehämarikku (pildil) meenusid meie poisilikud fantaasiad novembrikuust 1982. Muidugi Lasnamäel, kus tol ajal oli protsentuaalselt vähem venelasi kui praegu. Tulime Kaleviga koolist koju. Kalev oli teinud suuremõõtmelisest hallist kustukummist nimega "LENINGRAD" templi, uuristanud sinna sisse pealuu ja kondid. Minu juures oli pudelike templivärvi. Kõndisime minu poole uut pitsatit proovima. Raadiost teatati, et Jordaanias olid kinni võetud (võimalik, et Iisraeli palvel) kaks palestiinlast: Selim Hatum ja Faris Hatum. Nende pihta oli oma korteriaknast pommi visanud proua Schulze. Mööda! Kolonel Selim Hatum oli palestiinlane, kes oli seotud inimestega, kes olid seotud kuninga-vastase vandenõuga Süüria armees (hüpoteetiliselt). Kuid Faris Hatum olla olnud majakõrgune palestiinlane, vähemalt ütles nii Kaido või keegi muu.
Resümeerin: me hakkasime pitsativärvi proovimise asemel joonistama Selim Hatumit ja Faris Hatumit. "Faris" - nimi peaks viitama pärslasele või pärsialikule. Kalev joonistas pika ja peenikese Farise, mina lühikese ja paksu Selimi. Mis ajad need olid? Need olid laste naljad, poisikeste süütu lapselik huumor. Oma teada me polnud mingid jõnglased, olime justkui nagu täitsamehed, püüdsime karjääris autot ehitada ja kogusime üsna haruldasi marke. Need olid õnnelikud kujunemise päevad. Kus me ka ei käiks, milliseid katsumusi justkui ei koguks, ikka heidab elulaine meid tagasi neisse kohtadesse nagu puruvanakesi (infusoore) ranna oksarisu juurde.
Fotol: "Oma korter, see oleks vast unistus..." Vaade Lasnamäe majadele Medicumi aknast süngel, ent siiski lootusrikkal jaanuaripäeval, ühes raamatuga "Pätu põnev päev".

Mälestused

2012-01-22T23:27:00.001-08:00

Pole möödunud kuigi palju aega sellest päevast, mil me puu otsast alla tulime ja tagajäsemetel kõndima õppisime, esihammaste vahel aga suurt kaigast hoidsime, mis tegi meie elu hõlpsamaks ja rõõmsamaks. Me vaatasime maailma teiselt tasapinnalt, nähes seda paralleelselt silmapiiri, ehk nagu me siis ütlesime – ulkuga. Me hakkasime armastama naisi, nägime juuri, lehti, tüvesid enda ümber, lõkke juures kodustasime koera, kes ilma meieta oleks jäänud üksikuks ja kurvaks. Me ei ulgunud mitte kuu, vaid tähtede poole.
Kümme tuhat aastat tagasi oli kliima tunduvalt soojenenud. Aasta keskmine temperatuur oli küllap isegi kõrgem kui nüüdisajal. Sood tekkisid endiselt, turbakihil seadsid ennast sisse üsna tänapäevaste moodi kailud, paiselehed, kummelid ja karuohakad. Taimede muundumiste tsüklid on tuhandete aastate pikkused, aga inimmälu ja tema mõtte jõud kestavad kauem.
Metsades levis valitseva puuliigina mänd, kuid esinema hakkas ka leppa, jalakat ja pärna. Tasapisi tuli sealt kusagilt eestlaste tulevane püha puu – tamm. Loomastik muutus liigirikkamaks, lisandus lehtmetsadele iseloomulikke liike, nendeks olid ürgveis ja hirv, senisest sagedamini võis kohata metssiga.
Taandunud Antsülusjärv ei tekitanud tänapäevale iseloomulikke kõrgsoid, vaid need olid madalad siirdealad, mis tekkisid. Nii mõnessegi tammekoorde lõikus siis üksiku jahimehe kiviväits, noortest mändidest ja vanadest kaskedest eraldusid samblatordid, mis videvikus, kui ööbik lõpetab laksutamise, paistsid metsavaimu endana. Puud olid praegusest madalamad, aga vetepeeglid, millest nad peegeldusid, puhtamad.
Nõnda siis – kihistus: Kunda kultuur, aeg, varamesoliitikum; käsitööndusolukord – keraamikaaeelne kiviaeg; külatüüp – sesoonne küla. Oli 8000 aastat enne meie aega. Arvatakse, et toonane hooajaline küla oli meile tuntud hajaküla analoog. Seda küll, et inimesed pidid koonduma lõkkeaseme lähistele, kuid kollektiivis tekkivad vastuolud, tõrjumised ja taas-ühteliitmised tekitasid erinevaid seltskondi. Külanimetus „sesoonne“ tähendas eelkõige seda, et hilissügisel tuulisteks ja jahedateks muutunud rannaäärsed asulakohad jäeti talve saabudes hoopis maha, et minna võimsate tammikute ja männikute rüppe.
Maailmasõõr oli ümmargune, aga rituaalne ilmapuu oli läbilõikav kvadraat selles ümaras maailmas. Lõkkeaseme-kujulisus oli maailma sünonüümiks ja laps või loom, kes läks küla kaitsvast piirist välja jalutama, tegi tavaliselt kaare ümber asula. See oli seesama ümara vormi armastus, mida Pritannike elanikud, kes hilisneoliitikumis asusid välja töötama oma Stonehenge-kontseptsiooni, nimetasid henge. Henge oli tsirkulaarne maamärkide rida, mille vahelt oli võimalik sooritada taevavaatluseid peamiste tähtede alusel ja jälgida pööripäevahommikuti päikese triumfaalset esiletõusu.
Domineerisid patriarhaalsed suurpered, kütiti tundrataolises metsas, kalastati siseveekogudel, kuid mitte just väga merel, söödi juuri ja mugulaid. Soome keeleteadlase professor Erkki Itkoneni järgi ei olnud Uurali algkeel veel lagunenud, aga olid olemas sõnad nagu ked[i] (käsi, nt mordva ked), selän / silim (susi, röövloom), pähke (maitsev sarapuupähkel), ema või emä, etä (eespoole), järwä (järv või laugas), jo (vrd eesti „iga“ või sm. „jota“ / „joka“), juma (esialgu tähenduses taevas, hiljem jumal), kalke (naiste peaehe), käme või käma (jalanõu, hiljem tulenevad sellest „käimad“), käske (sõnad, mida hõimujuht ütles, enne kui kogu seltskond jahile läks), kenä või kevä (kevad), kusa (metskirss, kuslapuu), majajas (kobras), mrt (mees; sellest tulenevad hilisemad mort = mardus, aga ka osa komide omanimetus ´merja´ = inimene), jalka, jeko-jakt-jekti (see tähendab „tantsima“, hiljem tuleneb sellest sõna ´jenka´), jer[z] (tige, see sõna on elanud läbi muundevormi ´jõõras´), kala, kaks (kakta; üldse kõik numbrid), kanz (haarata), kauka (pikk maa), ke (kes?), koje (koidik), kojua / koivu (kõiv, kask), kura (vanduda, kurje jõude appi kutsuda), kule- (kuulda), karne (kaaren), lakka (katus), lampe / lammi (soo), leuda (leida), leme (lihavedelik), lone („luua käskude järgi“, seda sõna säilitab muinaseesti linnusenimi Loone), lume, luwe (lõuna või ida), lippe (liblikas), maje (maa), metsä (maa-ala kusagil, millest parasjagu räägitakse, aga kus ei olda), mete (mesi), mini / minä (abiellumisealine neitsi), mone („väga palju“, vastandina hilisemale sõnale „mõni“), mu („mõni teine“), mura (laulma, nagu näha, ei olnud viis-kuus tuhat aastat tagasi laulmisel ja müramisel suurt vahet), moske / mõske (pesema, suur linn – Mõskva – on saanud sellest oma nime, et temast läbi voolav vesi algküla pesi), maires / muires (suue, eriti mesipuu väljaulatuv lennuava – pole võimatu, et sellest algtüvest on alguse saanud nii „mõis“ kui „müür“), naje (naine, vogulitel tähendas ka tulejumalannat ja päikest), nojta (nõid), nepel /neplz (jõust puudu), nole (nool), sälä (lõikama), sidä (süda), siivo (korralik, siivas, kaine), soie / soita (hääl, häälitseda, ka: äne), sorwa (sarv), surwe (metsik loom), suwe (suu), säre (oja), šinere (hiiri / hiir), too, teke-, ulke / ulku (silmapiir), wajne (s.o hing, hingeõhk, näit ostjaki uind, kildin-lapi vujňe; tööhing – vaimo on sellest sõnast), arwo (hind), ahtje (isa; näit lapi ahttje) ja veel väga paljud analoogilised väljendid.

Siger Brabantist

2012-01-20T02:24:00.000-08:00

XIII sajandi kuldaväärt intellektuaalses atmosfääris rändas läbi Euroopa üks hämar vaim, mõttehiiglane nimega Siger Brabantist.
Siger Brabantist oli Pariisi ülikooli magister. 7. märtsil 1277 needis Sensi piiskop Étienne Tempier 219 teesi, mis kõnelesid meie Issandast, filosoofia olemusest, mõistusest, hingest, algmateeriast ja imedest. Nende 219 teesi hulgas oli 13-15 teesi Sigerilt Brabantist, milles oli läbivalt juttu kõigist neist teemadest. 49. tees "et Jumal ei saa liigutada taevaaluseid kehasid ainult kindlat liini mööda" (Quod Deus non possit movere coelum motu recto.)ja 92. tees "need kehad võivad liikuda ainult oma sisejõu tagajärjel, milleks on hinge jõud" (Quod corpora coelestia moventur a principio intrinseco, quod est anima) on Sigerile omistatud ja on sisult platonistlikud. 9. hukkamõistetud tees käib ka Sigeri kapsaaeda, kuid siingi on tajuda teatud moonutusi: "Polnud kunagi esimest inimest ega saa ka olema viimast, on vaid alati olnud liikumine inimeselt inimesele."
Pärast kondemnatsiooni pidi Siger Pariisi ülikoolist põgenema ja ta olevat hukatud kolm aastat hiljem Orvietos, 40-aastasena.
Me kujutame ette üksikut Euroopa intellektuaali, rändamas oma pennide eest ostetud setukal läbi Loire´i oru. Kuid asustatud punktide lähedal ihuüksi reisimine oli keskaegses Euroopas kindel surm. Siger pidi liituma rändavate munkade salgaga, kellele ta oli liidriks (Siger - "lipukandja"). Üldiselt oli tollal kombeks, et pühad isad rändasid eesli seljas.
Tegelikult õpetas Siger, et pole mateeriat ilma liikumiseta. Polnud kunagi aega, mil kunagi ei olnuks aega. (Just nagu vahva sõdur Švejk: "Ega kunagi põle olnd, et midagi põle olnd.")
Midagi ei pöördu tagasi sinna, kus midagi pole olnud, märkis Siger oma "Impossibilias", mis juba 1270. aastal tundus Notre-Dame´i teoloogilisele komisjonile kahtlane. Komisjonile andis nõu suur filosoof ja Aquino Tooma õpetaja Albertus Magnus, kuid ülejäänud komisjon ei olnud filosoofias tugev. Magnus oli tugev filosoofias, ent ei olnud tugev Pariisi ülikooli sisesuhetes. Vanamees ei teadnud, et teoloogiliselt kahtlaste väidete taga on Siger, ta leidis, et neid on õpetanud lihtsalt averroistid. Nii on ka tänapäeval: vana emeriitprofessor teab küll hästi doktriine, kuid ei tea kunagi ülikooli siseintriige.
1277. aasta hukkamõistmistele oli iseloomulik, et neeti mitte ainult vastuolulisi teese, teiseks, neeti ka suisa väljamõeldud ja vääriti mõistmisest tekkinud teese ja kolmandaks, kui midagi sarjata, peab olema see õige tõde, millega sarjata. Praegu on katoliku kiriku (mille kants ju Pariisi ülikool on peaaegu alati olnud) ainsaks tõeks Aquino Thomase "Summa theologiae", ent sel ajal polnud see sugugi nii. Puudus selgelt defineeritav peavool. Hukka mõisteti isegi selgelt toomaslike joontega väiteid. Et inimese taju võib olla mõõt Jumala tegemistele (Thoma järgi on päris selge, et vaid Jumal "on olemas", kõik taeva-alused maailmad lihtsalt "on", vt 45. tees). Et Jumal on "iseendast määratletud" (de se determinatur) - aga kust me seda teame? Kas me oleme käinud Jumalat vaatamas? Samuti oli täiesti tomistlik fraas, et Jumal on oma tegemises ja liikumises igavene, kui ta ei oleks igavene, siis oleks pidanud olema mingi asi enne teda, mis on võimatu (51. tees). Hukkamõistmiste akadeemilisest kompetentsusest kõneleb hästi asjaolu, et ebaõigeks mõisteti 51. tees, mis kuulus Thomasele, sealsamas aga leidis mitte-heakskiidu 49. tees, mis väidetavalt kuulunud tema ideoloogilisele vastasele Sigerile Brabantist! Thomas kutsuti isegi Roomast Pariisi, et ääri-veeri uurida, kas ta mitte oma teatud vaadetest lahti ei ütleks. Tema läks, sest "hea dispuudi vastu" ei olevat tal kunagi midagi.
50 aastat hiljem Thomas kuulutati kiriku doktoriks, ta kanoniseeriti ja selleks ajaks oli Dante juba leidnud tema püha pea ümber erilist nimbust.
Meie ees on professor Pierre Duhem´i sajandivanune elutöö "Le système du monde du monde. Histoire des doctrines cosmologiques de Platon a Copernice". Selle ingliskeelse tõlke 125. leheküljelt tuleb hästi välja väide, et tollel ajal õieti ei olnudki vähegi tuntumat filosoofi, keda 1277. aasta hukkamõistmised poleks puudutanud. Kõiki süüdistati, kuid kedagi ei ähvardatud - kust siis küll tuli kuulujutt, et Siger hukati? Võib-olla teda ei hukatud, kindel on aga see, et ta sunniti häbiga põgenema sellelt vaimse kogelmogeli küpsemiselt. Aga seni pole ka keegi suutnud sellele asjaolule rahuldavalt vastata.
Miks sisaldasid Pariisi ülikooli 219 hukka mõistetud kontseptsiooni algusest peale ebakindlust, nõnda et ei olnud selge, kas ei soovitud nendega mõne hukka mõistetu pead paitada? Ladinakeelsed averroistid esindasid kahe tõe kontsepti, mis paigutati teineteise kõrvale antinoomiatena. Nii talitas Scotus ja nii ka Siger Brabantist mõnes oma teoses. On olemas kaks tõde: sapientia Christiana ja sapientia philosophica. Sapientia Christiana on alati selline, nagu Jumal tahab. Sapientia philosophica elik filosoofiline tarkus lähtub loogika reeglitest ja seal võib küsida ükskõik mida: kas või seda, miks Jumal ei loonud teist endasarnast jumalat, kes oleks kah kõikvõimas. Kuid antinoomiad - need on vastandamised, see on dialektilise meetodi alus. Nii on see ka Aquinolase "Teoloogia summas". Esitatakse mingi küsimus ja siis proovitakse mitut selle lahendust. Viimati talitas nii Immanuel Kant, kuid skeptiline küsimustik on mis tahes teadusliku maailmavaate alus. Et ei usuta esimest ettejuhtuvat jama, vaid selle kohta esitatakse küsimus. Nii oleme suure brabantlase neljakümneaastasele elule ja tegevusele ka osalt selle eest tänu võlgu, et meil siin sõidavad ringi raketid ja ma kirjutan sedasinast fooliot kompuutril.

Olla Boeing

2012-01-15T05:18:00.001-08:00

Olen hiigla Boeing kesk õhuteed halli,
ootad mind Sa, sädelev-suur WTC,
ning Su särasilmist ma näen ju küll, kallis:
seal, kus lõpeb asfalt, seal ootad mind veel!

Teine sõber läks ja jäigi teele
ning metallkarkassi veel embas ta rind...
Tuleta siis hetkeks, kallis, meelde,
olen suur Boeing ja minul on hind!

Minu võimed

2012-01-07T00:41:00.000-08:00

Kõigepealt unustamatut uut aastat minu blogi arvukale lugejaskonnale! Olete mulle kallid - kuidas ma küll ilma teieta hakkama saaksin?
Tänaseks teemaks on sündmuste ette nägemise võime. See on teadmine selle kohta, et miski võiks kohe juhtuda. Lõppeva aasta sündmustest ennustasin õigesti õige mitmeid asju. Kõigepealt oli mul kohe selge, et Breivik on skiso - seesugust juttu oma ema (tuhandetest) seksuaalpartneritest, rassipuhtusest ja inimesele kukkuvate tolmukübemete erilisest kahjulikkusest võib rääkida üksnes hull inimene. Hilisem psühhiaatriline ekspertiis kinnitas minu prognoose.
Teiseks rääkisin sõpradele pikemat aega, et vaadates näkku Kim Jong Ilile on pikematagi selge, et see inimene sureb lähikuude jooksul, aga tema poega Uni hakatakse jumalikustama. Ei möödunud nädalaidki, kui nii juhtuski. Ema kõneles, et see oskus on antud edasi geneetiliselt emaliini pidi. Vanaisa puutus sellega kokku Velikije Luki rindel. Ta teadis täpselt ette, millisest kaeviku sektorist tulevad sisse sakslased ja käsutavad: "Hände hoch!" Nende miinipildujas aga enam miine ei ole, need on välja lastud ja kaua sa ikka vastu pead tranšees 20 - 25-kraadilises külma tingimustel. Samuti on ju ajalooline fakt, et ligi 6000 meest tulid 1942. aasta detsembris Saksa poolele üle - või võeti vangi, selles veresupis ei olnud tseremooniatel ega ametlikkusel suuremat tähtsust. Kuid vanaisa ei läinud sel korral Hitleri eest sõdima, nagu noid mehi kehutati, ta teadis, et sealt avaneval maailmal on temale pakkuda ainult surma. Seegi on ettenägemine. Kui nüüd väljenduda teaduskeeles, siis eritingimuste hulgal x ja y avaneb kontrafaktuaal (faktivastane maailm) X, milles tagajärg on ainult surm. Paralleelmaailmas, mida ei ole kunagi toimunud, on sul lõpmatu hulk võimalusi ja nende võimaluste ahenemisi - on võimalik kontrollida, kas sa saaksid surma sel lindil, millele sa ei ole kunagi astunud. Kontroll oleks võimalik, kui tegutseks superkompuuter, mis võtaks ükshaaval läbi kõik need inimesed ja olukorrad, kellega ja kuhu sa potentsiaalselt sattuksid.
Siiski on tõenäoline, et seda võimet ei ole mul geneetiliselt tingituna. Nagu juuresolevalt pildiltki näha, veetsin lapsepõlves palju aega vanaisaga ja laps paneb üht-teist kõrva taha sellest, mida tema näeb ja kogeb. Kõige reaalsem on, et laps saab aru ka millestki sellisest, mida täiskasvanu enam ei mõista või millest ta lausa keeldub aru saamast. Pilt on tehtud Valtu mõisa antvärkide maja ees tõenäoliselt 1978aasta suvel. Tol korral kingiti mulle suviseks sünnipäevaks poleeritud hoiuseen, mille sees sai kopikaid hoida.

Vead, vead, vead...

2011-12-31T00:19:00.000-08:00

Stephani Pariisist teine hukkamõistmine 6. märtsil 1270. Stephani vead seekord:

Quintus, et maailm on igavene;
Sextus, et esimest inimest ei olnudki;
Septimus, et hing on inimese vorm, mida inimene on rikkunud oma sureliku kehaga;
Octavus, et pärast surma lahutatud hing ei kannata tegelikku puhastustuld;
Nonus, et vabal tahtel on teistest sõltuv jõud ega ole see iseseisev;
Decimus, et Jumal ei tunne lihtsat vaid ainult liitset;
Undecimus, et Jumal tunneb ainult ennast;
Tredecimus, et Jumal ei annaks surematutele ja puhastele surelikke ja ebapuhtaid vorme;

Stephani Pariisist esimene hukkamõistmine aastal 1226. Stephani vead sel korral:

2) Jumal ei suuda luua endasarnast, vaid loob sellise, mis temast sõltub, nii et Jumala looming ei ole signum perfectionis;
3) et Jumal suhtleb looduga harva, kui ta need juba loonud on;
4) et Jumal ei anna igavestele inimkeha;
5) et Jumal oma esimese tahte läbi ei suuda luua endaga võrdset ega tugevdada oma võimet;
6) et ühe loomeaktiga ei saa luua paljusid hingi
7) et Jumal loob vaid sel kombel, nagu ta sel hetkel loob;
8) et Jumal on lõputu kestvusega võime, kuid mitte aktsioonis; et Jumal ei suudaks mitmeid maailmu luua;
9) et Jumal ei suuda luua algmateeriat ega taeva-aluseid ilmu;
10) tahtega ei ole võimalik uut luua vana läbi muutmata;
11) et esimese põhjusega (prima causa) ei saa määrata järgnevust tulevikus, esiteks, kuna järgnevus pole üksikasi; teiseks, kuna tuleviku järgnevus on particularia (ainulaadselt seisev asi), kuna Jumal ei suuda ära tunda ainulaadselt seisvaid asju. Kui meelt ei ole, siis ei ole võimalik ära tunda vahet Sokratese & Platoni vahel, põhjuse ja põhjustatu vahel; jumalik eelteadvustus on teadvustatute olemasolu esmane tingimus, jumalik tarkus on tarkusealuste eeltingimus;
12) et esmane mateeria ei ole suutlik ilma keskmisi ja teisi taevaaluseid asju jagamata, sest midagi ei transmuteeru ilma transmuteeruja ja transmuteeruvateta;
13) et üks vahendaja ei ole võimeline mitmuslikeks efektideks;
14) et esimene printsiip ei ole põhjuseks igavestele ja analoogilistele asjadele
15) et esimene põhjus ei suudaks midagi tunnetavat luua ex agente, ega ka ex agente ei ole ka tunnetatavaid asju ilma mateeriata;
16) et algpõhjused võivad kõrvale kalduda oma järjekorras, saaks kord olema selline, et vanemad lubataks ettepoole, et teisesed põhjused on eraldi esmasest;
17) et midagi uut ei ole võimalik luua ilma vana osavõtuta;
18) et jumal ei saaks taevasfääre liigutada ühtlaselt;
19) et Jumal ei saaks tegutseda irregulaarselt, jagades oma tähelepanu kord siia kord sinna;
20) et Jumal on igavene tegudes, kuid mitte vahendajas;
21) kõik see, mida Jumal ise korda saadab, pole kunagi igavene;
22) et Jumal tahaks luua midagi, mida tas endas juba on;

Asjad jaotuvat nelja liiki

2011-12-26T05:01:00.000-08:00

23. jaanuaril 1225 mõistis Rooma Püha Isa hukka ühe "kahjuliku" raamatu, Johannes Scotus Eriugena Periphyseoni, mis omal keerulisel kombel arendas edasi panteismiõpetust, olles seks hetkeks, tõsi küll juba neli sajandit vana:
"Olgu nüüd Püha Isa tahte järele väljendatud, et üks raamat, äraandlikult tituleeritud, on läitnud paljusid äraspidiseid ketsereid nende ussitanud kindlameelsuses. Nüüd on pühadele isadele, Sens´i peapiiskopile, tema usaldusalustele (sufragaanidele) ja teistele vendadele kontsiilist tõe ja õigusega edasi antud, et meie ei salli selle raamatu sisu õpetamist ei üheski kloostris ega muus paigas, mitte üheski hoovis ega katuse all, kus õpetatud mehed uustulnukate tugevust proovivad ega talu meie ka seda, et üliõpilased seda kirjatööd avavad. Hingehooldaja põlgusega peame tagasi lükkama sellesinatse raamatu, mis ajab segamini teie päid. Oleme selle teose mis tahes osades ärevuses ise läbi lugenud ja saadame teile soovi põletada see kindlameelselt, avalikult, viivitamata ja seda avamata."
Keeruline on selgitada 9. sajandil elanud Eriugena õpetust. Eks tema järgi jaotuvad asjad siinilmas nelja liiki: asi, mis loob ega ole ise loodud (Jumal), loodus, mis loodud ja loob ise (esmased põhjused ja Logos), asjad, mis ei ole loodud, aga loovad (põhjused ajas) ning asi, mis ei ole loodud ega loo ise ka iial (see on mitteolemine ehk Jumal kui lõplik lõpp; lad.k. mergens orta suprema). Kõiki asju paneb liikuma vahendav mateeria ehk materia informa, ta voolab välja eimiskist, saades miskiks emanatsiooni käigus. Jumal opereerib igavesuse atribuutidega, mis tähendab, et ta ka ise ei tea, et ta loob maailma, ta on üle igavese ruumi ja selle suhtes transtsedentne. See, mis maailmas on ja mis ei ole, on igaveses seoses, nagu ka asjad, mis on juba sündinud ja noodki, mis on igavesed. Mis kord on sündinud, see ka ei ole igavene.

Isamaa on hädaohus!

2011-12-07T01:01:00.001-08:00

Ja mina olen midagi ette võtnud konkreetselt isamaise meediapildi kaitseks. Mul on kurb meel ja nukker tuju, kui asjad Eestimaa radadel veerevad halvasti. Minu lapsepõlve rajad on siin, endiselt laulavad ammuste aegade pääsukesed ja õitsevad pääsusilmad neis tihnikutes, kus ma rändasin. Suured olid mu unistused, minu käed lapsetaskutes sügelesid tegude järele ja nii saigi minust tegude inimene - mitte targutaja. NB! Konkreetsete tegude inimene! Tean, et looklev rada kulgeb ikka sinna, kust me kõik oleme tulnud, neist teetähistest saab ikka jõudu meie armastust janunev süda. Ilus, ilus, ilus on maa, mida armastan - ja kui Hando Runnelit edasi tsiteerida, siis:
Me liigume loogeldes loojangu poole,
me mõõdame päevaga määratu tee,
me liigume loogeldes loojangu poole,
me süda on rahul, meid rõõmustab see!

Koer Grimpeni mädasoos

2011-11-30T21:46:00.000-08:00

Sherlock: "Barrymore, kuhu te kadusite?"
Barrymore: "Ma olen Grimpeni postkontoris, söör. Saadan teile telegrammi praegu. Koer on ka siin, kas soovite suhelda?"
Sherlock: "Ah ikka Grimpenis? Kas Baskerville´ide koer?"
Koer: "Uuuu! Uhh-uuu!"
Sherlock: "Kas te ka teadsite, mis te tegite, Barrymore? Te lõhkusite meie uurimise senise versiooni, sest oletasime, et koer on soos koos Seldoni, sunnitöölisega, kellel on soe kasukas."
Koer: "Uuuuu! Kuradi... uuuu!"
Sherlock: "Kas midagi muud öelda ei oskagi?"
Koer ja Barrymore: "EU oska-uuu..."

Toots, Teele, Tõnisson ja Tali

2011-11-22T08:21:00.000-08:00

"Juubalil ja Abiseomil olid kolm last," luges Tõnisson klassitoas.
"Need olid Abimelek, Melkiseok ja Naabar. Ja Naabarist sündis Jaabal
ning Jaabali eluaastaid oli kolmsada ja nelikümmend kaheksa.
Jaabalist sündis Sabuream, Sabureamist sündis Gaagar, Gaagarist
sündis Madulaf, Madulafist sündis Juilhaigar,Juilhaigarist sündis
Maalpede ja Maalpede eluaastaid oli kakssada ja kaheksakümmend ja
kaheksa," luges Tõnisson taas pühast raamatust tervele klassitoale
ette.
"Ja Maalpede sai ühte Baaramiga ja Baaram sai käima peale ja neist
sündisid Namnam, Metuusalek ja Mapats. Ja Mapats läks Nutumüüri
juure ja palvetas seal kõikvõimsa Yähoo poole ning Yähoo läks
kõrbesse ja sai seal nägijaks. Siis ründasid neid metsikud rumakii
hõimud ja Metuusalek ütles: "Veel täna saate te minuga põrgus
põlema!" Siis aga võttis Metuusalek oma naise Mirjami ja nad läksid
ära Egiptuse vangipõlve, kus vabalt jooksid rohutirtsud, kaamelipiim
ja mesi. Siis sündis Mirjamist Eenok ja Eenokist sündis Jäänuk ja
Jäänukist sündis..."
"Istu, Tõnisson," ütles Julk-Jüri. "Puhas kaks seekord. Ole teinekord
hoolsam."
Samal ajal küünitas Toots Petersoni poole, et salamahti näidata ühte
kärvanud kõutsi. "Näe, Peterson!" Sellega äratas ta kohe köstri
tähelepanu.
"Toots, kuripatt!" kõlas köstri-härra hääl. "Mis sa seal niheled,
nagu oleks sul paise kannika peal. Istu vagusi. Ja sina, Teele ka! Mis
sul põues on?"
"Ei midagi!"
"Kui inimesel midagi põues ei ole, siis on tal põu tühi. Sinul on ta
punnis. Mis see "ei midagi" on?"
"See on selline eimidagi, et ma ei või öelda ei midagi."
Köster tegi ümber gloobuse tiiru. Tõnissoni loetud õppetüki
temaatika ei olnud ammendunud. Köster esitles nüüd piiblinimede
koondregistrit, millest vasakult paremale ja vastupidi, ülalt alla
diagonaalis ja vastupidi sai lugeda uusi piiblinimesid:

N U U B A L
H A L R O T
H A L K A S
J A A B A L
H I I R E D
S U B A R U
Y A H O O D

"Loe, Tõnisson," käskis köster.
Aeglaselt ajas paks poiss ennast pingis püsti. Veel läikis ta lõug
rasvast: kodus olid olnud jälle söögiks seapraad hapukapsastega.
"Hall rott," veeris Tõnisson. "Hall kass..." ütles ta uuesti.
"Näe, Tali," sosistas Toots. "Vaata, mis mul seal põues on. Aiai!" Ta
oli toppinud endale paar põrsast põue. Petersonil oli kaasas merisiga,
Vipperil oinas ja Tali oli kodu aianurgast leidnud ühe sitika, mida
Saare majapidamine rohkesti sisaldas.
Kõik poisid tegelesid oma loomadega, ainult Tõnisson pidi salmisid
lugema, sest Tõnisson ei olnud muud kui suur süüdlane.
Luts aga vaatas üle kihelkonnakooli klassitoa, lillelise pilvena
vallandusid tema ajusagaraist lapsepõlvemälestused.

Karjaküla

2011-11-12T23:41:00.001-08:00

Merimõisa on väike koht Lohusuu ranna ja Karjaküla mõisa vahel. Kõndisin paar nädalat tagasi Meremõisast Karjaküla poole ja tegin selle pildi. See on kunagine tee Tammeaukudeni ja Tammeaugu taluni, kus 1623. aastal lõõmasid nõialõkked. Mõisavirtin Mallelt varastati tema beebi ja see laps oli kaks tundi kadunud. Kuigi Mall leidis oma jõmpsika üles, süüdistas ta selles autus teos tüdruk Maretit ja kedagi talupoega Tammeke Wolki, kellel olevat ühendus kurjade jõududega. Wolk ja Maret (tekstis Marret) olevat tahtnud tema ainsa silmatera Kuradile ohverdada. Sõber oletas, et kõik see leidnud aset suure kivi lähedal, mis Lohusuu rannal paikneb, kuna seal asuvad vanad puud. Oleksin ma teadnud neid puid kohe vaadata - ilmselt need puud siiski ei ole, kuna 1623. aasta puit on juba ammu varisenud.
Veel süüdistas Mall Maretit, et too on juba kolmel pühapäeval järjest jumalateenistusel armulaualeiva suhu võtnud, seda suus kandnud ja siis kuhugi haavapuu (tõenäoliselt hiiepuu) alla sülitanud. Maarjapäeval (25. märtsil), kolmandal sülitamise päeval ilmus oblaadi peale vaht. Ka ilmus välja üks mustas riides mees, kellega Maret kõnelda ei tohtinud – pidi vaid mehele kuulekalt alluma. Nad tantsisid "Kommer, du gehst das vor" seal härjasilmade vahel. Ja härg vaatas neid tõsise näoga.
Palju aastaid on möödunud sellest päevast. Need sugupõlved, kes seal elasid, on kadunud kõrvalharusid jätmata ning sealsetes soodes leidunud raud on taotud atradeks. Meil on aga ikka veel imeline heldimus libistada käega üle pehme rohelise sooja rohu neil aasadel, sellel teel. Karjakülas on ammu sotsiaalabi keskus ja palaval tööpäeval istuvad keskväljakul lihtsalt vene rahvusest inimesed, kes saavad abirahasid. Nad ei häbene esmaspäeva hommikut ja kella 12-t, kukuvad pinkidelt, lastes omale suva järgi veereda liitriseid ja kaheliitriseid Tauruse plastpudeleid.
Veereb mõni niisuke pingi alla, siis tõstavad teised ta kohe taas üles, ise pudelitega kolistades. Ons selline seltskond siis meie Eesti Vabariigi tulevikulootus?
Aga mida on neil meestel siis teha? Keila asub kaugel ja pole ka kindel, kas Keilast tööd saab. Takso-auto (ehk minibussi) pilet Keilasse maksab siit üksnes 70 eurosenti. Bussijuht ütleb, et paljudele on see siiski kallis, nad ei saa seda endile lubada.
Päike on leemendanud tublisti ja kasukas seljas aurab. Ei, mina ei ole libahunt, olen rändur, üksik vaene teekäija. Astun poodi, et osta tubakat ja viina. Ebanormaalselt soe sügis kõrvetab nüüd veel rohkem. Vaatan kvadraatset mõisa-aset, kus nüüd on bussipeatus. Mõisa kõrvalhooned on varemetes, ent turritavad siiski nõgestest välja. Kuskil vedeleb roostes ja ära ruunatud lapsevanker. Milline järeltulev põlv küll sellest lapsevankrist on tõusnud?
Aga juba tulebki Keila kirik, kust Maret nelja sajandi eest õnnetult välja astus, mäludes leiba oma suus. Üks nüanss - kui sul on leib suus, siis sa Kuradiga mitte kõnelda ei saa.

Lennart Meri and Pytheas of Massalia

2011-11-02T23:24:00.001-07:00

The theory of Saaremaa´s sacredness is still interesting, but mostly unverified today. This hypothesis was firstly presented by Lennart Meri, the later president of Estonia, in his book Hõbevalge (´Silvery-White´, 1976 and 1981, Tallinn). Saaremaa has been separated a little from rest of the Estonia for the centuries due to medieval notorious pirates lived there. Meri´s hypothesis is connected with remarkable historic event, the falling and impact of the Kaali meteorite (7th century BC). The radiocarbon dating of the impact site in Kaali, Southern Saaremaa determines the age of this disastrous event 698±200 BC. L. Meri accentuated that various results of the impact could have seen in the area of 1,5 million square kilometres, which presumably covered the whole Central Europe from contemporary Gorky to Bruxelles and Vienna. It thus followed that for the inhabitants of the Southern Sweden, the sun rose from North-East and seemed to set on the same place, which was against the logic of the people of those days.
Meri drew a parallel with a Greek explorer Pytheas of Massalia´s lost work „On the Ocean“ which, quoting a statement of Geminus of Rhodes, saying: „...the Barbarians showed us the place where the sun goes to rest“ (ca 325 BC). The indication of the sun´s resting place of Pytheas´ voyages sounds baiting, but both Lennart Meri´s and Karl Kello´s researches contain the same mistake – the iron mine, towards which the Romans were very enthusiastic and hunger of, was not came from Saaremaa. Most likely, it was Belerion or Priteni (contemporary North Downs – London, Reading and Brighton), and a distance, indicated by Pytheas to be a way to mysterious Thule, fitted with the route to Iceland. So the honour to be the Thuleans should be assigned to the Icelanders, not the Estonians. It was not evident that Pytheas ever visited Saaremaa, but indications of the space disaster in Estonian folklore heritage are nevertheless pretty clear.
We could find pause-making statements from The Chronicle of Henry of Livonia about ancient Estonian god Tharapita (whose name later identified as „Thor, help!“) that flew from holy Ebavere hill to Saaremaa. According to Lennart Meri, the imaginations of burning, meteorite-hit Saaremaa have pressed into the patterns of Estonian folk songs („burning Saaremaa“), Finnish runos (Saaremaa, the island of the blacksmiths and the island of Ahti) and Poetic Edda (Fenrir-myth). Karl Kello makes his consequences from Meri´s theory and goes farer. His point of view is described as emphasizing Saaremaa as the completely tabooish place of the European semiosphere. He memorizes that the second name of Kaali lake is Alue lake and ´Alue´ meant ´holy´ in some kind of proto-substrate of the Finnic-Baltic languages. Kaali crater looks like a mouth of hell and a bed of the sun at the same time. It is clan of Kalevs („the strong ones“) that has put to guard this place and according to some folktales Kalevipoeg has obliged to bear the sun on his head. He is a overloaded giant with blissful descent, whose feet could not sustain this burden. This is the reason he became an archetype of the man, whose feet constantly happened to be in the trouble. There were several historical and mythical figures, corresponding to the story of injured knees or foot joints: Finnish saint Henrik, Saint Olaf of Ringerike, Kalevipoeg, and Great Tõll, a local hero from Saaremaa. And last, but not least, Vesse (Wescelinus), Oeselian war leader in 1344, who hanged on the catapult by his foot.
According to Kello´s historical theory, there was only one defence against the strangers´ will to break hero´s knees or feet: to glance his buttock from backwards. This prevention-magic pose was common for the cultural space of the medieval Europe and was also a pose of fearless and unresponsible fool, being capable to challenge the mighties of this world and even put to doubt the existence of God. For Karl Kello, hypothetical peerage of Oeselia, called the Sun people or the hell people, had made the island „forbidden“, as the Incas hold their position in Peru or the Rangatira engages it in the Maori culture. As explaining Henry´s sentence „The venerable bishop of Riga... catechized the first of elders´ sons“, Kello hints that there was legitimate heir of the Sun people, which was simply immersed as „the Pharaoh“ and with whom no one wanted to negotiate. He might be a little boy as well. But the first of the heirs Albert wanted to baptize „devotedly“. The story remembers fate of two Inca brothers, illegitimate Atahualpa and legitmate Huáscar, whom the first was chosen by Spaniards as a negotiation partner and the second was helped by them to die.
There are several unverified elements in Kello´s theory. At first, „The Chronicle“ was not a collection of the religious enigmas, it was simply a lecture, as it read by the Order´s certain knight or its priest during the Swordbrother´s lunch times. It contained no deeper allusions, all the possibilities for them were exhausted by quoting lines of the Scripture, that was intelligible for the warriors. The Pharaoh meant the Pharaoh of Egypt. On the other hand, it was true that Oeselians had several aristocratic traditions at this time, having been carefully hidden from the circle of external nations around the Baltic Sea.
Picture: hs.fi

At old Jõmm´s grave

2011-10-23T01:43:00.000-07:00

Joosep Toots was very fond of flying ghosts in the churchyard. „Say this magic spell on New Year´s Eve, in the corner of sauna,“ he explained. „Then someone hoofy will come. Our hind saw him once and described the situation: at first he stood still in the corner, doing hen´s voice — tot-tot-tot. The hind asked: how did you get here, hen? But this certain „he“ came out from his corner and terrified him. Then our hind left this place immediately and the ghost accompanied him from the door, goggling him with his burning eyes. Only a silver bullet can take him down, yeah. But at second time I myself was passing the old chapel in the churchyard. Well, I was passing the chapel and thinking about, may I receive the treasure of old Jõmm, the nobleman buried behind the corner of chapel. After digging the treasure I would buy to my mates the whitebread as much as they could eat, thought I. So, I was nearing to the chapel and listening – all quiet. Then I started to measure the building, a side was eight feet long: the first, second, third foot and there was the right place. Very well, thinking only, here I must read my spell to get the treasure. Without spell, the treasure would fall back to the underworld and take yourself along if you could not timely release its handle. But alas, there was light required, I was lighting a match but seeing a huge bone on the ground. What a carrion here, thought, it will be good if it don´t suppurate the bloody spume, rotate on my hands and cry: „Clogbone! Clogbone!“ No, I was able to use it as a jimmy and prize the wall. As working there, I was unexpectedly listening as someone scratching himself against the corner. How are you, I was asking, are you kind of scabby? And then they all came, all sorts of ghosts, buried, burned and so on and the voice ´viu and vops´ was coming with them, a sort of. I was hitting them with my breadbag and several bugaboos were getting lost so. There was one special vops, grabbing with tooth at my breadbag, this one I was also scaring away at the moment, as hitting him with my globe.“ (Oskar Luts, „Kevade“, 1913).

Sõbra Buracinshky mälestuseks

2011-10-18T05:09:00.000-07:00

"Miks sa vaatad kogu aeg möödanikku?" küsis ema mult eile. "Kas hakkad eluga lõpparvet tegema?"
Oh ei, ei hakka. Kaugeltki mitte. Olen praegu lihtsalt Mustika baaris Müürivahe tänavas, kus me sõbra Boris Buracinshkyga tihti istusime, et kõnelda oma esivanematest, armastustest ja muust tühjast tähjast.
Boris töötas raamatukogus. Ta kabinet asus raamatukogu paremas tiivas. Tihti kohtusimegi temaga just koridoris, kus ta jalutas raamatukogu paremast tiivast vasakusse tiiba.
Kohtumised olid andekad, mis siin enam öelda. Mis siin üldse rääkida, nagu üteldakse tuntud Eesti telelavastuses "Kolm rubiini". Kui ma ise tahtsin temast kirjutada, siis nüüd ju kirjutangi.
Kord kõnelesime ühest daamist, kes luuletab. Luuletab siiani, Borissi aga enam ei ole... "Tal hakkab juba luule paremini minema," ütles Boris esimesl korral, kui kuulsime tema esinemist Rahvusraamatukogus. Teine kord jälle: ta on ilusamaks läinud.
Päike paistab hetkel otse silma ja ma näen ennast peeglist. Näen, et suunurgad on ülespidi. Kord läksime Borisiga tülli. Sellest ma ei pajata.

Surma rist

2011-10-06T10:23:00.000-07:00

Kõigil pole kahju, kõik ei austa surma. Mõni inimene Facebookis arvab, et Steve Jobsi ei olnudki vaja, ta ainult segas (Apple´i toodete mitteühilduvuse pärast, väidetavalt). Masside praegu välja näidatud kiindumus tema vastu olnud kentsakas. Mida nad temast jumaldavad, kui ta ainult segas?
Vastikud inimesed on vastikud sellepärast, et kord on nende vastu oldud vastikud. Pistetakse oma nina igale poole, kõigega on neil asja. Ja nad ei küsi endalt kunagi, kes neilt küsis. Vanameister on kirjutanud: kadakat ja kasepuitu võib poleerida ja lakkuda niipalju kui tahes, aga keegi ei tule ütlema, et need on tamm ja kastanja. Narrisid ei külvata ega lõigata, nad kasvavad ise.

Ootamatu lõpuga lugu

2011-10-01T09:49:00.000-07:00

Julius Oro "Muna" on üks kõige ootamatu lõpuga lugusid maailmas. Puänt on täiuslik. Keegi ei oleks osanud aimata, et Aino võtab terad ja ootab tibukest. Enne oli jutt ikka muna söömisest. Kana munes uue muna, aga ta tahab sellest järelkasvu. Ta ei tule vastu gurmaanidele.
Kirjaniku ja kooliõpetaja Julius Oro (1901 - 1941) mõrvasid bolševikud 25. augustil 1941 Paldiskis. Kurjad keeled jutustavad, et venelased võtsid suure raudteevaguni, ajasid inimesed selle sisse ja lükkasid Pakri poolsaarelt merre. Nii hukkunud ka kirjanik Oro (Oengo), kelle juttu "Muna" kord isa mulle ja mu õele luges, meid põlvile (kumbagile põlvele) võttes. Niisugust hukkumise viisi ei tasuks ka päriselt uskuda, sest siis oleks roostetanud vaguni jäänused veel merepõhjas alles. Aga kuidagi ta kadus ning tema kadumises on süüdi sõda, Stalini režiim, kommunism üldisemalt. Ta jõudis enne ära viimist veel kooli võtmed koolipreilnale visata.

Novak - Otis, malepartii laeval Goliath

2011-09-23T06:29:00.000-07:00

Film: "Navigaator Pirx" (Test pilota Pirksa; 1979).
Pooleli malepartii Tom Novaki ja Jan Otise vahel kosmoselaeval Goliath. Valge käigul. Revanši ei tulnud, sest laev sõitis läbi Cassini lõhe. Seis on seda huvitavam, et mängitud robotite vahel, kes maksid rohkem kui pommituslennukid. Tom Novak oli neuroloog ja küberneetik, Jan Otis oli elektroonik.

Majapidaja tütreke. Ludwig Uhland

2011-09-21T00:44:00.000-07:00

Kord läksid kolm burši jäält üle Reini
üht virtinat tülitasid seal veidi:

"Hea emand, kas on sul ehk veini ja taari,
kas tütar sul, kaunis, ei läinud veel paari?"

"Mu veininõul ikka on tuli all,
kuid tütar mul kirstus on, sügaval."

Neid ilus ju tõesti ei vastu neil tulnd,
jah, surilinal magab ta igavest und,

tagakambrisse koolnud, seal sügaval.
Burš kergitas katet sel palakal.

"Jah, kena," ta sõnas. "Ma võtnuks su hurmad,
kui nõnda õnnetult sa poleks surnud."

Käis teinegi burš seal, kus kirstuots
ja temagi ütles: "Mis tore tots!

Kui poleks sind nõnda siin viimasel nõlval,
nii palju siis aastaid ma oleks su kõrval."

Kui kolmas burš tuli, siis eemaldus muid,
ta suudles seal huuli nii kahvatuid:

"Sind armastan homme ja päevades kõigis,
sind armastan Jumala jäädavas riigis."

Ühes Keskerakonnaga edasi!

2011-09-07T08:19:00.000-07:00

Keskerakonna vastane kampaania viimasel ajal ajakirjanduses on alusetu.
Täna on kolmapäev, 7. september. Kuid terve pühapäeva, 4. septembri veetsin ma Pirital, inimestega vesteldes, kui Keskerakonna esindaja. Käisin mitmetel kohalikel ehitusobjektidel, vaatlesin taristute arenemist, rääkisin tööliste ja ettevõtjatega. Panin ka ise käe kellu külge. Inimeste mure- ja valupunkte oli põnev kuulata, kuid samas ka liiga õpetlik. Iidne reegel ütleb juba psühholoogias: räägi inimestega ja sa avastad nii ka küllaldaselt väärtuseid iseendas.
Julgen kinnitada, et Pirita areneb. Linnaosa juhid eesotsas minu erakonnakaaslase Tiit Terikuga hoiavad ära vaid roheliste alade ehk linna kopsude hävitamist. Eramajad on seal juba viiekümnendatest ja varasematest aegadest saadik. Isegi silikaltsiidi leiutaja Johannes Hint sai oma elamise sealkandis. Omal ajal, need olid kauged, järjest vähem teada olevad ajad. Järjest rohkem on siginenud ka mitmekorruselisi ühismaju. Kuid hiigelpilvelõhkujate ehitamine Leroux ausamba ja TOPi vahele on põhjendamatu. Kohalikud elanikud kinnitasid mulle, et arendajad pakkusid mingil hetkel selle plaani välja, kuid taas kriipsutati see maha: seda kasesalu sealt maha ei võeta. Pigem lahkub Terik, kui et võetakse maha praegune nõnda looduslikult mesilastaru sarnane hotell. Austa neid, kes on su ümber ja nemad austavad sind.
Rahva hulgast võrsunud juhid ei luba linnasiluetti rikkuda. On suur asi, kui väikesest külast võrsub inimene, kes kaitseb seda kohta maailma tõmbetuulte eest. Elus puutuvad kõik kokku millegi apokalüptilisega, kuid oma kodu tunne saadab sind alati.On seltskondi, keda rahva mõte ei jata ükskõikseks.

Iseäralise grupe üleskutse

2011-09-05T09:57:00.000-07:00

Tartu ühe vabriku naistööliste sotsiaaldemokraatlise töölispartei grupi huvitav üleskutse 2. märtsist 1905:
"Sõbrannad! Astume ühiselt meie nõudmise eest välja - jäegu töö seisma, nähku toored paksu kõhtudega saksikud, et meie nende orjad ei ole. Näitame nendele, et ka meie inimesed oleme, kelledel niisamasugused tunded, soovid, püüded ja ihad on kui kõigil teistelgi. Meie ei lase oma pühamate tundmuste üle naerda. Meie ei lase oma inimlikka tundmisi jalgade alla tallata. Küllalt oleme me kannatanud, küllalt on meie verd ja elujõudu imetud, küllalt on meie naisterahvalikku puhtust toorete kirgede kustutamiseks jalge alla sõkutud - küllalt! Meie kannatuse-kaal on täis, verine ülekohus kisendab kättemaksmise järele! Ülesse, võitlusse, seltsimehed, võideldes jääme sihile! Passimise raha meie tasku, mitte peremeeste tasku. Nõuame iseäralist tuba! Nõuame palgale kõrgendust 5 rbl!
Peremees ja iseäranis üliõpilased peavad teadma, et meie mitte nende lõbuks ei ole ja et neil ühtegi põhjust ei ole naisterahva auule külge puutuda. Meie kaotsi läinud ja lõhutud asjade eest ei vastuta."

Müstika ja fantastika

2011-09-01T23:36:00.001-07:00

Ei hakka õnnistama ega ristima, tarest ei lähe ma välja ukse ega hoovist värati kaudu ja vaatan ma, ori, sel laial tänaval heledasse maailma kõrgeimate taevate mustade pilvede all. Nende kõrgeimate taevaste mustades pilvedes näen ma tulemadu tulehiilguse ja tulerattaga. Ja karjun, ma ori, ja palun ma, ori: „Kuhu te siis lendate, tulehiilguse ja -rattaga?“ Ja räägib mulle tulemadu: „Ma lendan kolmkordüheksa maa ja mere taha Babüloni kuningriiki, et seal järved ja jõed kuivatada ning metsa ja kännud süüdata!“
(Peterburi Izmailovski polgu arstiõpilase Ivan Bezsonovi e. Unetu armumaagia tekst, mille eest ta teenis 1737. aastal kolm rivi kadalippu.)

Kas teate, milline noormees ta oli?

2011-08-18T07:12:00.000-07:00

Надежность полета Ю. А. Гагарина была 0,73. В первые 25 секунд полета спасения не было... (Ученые.)

Oli mürin, oli tuli,
välja kohal vaikus suri,
laulsid tulemöllu väed,
aga tema tõstis käed.
Koidutäht küll pani täpi,
aga tema ütles "Läki!"
Nagu unes, haugi soovil,
tõstab kätt ta kosmodroomil...
Mida mäletan neist päevist,
mida varjab tähetolm?
Enam maailm seda näe vist
hall on kaasaeg, julm on olm.
Mis ta andnud meile hinge,
ööde sära, laululinde,
võitu, tallamata teid,
võimsaid valgussekundeid?
Kibe pisar üle pale,
jäime temast kamarale,
maale maha, kruusateile,
oli ammu, oli Eile,
kui ta päevad otsa said,
elu kedrus maha käis.
Andromeeda kuldset niiti
ikka näeme kesk orbiiti,
raadioteleskoobi tipp
mäletab Gagarinit.

Ode to President Lincoln

2011-08-14T23:06:00.000-07:00

A picture hangs on my room,
so close to heart of mine, deepest,
who´s depicted on it – is Lincoln,
he is speaking on it to the people.
Look, bend in the wind stormy lindens,
a tempest in October is loud
and there, in historical wind-fair
great Lincoln talks to the crowd.
Our Lincoln is speaking and watching:
worker´s mass there above him lies.
I watch from the window of picture
his pleasing, courageous eyes.

Return to homeland, 1945

2011-08-13T02:26:00.000-07:00

After grievous years of separation
now I see my dearest native fields.
When I watch my land, for ages longed,
I want do my former job again.

You, my land, are so great,
young and powerful and always now
with victory, with peace.
We shall do everything for your glory.

I lived under those oldest rowan-trees,
full of fruits in golden autumn times.
But my songbird waits behind the window,
sadly glancing to the passing road.

Juuli 1995

2011-08-03T23:15:00.000-07:00

Täna hommikul üritasin väga palju kiirustades edasi töötada ja otsisin märkimisväärse tempoga taga oma 2009. aasta märkmikku, kus sees andmeid, mida saaks töö juures kasutada siis, kui on aega. Märkmikust leidsin aga väljakirjutuse Meremuuseumi ekspositsioonist: kui laev kasutab sinivalget lippu, siis annab ta teada: "Ma pole juhitav, hoidke minuga sidet!" Mõtted kandusid taas kaugesse minevikku, 1995. aasta juulisse, isegi kaugemale... Millega ma siis tegelesin? Ei olnud ma toona sellise kindla mõttega nagu praegu, kui on konkreetsed sihid silme ees, valmis elimineerima negatiivseid energiaid ja tagasilöökisid. Värskelt sõjaväest tulnud noormees oli armunud, uuris plikade rühti, kõnnakut ja seeliku pikkuseid. Ja kui üks mademoiselle kandiski sini-valge triibulist pluusikest ja tema juhtmõtteks oli mõnikord "Ma pole juhitav!", mõnikord aga "Hoidke minuga sidet!", siis tekitab see praegugi sooja äratundmise.
Vanem inimene läheneb elule pragmaatiliselt ja teab, et tunnete pärast põdeda ei maksa. Teadmine, et sa ei vaja enda tõestamiseks midagi, annab tööalaselt erakordselt võimsa laksu. Käesolev suvi on möödunud varasemast tööst tekkinud energia tähe all. Ja mis see eesti mees siis ikka muud teeb kui tööd, tööd, ainult tööd. Töö tema lõpuks ka tapab, eesti mehikene variseb ehk jala pealt, jõudes ehk enne veel kiiresti mõtelda: "Aga minu üliõpilaspõlves oli üks hirmus armas naine, isegi kaks, olid mingid sündmused, mis seestpoolt soojaks teevad. Nad on mattunud mineviku kuldse mäe alla."
Tol ajal oli veel üks vahend, mis seestpoolt soojendas, see oli piparmündi liks. Seda enam ei müüda, siis oli saada. Üliõpilased pruukisid teda, kui neil olid romantilised tunded. Ankru baaris Kullassepa uulitsal näiteks. Uurin vanu märkmeid, mitte ei mäleta, kus seda joodud sai, vast Virtsu sadamabaaris, Tuudi baaris... Tuudi baarist Lihula lähedal on tänaseks alles jäänud vaid märg plekk, aga 30. juulil 1992 kl. 14.15 oli see täiesti olemas. Ajad muutuvad, ja meie muutume kogu aeg nende sees.

Peata tulnukad Permimaal

2011-07-27T04:29:00.000-07:00

"Me kohtusime siin, põlluserval," kõneles naine ja ta hääl värises hirmust. "Mina tahtsin rajalt kõrvale pöörata, aga tema kohe mulle vastu. Hakkasin jooksma, mõne sammu pealt vaatasin tagasi... Püha Jumal, tal pole ju pead! Ei, see ei saanud olla inimene, ta liikus veidralt."
See monoloog on salvestatud Andronovos, külakeses, mis asub Permi oblasti lõunaosas.
Mind, ajakirjanikku tõi siia Uuralite kanti üks täiesti juhuslik vestlus. NLKP Permi oblastikomitee esimehe autojuhilt V. Korobkolt kuulsin imelikke asju. Tuleb välja, et Tšernušinski rajooni on külastanud tulnukad. See oli räägitud väga tõsiselt. Mind pani see mõistagi algul muigama. Siis aga küsitlesin oma kolleege oblasti ajalehtede toimetustest. Kuid seal ei teatud midagi ja ka Permi ülikoolis, kus tegeldakse nende probleemidega, oli vaikus.
Tšernušinski rajooni parteikomitee esimene sekretär V. Kopõlov kõneles mulle nii:
"Kui ei taha, ärge uskuge. Aga neid asju, mida seletada ei oska, juhtub kahes meie kolhoosis, kolhoosis "Koidik" ja selles Gorki-nimelises."
Läksimegi ühes Viktor Nikolajevitšiga maale. Seal lindistasin sellised tunnistused.
Gorki-nimelise kolhoosi mesinik G. Šaroglazov: "See juhtus peale peetripäeva, kuupäev oli seega 16. juuli 1989. Ööbisin, nagu tavaliselt oma metsaonnis. Keskööl läksin välja värsket õhku hingama. Seal nägin kahte helendavat keha. Nad rippusid maapinnast 200 - 300 m kõrgusel. Minust nendeni oli umbes 5 kilomeetrit. Nad olid ovaalsed, vägagi muna moodi.
Mõne minuti pärast üks kas eemaldus või kustus. Aga möödusid minutid ja ta ilmus sinna taas. Lohutasin ennast, et keegi on taas midagi kavalat välja mõelnud ega vaadelnud neid enam."
Umbes samal ajal vaatlesid neid ka mõningad inimesed naaberküladest, aga nemad panid algul tähele, et kehad olid u. 2 km kõrgusel. Pärast laskusid allapoole.
Kolhoosi "Koidik" lüpsja L. Medvedeva: "16. juulil kl 5 ajal hommikul läksin lauta. Päike paistis õrnalt silmapiiri tagant. Kui külateele jõudsin, nägin järsku, et minu poole kihutab tume kuju. Nagu keegi kihutaks mootorrattaga. Siis aga sain aru, et asi on enam kui imelik: mootorrattaga küll sõidetakse, aga mingit müra nagu ei kuuldu. Vaatan - must mees, käed pikad, keskmist kasvu ja sõidab mingil asjal kiiresti mööda suurt maanteed, juba jõudmas minuni. Aga pead tal ei ole, pea asemel on vaid mügarik.
Olin hirmu kätte suremas. Must olend on juba jõudnud minuni, äkki aga lööb helendama ja kaob. Hakkasin lauda poole jooksma. Lauda nurga juurde jõudes vaatasin tagasi ja veendusin, et kummaline objekt kordab samas kohas sama protseduuri."
Kütja V. Tšikodanov: "Ljuba jõudis lauta väga hirmununa. Otsustasime samal õhtul väljal varitsuse korraldada. Läksime suure kambaga sinna, bussi ja "Kamaziga". Aga mitte midagi ei selgunud. Kõik läksid laiali. Jäid ainult meie poisid: mina, Sannikov, Saša ja Kokorin, Serjoža. Olime küünis ja jätkasime karauulitamist. Näeme, et meetrit kolmsada meist seisavad jälle need peata olevused. Nähes, et neid jälgitakse, hakkasid nad taas kihutama ja kadusid nõlva taha."
Valvur V. Meltšakov: "Keskööl taipasin, et paberossid on otsa lõppenud. Läksin koju. Oma maja taga aga kohtasin ootamatult kahte peata olevust. Nad eemaldusid kiirelt."
Tallimees G. Medvedev: "Minagi olen viimaste päevade jooksul näinud kaht tundmatut kogu, ka ilma peadeta. Nad ilmuvad alati paarina. Mul tekkis mõte nad kinni püüda. Aga kuni ma ratsut saduldasin, nad kadusid."
Nõnda on siis paljud inimesed kohtunud "tšernušinski imega"; töötavad eri kolhoosides, elavad eri külades, erineva vanuse ja huvide ringiga. Mõne päeva pärast need anomaalsed nähtused lõppesid ja seejärel ei soovinud külaelanikud enam pressiga ühenduses olla.
"Saage aru," ütles üks minu vestluskaaslane, kes ei soovinud, et tema nimi kusagil figureeriks. "Kui ma neid peata kujusid nägin, ei uskunud ma lihtsalt oma silmi. Ma ei teeks seda ka praegu."
On muidugi palju tahta, et "Koidiku" mesinik G. Šaroglazov läheks metsas keset ööd telefoni otsima. Aga keegi neist külaelanikest oleks võinud oletada, et asi võiks ka teaduslikku huvi pakkuda. Oleks tulnud teatada.
Permi ülikooli spetsialistid said käesoleva loo autorilt infot "peatute" kohta ja võtsid sinnakanti ette ekspeditsiooni. Ootame huviga uurimiste tulemusi.
G. Bažutin, "Sovetskaja Industrija" 8. august 1989.a.
(Helendavad kujud taevalaotuses olid Tu reisilennuki lennujoon + põlenud kütuse osakeste juga. Peata mootorratturid võisid tekkida mingitüübilise samagonni tarbimisest, kuid kindel ei saa olla. Näit. Permi oblasti Kukuštani autojuhid on tihti näind teepervel kõndivat tütarlast, lähemale jõudes aga selgub, et tal on karukoon. Küllap lugeja muigab. Kuid Kukuštanis on lapsedki näinud just taolisi minotauruseid. Vt М-ский треугольник или Чужие здесь не ходят... Павел Мухортов, Советская молодежь, орган КЦ ВЛКСМ Латвии, NN 159-169, 18-25 августа 1989 г.)

4. november 2002

2011-07-24T01:19:00.000-07:00

4. november 2002, Rapla
Lahkunud on üks mees, kes otsis tõde ja õigust seda lõpuni leidmata. Väikese lapsena küüditatud, varakult vanemateta jäänud, ise ennast üles töötama pidanud, pisikesest peale Eesti riigi taastamisest unistanud ja seda riiki juhtinud poliitikutes lõpuks ometi pettunud inimesena pidi ta ju tahtma teada, miks on asjad nii nagu nad lõppkokkuvõttes on.

Rein Rubeni suur aeg oli kaheksakümnendate aastate lõpus ja üheksakümnendate alguses, kui ta ennast säästmata asus nõukogude võimu poolt represseeritute õiguste eest võitlema. Rein Ruben oli see mees, kes kutsus ellu Raplamaa represseeritute ühenduse, mis õige varsti Mementoga ühines. See oli suur töö, mida ta lähemate kaasvõitlejatega tegi küüditatute ja aastakümneid märgistatult elama pidanud inimeste eneseväärikuse taastamiseks ja õiguste kaitseks. See oli hea baas suurde poliitikasse suundumiseks. Paraku oli Rein Ruben selleks liiga sirgjooneline ja aus. Taastatav riik ei vajanud selliseid.
Oma argumenteeritud seisukohtadega võis ta olla mõnelegi ebameeldiv vastane, oma kohta uuenevas ühiskonnas otsivale ajakirjandusele oli ta aga hea partner. (ajaleht Ühistöö e. Nädaline).
---
See oli juba siis, kui isa oli surivoodil, siis koer liigutas pimedas esikus saba. Surijale kostis see, nagu oleks uks käinud. "Kas poiss tuli?" küsis isa. Ta lootis veel mind näha.
2010 olin Budapestis, magasin hotellis. Isa oli võimalik unes nii selgesti näha, nagu oleks ta mu voodi äärel istunud. Sellistel puhkudel tahetakse ehk nõuandeid jagada? Ma veel küsisin, mis sa siin teed? Tuhatkonna km kaugusel Eestist? Ei kostnud vastust. Aga see oleks võinud olla: "Ma puhkan siin!"

Üks töö lõppenud, uued järgmisel nädalal

2011-07-23T23:03:00.000-07:00

Eile õhtul lõpetasin ühe suuremat sorti töö, täna on pühapäev ja sellepärast tuleks puhata. Järgmised tööd algavad esmaspäevast.
Nägin unes, et mu alati ustav sõbranna pani uue musta seeliku selga ja ehtis jõulukuuse ära. Tekib muidugi küsimus, miks just musta. Must oli lae värv Juhan
Liivil. Lagi väänles ahelais ja sooviti, et tema võiks kõnelda. Mina võtsin väikese kelgu ja läksin hiigelsuurele hüppemäele. Oli karm talv. Kuid alla ma oma punase kelguga ei sõitnud, see kelk sõitis ilma minuta, pöördus siis nagu ootamatult kellegi kindla käe tüürituna vasakule, kust ta võssa ja üle pankranniku lendas. Ometi ei olnud hurmava punase kelgu peal kedagi. Calvin S. Halli unenäofilosoofia
järgi tähendab see seda, et laev, keda keegi ei juhi, hakkab lekkima. Eluga nõndasama.
Unenäos toimus terve uuring, miks kelk vasakule kaldus, seda viis läbi minu alati ustava sõbranna uus sõber, umbes kahemeetriste õlgadega vihmavarjuhoidja.
Pildil: lõik filmist "1612, segaduste aeg". Venemaad vallutama tulnud poola nunn kukub kokku oma mürgi sisse, mida ta teistele on jootnud, enne ahelais väänleva musta lae välja ilmumist. Teisel pildil: Jelizaveta viib oma sõbrad läbi musta saali, mille lagi ahelais väänleb.
Photos courtesy of Central Partnership, Golden Eagle, Renova-Media 2007.

Village Miku & Manni

2011-07-19T21:46:00.000-07:00

Juba "Kalevipojas" on kirjas, et unenäod on kuldsed ja sõudvad taeva all. Tänane omamütoloogia tuli vist sellest, et olen liiga palju kasutanud programmi Google Earth. Seda unenägu nägin enne kl 3.40. Otsisin justkui Google Earthiga väliseestlaste külasid Austraalias. Village Miku & Manni - object not found. Tuli välja nagu mingi teleülekanne, kus üksteise järel astusid üles 90 - 110-aastased Haraldid, Ilmed, Leonhardid, Adeeled ja Marghareted, kõneldes sellest, kui hea on väliseestlaste elu Austraalias, kuis olla kogukond arenend ja kuivõrd vaimustav on neil olla vabas maailmas. Puudu on vaid sõjaeelsest Eesti elust.
Siis nihkus teleülekande pilt väga sümpaatsetele noortele, kes justkui tantsisid eesti graatsilisi rahvatantsusid selles Austraalia igaveses kevades. Nagu mul seksuaalsus on ehitatud, noormehi ma peaaegu ei näinud, nagu öeldakse, neid seal polla. Küllap tantsisid nad oma tavapärases rahvariide-kostüümis põlvpükste, põlvetuttide, kirjute mulgi vööde ja kaabudega. Egas hame meest ei riku, kusagil nad seal olid, tantsides Kihnu ratast, Kerburaputajat, Noormeeste pulgatantsu, Mutionu pidu, Uhti-uhti-t jpt.
Aga keda ma iseäranis märkasin, olid triibuseelikutes neiud, tõelised graatsiad, keda oleks andnud taeva alla lennutada ja sealt jälle tagasi tõsta, kui keegi teine peale nende oleks pilti mahtunud. Nagu elav kosmoseleek pudenes nende tantsuratas ühtäkki laiali ja nad tulid kedagi tantsule paluma just nimelt nooremast vaatajaskonnast. Õigemini vedasid nad mehed ringi. Nad tegid seda, hoolimata isegi sellest, et Austraalia vanem generatsioon oli neid hoiatanud olema kombeline, mitte rikkuma sõjaeelseid väljakujunenud traditsioone.
Teadsin unenäos ühtäkki selgesti, et neile tüdrukutele olid asetatud kombelisuse ekstranõuded, kuid sellest hoolimata haarasid nad mõned poisid tantsuringi. Mina jäin ilma nagu ikka, sest viibisin tagumistes ridades, võib-olla olid Leonhardid ja Adeled mindki juba arvanud vanema generatsiooni hulka. Need tüdrukud olid nagu pisikesed SS-i välgunooled, vaatad korra kõrvale ja juba on ta sul kurgu all, vaatamas armsate helesiniste silmadega su peale, et sa teeksid kaasa selle ainsa tantsuringi, mil nad veel saavad sinu jaoks olla haldjad. Nende liikumine oli õrn ja kerge nagu võililleväli, millest on üle pühkinud tuul.
Ja mu unenäos hargnes lahti sügav filosoofia, et seelik on täiuslik, sest ta triibud on täpselt paralleelsed. Tänaseks on 20 aastat möödunud Muhumaa sündmustest ja progress on minu puhul olnud näha.
Olen vahepeal käe rahvusvahelise teaduskogukonna ukse vahele saanud ja tänase päeva jooksul tuleb veel üks huvitav artikkel.

Loom sai taas minuga sõbraks

2011-07-07T06:47:00.000-07:00

Täna läksin viimase raha eest poodi värskeid kartuleid ostma. 1.38 eest sain Lasnamäe turult erakordselt värsked kartulid, mida varsti hakkan sööma. Juba teel paelus minu tähelepanu vihmauss, kes oleks kuivanud päikese käes, kui päikesepaiste oleks lõpetanud varju võimutsemise selles kohas, varju, mis oli tekkinud majast ja puudest. Vihmauss oli vingerdanud asfaldile, õnnetukest oleks ähvardanud kurb saatus. Tagasi tulekul panin roomakese rohu sisse - sinna minekul alles pidasin vastavat plaani. Käe peal tundsin loomakese tänulikkust, ta liibus minu sooja peonaha vastu, sai aru, et teda soovitakse päästa. Inimese ja looduse vaheliseks teineteisemõistmiseks on nii vähe vaja. Tõsi, urgu ma talle kaevama ei hakanud, las teeb ise ka midagi. Jumal aitab seda, kes ennast ise aitab. Pole kindel, kas ta sai omale tunneli kaevamisega hakkama. Tal puudusid välised vigastused, ju siis sai. Kõige rohkem oleks teda vigastanud päike.

Juhtum laulupeorongkäigus

2011-07-04T05:35:00.000-07:00

Liikusin laulupeorongkäiku vaatavate inimeste seas, et näha eesti rahva püha ürituse ülevust. Mu ees liikus üks vanamees, oksad laiali. Ta võttis enda all maksimaalselt ruumi ja ta hallid juuksed kõikusid kahte lehte nagu kapsalehed. Äkki pöördus ta minu ees ringi ja riivas tagasi tormates minu nina. Ta püüdis kinni ühe tüdruku ja sakutas teda käest. Ta sakutas teda tugevasti. Ja torkas oma käsivarre tema nina alla: "Sina! Ma räägin sinuga! Ära vehi oma kuradi käega!" Miks kuradi? Ott sa nummikene, tüdruk on teda hullult vigastanud - kriim käel. Jube mõeldagi, missuguseid inimesi liigub meie keskel. Ja edasi läks ta, täis ässa, oksad veelgi enam laiali. Kõik inimesed taandusid tema ees, ta oli kardetav, ohtlik! Vähem kui kolmekümne sekundi vältel nägin veel ühte värdjat.
Ent see plika vaid naeris tema üle.

Kuidas päästeti Armeenia astrofüüsik?

2011-06-14T01:43:00.000-07:00

Öistest rongidest tunnen ma kõige enam puudust. Milline paradiis oli varem: libised kella kolme ja nelja vahel läbi tundmatute maakohtade, taevas on must ja selles on valge lumi, pehme ja hääletu. Aga rong vangub mööda valgesse mattunud maastikku, ikka tsuhh ja tsuhh. Ja sa oled rongis üksi, päris ihuüksi. Nagu Scipio unenägu. Risk annab sellele seiklusele värvi - kohtuda rongis tundmatute isikutega, selles midagi ikka on. 1986. aastal, kui olin juba harrastanud sellise rongiga sõitmist ja 1987. aastal, kui võtsin selliseid seiklusi ette kõige sagedamini, päästis selline rong ära ühe Armeenia astrofüüsiku. Vähetuntud, kuid südi teadlane oli põgenenud läbi sügava koheva lume pullide eest, kes kesk talve olid laudast välja pääsend. Ta rajas endale teid ükskõik millisesse kohta, kust veel valgust paistis. Neid polnudki nii palju. Ja kõige enam andis valgust huilates mööda kihutav veerem.
Juhtum pullidega leidis aset 30. jaanuaril 1986. Täpselt kahe aasta pärast asutati ERSP ja mina vaatasin Tallinnas filmi "Gandhi". Pärast filmi "Gandhi" vaatamist kinoteatris "Oktoober" jõin suurepärast kohvi kohvimajas "Kümme minutit". Küll paistis magus ja hägus ja koorene see kohv - sest oli alles lapsepõlv, mis on nagu õnneratas - oootan valitsemist, olen hakanud valitsema, juba valitsen. Ja vaat selline on meie kõigi roosiline lapsepõli.
Kaugel on need toredad ajad, mil kiirustasin Tallinn-Väikse jaamas kella kahesele, öisele rongile. Niisugune rong läks üks või kaks korda nädalas. Oli hiilgepäev Eesti rahva ajaloos, 24. veebruar 1988. Noh, see hiilgepäev oli juba lõppenud, minu Tallinnast kojumineku ajaks oli juba mõni tund 25. veebruari 1988. Meie, rahvahulga poolt Tammsaare pargis korda saadet miiting kiirendas uute aegade saabumist, ent siis me seda veel ei teadnud. Ning mul oli suur rõõm: olin raamatupoest "Rahva raamat" ostnud Aleksander Lipu põneviku "Suurupi aare", millest hiljem sai mu lemmikraamat. Niisiis ei jäänud ma hilisemale ajale mitte sugugi täis lakkumise pärast, vaid olin ostnud raamatu ja tutvusin olukorraga linnas. Tahtsin isiklikult veenduda, et vastab tõele teabevahendites korratud käibefraas, et viimastel päevadel ei ole miilitsaorganid tuvastanud korrarikkumisi - peab ju kirjanik alati viibima rahva seas, alati keset korratusi ja ekstsesse.
Tallinn Väikse jaam oli hämaralt valgustatud sel sügaval ööl, mil taevas sonisid tähtede erepunased briljandid. Lambikuplite üle olid ammusurnud ämblikud võrgud vedanud. Pakiruumi juures puidust pingil, kuhu vähemalt üks põlvkond oli joonistanud oma krutsikuid, magas hambad laiali üks aus kraavihall. Suigatasin minagi selles ära lõigatud maailmas ega pööranud mingit tähelepanu jaamahoone ees aeg-ajalt sebivatele mustlastele. Siiski tuli mul varsti luuletamise isu, kiskusin käpikud käest ja kõndisin aeg-ajalt võssa värsse kirjutama. Käpikutel sulasid lumekristallid. Luulet koolielust ja oma imetabastest meeleoludest. Koju jõudsin hilja-hilja öösel, seal ootas mind kassipoeg, kogu küla magas öises vaikuses, tasa valgust alla viskas Linnutee. Tasa pehmitas ta lund mu väljalt, viskas virmalised üle kuuskede.
Isamaa oli millegi ootuses. Olin jõudnud oma maakoju. Öised seiklused olid saanud ümber.

Keda karistada?

2011-06-02T05:28:00.000-07:00

Lugupeetud kodanikud liberaalid!
Tahan teile ütelda üht-teist seoses maad haaranud kaosega, mida nimetatakse perestroikaks, glasnostiks ja demokratiseerimiseks. Kõikjal on distsipliini langus ja lagunemine. Liit vajub laiali - vaat milleni on viinud liberaalide sussutamine.
Praegu on meil nagu õhku vaja esmajärjekorras kõrgemat distsipliini. Meil on teistsugune arengutee, mitte niisugune nagu Lääne-Euroopa või Põhja-Ameerika maadel. Meie, eriti lõunavabariikide rahvad ei ole valmis elama liiga suure vabaduse tingimustes. Mõned neist ongi faktiliselt juhitamatuteks muutunud ja kistud anarhiasse ning kaosesse.
See oleks võinud jääda juhtumata, kui poleks "glasnostit", mis on seadustanud kõik need miitingud, sanktsioneerimata kogunemised ja muud nurjatused. Selle asemel, et õigeaegselt arreteerida ja jahedasse kohta saata mõnikümmend ekstremisti, tuleb nüüd kuhugi Kasahstani või Siberisse ümber asustada kümneid tuhandeid kummipäid. Selleta ei rahusta...
Ainult tänu kõrgemale distsipliinile sai meie maa võimsaks suurriigiks. Praegu pressib piiri tagant aga sisse kõlvatus ja korralagedus ning meie võtame selle õnnelikena vastu. Lääs ei ekspordi meile mitte ainult oma seismajäänud tehnoloogiat, vaid ka laostavat ideoloogiat, mida esindavad paljalt rahva ees karglevad pikajuukselised ahvid. Aga meie idioodid on rõõmuga valmis kogu seda paska vastu võtma ning igasuguste mokingite-tokingite ees edvistama. Noorus on neid jäljendama hakanud ja kõigesse usu kaotanud.
Selleks, et AIDSi nakkus mööda maad edasi ei roomaks, tuleb aega viitmata kõik nn riskigrupid ühiskonnast erilaagritesse isoleerida. Parimaks ravimiks neile on okastraataed ja Siberi külm. Kui seda täna ei tehta, hukkume homme võib-olla juba aatomisõjatagi.
Praegu pasundavad infovahendid sellest, kui palju me läänemaadest maha oleme jäänud. Aga milles meie mahajäämus seisab? Elatustasemes? Jumal nendega, las elavad paremini. Isiklik auto, suvila või videomagnetofon ei ole elus peamine. Me oleme riides ja söönud - mida meil muud vaja on?
Tähtsaim on kõrge kaitsevõime! Armee jaoks ei tohi mitte millestki kahju olla. Lisaks sellele tuleks sealgi kord ja distsipliin luua ning määrustikuväliste suhete eest karistada, karistada ja karistada. Samal ajal tuleb tõsta ohvitserkoosseisu elatustaset.
Ärge arvake, härrased patsifistid, et kogu Ameerika on vaimustuses meie perestroikast ja glasnostist...
Praegu, mil riik elab üle enneolematut kriisi, saab meid päästa vaid kõikihaarav karm distsipliin. Ühiskonnal tuleb selle "glasnosti" eest veel rängalt maksta.
Minu kirja te oma "glasnostile" vaatamata ei trüki, aga sellest pole midagi - õige pea on meil endal oma ajakirjandus. Ja me hakkame kaitsma täissülitatud sotsialismi ideaale!
Ivan Grjuber,
NKVD veteran,
sotsialismi päästmise liidu liige
Irkutski oblast, Angarsk
Ajalehest Literaturnaja Gazeta, 24. juuni 1989.a.

Diskussioon esmaspäeval, 28.11. 1982.a

2011-05-10T00:51:00.000-07:00

ANDRE: Sakslased laulavad. See on väga ilus laul. Tere! Täna oleme jälle siin, kahju küll, aga nii see on. Täna me lindistame koosolekut. Täna tungiti mulle kallale ja nagu te häälest juba ära tundsite, ma ei taha praegu rääkida, see on väga ilus laul, aga vaatame, kes meil siin on. Noh.
KAIDO: Kaido Einama.
ANDRE: Andre Ernesaks. Aarne! Tule siia! Aarne!
AARNE: Olin köögipoolel.
ANDRE: Jah?
AARNE: Mis on?
ANDRE: Aarne, ütle nüüd, noh.
AARNE: Ja Aarne.
ANDRE: Ruben. Muusika! Me hakkame selle saatel saadet tegema. Tule ära. Tasa! Nüüd hakkamegi! Tere! Nüüd hakkab pihta! Mine oma kohale! Öhööö-öhöö, uuuuu! Ütelge, kui algate. Tahate ikka saadet teha, tahate, jah? Las ta olla, las ta olla, see on väga hea. (Muusika lõppes.) Ah, loll olid! Koosoleku ajel just see peabki olema.
AARNE: Hmhhmm. Meil on kaks tegevusala - male ja kabe.
ANDRE: Aarne on loll, loll! Ei ole lollimat!
AARNE: Kabe on meil vähem levinud kui male. Praegu räägime veel rahuasjadest, aga hiljem räägime juba Andreévastasest revolutsioonist.
ANDRE: Ja kuidas mulle kallale tungiti.
AARNE: Jah. Kabet me mängime üsna harva ja seda ka ainult 8-ruudulisel laual.
KAIDO: Aga miks ainult 8?
AARNE: Tähendab 64-ruudulisel. Aga miks ainult 64?
ANDRE: Ma ei tea.
AARNE: On olemas ka teisi kabesid, näiteks 10-ruudulisel laual mängitakse rahvusvahelist ehk poola-prantsuse kabet.
KAIDO: Aga miks 10?
AARNE: Sajaruudulisel!!! Ma ajan kogu aeg segamini nende külgede arvu. Nii! Edasi! Oletame, et ajad tulid ja me mängime nii sajaruudulisel kui 64-ruudulisel laual. Aga miks me ei võiks mängida kanada kabet 144-ruudulisel laual? Ah?
ANDRE: Kost ma tean?
KAIDO: Hmhm.
AARNE: Ja miks me ainult malet mängime? Kas kabe ei olegi asi? Ma saan aru, kabe...
ANDRE: On küll.
AARNE: ... malest viletsam?
ANDRE: Ei oska ütelda.
AARNE: Mina oskan küll: kabe on malest viletsam. Kabe on leiutatud Egiptuses...
ANDRE: On küll.
AARNE: Ja natuke varem, kui male. Hiljem! Hiljem! Hiljem!
ANDRE: On küll.
AARNE: Ja selle leiutas vaarao Dzubadzubadzuu.
(Üldine naer.)
ANDRE: Täpselt.
KAIDO: Just nimelt.
AARNE: Aga nüüd läeme tõsisemate asjade juurde.
ANDRE: Nii-öelda.
KAIDO: Mina võin kabe kohta mõningaid andmeid anda.
AARNE: Palun! Siin räägib Kaido Einama!
KAIDO: Tallinna 13. Keskkool tuli üleliidulistel kabevõistlustel esikohale. Õnnitlen!
ANDRE: Kabe! Just kabe! Me täna, noh, hakkasime vene keele tunni peale astuma ja... (Sööb õuna.)
AARNE: Aga teate, Margusel on kodus 100-ruuduline kabelaud. Muide, 64-ruuduline kabe on vene kabe. On küll, jah?
ANDRE: On küll.
AARNE: Aga kust meie võtame 144-ruudulist kabet või jätame kanada kabe üldse välja?
ANDRE: On küll.
AARNE: Mis asi see on, ütle?
ANDRE: Kanada kabe.
AARNE: Kaido, mis sina arvad, kas jätame kanada kabe hoopis välja?
KAIDO: Eestis on levinud kõige laialdasemalt siiski vene kabe.
ANDRE: Kaido on suur teadlane, tahab olla tark!
KAIDO: Aga ongi! Ongi! Malelaua suurused kabendid!
ANDRE: Öö! Öhöhööö, höö. (Käib õuna näkku määrimine.)
AARNE: Jäta! Kas me hakkame mängima ka poola-prantsuse ja kanada kabet? Tõstku käsi püsti, kes seda soovib.
(Kõik soovivad, ühel häälel vastu võetud, käiku antud.)
AARNE: Kõik soovisid, jah?
KAIDO: Jaa!
ANDRE: Tutu-lutu!
AARNE: Kes on meil kõige suurem meistrimees?
KAIDO: Oleneb, milles?
(Selgub, et keegi ei ole.)
ANDRE: Aga üle jääb veel Aarne!
AARNE: Ei ole. Köhhö-köh-köh, mul on tänasest lume krae vahele toppimisest kurk valus.
KAIDO: Mul läks õun kurku.
AARNE: Mul ka. Palun, kes soovib, see tehku kanada kabe!
KAIDO: Võin teha! Toks-toks... (Juba meisterdab midagi.) Kõigepealt andke mulle tükk vineeri. Mul ei leidu.
AARNE: Tead sa! Kui sa selle valmis teed, siis saad palka - kui palju, Andre? Ainult vineeri ei arvestata.
ANDRE: Naha või riide peale võib ka teha. No ma ei tea, 500. Kui on hästi tehtud, aga kui on halvasti, ma ei tea.
AARNE: Kas sa ikka arvestasid selle vineeri maha?
ANDRE: Vineeri talle ei antagi. Üldiselt kummi peale võib ka teha. See on nii kättesaadavam.
KAIDO: Mina soovitan - kui keegi saab, anda vineeri.
AARNE: Tead, Kaido! Ma õpetan sulle selle valmistamise tehnikat...
KAIDO: Ma oskan! Kõigepealt tuleb joonlauaga tõmmata... siit ja sealt...
(Eesriie.)

Me and Peeter Ernits

2011-04-21T09:56:00.000-07:00

A few words bout an hypaethral dog whom I saw in cold winter 1998 coming out from a millboard box, after his staying there overnight.
Indeed, it was winter in 1998, I was reporter of newspaper Õhtuleht and should interview Peeter Ernits, director of the The Estonian Museum of Natural History (afterwards he became my boss in Maaleht). It was a cold January morning, I walked along the remotest path of Lasnamäe to reach my workplace and carry this interview out. I reached to the windy corner of Lasnamäe and saw there a dog with his tall thin legs, might having lived there a couple of nights. It was hardly to imagine an animal living in such cardboard box, when the air temperature at night was ten below zero. He came out from his stone-cold canopy and glanced me deeply with his disconsolate animal eyes, wholly trembling. Then I thought that on that evening he had exhausted his possibilities to find a host in some flat corridor in Lasnamäe, he might have sought it everywhere. I thought he could attain maybe more success next night. Truly, my first thought was to rescue him from this winter abyss, but I could do nothing. Firstly, I was about to coming late to my workplace and secondly, I had no single chance to bring him home – there was my little bit untolerant mom and we had already our puppy mongrel. My interviewee Peeter Ernits is a zoologist. He told me on that day that the dogs are not very prepare to survive in severe frost, in that case they are rather weak. That´s why I turned back to that place on the same evening but this dog was not there anymore. I have seen in my later years more painful scenes with dogs, my own included, but this scene has deeply entered my memory as a situation never-seen-before-and-after, so I could weep if I only were capable of it. I can also recite Tammsaare´s „Our Fox“ here:
„Years were lost, many years were lost. Ats grew up and became an adult man. He saw some exciting foxes in his life, but none of them was like his own fox, Mossa. And it seemed to him that underneath the flow of the years his fox turned into more and more wondrous.
As stuffed animal he decayed and the family got rid of him, but living Mossa never blotted out from his memory. Even in his elder years, Ats reminded of him as „our fox“ and talked about him to those, who had never seen him with their own eye.“

Mu vanaisa Karl Aava ülekuulamine 27. dets 1942 Tartus asutuses ZEV (Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten Esten)

2011-04-19T01:32:00.000-07:00

Mida ütleks Ilves Mubarakile?

2011-03-26T22:42:00.000-07:00

Hiljaaegu andis Wikileaks teada, et president Ilves on kritiseerinud Ameerika Ühendriike selle eest, et nood ei ole ühinenud Kyoto protokolliga ja nende tahe saada lahti Guantanamo vangilaagrist oli üliaeglane ja pigem olematu. Kas me sellist presidenti tahtsime?
Tegelikult just sellist presidenti me tahtsimegi. Et väikeriik ennast kuuldavamaks saaks teha, tuleks tal nii mõnigi kord astuda keelatud, tabulisele alale, julgeda ütelda ka midagi päris suure kohta. Kriitikat suure kohta tuleb õigesti doseerida. Viis aastat tagasi sai Ilves presidendiks kultuuriinimeste toel, kas praegu juhtub samamoodi?
Praegu juhtub see ka. See oli 2006. aastal, kui võimalust kirjutada alla „80 kirjale Ilvese toetuseks“ pakuti ka minule. Juba olid allkirja andnud Jaan Kross jt staarid. Mina aga jätsin selle tegemata, kaalutlusel, et seda võidaks tõlgendada Rüütli kui sotsiaalselt mõtleva presidendi vastase sammuna. Kui sarnane võimalus uuesti tuleks, oleksin ka mina käsi, sest ajad on muutunud, olukord on teisenenud. Iga asja jaoks on oma aeg siin maa peal, aeg toetada Rüütlit, aeg Krossi jaoks ja aeg jälgida praeguse presidendi hoogsaid samme.
Teatavasti on Mubarak maailma üks rikkamaid inimesi, aga tal ei ole Ilvesega võrreldavat mõjujõudu rahvusvahelises poliitikas. Mida ütleks põhjamaa poiss nimega Toomas, kui Mubarak pakuks talle mõjujõu eest teatavat osa oma finantsidest? Ta vastaks: „Ma ei taha teilt kübetki rikkust, sest ma ise olen tuhat korda rikkam. Mul on põhjamaa lõõtsuvaid metsi ning üle nende lendlevad kluugutavad metshaned. Mul on niite ja seal õitsevad meelislilled veetlevamalt kui teie rubiinide kuhjad. Mul on põhjamaal põllud ning kui tuul sillerdab raskeid kuldseid päid, on, nagu kohiseks meri. Ning päike on mul – see särab isegi keskööl.“
Mis oli Rüütli tugev külg – ta teadis täpselt, kuidas lihtrahvas elab. Teadis piima- ja bensiiniliitri hinda, maamaksu suurust – isegi maja ehitas ta omale sama suure kui tavaline kodanik kusagilt Lillekülast. See on väga oluline näidata, et me ei ela kusagil Bütsantsis ja juht on tegelikult esimene võrdsete seas. Riigipühade nimetuste mäletamisega olid asjad kehvemad. President võttis paraadil vastu oma armsaid pataljone ja soovis kõigile head võidupüha. Küll püüdsid kaitseväe teised bossid, kes neid lugusid paremini teadsid, teda nõidusunest üles äratada ja selgitada: meil ei ole võidupüha, meil on iseseisvuspäev.
Teame vanadest rüütlilugudest, et on väga ohtlik rüütleid nõidusunest äratada. 13. sajandi kõmri rüütliromaanis „Efrawci poeg Peredur“ seisab: „Kellelgi ei ole õigust ebaviisakalt äratada rüütlit tema mõtisklustest, sest ta võib parajasti mõelda mingist kahjust, mis ta on saanud, või naisest, keda ta üle kõige armastab.“ Rüütli vastus võib olla ka karmim, nagu näiteks selline, mida öelnud Karl Suur oma Ingelheimi-lossi ees haldjakuningas Elegastile: „Sa küsid minult liiga palju; ma ei saa vastata. Muidugi ma pigem võitlen, kui ütlen midagi pärast neid ähvardusi. Ning ma olen liiga vana, et keegi võiks mult küsida seda, millele ma ei soovi vastata. Ei tea, kas see on hea või halb, aga me hakkame praegu võitlema.“
Minu meelest peaksid Eesti presidendid vähem sekkuma päevapoliitikasse ja rohkem kuduma rahvuslikku kindakirja, rääkima rahvusnarratiivi. Teadma lugu, mis on omane ainult sellele rahvakillule siin Läänemere ääres, nagu seda oma rahva – metsamaiade kohta teadis Loojutustaja filmis „Apocalypto“. See, mis juhtus presidendi poja Luukas Kristjaniga, on loo üks osa. Inimene on usaldusväärsem, kui ta on käinud Eesti armees, siis teab ta, mida vabariigi kaitsmine tähendab. Kui telekast näitas, kuidas isa Ilves tuleb pärast noorteaja lõppu oma poega armeesse vaatama, siis äratas see suurt usaldust – nii toimis ka minu isa, ikka sealsamas Tapal, ainult viisteist aastat varem. Meenusid kõik need suurepärased öised rännakud, lõputu kätekõverduste tegemine, nagu sooviks Eesti sõdur olla nagu Antaios, kes maast jõudu saab. Tubli poiss, hr Luukas Kristjan!
Noorhärra Ilvese säutsudest sõjaväest hargneb omaette lugu: „Harjutasime taaskord Läti ründamist. Hakkab juba vaikselt välja tulema.“ „Avastasime, et meie soomukil on paremas küljes suur roosteauk. Maskeerime selle reamees Paukbergi trussikutega. Tundub nagu uus.“ „Lasime eelpoolmainitud külapoe pilbasteks. Situ ube, Kuuno, meiega ei huiata!“
Tõepoolest käib aja teenimise juurde mingi lõõpimine, sõjavägi ei ole Wolmari aadlipreilide pansionaat. Lakkamatu huumor hoiab vaimu üleval, sellest saavad aru nii Eesti sõjaväe Vene kui Läti kolleegid. Kui nende tvitterduste peale Läti armee ülemjuhatajal korraks südame alt külmaks tõmbub ja Vene luure katsub välja uurida, millise soomuki milline külg on paigatud reamees Paukbergi trussikutega, selgub, et Läti ründamist ikkagi alles harjutatakse ja auku soomustehnikas ei ole võimalik kindlaks teha, sest see „tundub nagu uus“.
Kahtlemata mulle need sõjaväelood meeldivad. Meie uus vahva sõdur Švejk on sündinud. Ja ikkagi püsib mul silme ees isa Ilves, kes ootas kannatlikult teiste isade järel, millal ta saab pojukest näha. Nagu minu omagi omal ajal.
Ja kes see president siis muud on kui kogu eesti rahva isa.

Alik Deduškin mõtleb, kuis keldrist pääseda

2011-03-14T00:12:00.001-07:00

"Niisiis, alustame ringi koosolekut," kuulutasin valjusti. "Näete, igaühel on tema tööpaik - täpselt viis kasti."
Mironova tõstis käe ja ütles:
"Aga meid on ju ometi kuus!"
"Mina ei istu. Mina kõnnin."
Olin lugenud, et kuulsatel detektiividel oli mitmesuguseid harjumusi, mis aitasid neil mõtelda ja kuritegusid analüüsida. Näiteks üks tõmbas tingimata piipu. See aitas teda. Aga mina pidin tingimata edasi-tagasi kõndima. Ja ehkki öeldakse, et tõde pole jalgades, pidin mina tõeni jõudma just nimelt jalgade kaudu.
Pannud käed seljale, hakkasin keldris ringi kõndima, kusjuures teised istusid kastidele.
Gleb tõmbus kühmu, otsekui oleks ta ikka veel oma keskmise rea viimases pingis ja kartis, et teda võidakse kohe tahvli ette kutsuda. Mironova avas kohe vihiku ja hakkas kirjutama. Olin kindel, et ta koostab järjekordset kirjanduslikku pilti. Prints liigutas huuli, ta pikad käed liikusid nagu takti lüües sõnadele, mida polnud kuulda, mis jäid kuhugi tema sisemusse ja koondusid seal riimitud salmideks.
Kadunuke oli juba koolnusarnane. Astusin tema juurde.
"Kõik on läbi..." sosistas ta.
"Siis su unistus täitub!"
"Missugune?"
"Sa ju tahtsid juba ammu surra!"
"Kui saaks veel veidi elada," soovis ta.
"Hakkan olukorrast väljapääsu otsima. Aga sina võta end kätte! Juhi mõtted kõrvale! Luuleta üks luuletus oma D. Ä-le!"
"Tema seda ei loe!"
"Miks mitte? Võib-olla avastatakse kunagi meie luukered ja sinu oma kõrval vedeleb su luuletus. Ta loeb seda ja ohkab salaja..."
"Ta ei ohka..."
"Miks?"
"Sellepärast, et teda pole..."
"Kuidas pole?"
"Lihtsalt... Teda ei ole olemas. Ma ei või sulle oma elu viimastel tundidel valetada."
"Aga teine? A. Ü... Kas teda ka ei ole?"
"Ei ole."
"Aga B.Ö?"
"Ka teda."
"Sa võtsid siis esimesed ettejuhtuvad tähed?..."
"Miks esimesed ettejuhtuvad? Mul on oma poeetiline süsteem! Oma meetod!"
"Missugune meetod? Räägi! Avalda saladus! Meil pole ju enam palju jäänud..."
"Sellepärast ma räägingi. Jah, mul oli oma põhimõte! Võtsin tähestiku esimese ja viimase tähe, siis algusest teise ja lõpust eelviimase, siis kolmanda... Nii tuligi välja: A.Ü, B.Ö, D.Ä. Saad aru?"
"Oled tähestiku kenasti selgeks õppinud! Ja armastust, tähendab, polnud ollagi?"
"Ei, miks nii? Ma armusin, tahtsin surra, siis jahtusin, pöördusin ellu tagasi ja armusin uuesti!"

Õudsed nõiad

2011-03-08T23:40:00.000-08:00

Uusajal muutus häälekeskne kultuuriruum tasapisi kirjakeskseks. Seda tõestab kasvõi kuulsa nõia Luuka Tõnu nõidumise protsess.
1687. a. 2. augustil süüdistab Kajavere valitseja Hans Nieman talupoega Luka Tenno’t nõidumises ja kuradiga ühenduses olemises. Keegi tunnistajaist ütleb ka, et kaebealune ütelnud ise, et tema on kuradiga ühenduses ja viimane tulnud temale vastu verise kirvega, siis heinakoormat vedava hiirena ja viimaks kuue peaga vanamehena, kellel olnud käes must ja valge raamat. Tema kirjutanud oma nime valgesse raamatusse.
Uusajal läksid popiks raamatud. Tõelisi asju on suurmehed ütelnud ainult raamatutest.
Galilei: „Looduse raamat on kirjutatud matemaatika keeles.“
Descartes: „Ma tahan lugeda maailma suurt raamatut.“
Milton: „Kes põletab raamatu, hävitab Mõistuse enese.“
Hume: „Ja see looduse suur raamat sisaldab endas isegi enamat ja tähtsamat saladust kui mis tahes jutt või arukas arutlus.“
Jaspers: „Maailm — see on Teise poolt meile ette antud käsikiri, mida üldiselt lugeda ei osata ja mida dešifreerib vaid eksistents ise.“

Gustav Naani kümme käsku

2011-03-07T22:16:00.000-08:00

1) pole olemas halbu stsenaariumeid, on vaid halb mõtlemine;
2) vead on eksperimendid, mille teist poolt alustatakse siis, kui esimene pool on hangunud;
3) mitte miski ei tee sada protsenti tööd;
4) viga tõstab entroopia astet universumis, mis võrdsustab vea tegija teda ümbritseva ülejäänud segadusega, seega ei ole viga iseenesest halb;
5) esimese hooga käib inimene välja hetkelise emotsiooni, misjärel järgneb relaksatsiooniaeg, süsteemne mõtlemine aga kulgeb diskreetselt, s.o vajaduse korral haakutakse ka nendesamade katkendlike emotsioonidega;
6) ebameeldiva ja veel ebameeldivama stsenaariumi vaheline valik on ületatav, kui need kombineeritakse, tulemuseks uus kvaliteet;
7) tasuta lõunasööke ei ole, kusagil maksab keegi kõige eest;
8) iga süsteem on selline, nagu sa oled sinna pannud sisendpunktid;
9) viga tekib protsessi enda tulemusena;
10) inimsuhted on süsteemid, mis purunevad, kui neid ei hoita käigus.

Armas aeg

2011-03-01T21:56:00.000-08:00

Pildil: toa uus kujundus.
Eilne päev kujunes meeleolukaks.
Hommikul tegin edasi doktoritöö Heruczina osa (juhtum 1758 Crisio magistraadis Ungaris).
Taipasin, et mu ID-kaardil on kadunud pinn- ja pukk koodid, nõnda tuli mul minna läbi talvise valge avaruse Mäekalda tänavale neid otsima. Vilmsi ja Katusepapi uulitsatel meenusid iidsed romantilised sündmused, mis neis paigus on juhtunud. Üle hulga aja oli tore tunne. Enam-vähem sinnakanti jäi ka raamatukogu, seal andsin ära Tzvetan Todorovi "Poetique de la prose", mida läks mul tarvis publikatsiooni kirjutamiseks.
Kui tööle jõudsin, veendusin, et minu kaardi koodid töötasid ja andsin elektrooniliselt oma hääle neil valimistel. Valitud kandidaadil ei hakka ma pikemalt peatuma, ütlen vaid, et tegu oli sama kandidaadiga, kelle poolt enamus lasnamäelasi pidevalt suurel hulgal hääletab. Olen elu jooksul Lasnamäega väga harjunud, kuid minu unistuseks on elada Rapla rajoonis Öökulli külas, mis on armsad lapsepõlvepaigad. Paraku saab aeg kogu aja otsa ja ma ei saa kolimisele mõteldagi. Ka praeguse kirjatöö kirjutamine võtab asjatult aega, mida ma võiksin hoopis kulutada hoopis töö rügamiseks.
Kui buss nr 54 Akadeemilisse raamatukokku sõitsin, avasin Facebooki ja nägin, et seal käis vaidlus Ernesto "Che" Guevara üle, Erkki Bahovski ja Lauri Vahtre ühelt ja Annes Ihoma teiselt poolelt. Ütlesin ka oma sõna sekka.
Õhtu enam nii meeldiv ei olnud. Pangakaart oli miinuses ja tõlkimistöö juurde ma ei jõudnudki, sest masendas Google´i Chrome´i rookimine kompuutris. Kell 21.08 kukkusin sügavasse unne ja magasin kümme tundi järjest.

Execution of Hus - a shamespot on the face of mankind

2011-02-05T06:08:00.000-08:00

On this picture: this historical event was unbearable.
The trial of brother John Hus was a saddest event in the history of the mankind. Hus was a martyr of free will and expression, a bravest warrior on the path to the liberty.

In the semiotic aspect, in the condemnation and excommunication liturgy was a special sign without firmly signified core. All that happened in the moment of the anathema of Johannes Hus in 6. July 1415 (in die incendis VI Iuli) in the St Mary´s Cathedral of Constance. Brother Johannes´s banishing, expelling and setting apart from the Church was put into question and the serving bishop, gave him the symbolic chalice of redemption and took it away at the very same moment with other bishops, presenting at the ceremony: calicem imprimis ab ipso auferent de manibus ipsius (to hand over a chalice and take it away again).

This act had a deep ecclesiastical background. Then one of the serving bishops cried: O Juda maledicte! Ut qui dereliquisti consilium pacis et cum Judaeis consiliatus es, auferimus a te calicem hunc redemptionis. („Oh condemned Judas! While you have rejected the counsel of peace and companied with the Iscariotan betrayers, we shall remove from you this chalice of redemption.“)

The defendant answered: Confido in Dominum Deum omnipotentem, pro cujus nomine hanc blasphemiam patienter sustineo, quod ipse suae redemtionis a me calicem non auferet, sed spero firmiter, quod hodie in regno suo bibam illum! („I believe in almighty God, for whose name I am patiently bearing this humiliation, because He himself does never take me away the chalice, but I firmly believe me to drink from that in His reign today!“) And the other symbols of the holy communion having taken away from him at the same moment, such as tonsure and ornate and then the defendant repeated his previous words about the Christ.

As all the aparatus was removed from the defendant, the bishops said to give him a paper crown of shame. When it has been done, the crowd of bishops put this cap on his head, but the defendant turned against the rules to the presiding man, asking rhetorically: „Are here any, not knowing that these bishops are in concordance with blasphemy?“ After that event the main crowd passed on to the important act of excommunication: cutting the ass tonsure (tonsor assiduus), the ordinary fate to the monks who were fallen to the blasphemy. The tonsure proceeded ad dextrum et sinistrum, ante et retro depicibus praecidissent (to the right and left, forward and back). It is not evident, which relation the tonsure had with his shame cap and whether it has been cut following to the line of lower edge of his cap. However, it was pretty sure that the words, confirming the „bare“, expelled status of the cursed were „Let it be! Let it be! Let it be!“ (Fiat! Fiat! Fiat!), said by at least three serving man, which spinned round „from right to the left, forwards and back towards the present people“.

The important phrase said to be in effectu and were: „The handed over (tradendus) makes the hand of secular.“ (In the exact meaning: let him be a joint of the secular body.)

Kadunuke ja Nataša

2011-02-02T23:22:00.001-08:00

Krahv Monte Cristo ei alistunud iial. Kuis õnnestub see Anatoli Aleksini kangelastel ja kangelannadel?
Otsustasin Kadunukese tuju tõsta.
"Korraldame päästeekspeditsiooni!" kuulutasin ma.
"Kas hakkame iseennast päästma?" habises Kadunuke.
"Jah! Ja sina astud koos minuga kõige ees! Kuskil siin peab olema väljapääs! Äärmisel juhul tungime läbi seina! Nagu krahv Monte-Cristo. Mäletad, Kadunuke? Edmond Dantes ja abt Faria murdsid enda läbi seina teineteise juurde! Ja see polnud mitte suvilas, vaid Yves´ lossis, kus seinad on veelgi tugevamad!"
"Neile mõlemale anti süüa. Aga meie sureme nälga!"
Taani Prints pani Kadunukesele käe õlale. Gleb paistis uurivat muldpõrandat, mida polnud näha.
"Alik ju ütles meile, et Õepoeg teeb nalja ainult tund, maksimaalselt kaks," seletas Mironova.
Tema üksi tundus olevat säilitanud täieliku rahu. Nüüd nägi ta komandörina mind, ja mina polnud andnud käsku pabistada. Ja nii ta siis ei pabistanudki.
"Muidugi avab Õepoeg ukse! Sul on õigus!" laususin Mironovale. "Kuid me pole kohustatud tema abi ootama! Vabaneda omaenda jõul, see on meie püha ülesanne!"
Nataša naeratas - õige pisut, vaevu märgatavalt, liiatigi oli hämar, kuid mina märkasin tema naeratust. Noh muidugi - ma rääkisin nagu tribüünilt. Kuid tuli ju tuju üleval hoida, julgustada!
"Kui karjuksime!" soovitas Kadunuke. "Mõni ehk kuuleb?..."
"Suvilas pole ju... Ja asulas samuti..." Ta oli jälle hakanud lauseid pooleli jätma.
"Lähme! Edasi!" kutsusin mina. Võtsin Kadunukesel käe alt kinni ja me hakkasime liikuma. Oleksin tahtnud ka Natašal käe alt kinni võtta, kuid ei söandanud.
Liikusime keldris edasi. Ülalt langes jäiseid tilku. Jalad vajusid alatasa salakavalatesse aukudesse. Meid ümbritses pilkane pimedus nagu vandeseltslane. Ähmase lambisilma võlts valgus jäi ebamäärasesse süngesse kaugusse... Rõskuse mürgine lehk ei rõõmustanud enam, ma ei tahtnudki täie rinnaga hingata.
"Kriminulle lugeda pole just seesama, mis ise neis osaleda!" arutlesin mõttes. "Tahtsin mängida midagi kohutavat, kuid nüüd on meile kaela langenud tõeline õudus. Aga ei tohi välja näidata, et olen samuti ärevil... Kas Õepoeg Grigori tulebki? Kas ta avab ukse? Miks ta selle üldse lukku pani? Ja mida tähendavad ta sõnad "Sa ju tahtsid teada, kuhu too Suvitaja kadus! Nüüd sa saadki teada."
"Koolnu!" karjatas Kadunuke.
Ta värises üleni. "Läks vist segaseks," mõtlesin. "Närvid ei pidanud vastu."
"Siruta... Kohe... nagu mina..." ta hambad plagisesid ja ta ei lõpetanud Glebi kombel lauseid.
Sirutasin käe ja kompasin... Luukeret. See seisis pimeduses. Ribid ja pealuu... Mitte enam joonistatud, vaid päris tõelised...
"Tagasi!" hüüatasin.
Tormasime tagasi ähmase ja sünge lambi võltsi valgusse. Nüüd näis see meile päiksena.
"Ah nõnda siis hukkuski Suvitaja! Näed siis, kuhu ta kadus!..."
Kas tõesti ootas meidki sama kibe saatus?
"Niisiis tahtis saatus, et ma saaksin teada ja lahendaksin vana suvila kohutava saladuse, kuid see saladus hukkub koos minuga!" See mõte tõi külmajudinad ihule. Kuid juba järgmisel hetkel sain jälle sooja, kui ma mõistsin, et mul pole õigust hirmule hetkekski järele anda! Minu kõrval olid Nataša ja teised... Ma pidin nad päästma! Senikaua on aga vaja neid pisutki julgustada.
Mitte keegi ei saanud teada, et ma aimasin. Olin üksi oma aimdusega.
Pidin tõde varjama.
"Polnud seal mingit luukeret! Kadunukesele ainult tundus..."
"Kuidas polnud?" hämmastus Kadunuke. "Aga ribid?"
"Hallutsinatsioon. Ja kõik!"
"Mis hallutsinatsioon saab olla... pimeduses?"
"Kas sa arvad, et saab olemas olla ainult nägemishallutsinatsioone? oo, kui naiivne sa oled! On olemas ka kuulmishallutsinatsioone. Ja kompimishallutsinatsioone."
"Ja miks sa siis karjusid "tagasi"?"
"Et sinu hallutsinatsioonid ei kanduks teistele üle. Tead ju ise, halvad eeskujud!"
"See tähendab siis, et... mina olen hulluks läinud?" Kadunukese huuled värahtasid.
Taani Prints võttis tal õlgade ümbert kinni.
"Kõik ebanormaalsed peavad end normaalseks," ütles Taani Prints. "Ja vastupidi. Nii et ära erutu! Kuula, mulle kargasid mõned read pähe. Sulle teeb ehk rõõmu?"
Ja ta hakkas deklameerima, ehkki varem ei olnud ta oma luuletusi kunagi ette lugenud:
"Sellel päeval,
kui me istusime keldris seal,
niiskuse ja pimeduse küüsis,
norgu hetkekski ei lasknud pead,
igaüks meist lõbus olla püüdis!
Jagagu see pime, kole kelder
meile ikka lõbu-lusti heldelt!"
Taani Prints libistas häbeliku pilgu üle kõikide nägude. Kuid keegi ei rõõmustanud. Mitte keegi peale minu.
"Suurepärane!" hüüdsin mina. "Sa kujutasid väga õigesti meie ühist meeleolu!"
Minu järel naeratas Mironova. Teised ei naeratanud.
"Mis hallutsinatsioonid? Aga ribid?" kahtles Kadunuke ikka veel.
Viisin ta kõrvale.
"Kadunuke, ole ometi inimene! Meie hulgas on naisi. Mõtle nendele!"
"See on siis toosama... Suvitaja?"
"Suvitaja luukere. Nii ma arvan. Kõik, mis on temast järele jäänud... Kuid hoia see saladuses... Meie seas on naised... Leia endas jõudu!"
"Ma otsin!" lubas kahvatu Kadunuke.
"Tegelikult me viibime kirjaniku kabinetis!" hüüdsin korraga kõigile. "Hiljaaegu teatas Kadunuke meile, et kuulus kreeka filosoof lõi oma teosed vaadis. Kuulsite? Aga Borodajev kirjutas keldris! Kuni Õepoeg oma tobedat nalja jätkab, korraldame meie kirjandusringi väljasõiduistungi! Siinsamas, otse kirjaniku töökohas. Niiütelda - tema tööpingi taga!" Tõstsin endise aialaua üles, raputasin seda õhus ja panin tagasi. "Kadunuke, Prints ja Mironova peavad midagi kirjutama! Päevakohast! Neil käib see ruttu!"
Mironova tõstis käe:
"Prints juba..."
"Pole viga, kirjutab veel! Tal käib see kähku. Aga Gleb tuletab meelde mõne juhtumi oma vanaisa elust."
Natašal oli kell käe peal. Teistel lastel, kes kella kannavad, on see kogu aja meeles, nad tõstavad ühtetihti oma käe silmade ette, nagu kiirustaksid alati kuhugi. Aga Nataša vaatas oma kella märkamatult, lihtsalt langetas silmad.
"Rong väljub kell seitseteist..." lausus ta. "Ma loodan sinu peale, Alik!"

Ärge neid isikuid oma sõbralisti võtke!

2011-01-29T02:23:00.001-08:00

Facebookis levib imepärane kettkiri:
SÕBRAD !! PALUN,ÄRGE NÕUSTUGE SÕBRAKUTSETEGA: Edgar Savisaar, Priit Toobal, Jüri Ratas, Kadri Simson, Evelyn Sepp . NAD ON Keskerakonnast JA SUUDAVAD TÄIELIKULT TEIE RIIGI MAHA PARSELDADA. PALUN KOPEERI KINDLASTI SEE OMA UUDISTESSE,ET SEE OLEKS KA TEIE SÕPRADELE ENNE VALIMIST NÄHTAV.
Silvi Vändrast ei kopeerinud seda kirja ja teda tabas välk. Anthony Sohost käkerdas selle kirja ja viskas prügikasti - ta kaotas kohe oma armastuse. Nadia Ivanovna pühkis sellega... ja jäi kadunuks.

Nine reasons why aliens silence

2011-01-22T21:29:00.001-08:00

On the picture: a little smooth representative (mollusc? infusore?) from the outer civilization pouting his lips. Photo courtesy of Twentieth Century Fox Film Corporation.

The Universe around us is empty of any messages. The potential friends silence and have always done it. Getting closer to the famous boxer paradox of Ludwig Wittgenstein, we can formulate the rational reasons why they do it.
1) They are too proud and do not want to talk with imbecile civilizations (the most usual argument).
2) They are small and beginners and wait, until they will grow enough to make a contact, so they can learn from us so far (argument of a fool).
3) Our language is conformal to theirs, their language is non-formal to us (like the doorkeeper and Josef K. in Kafka´s „The Trial“). For example: if they handle random noise as the pointed information (argument of the unfitting patterns).
4) They already stepped to the contact, but we did not notice it or despised them. Or otherwise – we did not notice our try to establish a contact in the past and forwarded them something wrong (argument of the unmemorized past).
5) They cannot contact, because they know about a danger threatening us and they want to accelerate it (argument of two comrades).
6) They know that a cosmic letter is not a cosmic attachment and the last one may have the opposite meaning (argument of a letter).
7) There is the certain order, by which civilizations can contact each other and they do it in strict order. Probably we do not know the order, but probably we know it very well and even more – we established it (argument of the stuck consciousness).
8) Or – it is not at all the common information silence in the space. It is the Miranda warning before the opposition with other witnesses and before the verdict („You have the right to remain silent“).
9) Or – they do not contact us because we are pretty primitive. Just the opposite, we are highly developed. The lack of their contact is caused only by one reason – we live in wrongly compressed timespace. Only losses of information in the black holes are the right things for them.

Toomla and Kukk in their fighting and fate

2011-01-19T09:49:00.001-08:00

On 7. May 1954 a four-engine transport plane started from Frankfurt military airport, with two important passengers on board. They were British MI 2 spies Hans Toomla, whose agent name was Artur (Art) and Kaljo Kukk, with pseudonyme Karl, both Estonians.
By that time the Estonian Republic had been occupied for 14 years, first by Soviet, then Nazi and then by Soviet powers again. Estonia had gone through two agonizing deportations, more than 25 000 Estonian citizens happened to be forced exile into Siberia, lots of them into the concentration camps where half of them could not survive. Estonia had lost one quarter of its population. The challenges against the ruling political regime were strictly forbidden and punished harshly. Despite of all this, the citizens of newly established Estonian SSR hoped for a new beginning on the other side of iron curtain.
In the same night, the reconnaissance plane reached above the Estonian territory and both agents were dropped down at Pärnumaa, in places full of extremely large, thick, primeval forest. They landed secretly with their parachutes, owning very powerful radio transmitter, which capacity was enough to reach all over the Europe. Also they had two army pistols Walther P38, two pen-shaped pistols with tear gas and cyanide capsules, hidden under their collars. Hans Toomla had documents on the name Karl Peterson in his pocket, Kaljo Kukk owned a pair of false documents for the never-existed persons Ilmar Taluots and Endel Sutt. Their dangerous incognito life inside of the Soviet society had begun and lasted for three months.
Toomla´s radio messages to the West were encrypted, but the encryption was quite weak. After buying a car Moskvich, Toomla forwarded important things to the British intelligence. His following message was sent from Vändra forest, it was in Estonian and in Morse Code – their senders were true specialists in both of it:
„We bought a car. Art, I repeat, Art – his relatives are all healthy. I have not contacted with my relatives. Give me 3 necessary addresses. The addresses you have given are inexact, omit either the street names or house numbers. Listen to me on the day, marked with a cross. Art, I repeat, Art. Karl, I repeat, Karl. Sad woman, sad woman, sad woman! The end, the end, the end!“
Some parts of their code make us think. Those were the emergency exits from the „randomly put character language“ messages: cabix (´all our weapons are lost´) and qrt (means ´the enemy is close, I must end´). This qrt (▄▄●▄ ● ●▄● ● ▄) sounds very similar to the Estonian word ´kurat´ (a devil), however, it is not a linguistic sign. Let us re-emphasize that exit code of the message about the car-buying was „sad woman“. Semantically, it is a specially stressed marker for the irrefutable fact that after all the signals, the last one included, will be followed by the silence. It should have been only very strong, underlined semiotic unit: for example ´sad woman´. Yuri Lotman has written that the semiotic processes, happening on the borders, are more intense. Toomla had to choose the very special code unit to mark the border between the message and the followed silence, he chose ´sad woman´, because they did not relate with any woman in Estonia during their short visit to the dearest places of their homeland. The expression ´sad woman´, repeated thrice was top of the absurdity and marked the beginning of radio silence until next transmission. The psychoanalysts could perhaps notice the relation of Toomla´s expression with Melanie Klein´s little patient Rita, who in her Oedipal stage murmured aside, shredding a picture of woman: „Dead woman, dead woman, dead woman...“ (Frank, Claudia 2009. Melanie Klein in Berlin: Her First Psychoanalyses of Children.). The main point is that the spies were associated with no women in Estonia, and at the end of this story the KGB shot both of them.
Toomla, sending his messages, proceeded from typical human logic: after the message always follows the silence. According to Yuri Lotman, the track marker, signifying the border of his message, should evaluate inner and outer condition of its world – the message. Toomla knew: you can give a strong impulse, which ends the radio transmission at this time. And it was a paradoxal ending: lets talk about women as the ordinary men do – women, a folk which never revealed themselves to Toomla and Kukk till end of their days. It was a strongest signal to the end the transmission – and the spies used it.
The conclusion: silence is silence only being strongly separated by its edges. Silence always hides a question of boundaries in itself.

Miks ma astusin Keskerakonda?

2011-01-18T01:16:00.000-08:00

1) Meie pere on represseeritud. Mu vanaisa lasti Siberis maha, ka vanaema suri Venemaa sügavikus. Minu isa ja tema õde pääsesid hädavaevu tagasi kodumaale. Seepärast on minu maailmavaateks antikommunism. Iga asi, mis on bolševike vastu, kõlbab. Ma soovin kätte maksta meie peret tabanud kannatuste eest. Kominterni kongressidel võeti vähemalt kahel korral vastu tsentrismi taunivad avaldused. Tsentristid ehk keskerakondlased, kes püüavad elustada kõiki ühiskonnaklasse, on vägivaldsetele riigipöörajatele kõige ohtlikumad. Ma soovin olla antibolševistlikus erakonnas.
2) Mulle ei meeldi vägivaldselt peale sunnitud eestikeelne keskkooliharidus venelastele. Seda ei olnud Eesti ajal, mis on minu ideaal. Rahvuslasena tean, mida tähendab kellegi ümberrahvastamine. Kedagi ei saa sunnitult eestlaseks teha. Kas eestlased muutusid 1890. aastate venestamise tulemusel venelasteks? Ei muutunud, nende eestlus süvenes. Järgnesid rahvuslikud revolutsioonid aastatel 1905, 1918, 1991. Meie eestikeelsus on nii tugev tänu sellele, et Aleksander III võttis kunagi vastu venestamise otsuse - iga jõud kutsub esile vastujõu. Midagi ei saa tasuta ja kui miski näibki olevat tasuta, siis makstakse selle eest kusagil mujal. Minu praegune ülesanne on venelaste koondamine ühtseks löögirusikaks mulle vastuvõetamatu koolireformi vastu. Toetades venelasi toetan ma oma keelt ja kultuuri. See on ennetustöö, et ma ei peaks hakkama vene keeles kirjutama nagu Jaan Kaplinski.
3) Ajendiks erakonnavalikul olid sügise sündmused - psühhoterror Keskerakonda astunud Tõnu Trubetsky vastu ja nn kirikuskandaal. Inimesele peab jääma valikuvabadus - kuhu see kõlbab, et Tõnu ei saa astuda mingisse erakonda, aga vaat Jaak Ahelik saab, palun väga. Kirikuskandaali puhul aga tuleb küsida - kes on Savisaar? Nõukogude ajal, mil lai silmaring oli infokitsenduste tõttu paratamatult ahtam, kaitses tema kandidaaditööd Rooma klubi tulevikustsenaariumidest. Muide, tulevikustsenaariumid on kõneaine, mis jutuks tuleb järjest vähem - häbenetakse oma tulevikku. Need, kes Savisaart praegu mõnitavad, ei tea midagi doktoritööst ega kandidaaditööst - nad on end hädavaevu keskkoolistki läbi vedanud. Ja nad kannatavad lühikese ajaloolise mälu all, kas on tõesti meelest läinud, kes meile vabaduse tõi? Kes käis Moskvas meie eest läbi rääkimas, kes seisis Interrinde ja Toompea riigipöörajate vastu, kes lõi esimese reaalse alternatiivi EKP-le? Olen aegade jooksul aru saanud, et Savisaar ja Rüütel olid tublid, aga Laar ja Ilves olid natuke vähem tublid.
4) Kui salapolitsei astub valimisvõitlusse, on tulemuseks hunta. See sunnib inimesi poolt valima. Ma ei usu kapo aruandesse Savisaare riigivastase tegevuse kohta. Kuidas saab riigi vastu tegutseda inimene, kes ise on selle riigi loonud? Lisaks on kapo aruandest näha, et Jakunin on küll tegelikult olemasolev tegelane, aga tema käitumine on kentsakalt välja mõeldud.
5) Kui Lennart Meri oleks ütelnud, miks Johannes Kert kaotas oma koha kaitseväe juhatajana, siis oleks minu usk sellesse riiki säilinud. Rahvas valis Lennart Mere ametisse, tegelikult valis muuidugi Arnold Rüütli, kes kogus arvestatavalt enam hääli, aga mängime, et valis Mere. Aga Meri ei õigustanud talle pandud lootusi. Ta pettis seda rahvast, kes teda usaldas. Sellepärast Meri ei olnud minu president. Minu president on Rüütel.
6) Paljud inimesed kujutlevad, et kui keegi astub Keskerakonda, siis ähvarduste ja terrori abil on võimalik saavutada, et ta sealt taas välja astub. Kordub kõik see, mis oli 1988. aasta jaanuaris MRP AEG-ga ja ERSP-ga. Ma ei anna seda võimalust, sest minu ringkond ei ole sallimatu.
7) Mind paneb jahmatama, kuidas saab ajakirjandus kirjutada, et Keskerakonna konverents oli hall ja ilmetu. Keskerakonna konverents oli vägagi huvitav. Rääkisin juttu Raivo Raave ja Toomas Vitsutiga. Rõdul nägin tõekomisjoni juhti Kalle Klandorfit, kes oli pressi eest kõige kaugemasse soppi pugenud. "Tiugu, miks sa nii nurka pugenud oled?" Võib-olla teda aeti parteri vahekäigust ära, sest press soovis seal filmida.

Toomas Liivi konverents

2011-01-14T09:24:00.000-08:00

Fotol: Jaak Urmet, professor Toomas Liivi üks lemmikõpilasi esitamas oma monoloogi 1950. aastate kirjandusest.
Toomas Liivi mälestuskonverents Tallinna Reaalkoolis ületas kõik ootused, võis kohata inimesi, keda ei olnud ammu näinud. Ka teile tuttaval siinkirjutajal oli seal oma ettekanne ja ma loen seda omale suureks auks esineda professor Toomas Liivi mälestuseks.
Massiivne kõnepult tekitas vajaduse eneseületuseks, sinna tuli ronida ja see oli suur nagu laev, nobelist John Crossi tinamiidi-alus. Aga puldil põles kogu esineja seljatagust valgustav tuluke ja puldis oli hoopis teine tunne, mis saalis istudes. Nagu lahkunud professor oleks ise minu taga seisnud ja ütelnud oma koolitatud tämbril: "Nii, Aarne /või Mari või kes iganes/, on hea." Nagu kõik need aastad vanas väikeses majas, millest koorub värv - oleksid mind kõnetanud - noorusea naljakad unistused, ei-tea-mitmes armumine ja muidugi professori sõna.
Tema luuletus oravate männikäbidest, milleks kõik me kord saame, saadab meid. Kuidas kord läksime, põlvikud trimmi aetud, karukesed, kellega me mängime veel saja aastagi pärast maailma lõpus, kaenlas, oma esimest kooliteed, punased oktoobritähekesed visatud oma algeliste vihkude kuivatuspaberite vahele: kas mäletame seda veel siis, kui kaseladvad viimset korda pühivad pilvevinet taevas ning igav liiv ja tühi väli võtavad meid endasse?
Konverentsi lõpuks taandusin meeleliigutusest viimasesse ritta ja sain seal kirja viimase esineja Jaak Urmeti sõnad:
"Autor ei ole surnud, pigem mõni teos on vägagi surnud. Kirjanduslugu 1950. aastatel möllas. Mõned neist on nagu anekdootide maailm, autentsed, kirjanike suust üles kirjutatud. Kirjanduslugu jääb alati elama, aga mõnikord on teosel vähe eluvaimu sees."

Olud kaasaegses Eestis

2011-01-09T06:41:00.001-08:00

Beski kiskus taskust vanasse ajalehte mässitud kartulipabulad välja, keeras paberituustaku lahti. Kuid ta ei jõudnud veel kartulit hammaste vahele tõugata, kui eelseisev lahjukene meesterahvas kähku ümber pööras. Beski nägi nüüd tema nägu. See oli elatanud inimene. Beski võpatas selle inimese vaate ees, mis oli täis meeletust, hullumeelset helki, palavikulist valu ja nälga, piinlevat elajalikku nälga. Inimese näonahk tõmbles ja närimismusklid teravate palenukkide all käisid üles-alla kuivalt ja närviliselt. See nägu oli habemetüügastes, irvakile kiskuvate habemetüügaste all ei olnud särki. Peenikesel soonelisel kaelal sirutus veresoonte võrk ja allpool kõrva tohise naha all tuksles veri piinavalt ja hädiselt.
Selle apla vaate all kohmetus Beski. Tahtmatult sirutas ta pakkuva käe kartuliga pihus, kuid vanamees raputas eitavalt peaga.
“Ei, ei!” ütles ta nagu ähkides. “Lubage, ma vaatlen ainult kui teie sööte. Olete ju isegi näljane ja ma ei taha teilt viimast võtta. Sööge, mina aga vahin, kui teie sööte.”

Saare minia ei joo ega kaaberda ringi

2011-01-07T23:34:00.001-08:00

PILDIL: Olukord Pilistvere kirikumõisa ümbruses suvel 1721.a. (EAA f 914. n 1. s 152, lk 11; halduspiiride kaardiserver Kupits, EAA). Kohus on ühe naise ja ühe mehe pannud noore Eistvere Christini vastu hooramissüüdistuse asjus tunnistama. Küla ei ole süüalust omaks võtnud, kuid ka vähemalt üks tunnistaja on kaugeltnurga-mees, kes elab metsa taga. Kaugetel piiridel, nn remota locas elavad isikud, nn piirimehed teavad palju paremini, mis külas sünnib.
Suubudes lapsepõlve, hakkavad meie südametes helisema imeilusad kandlehääled. Ma raugen oma kaugete aastate helesinasse, mil ma esmakordselt sattusin Öökulli küla veehoidla juurde - mis oli ju minu isa rajatud! Kuidas siis küll lõhnasid kodukopli heinad, käod kukkusid keset palavat suve ja maanteede tolm kandis edasi õielitreid.
Nüüd on nendestki aastatest jäänud tolm. Vaid tähtede kaar jääb, millest tuleb valgus. Mäletan, kuidas pugesin julgelt läbi rohekasse vette kummarduvate leinapajude, istusin tundide kaupa tiigi värske helendava vee ääres ning ajasin karjapoisi kassimärsi ja lutupilliga taga kilbukaid ja vesikuppe veepinnal, ometi neid kahjustamata. Püüdes ka mitte häda teha konnakullestele, keda Mitšuurini sovhoosis oli miljoneid.
Nendest vaikustest on jäänud kaja, kuid ometi rajasid need ümberlülitusi ja kontakte minus eneses. Ma märkasin lähenemas helesiniste silmadega tüdrukut. Noorusärevusega segunes nüüd seninähtamatu tunne, armumine. Naiselikkusest ei olnud vaja mitte eeskujusid, vaid tagalat. Eeskujusid oli filmikangelannadest vaja naistele endile: näiteks Saare mini ei joo ega kaaberda ringi.
Külades on noorte poiste ja tüdrukute suhetel hoopis teine tera.

Üks õpetlik lugu

2011-01-02T12:06:00.000-08:00

Vineerist ja pealuust möödudes puutus Nataša juhuslikult selle vastu ja ta palitule jäi must jälg värvist, mis ei kuivanudki ära.
"Ettevaatust! Ärge minge ligi!" karjus Gleb.
Kõik võpatasid ja jäid rusutult vait. Isegi mitte eriti kogenud silm võis eksimatult näha, et kõigil oli tuju äärmiselt sant.
Sosistasin silmakirjaks Glebiga ja teatasin siis äärmiselt lõbusalt:
"Gleb ütles, et Õepoeg teeb tihti säärast nalja. Algul lukustab ukse, siis aga teeb jälle lahti."

Küsimused seoses Savisaarega

2010-12-29T01:25:00.000-08:00

& Kas FSB-likud rahastajad kasutaksid väljendit nagu "Sellest mitte kusagil rääkida ei tohi"? Kas see ei ole elementaarne, et kui Tallinna mehed juba välja tulevad rahasooviga, siis on nad juba ise informeeritud konspiratsiooninõuetest? Kas pole see mitte lasteaia stiil: "Ärge nüüd siis kohe kituma jookske?"
& Kapo raportis ei ole mitte kusagil öeldud, et Savisaar oleks otsesõnu küsinud raha oma erakonna rahastamiseks. On toodud ära Jakunini justkui-öeldud sõnad Boroditšile, et "küsitud kolme ei saa, saab poolteist".
& Kuidas lindistati kaatril Tallinna lahel? Tehniliselt on väga raske mere müha saatel lindistada?
& Raporti üks alalõik on lausa pealkirjastatud nii: Savisaare rahaküsimine. Vestlustes on ju selgelt ära toodud faktid, et juttu on olnud muudest asjadest: "E. Savisaare ja V. Jakunini vahel, kus räägiti vajadusest allkirjastada kolmepoolne leping Lasnamäe kiriku toetuseks eraldatud raha legaliseerimiseks ja puhkeda võiva skandaali vältimiseks... Rhodose teaduskonverentsi „Tsivilisatsioonide dialoog" tähtsust ja olulisust; kuidas Venemaa saaks ametlikul tasandil, oma esindajate saatmisega, toetada Eestis Keskerakonna korraldatava Maarahva Kongressi läbiviimist..." On muidugi ka märgitud, et "lisaks arutati läbi Keskerakonna rahastamisskeem". Aga jälle ei ole ära toodud midagi Savisaare raha küsimise kohta.
& "E. Savisaar kinnitas juunis Kiltsi mõisas kokkulepitut: 1/3 sularahas ja 2/3 ülekandega, mööndes, et ka kogu summa sularahas maksmine oleks lahendatav"... Jälle ei ole millegagi tõestatud see, et kogu raha ei läinud kiriku rahastamiseks.
Ajaloolased teavad, et Venemaa välisluurega seotud isikud ei väljendu kunagi nii: "Jakunin kinnitas vajadust hoida asja ümber täielikku konspiratiivsust..." Konspiratiivsus on luuretöös täiesti enesestmõistetav, see pole lasteaed, mängus on suured rahad.
& Jakuninil on mitu korda kasulikum Eestisse investeerida, kui parteisid toetada;
& kui Jakunin on tõesti endine operatiivtöötaja, siis ta ei hakka eales kasutama Eesti sidekanaleid omale kasulike inimestega kontakti võtmiseks;
& poolteist miljonit eurot oleks Eesti poliitikas väga raske puhtaks pesta.

Naisukesed Tallinna ülikoolist

2010-12-26T04:40:00.000-08:00

Nataša peab ära sõitma

2010-12-23T23:56:00.000-08:00

"Ma pean ära sõitma kell seitseteist null-null väljuva elektrirongiga!" ütles Nataša.
""Pean ära sõitma..." Ei ütelnud isegi "meie peame". Muretseb oma ema pärast," mõtlesin mina. Kummaline küll, kuid sel hetkel kadestasin tema ema, ehkki tema emal oli süda haige ja minul täiesti terve, ning kui nagu kord ja kohus järele mõelda, siis peaks tema ema mind kadestama! Kuid ma ei allunud enam mõistusele!
"Õepoeg Grigori teeb nalja," rahustasin ma Natašat. "Kas sa siis ei näe, et ta tegi nalja?..."
"Tehku siis uks lahti!" ütles Nataša.
Tema soov oli mulle seaduseks! Kuid õepojale ei olnud see seaduseks.
"Palun avage!" palusin teda.
"See oled sina, puja?" kuuldus ukse tagant.
"Jälle on sulle rohkem vaja kui teistele? Kõik istuvad vait, just nagu poleks ilma sündinudki... Ainult sina üksi tõrgud!"
Ta hakkas vaikselt ja vastikult irvitama.
"Tehke otsekohe lahti!" käskisin mina. Ja vaatasin Natašat. Ta seisis, pea norus. Tema nägu ma ei näinud, sest ähmane lamp, mille Õepoeg oli põlema pannud, rippus kusagil kaugel keldri sügavuses.
"Sa ju tahtsid teada, kuhu too Suvitaja kadus?" küsis Õepoeg. "Nüüd sa saadki teada!"
"Mida ta sellega öelda tahab?" müksasin Glebi õlast.
"Ma ei tea," vastas Gleb.
Siis kuulsime ukse tagant samme. Õepoeg läks trepist üles. Ta läks minema ja jättis meid keldrisse.
Koletu lugu algas!
"Pidage kinni!" hõikas Kadunuke paluvalt.
Vastuseks kostis Õepoja samme.
Haarasin jälle Glebil õlast.
"Too ta tagasi! Pea ta kinni!"
"Teda ei peata miski!"
"Karju!" ütlesin Glebile sosinal, et mitte varjata sisemist erutust. "Karju nii, et terve suvila kajaks!"
"Ta ei kuule! Ta on juba üleval... Seal pole sõnagi... uks on ju rauast... Karju palju tahad..."
"Kas sul siis võtit pole?"
"Kellelgi pole... Kadunud... Snepperlukk - uks langeb kinni ja kõik... Avada saab sealtpoolt... Ta ju lükkas riivi ka ette..."
"Maha maetud?" küsis Kadunuke tasa. "Elusalt?"
Mulle meenusid Aida ja Radames, kes elusalt sisse müüriti. Vaatasin jälle Natašat. Oleksin väga tahtnud, et ka tema võrdleks nende saatust meie omaga! Ta ei jõua oma elektrirongile, see on selge. Ja Aida ja Radames müüriti ju sisse kahekesi, aga meie olime siin kuuekesi!
"Oh ära nukrutse!" ütlesin Natašale. "Ma viin teid siit välja! Peagi näete taas päikest."
Ta vaatas mind kerge hirmuga. Siis ma lisasin:
"Kõik saab korda!"
Tahtsin väga, et hädaoht meid lähendaks.
Kuid Nataša ei lähenenud põrmugi, tema mõtles elektrirongist.
"Ma pean kodus olema hiljemalt kell kuus!"
"Oledki!"
Vaatasin ringi...
Ähmane lambisilm kiskus süngelt pimedusest esile üksikuid esemeid. Ta kiskus esile ümmarguse laua, mis varem, arvatavasti oma nooruspäevil kandis aialaua nime ja seisis mõnes lehtlas. Laual oli kolm jalga ja ta kaldus mornilt sinnapoole, kus kunagi oli seisnud neljas jalg.

Dr Arthur Janoviga Eesti poliitikas

2010-12-23T03:37:00.001-08:00

Netis levib video, milles gayde esindaja liigub rahulikult teda mõnitavas massis. Korras närvidega inimene ei saa vägivallast aru.
Haiged inimesed mõtlevad, et Deniss Boroditš oli pealtkuulamisseadmeid täis riputatud, kui ta Savisaare juures käis ja linnavalitsuse esimene asi oli teda ses suhtes kontrollida. Ka järgmisel hommikul liikus ta rahulikult üle Toompea, ehkki oma info poolest oli ta vast Eesti nõutuim mees. Aga mis tal karta?
Terve inimene ei saa vägivallast aru. Terve inimene ei saa vägivallast aru. Terve inimene ei saa vägivallast aru. Mulle meeldib vägagi palju PhD Arthur Janovi teos The Primal Scream, kus see juhtmõte esineb.
Terve inimene on endas kindel ja talle on arusaamatu, kuis keegi suvaline rõll tema ees üritab end kehtestada vägivaldsete pingutustega. Meenub mõne aasta tagune lugu sellest, kuidas keegi riigiametnik tuli restos tüli norima Erki Noolega, kuna tema ülesandeks oli esineda Noole ees, et ta on suuteline pingutama end tavaliste restoranilaudade juurest eliidi istumispaikadesse. Aga lõhestumata isiksusel ei olegi vaja esineda, pole vaja ennast tõestada, et ta on tingimata eliidi hulgas, tema enesekindlus tekib niigi.
"Kunagi ei saa olla piisavalt tähelepanu, alkoholi, narkootikume, riideid või raha, et seda tühimikku täita," vestis dr Janov neuroosi tekitatud rõhuvast tühjusetundest.
Dr Janovi arvates süvendavad lahendamata lapsepõlvetraumad intellektuaalset ja motoorset alaarengut, busy-man-syndrome´i, muudavad inimese hüperaktiivsuse ja vägivalla subjektiks.
Ma ei pea tõestama, et ma olen eliit - ma lihtsalt eksisteerin nii.
Dr Janovi foto: psykoterapi.no

Aleksin

2010-12-15T10:10:00.001-08:00

Olin juba ammu märganud, et sellised inimesed, nagu see Õepoegki, valivad tavaliselt välja mõne kindla inimese ja hakkavad tema kallal norima: "Noh, mida sa vahid? Mida sa jõllitad? Mis sa siin seisad? Miks sa siin istud?" Ehkki ka kõik teised vahivad, seisavad, istuvad. Ent Õepoja-sarnased tüübid valivad välja kellegi üheainsa ja enamasti on see kõige intelligentsem, kõige sümpaatsem.
"Kuule, puja, miks sa maha jõllitad? Kas sa ei taha kuulata?"
"Ta jäi vist mõttesse," ütles Kadunuke.
Kõik vaatasid teda tänulikult, sest ta justkui kaitses mind. See oli talumatu!
"Ruttu sinna!" hüüdsin mina. "Keldrisse... Kirjaniku tööpaika!"
"Kui põnnama ei löö, siis läki!" nõustus Õepoeg.
See minu ettepanek teda millegipärast ei vihastanud. Kuid hiljem sain teada, MIKS! Kuid tol hetkel... mul millegipärast isegi ei plahvatanud, ehkki mul üldiselt juhtus seda väga sageli.
Kahvatu Kadunuke tammus paigal.
"Kardad?" küsisin sosinal, kuid nii, et Nataša kuuleks. Ma ju pidin ta silmad avama!
Hakkasime laskuma allapoole mööda astmeid, millel jalg libises. Võib-olla oli see niiskus, aga võimalik, et isegi hallitus... Mind haaras ärevus. Just selliseid astmeid mööda ronisid keldrisse tõelised detektiivid! Nad laskusid sinna teades, et võivad mitte kunagi enam sinna tagasi tulla!...
"Oh, kui meid ootaks seal mõni oht," unistasin ma. "Nataša ei tormaks hirmunult mitte Kadunukese, vaid minu juurde ja mina leiaksin olukorrast väljapääsu. Ma päästaksin ta! Ent, oh häda... Kui Borodajev oli sinna roninud iga päev, siis ei saanud seal ju midagi ohtlikku olla. Ja ma ei saa talle tõestada..."
"Hei, puja, jälle sina, sedasamust et... ronid enne peremeest keldrisse. Ma panen tule põlema."
Ta keeras lülitit. Poikvel ukse vahelt, mis, nagu võiski arvata, oli roostes plekiga üle löödud, venis ähmane valgustriip. Borodajevi jutustuses valgus alati "venis välja" poikvel uste vahelt või "kiskus süngelt" midagi pimedusest esile, aga hiljem, kui uksed suleti, "roomas" see tagasi. Seda mäletasin ma hästi.
Suure vaevaga lükkas Õepoeg ukse päris lahti. See kriiksus õlitamata hingedel. Borodajevi jutustuses olid kõik uksehinged õlitamata ja kriiksusid. Ka see oli mul meeles.
Kõik oli suurepärane. Just nagu päris tõelistes kriminullides!
"Las käia," lausus Õepoeg.
Mironova ennetas kõiki. Talle ju meeldis käske täita. Õepoeg laskis meid keldrisse. Viimasena sisenes Kadunuke... Mulle uhkas meeldivalt vastu läppunud hallituse lõhna. Hingasin täiel rinnal!
Ootamatult paugatas uks õudse krääksatusega. Siis kriiksatas raud vastu rauda - Õepoeg lükkas riivi ette. Tema oli jäänud teisele poole ust, mis, nagu mulle tundus, oli sulgunud igaveseks...
KUUES PEATÜKK,
milles selgub, et mulle pole mitte midagi selge
Tundsin tahtmatult hirmu. Kuid ainult viivuks! Juba järgmisel hetkel lõin selle tagasi. Õigemini, paiskasin eemale.
Seda enam, et Nataša tegi sammu minu poole. Peaaegu olematu sammu, kuid mina märkasin seda ometi. Täpsemalt, ma tunnetasin seda. Üleüldse, kui sul on olemas olend, kes sulle meeldib, näed sa ainult teda, räägid ainult talle, ehkki teed näo, et kõigile. Ja jälgid tema suhtumist. Ja pead arvet, mitu korda see olend sind vaatab. See, kes on armastanud, mõistab mind hõlpsalt.
"Sel ohtlikul hetkel tahab TEMA olla minu kõrval," mõtlesin mina. "Tahab, et kaitseksin teda, varjaksin teda oma kehaga!"
Oo kui sageli peame me oma soovunelmaid tegelikkuseks!

Vana suvila hüüdis noored enda juurde

2010-12-13T23:03:00.000-08:00

Kadunuke peatus. Tema järel kõik teisedki.
Ülevalt kostis:
"Ah te olete ikka veel elus? Sähke siis! Ja veel ja veel ja veel!"
"Mis seal toimub?" küsis Kadunuke.
"Võib-olla on tarvis appi minna?" hüüdsin mina. Heitsin Natašale hüvastijätupilgu ja tormasin üles.
Nurgatoa uks oli praokil. Õepoeg Grigori mängis iseendaga turakat. Ta käis nii iseenda kui vastase eest, keda polnudki.
"Ah te hingate ikka veel? Sähke siis! Ja veel üks!"
Ta hakkas kuningaid lauale loopima.
"Siia! Julgemini!" hüüdsin alla just nagu oleksin roninud mäe tippu, aga teised viibinuks veel kusagil allpool.
Mironova hakkas astuma, tema allus käskudele.
Ka Gleb jooksis üles. Siis tuli Nataša. Taani Prints varjas oma kehaga Kadunukest.
Õepoeg Grigori pööras pea meie poole ja kustutas sigareti vastu lauda, millel lebasid mängukaardidd.
Ta oli tohutut kasvu mees. Umbes kahekümne viiene, mitte rohkem.
"Ta kasvas üles vanaisa süles," ütles Gleb.
Olen tihtipeale püüdnud ette kujutada täiskasvanuid lastena, kes nad kunagi on olnud... Kuid Grigorit ma miskipärast ei suutnud sellena ette kujutada. Ergas tähelepanuvõime näitas mulle kätte, et peaaegu igas inimeses säilib kogu eluks midagi lapselikku, kas pilk, naer või mõni liigutus.
Grigoris aga polnud säilinud mitte midagi lapselikku... Ja ma ei suutnud endale ette kujutada, kuidas Borodajev teda süles tassis.
Ma juba rääkisin, et meie koolis olid hüüdnimed saanud suisa epideemiaks. Peaaegu kõiki kutsuti hüüdnime järgi. Olin sellega niivõrd harjunud, et kui ma kellegagi tutvusin, andsin talle mõttes kohe hüüdnime. Grigorit hakkasin mõttes kohe Õepojaks nimetama. Millegipärast ta oma nimi ei sobind talle, just sellepärast ma ta Õepojaks ristisin. Üsna tihti andsime hüüdnimesid just nagu pilkeks. Väikesekasvulisele hüüti: "Hei, Paganel!" aga pikale öeldi: "Kummardu, lilliput!"
Õepoeg tõusis püsti.
Võinuks arvata, et talle oli sündides sattunud võõras pea - see oli liiga väike. Tema näol oli nii vähe ruumi, et sinna ei mahtunud midagi peale irve. Õepoeg irvitas kogu aeg.
"Noh, mida siis teile näidata?"
"Meid huvitab kõik!" vastas Mironova.
"Selles toas elaski toosama naljavend, kes kaduma läks. Ronis vana-aasta sõhtul siia... ja lõpp! Kadus, nagu poleks siia ilma sündinudki. Taipate?"
Mironova hakkas kohe üles kirjutama.
Igasuguste ettekannete, loengute või loominguliste kohtumiste ajal kirjutas Mironova kõik sõna-sõnalt üles. Siis, kui ettekandja lausus "Tervist!" hakkas ta kohe üles kirjutama. Kui ettekandja lausus "Nägemist!" kirjutas ta sellegi üles ja sulges vihiku.
"Pillikeeltena pingul elektritraadid puutusid peaaegu vastu tema toa akent..." meenutasin ma ridu jutustusest. Traadid olid tõepoolest peaaegu vastu akent. See polnud kunstiline väljamõeldis.
"On tulnud aeg oma hüüdnime lõpuks täielikult õigustada!" otsustasin ma ja laususin:
"Mulle meenub, et jutustuses oli öeldud: "Keskööl kustus suvilas valgus. Kogu asula uppus pimedusse...""
"Kuule, puja, sa ära tüki ette!" Õepoeg rehmas käega, nagu oleks sellel kohal, kus mina seisin, sääsk pirisenud. Sõnas "puja" hääldas ta millegipärast o asemel u.
Mulle meeldis väga, kui tüdrukud mulle Nataša juuresolekul tähelepanu osutasid ja tema seda märkas. Olin õnnelik, kui tema juuresolekul paluti minu abi või midagi selgitada - kas ülesannet või mõnd teoreemi... Aga kui tema juuresolekul suhtuti minusse üleolevalt, kannatasin sellepärast rängalt.
"Mõistate!" hakkasin kõigile korraga selgitama. "Iseenesest tekib selline oletus. Kui elektrit ei olnud, võis Suvitaja ju aknast välja ronida, haarata kinni traatidest - need olid sel ajal ohutud! - ja ta võis neist kinni hoides nagu tsirkuse akrobaat esimese postini ning seda mööda maha pugeda. Ja oma sugulaste eest alatiseks pakku minna! Sellepärast polnud suvila ümber ka jälgi... See on nii-ütelda hüpotees, s.t järeldus."
"Aken oli seestpoolt suletud," meenutas Gleb.
"Ah jaa, sel juhul langeb hüpotees ära.
"Kui sinul, puja..." alustas Õepoeg ähvardaval toonil.
Sõna "poja" hääldas ta kangekaelselt u-ga ja see kõlas väga üleolevalt. Mu süda tõmbus valust kokku. Minu kõrval seisis ju Nataša!
"Hüpotees langeb ära," kordasin valjusti, vabisedes kogu kehast mõtte juures, et ta võib mind TEMA juuresolekul alandada. Ja mina ei saa talle midagi teha: ta oli minust ju kaks korda pikem.
Õepoeg sähmas jälle käega nagu peletanuks sääske. Õnneks siiski ei pudenenud solvavad sõnad ta irvel huultelt.
Läksime alla mööda pahuralt nagisevat treppi, mis ei nagisenud.
Õepoeg avas mingi ukse, kummardus ja astus tuppa. Meie tema järel. See tuba läks üle terrassiks, aga terrassilt sai otse õue.
"Hea kirjanik oli," lausus Õepoeg. "Ta üüris tädilt suvila poole aasta peale korraga või isegi aasta peale ette. Ja maksis raha ette. Hea kirjanik!"
"Kas ta selles toas kirjutaski oma "Vana suvila saladuse"?" küsisin mina.
"Kuule, puja, kui sa ei jäta oma vahelesegamist... Kui sa ei jäta..."
"Selge! Selge!" katkestasin teda. "Kas ma rikkusin teie plaane? Saage aru, see tuleneb kärsitusest..."
Jällegi ei jõudnud ta mind TEMA juuresolekul alandada.
"kirjanik ei kirjutanud siin," teatas meile Õepoeg. "Suvitajast kirjutas ta keldris. Maa-aluses keldris."
mironova kirjutas kõik üles.
"Kas siin on ka kelder?" küsisin sosinal.
"Hommikul ronis ta sinna ja - lõpp. Kuni lõunani polnud teda näha. Nagu poleks ta siia ilma sündinudki... Taipate?"
"Filosoof Diogenes lõi oma teosed vaadis..." märkis Kadunuke laisalt. "Aga tema siis keldris?"
"Seal sisendas ta endasse hirmu," selgitas Õepoeg. "Seal on niiske ja pime!"
"Saan aru. Ta elas sisse!" jätkas Kadunuke enda ülistamist.
Tema peale Õepoeg millegipärast ei karjunud "Kuule, puja!" vaid jutustas edasi.
"Leidsin sealt mingid paberid, lehed... Tahtsin ära visata, aga tädi ütles: "Vii õige muuseumi!" Viisingi. Naaberjaamas on meil muuseum.
"Küllap koduloomuuseum?" oletas Kadunuke.
Ka nüüd ei hüpanud Õepoeg talle peale, vaid kinnitas rahulikult:
"Ja-jah, toosama. Mulle anti veel kirjalik tänuavaldus! Need paberid laotati klaasi alla ja kirjutati juurde: "Leidis ja tõi siia Grigori Šavkin". Nüüd loevad kõik! Minust jutustatakse ekskursioonidele... Taipate?"
"Või veel! Käsikirjad, mustandid!" segas Kadunuke jälle.

Alik Deduškin ja luukere

2010-12-09T22:23:00.000-08:00

"Jah, sõita või mitte sõita, selles on küsimus," lõpetas Taani Prints filosoofiliselt.
Telefon helises.
Gleb tundis end ikka veel natuke meie juhina ja haaras sellepärast toru.
"Jah! See olete teie, Ninel Fjodorovna?"
Tema õrn sametine näonahk kattus punaga. "Ja... Meie kõik... Me ei tea, kas sõita või... ee..." Ja siis lõpetas otsustavalt lause: "Või ilma teieta mitte sõita?"
Korraga süttis Glebi silmades kujuteldamatu rõõm. Ergas tähelepanuvõime näitas mulle kohe kätte, et Ninel räägib talle midagi meeldivat.
Varsti ma taipasin, mida nimelt.
"ja-jah, ma saan aru... Hästi, me sõidame. Kui teie lubate... Anda toru üle Alikule?"
Ma haarasin toru. See oli niiskevõitu. Gleb oli niivõrd närveerinud.
"Kuulan teid, Ninel Fjodorovna! Ah angiin? Olgu, ma aitan Glebi! Luban! Tänan usalduse eest!"
Tahtsin, et Nataša Kulagina saaks minu vastustest aru, et Ninel palus just mind Glebi aidata, et ta ütles just mulle, et usaldab. Minu südant täitis põhjendatud uhkuse tunne!
"Kui palju teil palavikku on?" hüüdsin lõbusalt, sest mul oli suurepärane tuju. Kuid ma võtsin end kokku ja lisasin äreva häälega: "Loodan, et pole palju?"
"Kolmkümmend kaheksa ja viis," ütles tema ja pani toru hargile.
"Me peame usaldust õigustama," sõnas Gleb selgesti ja valjusti.
"Jah? Arvad sa?" nämmutas Kadunuke.
"Nüüd me peame kindlasti sõitma," ütles Mironova. "Kui juba tema ise helistas!"
"Kuulake nüüd kõik tähelepanelikult," kamandas Gleb. "Elektrirong väljub kell 9.15. Kõik minu järel, et keegi ära ei kaoks! Ärge jääge maha! Minu järel!"
"Ükskord sa ütlesid, et kuulsus ravib inimese terveks häbelikkusest ja arglikkusest," sosistasin ma vestibüülis Natašale. "Õige mõte! Gleb on jälle terveks saanud!"
"Väga kahju," vastas Nataša.
Astusime tänavale.
Aga loodus elas sel ajal oma erilist, imetabast elu!...
Ilm oli suurepärane! Vihma valas, tuul peksis vastu nägu, maa oli pehmeks ligunenud ja lirtsus jalge all... "See loob vajaliku meeleolu!" mõtlesin. Me ei sõida sinna ju lõbutsema, vaid kuriteopaika uurima."
"Puški armastas sügist," jahvatas läbimärg Kadnuke. "Tekib küsimus, miks?"

VIIES PEATÜKK, mis viib meid koletu loo künnisele selle sõna otseses mõttes
Kuni me rongiga sõitsime, läks ilm käest ära. Päike tuli välja. Loodus ilmselgelt flirtis meiega: koketeeris sügiskiirtega, tükkis meie palitute alla jaheda tuulena, viipas meile raagus okstega... Kas siis sellise ilmaga saab ennast nagu kord ja kohus häälestada kuriteo lainele?!
Kummatigi olin ma sellele häälestunud. Eelmisel õhtul olin raadiost kuulnud, et kui helilooja Borodin suri, lõpetasid ta sõbrad "Võimsast rühmast" tema eest ooperi "Vürst Igor".
See oli mulle täielik avastus! See tõukas mind mõttele! Isegi mitmele mõttele korraga... Võib-olla õnnestub minul lõpetada Borodajevi jutustus! Võib-olla suudan mina avastada saladuse, kuhu kadus too mees. Kirjutan "Vana suvila" teise osa! Ja Nataša kirjutab kladesse mõne uue suurepärase mõtte. "Muidugi ei saa teda võrrelda Kadunukesega," kirjutab ta. "Isegi mitte Printsiga! Ja ülepea mitte kellegagi..."
Ma ei teadnud, ei võinud aimatagi, et tollel päeval, sellel tavalisel pühapäeval... Kuid ärgem rutakem ette, ehkki ma nii väga tahaksin seda teha.
Kahvatu Kadunuke elavnes päikesekiirtes ja lausus:
"Elagu päike!" on Puškin kunagi öelnud. "Ja selles osas olen ma temaga nõus."
Kui me väikeses suvilate peatuses astusime rongilt laudperroonile, hakkas Nataša ringi vahtima.
"Keda sa otsid?" küsisin ärevalt.
"Näe, seal on sõiduplaan... Ma pean kella kuueks või seitsmeks kodus tagasi olema. Mitte hiljem! Et ema ei hakkaks muretsema."
"Kas ta on ikka veel voodis?" küsisin mina.
"Jah," vastas Nataša. "Süda..."
Jooksin sõiduplaani juurde. Mulle näis, et keegi tahab minust ette jõuda. Nii on see alati. Kui sa ise pole mõne olendi vastu ükskõikne, siis arvad, et ta meeldib kõikidele ja et kõigil on samad tunded kui sinul endal. See mõte ei anna rahu!
"Üks rong läheb kell 17. 00," kandisn ette. "Järgmine aga kell kakskümmend null-null."
"Meil oleks tarvis kella seitsmeteistkümnesega sõita. Kas me jõuame?"
"MEIL... meie..." Olin valmis neid sõnu lõpmatuseni kuulama!
"Lähme!" kamandas Gleb.
Jaamast suvilani läksime nelikümmend minutit, mitte rohkem. Kuid mitte ka vähem, ma jälgisin kella. Võtsin just ekstra selle tarvis Kostjalt kella, nagu teadnuksin ma ette, et sel päeval... Ei, ma ei rutta ette!
"Minu järel! Minu järel!" kamandas Gleb. Talle meeldis ülemus olla. "Ärge jääge maha!"
Ma lihtsalt ei tundnud teda enam ära.
Saatus tahtis, et tee suvilasse oleks väga keeruline. See meeldis mulle. Me liikusime nagu labürindis - kord keerasime metsa, kord kõndisime suvilatarade vahel, kord tegime haagi ümber mingite kuuride, siis kadusime jälle metsa... Näis, nagu tahtnuksime kellegi eest põgenedes oma jälgi segada.
Mõtlesin, et ilma Glebi abita ei oskaks me niikuinii jaama tagasi minna.
"Minu järel! Minu järel!" kiirustas Gleb ja keeras kohe kuhugi metsa.
Lõpuks ta peatus. Meie ka.
"Kohal," lausus Gleb.
Vaatasin ja nägin suvilat, mille üks külg oli tee poole, teine õkva metsa. Otsekohe hämmastas mind see, et vana suvila polnud üldse mitte vana.
"Kas see on üle värvitud?" pärisin Glebilt.
"Ei, selline on ta alati olnud," vastas Gleb.
""Vana suvila saladus" - see kõlab ju hästi?" küsis Kadunuke minult.
"Kõlab."
"Aga "Uue suvila saladus"?"
"Ei kõla eriti hästi."
"Kas nüüd taipad? Kas tead, mis on kunstiline väljamõeldis?"
Taani Prints vaatas Kadunukest austusega.
Mina isiklikult ei võinud kannatada, kui Kadunuke hakkas seletama küsimuste abil nagu korraldanuks kellelegi eksamit.
"Miks pole kuskil tahvlit?" küsis Kadunuke.
"Missugust?" imestas Gleb.
"Mälestustahvlit muidugi - "Siin elas ja suri..."?"
"Ega ta siin..."
"Sel juhul teistmoodi: "Siin elas, kuid ei surnud kirjanik Borodajev.""
"Kadunuke tahab vist ikkagi oma järjekordsele luuletusele pealkirjaks panna N.K?" mõtlesin mina. "Miks ta siis muidu Nataša juuresolekul nii püüdlikuks on muutunud?"
Prints vaatas talle endiselt austavalt otsa.
Otsustasin, et pean otsekohe initsiatiivi haarama.
"Ma ei saa kauem vaikida! Te peate teadma midagi väga tähtsat!" laususin mina. "Seda, mis on kirjas Borodajevi jutustuses. See ei ole kunstiline väljamõeldis! Siin, sellessamas suvilas läks inimene kaduma... Nagu poleks teda olnudki! Meie hakkame otsima mitte jutustuse, vaid kuriteo jälgi..."
Kadunuke jäi vaikseks.
"Kas suvilas elab keegi?" küsisin Glebilt.
"Kõik suvitajad on ära sõitnud."
"Viimane kui üks?" sosistas Kadunuke.
"Muidugi, seda on ju näha!" vastasin reipalt. "Asulas pole praegu ühtki hingelist. Karju palju tahad, keegi ei kuule."
"Miks me peaksime karjuma?" küsis Nataša.
"Oo, ära karda!" hüüatasin mina. "Muidugi, kõike võib juhtuda. Kuid mina, tähendab, meie oleme siinsamas. Ikkagi inimene läks kaduma..."
"Kui mulle ometi antaks võimalus teda millegi eest kaitsta," mõtlesin sealsamas.
Mironova tõstis käe.
"Ninel Fjodorovna ütles: "Hingame värsket õhku, jalutame sügiseses metsas!""
Ergas tähelepanuvõime näitas mulle kätte, et Mironova ei karda, ta lihtsalt allus eemalgi olles oma klassijuhatajale. Tal oli selline iseloom.
"Kõigepealt hingame seda õhku, mida hingas Borodajev," vastasin talle.
"Kuidas me sinna suvilasse sisse saame?" küsis Taani Prints rahulikult.
"Uks on lahti," tähendas Gleb. "Ma ju teatasin ette, et tuleme. Eile, kaugekõnega..."
"Läki!" ütles ta äkki otsustavalt.
Ma astusin esimesena suvilasse.
Seal oli vaikne. Ainult ülakorruselt kostis mingit pominat. Me tardusime. Minagi võpatasin. Kuid isegi kogenud silm poleks suutnud seda näha, sest ma võpatasin endamisi, väga sisemiselt.
"See on perenaise õepoeg Grigori," teatas Gleb, millegipärast viivitamisi. "Ta valvab kõikii suvilaid asulas. Ta ootab meid ja jutustab meile kõigest."
"Seesama trepp," mõtlesin mina. ""Pahuralt nagisev trepp", nagu on kirjas jutustuses. Just seda mööda läks Suvitaja vana-aasta ööl pärast oma viimast jalutuskäiku üles... Enam pole teda kunagi nähtud."
Hakkasime sellest nagisevast trepist üles minema. See ei nagisenudki. "Selge. Kunstiline väljamõeldis," laususin enesele.
Ülevalt toast hakkasid selgesti kostma sõnad:
"Ah nõndaviisi!... Aga meie anname teile - matsti! - turja pihta! Ah siplete edasi? Aga meie anname teile - trahh! Vastu kaela."

PEN-klubi ei kaitse mind repressioonide eest

2010-12-05T09:31:00.000-08:00

Kõik käib nii: Wikileaks kurdab, et everydns.net on võtnud ta võrgust maha, sest DDos rünnakud paisusid liiga suureks ja nüüd peab Wikileaks rändama mööda maailma, et mitte osutuda märklauaks. Meie paneme peegelduse temast oma serverisse üles. Ja kohe hakkavad vastavad organid huvi tundma. Ja kohe. Siis ei aita minul enam miski. Ma ütlen, et ma olen kirjanik ja kui mind kinni pannakse, siis olen meelsusvang, minuga hakkab tegelema PEN klubi vangistatud kirjanike toetusgrupp. Kuid mind tabaks ootamatus. Enne selgub, et ma justkui olevat karja naisi ära vägistanud, kes mu siis kohtusse annavad. Ja siis ei julge PEN klubi iitsatada. Just - needsamad eided, kes Assange kohtusse andsid, käisid üks nädalavahetus Tallinnas ja esitavad kohe uue hagi. Ja tulnukas Ansip annab välja, et pääseda UFO-toimikute lekkimisest.

Gleb Borodajevi uued seiklused, rahvas loeb

2010-12-05T08:15:00.001-08:00

Gleb tõi mulle kodunt Borodajevi jutustuse ja ma lugesin selle veel kord läbi. Aga pool lehekülge õppisin suisa pähe:
"Mitte keegi ei teadnud tema nime, rääkimata isanimest või perekonnanimest. Kõik kutsusid teda lihtsalt Suvitajaks. See hüüdnimi vastas ülihästi tema olukorrale - ta oli üürinud vana suvila teise korruse nurgatoa, mille ainus aken oli aia poole. Suvitai ei lahkunud peaaegu mitte kunagi sellest toast.
Aga loodus elas sel ajal oma erilist, imetabast elu! Alguses ta ilmselt mängis Suvitajaga - koketeeris oma pimestavate kiirtega, tungis tema tuppa jääkülma tuulena, koputas vastu akent raagus okstega... kuid tema ei pööranud sellele tähelepanu ja loodus vihastas: lõõtsus, vilistas ja huikas. Vihastasid ka suvilanaabrid, sest ta ei püüdnudki neid üksikutel talveõhtutel lõbustada. Mitte keegi ei näinud, mida ta sõi või jõi. Enne uinumist jalutas ta umbes veerand tundi, mitte rohkem. Viimast korda oma elus jalutas ta vana-aasta õhtul. Kuuldi, kuidas ta südaöösel ronis pahuralt nagisevast trepist üles oma tuppa. Aga hommikul teda enam polnud... Uks, mis avanes otse trepile, oli seestpoolt kinni. Lumel polnud ainsatki jälge. Suvitaja oli kadunud."
Nii algas see jutustus. Seejärel, nagu ma juba rääkisin, otsisid 323 ja poole lehekülje kestel Suvitajat küll uurijad, koerad ja sugulased, keda tal juhtus olema tohutult palju.
Selgus, et just nende eest oligi ta suvilasse peitu pugenud, sest nad segasid teda midagi leiutamast. "Ta otsis rahu," oli jutustuses kirjutatud. "Kuid mitte seda, mida leidis. Ehkki... Seniajani pole midagi teada. Otsingud jätkuvad."
"Vanaisa tahtis edasi... Järge... Kuid ta... Saad aru?" seletas mulle Gleb.
Ja nüüd pidime minema selle mõistatusliku juhtumi sündmuspaika! Jah, tuli välja, et kõik, millest jutustuses räägitakse, ei olnudki väljamõeldis, vaid oli juhtunud tõepoolest! Seda teatas mulle tollel samal pühapäevahommikul kirjaniku lapselaps. Varem oli ta seda varjanud. Ta arvas, et siis me ei julgegi sõita sinna kunagise kuriteo paika.
"Sina aga, ma tean, et sa ei..." lausus Gleb. "Sina oled Detektiiv! Aga teised?..."
"Teistele ei ütle sõnagi!" otsustasin mina.
Hiljem teatas Gleb mulle teise uudise, mis viis mu hetkeks segadusse - Ninel Fjodorovna oli haigeks jäänud.
"Närvivapustus," arvasin mina. "Nad ärritasid ta üles."
"Ee-ei," selgitas Gleb. "Talle anti uude majja... Kolis... Ja näed! Külmetas..."
Me rääkisime kooli kantseleis, kuhu kõik kirjandusringi liikmed pidid kogunema.
"Teistega teeme väljasõidu mõni teine kord - talvel suusatama," oli Ninel eelmisel päeval lubanud. "Kõigil korraga pole soovitav suvilasse ilmuda, sest seal pole muuseum. Seal ju elatakse..."
Olin jõudnud kohale pool tundi enne õiget aega. Ma ei kärsinud oodata. Aga Gleb oli veel varem kohal.
"Korrapidaja andis edasi... Juba eile õhtul... Astusin läbi..." seletas Gleb. "Talle nimelt Ninel Fjodorovna... Telefoni teel..."
"Aga miks sa siis eile õhtul meile ei teatanud? Kas või mullegi?"
Vahepeal siis üks pilt.

"Kartsin seda et... Ei sõidagi... Me võiks ju ise... Ilma temata? Ah? Mis sa arvad?... Või ei?... Seal kõik lõpuni välja uurida... Paljastada... Taipad? Sa oled meil ju Detektiiv!"
Vajusin mõttesse. Ja viibisin selles seisundis üsna tükk aega. Kuni tulid Nataša, Taani Prints, Kadunuke ja Mironova.
Prints teataski juba lävelt:
"Täna hommikul kargasid pähe mõned read. Teile teeb ehk rõõmu..."
Ta ulatas Kadunukesele vihikulehe. Prints ei lugenud kunagi ise oma luuletusi - ta häbenes. Kadunukene hakkas valjusti ja laulvalt, tõelisi luuletajaid matkides deklameerima:
"Ammu ootasime päeva, millal
näeme ükskord seda vana villat.
Ehkki sünged pilved katnud taeva,
Gleb ei karda vihma ega vaeva,
juhib mööda tormimöllus teid
oma vanaisa koju meid."
Heasüdamlik Prints võttis arvesse, et juba ammu polnud mitte keegi palunud Glebi meenutada lugusid tema vanaisa elust või lugeda kirju. Juba ammu polnud mitte keegi vaadanud Borodajevite perekonnaarhiivi pilte.
Värsse kuulates tõmbus Gleb nagu sirgu, ta nägu lõi särama. Kogenud silm võis peaaegu eksimatult näha, et Glebile meenusid need päevad, mil tema vanaisa vastu tundis huvi kogu kool.
Heasüdamlik Prints kutsus teda meid juhtima ja Gleb hakkas kohe rääkima valjemini ja enesekindlamalt kui tavaliselt.
"Pole teada, kas me lähemegi," lausus ta. "Ninel Fjodorovna jäi haigeks."
"Mis tal viga on?" küsis Nataša Kulagina.
"Kolis uude majja... Ja näete... Külmetas," selgitas Gleb.
"Tal on ehk abi vaja?"
"Kus on see tänav? Kus on see maja?" laulis Kadunuke laisalt.
"Aadress?... Seda vist mitte keegi..." alustas Gleb. Ja lõpetas kindlalt: "Ei tea!"
Ta ainult püüdis lauseid lõpuni välja ütelda. Prints oli nimetanud teda ju meie juhiks.
"Sõidame ise suvila," ütlesin ma kindlalt, pöördudes meie kõikide poole.
Kui Natašat polnud, vaevlesin pool tundi kahtlustes. Aga niipae kui tema tuli, olin täis otsustavust: "Ei tohi jätta sõitmata! Millal veel võib tulla juhus viibida terve päeva tema kõrval! Saatus ise on mulle ette lükanud sellise õnneliku juhuse! Äkki suudan ma tema juuresolekul üht-teist välja juurida, avastada midagi niisugust, mida polnud avastanud ei uurijad ega sugulased? Siis saab ta aru, et ma kannan oma hüüdnime mitte tolle sinise sussikoti pärast, vaid hoopis tõsisemal põhjusel. Ja hakkab mind lõpuks hindama!..."
"Mul meele järgi kevadised tormid," sõnas Kadunuke. "Kuid septembri lõpus..."
Ta viipas lodeva viipega aknale.
"Pealegi, pole teada, kuidas suhtub sellesse Ninel Fjodorovna," ütles Mironova. "Ta tahtis isiklikult koos meiega metsas jalutada, värsket õhku hingata!"
"Meid seal väga... Eile õhtul võtsin kaugekõne..." lausus Gleb. Ja lõpetas otsustavalt: "Teatasin, et me täna saabume."

Gleb Borodajevi uued seiklused

2010-12-05T06:28:00.001-08:00

"Oo, ära naera!" hüüatasin ma halvasti varjatud kibeduse ja solvumisega. "Ehk on vaja rohtu muretseda? Minu tädi töötab apteegis ja saab kõik rohud..."
"Emale määrati ainult üks arstim: mitte erutuda, täielik rahu! Seda ravimit sinu tädi muretseda ei saa. Seda meie sajandil lihtsalt ei tehta, ei valmistata!"
Mõtlesin, et selle mõtte peaks ta tingimata oma kladesse kirjutama!
"Missugusena tuleb meie Ninel täna klassi?" mõtisklesin ma. "Nüüd vist ei tundu enam kellelegi, et ta otsekohe naerma pahvatab. Ta on erutet, mida meie siis peaksime tegema? Teda rahustama? Ei, ei tohi. Aga võib-olla on ta nii rahulik nagu ei iial varem?"
Ninel Fjodorovna oli absoluutselt samasugune nagu varemgi.
"Peame isekeskis nõu pidama. Kunagi hiljem..." ütles ta. "Võib-olla polnud mul mõnes asjas õigus. Muide, on aeg vana suvilat meelde tuletada. Ma lubasin teile. Hingame värsket õhku, jalutame sügiseses metsas. Gleb hakkab meile teejuhiks."
"Sõidame vanasse suvilasse! Käime nendes tubades, mida on jutustuses kirjeldatud... Ma näen lauda, mille taga töötas Borodajev! See on nii huvitav! Sest oleme ju nii-öelda kolleegid!" juubeldasin mõttes, aimamata sel rõõmsal hetkel, et koletu lugu on juba päris ligi, peaaegu siinsamas...

Saiapätsile, mida pastor Quandt varastas 1728

2010-12-04T08:35:00.000-08:00

Oh armas sai!
Nüid ole pai!
Ja ütle, kes sind Riiast varastas?
Sind varastati Riias ühest karnist,
su pehme kõht - see päästis hambad varnast.
Sa pehmest taignast vabalt olid tehtud
ja moos ja keeks ja vahukoor - su ehted
ja rosinad su kaunistuseks pantud,
sind varastas - see pastor Quandt ju,
kes oli meil hernhuutlik kirjamees,
kes nutunaiste keskel tihti, silmad vees.
Kui oleksid seal riiulil sa meie päevadeni,
sa oleks kitt ja liim ja sind ei tahaks peni,
vaid viskaks taristule, loobiks penipauna
ja emme teeks siis penile ka tubli sauna.

Koletu lugu. Teine ptk

2010-11-24T10:11:00.000-08:00

Oo, kui kergemeelseid ja ennatlikke järeldusi me teinekord teeme!
Olin alati arvanud, et auliige on selline liige, kes erinevalt tavalistest liikmetest võib absoluutselt mitte millestki osa võtta. Kuid see oli julm eksitus. Just nimelt Glebile tehti ülesandeks organisuitada meie klassis Borodajevi nurgake.
"Mul on kuidagi... Ise nüüd... See poleks nagu..." püüdis Gleb lauseid lõpetamata keelduda.
"Eksiarvamus!" hüüdis Svjatoslav Nikolajevitš. "Ebaõige arusaamine! Väljapaistvate isikute lapsed ja lapselapsed kirjutavad alati memuaare - mälestusi, avavad ja sulevad näitusi. Ühesõnaga - austavad mälestust! Kes siis veel peaks austama, kui mitte nemad?"
Ergas tähelepanuvõime näitas mulle kätte, et Gleb ei kavatsenud memuaare kirjutada ja üleüldse ei tundnud ta end kuigi hästi.
Kuid järgmisel päeval tõi ta ometi foto, millel oli ta vanaisa kogu pikkuses.
See oli umbes kuuekümne või seitsmekümne aastane mees. Ergas tähelepanuvõime oli mulle juba ammu kätte näidanud, et nooruses muutuvad inimesed iga aastaga, aga vanade inimeste puhul on raske vanust kindlaks määrata. Ta polnud eriti pikk, õlgadest kitsavõitu.
"Peaaegu kõik suured inimesed on kidurad ja väikesed," selgitas õpetaja. "Loodus osutab tähelepanu kas lihastele või ajurakkudele. Mõlemaks ei jätku varusid."
Borodajevil habet polnud. Kuid tal olid vuntsid.
"Lähtudes oma perekonnanimest, võinuks kirjanik habeme kasvatada," selgitas õpetaja. "Kuid ta eii läinud kergema vastupanu teed! Siit teeme järelduse, et välistele teguritele ei omistanud ta mingit tähtsust, vaid üksnes sisemistele, see tähendab, ta vaatas sündmuste sügavusse, nende olemust ja juurt."
Borodajevi nurgake asetses tahvli ja ukse vahel. Tugev Prints tõi üksi kohale vineerist stendi.
Selle keskpaika paigutati kirjaniku foto, mille all oli ära näidatud sünniaasta ja kriipsu järel surma-aasta. See kriips oli lühike, aga Borodajevi elu oli kestnud pikalt, tervenisti 80 aastat.
Stendile paigutati surnud kirjaniku lemmikraamatuid, mida Gleb kodust tõi. Iga raamatu kaanel seisis lilla tempel "G. Borodajevi isiklikust raamatukogust".
Selgus, et kirjanik oli armastanud kriminulle. Ega olnud häbenenud oma armastust. Mõistsin kohe, et tema rinnas tuksus hea ja üllas süda.
Oli ka Borodajevi enda kirjutatud raamatuid. Ka nende kaantel seisid lillad templid. Kogenud silm oleks võinud eksimatult kindlaks teha, et kõige sagedamini oli kirjaniku käest lugemiseks laenatud tema jutustust, mille pealkiri pani mind võpatama: "Vana suvila saladus". See oli kõige kapsam.
"Krimka?" pärisin Glebilt sosinal.
Ta noogutas kinnitavalt.
"Anna lugeda!"
"Aga see on ju eksponaat!" segas meie kõrval seisev Kadunuke end vahele. Ta osutas laisalt plakatile, mille Mironova oli üles riputanud: "Kätega mitte puudutada!"
"Sinusse see ei puutu!" vastasin Kadunukesele halvasti varjatud ärritusega. Ja pöördusin uuesti Glebi poole: "Ainult üheks ööks!"
"Eks sa võta!" ütles Gleb valjusti ja selgelt, nagu poleks ta mitte kunagi varem rääkinud.
Mulle tundus, et talle tegi isegi rõõmu lubada, ta võis ju ka keelduda. Kuid hiljem ma mõtlesin: "Ei, uhke ilme on tal lihtsalt seepärast, et ma tahan lugeda tema vanaisa kirjutatud raamatut. Minagi olnuks uhke. See on täiesti loomulik!"
Jutustus mõjus kõvasti. Eessõnas oli kirjutatud, et "see kuulub G. Borodajevi hilisemasse loomeperioodi". Nii et vanas eas hakkas ta äkki kriminulle armastama. Aga minu vanemad kinnitasid, et huvi kriminullide vastu on poisikeselik. Oo, kui kergemeelseid ja ennatlikke järeldusi me teinekord teeme!
Jah, "Vana suvila saladus" lihtsalt vapustas mind. Selles oli kõike, mida ma ilukirjanduses hindasin - tapmist ja tagaajamist... Talvel kadus suvilast inimene. Kadus, haihtus nagu poleks teda eales olnudki. See juhtus öösel. Vahetult enne uut aastat! Kõik uksed ja aknad olid seestpoolt suletud. Hommikul ei leitud lumelt mitte mingisuguseid jälgi. Kolmesaja kahekümne kolme ja poole lehekülje kestel otsisid kadunut uurijad, koerad ja sugulased. Asjatult... See oli kõikidest kriminullidest ainus, kus kurjategijat ei leitud.
Järelsõnas oli kirjutatud: "Niisiis, kurjategija ei selgunud... Kuid see-eest selgus autori loominguline individuaalsus! Ta ei läinud mööda sissetallatud rada. Jutustuses ei leidu "võõraid jälgi", nii nagu polnud neid ka vana suvila ümber pärast saladuslikku kadumist... "Vana suvila saladus" jääbki saladuseks. Lugejal seevastu aga on, mille üle mõtiskella!"
Mina mõtisklesin mitu päeva.
Gleb ütles, et vanaisa oli kirjeldanud suvilat, kus olid möödunud ka tema elu viimased aastad.
"Detektiivžanri periood?" küsisin mina.
"Ei, ta kirjutas ainult selle raamatu... Rohkem mitte ühtki... See oli viimane..."
"Luigelaul!" hüüatas meie kõrvale tekkinud Kadunuke. Talle meeldis sekkuda teiste kõnelustesse.
"Oleks vahva sinna suvilasse sõita!" sõnasin mina.
"Ainult tund aega... Kui sõita elektrirongiga..." vastas Gleb.
"Ekskursioon sündmuspaigale?" muigas Kadunuke. Tapmised teda ei erutanud, ta oli harjunud surmast mõtlema.
Svjatoslav Nikolajevitš ütles, et Borodajevi nurgakest oleks tarvis kaunistada perekonnapiltidega.
Järgmisel päeval tõi Gleb vana päevapildi, millel kirjaniku vuntsid olid peaaegu täiesti pleekunud, nägu aga koltunud. Ta istus keskel, tema kõrval aga seisid mingid inimesed. Svjatosl. Nikolajevitš küsis, kes need inimesed kirjanikule on. Gleb ei teadnud.
"Meie ringil tulebki tegemist uurimisega, kirjandusliku juurdlusega!" hüüatas S. Nikolajevitš. "Uuri aga kodus välja, keda on fotograaf sellel perekonnareliikvial jäädvustanud!"
Kui foto kolme päeva pärast stendile paigutati, seisis selle all allkiri: "Kirjanik G. Borodajev lähedaste ringis. Vasakult paremale: kirjaniku naaber, naabrinna (naabri naine), kirjaniku naise vend, naisevenna naine (teine), lapsepõlvesõbra tütar, lapsepõlvesõbra poeg, lapsepõlvesõbra poja poeg..." See oli Glebi uurimistöö tulemus.
"Aga kus sa siis ise oled?" küsis Glebilt Mironova, kellele oli tehtud ülesandeks teha perekonnareliikviatele allkirjad. Tal oli kõige selgem ja ilusam käekiri.
"Mina pole vanaisaga mitte kunagi... Ma olin veel väike..." vastas Gleb.
"No-oh mi-is sa siis?" venitas Mironova nukralt. "Kuu-uidas sa siis küll nii?"
Järgmisel päeval tõi Gleb pildi, milles ta istus võrkkiiges ühe mehe kõrval. Kogenud silm oleks võinud märgata sarnasust selle mehe ja Glebi vahel.
"See on isa," seletas Gleb. "Ja siin olen mina..."
Foto alla kirjutati: "Vasakult paremale: kirjaniku poeg, kirjaniku poja poeg."
Hiljem toodi veel pilte. Mironova tundis huvi, mis sugulusastmes Borodajeviga pildil jäädvustatud isikud täpselt on ja tegi allkirjad.
Nüüd hakkas meie juures tihti käima ka teiste klasside õpilasi.
"Kes teist siin kirjaniku lapselaps on?" pärisid nad.
Osutasime Glebile. Alguses kummardus ta pingi kohale, nagu oleks tahtnud hämmeldusest sellega ühte sulada. Kuid hiljem hakkas tasapisi sirguma, ei peitnud end enam, vaid sirutas käe ja lausus:
"Väga rõõmustav! Saagem tuttavaks!..."
Kord valiti ühel vanemate klasside koverentsil Gleb presiidiumi. Ja teatati, missugusest klassist ta on. Meie südametesse sugenes põhjendatud uhkuse tunne! Kui nüüd keegi juhtus ütlema, et ta ei tunne Borodajevit, ei ole tema raamatuid lugenudki, olime nördinud: "Häbi! Iga kultuurne inimene teab..."
Igasugustel kooli koosolekutel hakati meid teistele eeskujuks seadma.
"Selles klassis osatakse austada kuulsa kaasmaalase mälestust! Selles klassis armastatakse kirjandust!..."
"Igal klassil nagu igal inimeselgi peab olema oma nägu, individuaalsus..." selgitas Svjatoslav Nikolajevitš. "Varem meil seda isikupära polnud. Nüüd on!"
"Oled sa märganud, et Gleb on hakanud rääkima sama hästi nagu mina või sina?" uuris Nataša Kulagina minult kord.
Ta ütles "sina ja mina"! Mu süda hakkas peksma. Vaatasin talle halvasti varjatud õrnusega otsa.
"Nüüd lõpetab ta kõik laused. Oled sa märganud?"
Alati kui ta minu poole pöördus, oleksin tahtnud talle midagi tarka vastata. Kuid noil hetkil ei tulnud mulle kunagi midagi tarka pähe. Ja ma vastasin tavaliselt: "Oo, sul on tuline õigus! Arvan just sedasama!..."
"Oo, sul on tuline õigus!" vastasin talle seegi kord. "Gleb on hakanud kõnelema niisama suurepäraselt nagu sina ja mina. Olen ka märganud."
"Tuleb välja, et kuulsus ravib inimese häbelikkusest ja argusest terveks!" ütles Nataša.
Aga mina mõtlesin: "Selle mõtte kirjutab ta kindlasti oma kladesse! Ta on rõõmus, et gleb on terveks saanud. Haigus on halb, aga terveks saamine alati hea!"
"Kas ta annab ikka veel koertele süüa?" päris Nataša.
"Pole tähele pannud... Kuid ma saan seda teada! Vannun, ma uurin selle sinu jaoks välja!" hüüdsin halvasti varjatud erutusega, sest olin juba ammu unistanud teha midagi tema heaks, täita tema ülesannet või palvet.
"Pole tarvis välja uurida," ütles Nataša. "Võib-olla pole tal praegu aega?"
"Oo, muidugi! Teda kutsutakse ju ülekoolilistele konverentsidelegi!..." hüüdsin mina.
Ja otsekohe kahetsesin, et hüüdsin. "Miks ta Glebi vastu huvi tunneb? Naised armastavad kuulsusi. Olin seda kuskilt lugenud. Võib-olla ka tema?..." Seda mõteldes käis mul külm jutt üle selja. Kuid ainult korraks. "Ei, tema pole selline," arvasin endamisi. "Ta on lihtsalt meie klassi patrioot. Aga Gleb on toonud klassile kuulsust - sellepärast Nataša tunnebki huvi." Armukadedus, mis oli valmis minu rinnas kohutava jõuga puhkema, loovutas koha usaldusele.
Ühes kirjandustunnis, kui kellani oli jäänud umbes 15 minutit, ütles Svjatoslav Nikolajevitš:
"Täna valmistas Gleb minu palvel meile kõigile väikese üllatuse. Ta loeb ette mõned oma vanaisa kirjad. Need on kirjutatud sugulastele ja omastele. Neil perekonnaarhiivi materjalidel on suur väärtus - meile saab selgeks kirjaniku huvidering, me heidame pilgu tema kiindumuste ja huvide maailma."
Gleb, kes varem oli olnud kohmetusest poolsurnud, kui teda tahvli juurde kutsuti, astus seekord kindlal ja väärikal kõnnakul pingiridade vahelt läbi ja istus õpetajalaua taha. Svj. Nikolajevitš loovutas talle oma koha.
Iga kirja kohta lausus Svjatoslav Nikolajevitš, et see on väga iseloomulik. Kui kiri oli pikk, hüüatas ta:
"Kui iseloomulik see on! Hoolimata oma hõivatusest leidis kirjanik aega tungida olme pisimatessegi probleemidesse. Siit võime mõista, et ta ei irdunud iialgi elust, mis toitis tema loomingut."
Kui aga kiri oli lühike, nii et see meenutas pigem sedelit, hüüatas Svjatoslav Nikolajevitš:
"Kui iseloomulik see on! Lühidus, ei ainsatki liigset sõna. Siit võime aru saada, kui hõivatud oli kirjanik, kuidas ta oskas kalliks pidada iga minutit!"
Üks teine kord ütles Svjatoslav Nikolajevitš kirjandustunni lõpus:
"Palugem, et Gleb Borodajev meenutaks mõningaid lugusid oma vanaisa elust."
Jällegi sammus Gleb oma uuel kindlal kõnnakul pinkide vahelt läbi, jälle istus ta õpetajalaua taha. Kuid midagi meenutada ta ei suutnud. Olin terve tund kartnud, et Svjatoslav Nikolajevitš kutsub mu tahvli juurde ja karjusin seepärast:
"Mõ-õtle, Gleb! Tuleta midagi meelde!... See on nii huvitav! Nii tähtis!"
"Tuleta mee-eelde!" hakkasid tedaa paluma ka teised, kes samuti kartsid, et neid kutsutakse vastama.
"Näed nüüd, kui suur huvi valitseb sinu vanaisa elu vastu, see tähendab, et ka kirjanduse vastu," lausus Svjatoslav Nikolajevitš.
Glebile meenus, et ta oli ükskord ühes vanaisaga poes käinud.
Kellani oli jäänud veel umbes kümme minutit.
"Mida te sealt ostsite?" karjusin mina. "See on nii iseloomulik!"
Gleb jätkas mälestuste heietamist...
Järgmisel kirjandustunnil hakkasid poisid ise paluma:
"Las Gleb tuletab veel midagi meelde! Las ta jutustab!"
"On tekkinud elav suhtlemine kirjaniku kujuga!" ütles Svjatoslav Nikolajevitš.
Glebile meenus üks lugu teise järel. Tema rinnas tuksus aus, üllas süda, mis oli valmis kaaslastele appi tulema.
Borodajevi loomingu väärtus kasvas meie silmis iga tunniga...
KOLMAS PEATÜKK,
milles me teeme veel mõned sammud koletule loole lähemale
Kõik see, mida lugesite kahes esimeses peatükis, oli mu kauge mälestus, see juhtus eelmisel aastal.
Aga sel aastal läks Svjatoslav Nikolajevitš meie juurest ära.
Varem, kui meie ei teinud midagi niimoodi, nagu tema oleks tahtnud, hoiatas ta meid.
"Pagen pensionile, kui te end otsustavalt ei paranda!"
Aga kui ta meiega hüvasti jättis, polnud tal jõudu oma erutust maha suruda. Teda lämmatasid pisarad, need oleksid ta peaaegu päriselt lämmatanud.
Mironova tõstis käe ja küsis:
"Kas teil hakkas halb?"
"Ei, mul on hea!" vastas Svj Nikolajevitš. "Hea sellepärast, et nüüd ma tean, mis tunne mul teie vastu on. Olen tundnud teid ainult aasta, kuid ei unusta iial... Mitte iialgi! Räägitakse, et esimene armastus on kõige tugevam, aga mina mõtlen, et kõige tugevam on siiski viimane!..."
Meie olime ta viimane armastus! Meie südamesse sugenes põhjendatud uhkuse tunne.
Svjatoslav Nikolajevitši asemele tuli Ninel Fjodorovna.
Ta oli sihvakas, umbes 25-aastane olend. Võib-olla ei tohi oma õpetajast niimoodi rääkida? Kuid ta polnud sugugi õpetaja moodi. Kui ta vahetunnil koridoris kõndis, võis teda vabalt pidada kümnenda või isegi üheksanda klassi õpilaseks. Tal oli säärane ilme, nagu puhkeks ta otsekohe valjusti naerma. Ma polnud veel kunagi mõne õpetaja näol sellist kummalist ilmet näinud.
Seljataga ei kutsunud mitte keegi teda ees- ja isanime järgi, kõik ütlesid talle lühidalt Ninel. Kohe esimesel korral, kui Ninel Fjodorovna meie juurde tuli, pööras ta tähelepanu stendile, mis asus aknalaua ja tahvli vahel. Ta vaatas suurt pilti ja päris:
"Aga kes oli Borodajev?"
Meil käis külm jutt üle selja, me lihtsalt kangestusime oma pinkides. Üksnes Mironova ei sattunud segadusse. Ta tõstis käe ja selgitas:
"Borodajev oli meie kuulus kaasmaalane. Tema loomeperiood oli selle sajandi teisel veerandil."
"Aga mida ta lõi?" küsis Ninel Fjodorovna.
"Palju teoseid," vastas Mironova. "Meil on tema-nimeline kirjandusring."
"Borodajevi-nimeline?" Ninel Fjodorovna hakkas naerma. Ta oli pärit teisest linnast, kuhu meie tuntud kaasmaalase kuulsus polnud veel seni veerenud.
Mironova tõstis käe ja selgitas:
"Meie klassis õpib kirjanik Borodajevi lapselaps. Ta istub keskmises reas, kõige tagumises pingis. Ta on meie ringi auliige!"
"Auliige? Milleks küll selline kõlav tiitel?"
Ninel Fjodorovna vaatas päevikut.
"Andku Gleb mulle andeks. Ma pole tema vanaisa raamatuid lugenud. See on minu viga. Kui näitus suletakse," ta osutas stendile -, "siis võtan kõik need raamatud koju kaasa ja loen läbi. Nii et Gleb, anna mulle andeks!"
Jälle käis meil külmavärin üle selja. Esiteks, mitte ükski õpetaja ei olnud veel kunagi meilt andeks palunud. Teiseks, ta kavatses sulgeda meie "Borodajevi nurgakese"...
Meel läks kurvaks: "Kas nüüd ei hakkagi vanemate klasside õpilased enam meie juures käima? Ja mitte keegi ei räägi enam: "Kuuendas bees osatakse austada... Kuuendas b-s armastatakse kirjandust!" Ja me muutume kõige harilikumaks klassiks - nagu kõik teisedki..."
Nukrad olid ka teised õpilased. Tundsin seda. Kõik olid kui tardunud, isegi vihikud ei krabisenud.
Mironova tõstis jälle käe:
"Me valmistame ette ringi erikoosolekut, mis on pühendatud kuulsa kaasmaalase loomingule..."
Ta tahtis nii väga aidata uuel õpetajal kõiges rutem selgusele jõuda.
"Missugusel käesoleva sajandi veerandil tegutses Borodajev?" küsis Ninel Fjodorovna üle.
Mironova lennutas käe üles ja paristas:
"Teisel!"
Talle meeldis õpetajatele ette ütelda.
"Aga meie alustame möödunud sajandi esimesest veerandist. Näiteks Puškinist... sealt läheme edasi. Nii jõuame tasapisi välja ka Borodajevini."
"Meie ringil on loominguline suunitlus," ütles Kadunuke. "Meie ise kirjutame."
"Ka mina kirjutan luuletusi," teatas Ninel Fjodorovna. "Kunagi loen teile ette. Kui julgust kogun. Mida te minust veel teada tahate? Ma pole abielus. Mängin tennist. õpetajad tavaliselt oma isiklikust elust kunagi ei räägi. Aga seda on ju nii huvitav teada! Tean seda omast käest. Mäletan..."
Ta hakkas mulle meeldima. Kogenud silm võis peaaegu eksimatult näha, et teisedki elavnesid - nad hakkasid nihelema.
"Selles linnas," lausus õpetaja, "pole mul ei sugulasi, tuttavaid ega sõpru. ainult teie... kui korda läheb."
Varemalt, niipea kui kell oli helisenud, kargasid kõik kohe klassist välja. Seekord aga tõusime aeglaselt, nagu viibinuks rohkete mõtete ja kahtluste koorma all.
Astusin Ninel Fjodorovna juurde ja ütlesin:
"Teate, Borodajevil on jutustus "Vana suvila saladus"... Vapustav kriminull! Kogu meie klass tahaks sellesse suvilasse sõita. Käia sündmuskohal... See pole siit kaugel, ainult tund, kui sõita elektrirongiga."
"Kas ta kirjutas kriminaallugusid?" päris Ninel Fjodorovna sosinal ja noogutas Borodajevi foto poole.
"Kas te armastate neid?" hüüatasin halvasti varjatud erutusega.
"Kõik armastavad. Ainult mõned ei tunnista."
"Meil on täielik hingesugulus!" mõtlesin mina. "Ta aimab minu mõtteid!..."
Lapsed hakkasid koridori minema. Ainult Gleb jäi oma kohale istuma, pea norus pingi kohal. Tema kõrval seisis Prints.
Ninel Fjodorovna astus nende juurde. Läksin ka.
"Otsustasime sõita vanasse suvilasse," lausus ta. "Mõnel lähemal pühapäeval. Kuni veel sügis kestab. Kas sina, Gleb, hakkaksid meile teejuhiks?"
"Mina, olge lahked... Kui teie muidugi... Aga hea meelega..." Ta ei lõpetanud jälle lauseid.
Kui Ninel eemaldus, lubas Prints Glebile:
"Kirjutan selle päeva puhuks luuletuse. Sulle teeb ehk rõõmu...?"
Ta silitas Glebi pead.
Ergas tähelepanuvõime näitas mulle juba ammu kätte, et Printsis oli suur füüsiline jõud ühtinud lapseliku ujeduse ja headusega.
Koridoris peatas mind Nataša. seda juhtus nii harva, et ma hakkasin sõna otseses mõttes vabisema.
"Sinu asemel ma armuksin temasse!" lausus Nataša. Ja vaatas mulle nii üksisilmi otsa, et äkitselt mul plahvatas: "Katsetab! Armukadetseb!..."
Oo, kui sageli peame oma soovunelmaid tegelikkuseks!
"Armuksin?" küsisin valjusti. "Mis sa nüüd? Mis põhjusel?"
"Tähendab, sul pole maitset. Ta on imeline!"
"Kas ta tõepoolest tahaks, et ma armuksin? Kas tal tõesti on ükskõik?" Selle piinava mõttega lonkisin ma kogu vahetunni koridorkas ringi.
Umbes nädala pärast ütles Ninel Fjodorovna:
"Valmistun tennisevõistlusteks. Linna esivõistlused... Kes tahab, võib treeningule tulla. Kohtume staadionil. See asub, tõsi küll, äärelinnas, kuid küllap te kohale jõuate. Algul trolliga, siis trammiga. Kas teate, kus see on?"
Staadionile sõitsid peaaegu kõik. Ta jooksis väljakule, seljas valge käisteta särk, jalas valged lühikesed püksid. Pole just palju klassijuhatajaid, kes julgeksid oma õpilaste silme all niimoodi ringi joosta. Aga tema julges, sest ta oli noor ja tore!
Väljendasime meid haaranud tundeid, röökisime kooris: "Ninel Fjodorovna! Ninel Fjodorovna!"
"Ma ei ole veel kuulnud, et poolehoidjad kutsuksid oma iidoleid ees- ja isanime järgi!" ütles minu ees istuv vanem kaabuga mees.
Mõne päeva pärast kutsuti kokku lastevanemate koosolek. Ema ja isa olid sel õhtul kinni. Läks mu vanem vend Kostja. See polnud esimene kord, kui ta säärastel koosolekutel käis.
Ootasin Kostja ära ega läinud enne magama, sest alati jutustas ta mulle üksikasjalikult kõigest, mida olid rääkinud vanemad, mida õpetajad. See oli nii huvitav!
Kui Kostja tagasi tuli, olid ema-isa juba kodus.
"Noh, mis oli?" kargasin venna juurde.
"Kaitsesin teie Nineli!"
"Kas talle tungiti kallale?"
"Ja kuidas veel!"
"Kes seda julges?!"
"Teie lapsevanemad... Muidugi mitte kõik. Kuid mõned."
"Mida nad rääkisid?"
"Esiteks, ta on võtnud teie klassilt oma näo, individuaalsuse. Teiseks..."
"Teiseks on poisil juba ammu aeg magada!" katkestas teda isa. Ta arvas, et minu juuresolekul ei tohi õõnestada täiskasvanute autoriteeti, eriti õpetajate oma.
Kostja lõi käega.
"Ta ju meeldis sulle?" küsis isa, oma hääletooniga vennale justkui vastust ette öeldes. "Meeldis ju?"
"Jah, ta on väga kenake," vastas Kostja.
Ergas tähelepaanuvõime oli mulle juba ammu kätte näidanud, et inimesed haaravad raskel hetkel kinni sellest, mis neil valutab - kes peast, kes südamest. Isa haaras küljest kinni.
"Mis ma siis nii...?" küsis Kostja. Ja läks magama.
NELJAS PEATÜKK,
milles me läheme vanasse suvilasse
Järgmisel päeval võinuks kogenud silm peaaegu eksimatult näha - mitte keegi peale minu ei teadnud, et koosolekul pahandati Nineliga.
"Ikkagi on parem, kui lastevanemate koosolekul käivad vennad, aga mitte vanemad," mõtlesin ma. "Kui isa poleks Kostjat peatanud, oleksin ma kõik teada saanud!"
Hommikul sain venna vannitoas kätte:
"Ütle, mille eest nad talle kallale läksid?"
"Küllap on vanal õigus - sa lobised sellest kogu klassile. Ta on nii kenake! Kena, tahtsin öelda..."
"Mitte keegi ei saa teada! Mitte keegi!"
"Tunnen sind!"
Kostja läks duši alla.
Enne tundide algust astus minu juure Nataša. "Sel nädalal tuleb ta juba mitmes kord minu juurde!" mõtlesin halvasti varjatud rõõmuga. "Tähendab, see pole enam juhus..."
Oo, kui tihti peame oma soovunelmaid tegelikkuseks!
"Mu ema ei olnud eile koosolekul," lausus Nataša. "Huvitav, mida seal räägiti."
Tema soov oli mulle seaduseks. Ja ma ütlesin:
"Nineli sõimati."
"Kes?"
"Lapsevanemad. Mitte kõik muidugi. Mõningad..."
Ta huuled värahtasid ja ta lausus valjusti ning nördinult:
"Ja teised olid vait?"
"Minu vend ei vaikinud. Tema tormas Nineli kaitsma. Ninel meeldib talle!"
"Temal on siis parem maitse kui sinul!"
Oo, kui ta oleks sel hetkel saanud peeglisse vaadata, oleks ta aru saanud, kui hea maitse mul on!
"Mu ema on haige..." lausus Nataša. "Tema oleks suutnud neile selgeks teha!"
"Mis su emal viga on?!" hüüdsin ma. "Kas on abi vaja? Anna käsk, ütle vaid üks sõna - ja ma teen kõik!"

Anatoli Aleksin, Üks koletu lugu 1

2010-11-15T02:43:00.000-08:00

Kui läinud aastal hakati meie klassis kirjandusringi looma, siis ei osanud mitte keegi endale ettegi kujutada, mis sellest tulla
võib! Milline salapärane ja õudne sündmus aset leiab!
Kui ma jutustan kõigest järgimööda, ette ruttamata, ehkki tahaksin seda väga teha. Te saate minust aru, kui olete jutustuse lõpuni
lugenud...
Niisiis, kõik sai alguse aasta tagasi ühes täiesti tavalises tunnis, tavalises klassis. See oli nelja seinaga ruum, mille 2 akent
olid õue poole, aga 1 tänava poole.
Meie uus klassijuhataja Svjatoslav Nikolajevitš aga ütles:
"Igal pool, kus ma olen olnud klassijuhataja, on kindlasti töötanud kirjandusring. Seda enam peab see oleme siin, selles klassis,
kus õpib Gleb Borodajev!"
Me kõik pöördusime ja vaatasime keskmise rea viimast pinki: seal istus vaikne kössitõmbunud Gleb.
Ta oli umbes 12 aastane. Tema õrn, sametine näonahk kattus tihti punaga. Ta polnud eriti pikk, õppis keskmiselt ja armastas väga
koeri. Tema üpris tavaliste kortsus pükste taskud olid alati pungis. Kogenud silm võis peaaegu eksimatult kindlaks teha, mis seal
on: tükk vorsti, leivakannikas või viiner. Gleb jättis oma einest alati midagi koertele. Nood vastasid talle vastuarmastusega.
Ka meie armastasime Glebi. Ta oli ühteviisi hea nii koerte kui inimeste vastu. Eriti siis, kui keegi oli hätta jäänud. Kui keegi
näiteks kukkus ja lõi põlve ära, jooksis Gleb kohe juurde ja lausus:
"Kuidas see kül... Ära nüüd nii väga... Ma püüan kohe..."
Kui ta oli erutatud, ei lõpetanud ta kunagi lauseid. Need katkesid järsku nagu rikkis mootor, mis sureb välja ja hakkab jälle
turtsuma. Kuid me teadsime juba, et mõne minuti pärast toob Gleb esimeselt korruselt arstikabinetist joodi ja meie korruse
väljakäigust külmas vees niisutatud rätiku.
Tema rinnas tuksus tagasihoidlik ja üllas süda!
"Muidugi on Gleb samasugune õpilane nagu teiegi," rääkis õpetaja edasi. "See pole tema teene, et ta on Borodajevi lapselaps.
Borodajev oli kirjanik, kes kirjutas raamatuid meie kodulinnas selle sajandi teisel veerandil. Ja siiski olen rõõmus, et Gleb õpib
just siin! Arvan, et teravnenud huvi ühe kirjaniku loomingu vastu teritab teie huvi kirjanduse vastu üldse. Ja siin võiks Gleb
osutada teile hindamatut abi!"
Kõigi pilgud pöördusid jälle Glebi poole... Juba siis, kui teda vaatas üks inimene, langetas ta hämmeldunult pea, nüüd aga peaaegu
lamas oma pingil.
"Kuidas see küll kõik..." lausus ta tasa ega lõpetanud oma lauset, nagu oleks keegi ta kõrval põlve ära löönud.
Teadsime küll, et meie linnas oli kunagi elanud kirjanik G Borodajev. Borodajevi pilt rippus meie kooli saalis stendil, mille all
oli pealdis "Meie kuulsad kaasmaalased".
Äkki sähvatas mul läbi aju: "Küllap oli tollegi nimi Gleb!"
Ma ei teadnudki, et too Gleb oli meie Glebi vanaisa. Meie Gleb polnud sellest kunagi rääkinud.
Kuid meie klassijuhataja reetis meile tema saladuse... Klassijuhataja oli umbes 59 aastane mees (ta rääkis alati, et kui meie end
otsustavalt ei muuda, pageb ta meie kõigi eest pensionile).
Ta polnud eriti pikk. Tal oli väsinud silmavaade, väsimusest andis tunnistust ka tema mitte just alati siledaks aetud põskede
kahvatus.
Kuid Svjatoslav Nikolaevitši välimus oli petlik. Temas pulbitses energia!
"Me võtame oma ringile Gleb Borodajevi nime!" hüüdis ta. Ja väsimus ta silmist kadus.
"See on kuidagi..." ütles Gleb vaikselt tagumisest pingist. "Minu nimi on ju ka... Mõned võivad arvata... Kes teistest
klassidest..."
Ta ei lõpetanud ühtegi lauset! Tähendab, ta närveeris rohkem kui kunagi varem!
"On ju teisigi..." jätkas ta. "Miks just vanaisa? Kas või Gogol..."
"Kuid Gogoli lapselaps ei õpi meie klassis!" väitis õpetaja. "Aga Borodajevi lapselaps õpib!"
Sellest päevast peale jäi Glebile külge hüüdnimi Borodajevi Lapselaps. Teinekord aga kutsuti teda lühemalt - lihtsalt
Lapselapseks.
Igal pool armastavad lapsed välja mõelda hüüdnimesid. Sellest, nagu õpetajad rääkisid, saab ohtlik epideemia. Mis selles siis nii
väga hädaohtlikku on? Mulle tundub, et hüüdnimed kõnelevad inimesest hoopis rohkem kui nimi ise. Nimi ei ütle midagi asjalikku.
Hüüdnimed aga mõeldakse välja iseloomust lähtudes. Nimi antakse ju siis, kui inimesel pole veel mingit iseloomu. Kui mind
kutsutakse lihtsalt nime järgi - Alik -, mida siis saaks minu kohta teada? Aga kui hüüdnime järgi - Detektiiv - on kohe selge,
kellega ma sarnanen. Kahju ainult, et mõned lapsed ajavad segi ja selle asemel, et öelda "Detektiiv", karjuvad "Defektiiv" ja
sellisel puhul ma ei vastagi.
"Ringi koosolekud ei tohi mingil juhul sarnaneda meie koolitundidega. Seal ei hakata õppima," rõhutas Svjatoslav Nikolajevitš.
Otsekohe tahtsid kõik ringi liikmeks astuda. Kuid meie teele tekkis ootamatu takistus.
"Meie ringi palgeks peab olema loominguline suunitlus," jätkas õpetaja. "Soovituseks peab olema kirjanduslik andekus."
Ilmnes, et sellist soovitust pole meie klassis mitte kellelgi. Ainult Andrei Kruglov, kelle hüüdnimi oli Taani Prints ja Gena
Rõžikov, hüüdnimega Kadunuke, tegid värsse.
Need hüüdnimed võivad esimesel pilgul kummalised tunduda, kuid ainult esimesel, kergemeelsel pilgul.
Kruglovi hüüti mitte lihtsalt Printsiks, vaid just Taani Printsiks, sest talle meeldis teha värsse igasugusteks tähtpäevadeks,
kooli- ja isegi perekonnatähtpäevadeks: õppeaasta esimese või viimase päeva puhul, sünnipäeva puhul või kui keegi suri.
Kui tähistati meie kooli kümnendat aastapäeva, luuletas ta:
Meie kõigi suurel pidupäeval,
siis kui oma juubelit peab kool,
tunneb iga laps ja teised näevad
rõõmu südames ja igal pool.
Ühel esimesel septembril luges pioneerijuht meile koondusel ette Printsi salmi:
Meie kõigi suurel alguspäeval,
siis, kui algab raske teadustee,
tunneb iga laps ja teised näevad
nagu oleks päiksest tulvil see.
Aga enne suvist koolivaheaega rippus seinalehes Printsi selline luuletus:
Meie kõigi suurel lõpupäeval,
siis, kui lõpeb raske koolitee,
tunneb iga laps ja teised näevad
nagu tooks see päev me silma vee.
Ei!
Ehkki koolist lahkud, mingit
kurbust pole tunda vaja!
Koolitahvel, koolipingid
südames meil kogu aja.
Svjatoslav Nikolajevitš ütles kord, et tõeline poeet jääb endale ikka truuks. Taani Prints jäi ikka ja alati endale truuks!
Ta oli umbes 12-aastane. Ta oli pikka kasvu, laiaõlgne. Kui Prints sai teada, et kellelgi on kodus tähtis sündmus, haaras ta
paberi ja pliiatsi, pages kuhugi üksindusse, tuli siis mõne aja pärast tagasi ja lausus:
"Näed... mõned värsid kargasid pähe. Sulle teeb ehk rõõmu..."
Ta surus salmidega paberi pihku ja jooksis minema. Temas oli suur füüsiline jõud ühtinud lapseliku ujedusega.
Mäletan, nagu olnuks see eile - ükskord sai ta teada, et minu vanemad pühitsevad pulma-aastapäeva. Ja siis astus ta vahetunnil
minu juurde, pistis mulle paberitüki pihku ja ütles:
"Näed, kargas midagi pähe. Sulle teeb ehk rõõmu..."
Ja jooksis minema. Paberilehel seisis:
Päeval, mil sa õnne soovid isal-emal,
kainelt olukorda hinda sa -
oleks olnud hirmus eludraama,
kui ei iial poleks kohtund nad!
Kui su isa poleks abiellunud,
poleks sina, Alik, ilma sündinud!
Tema rinnas tuksus hea ja üllas süda!
Olen lugenud, et tihtilugu on poeedid omavahel sõbrad: Puškin ja Delwig, Schiller ja Goethe... Aga Taani Prints sõbrustas Genka
Kadunukesega.
Kadunuke kirjutas värsse armastusest... Ta oli umbes 13-aastane lühikest kasvu õbluke poiss. Tema nägu kattis surnukahvatus.
Üleüldse tahtis ta alati surra:
Ei elada tasu!
Selles kahtlustki enam pole!
Süda piinades tuhaks põles,
kui sa vahetunnil astusid suurel
ühe vanema klassi poisi juurde...
Selle luuletuse peal seisis 2 tähte: A. Ü.
Aga poeemis, mille esmalugemine leidis aset meie teise korruse väljakäigus, olid sellised värsid:
Surra, surra, oh, surra ma tahan!
Anda end usside toiduks!
Siis ei tarvitseks iialgi näha,
et lähed teisega riietehoidu...
Poeemi pealkirja all seisid samuti 2 tähte: B.Ö.
Oleksime hirmsasti tahtnud teada, kelle pärast Kadunuke nii kannatas. Vaatasime klassipäevikust järele. Selliste nimetähtedega
tüdrukuid meie klassis polnud.
"Ehk on teisest koolist?" oletas keegi.
Äkitselt mul plahwatas:
"Ei! Nad mõlemad on meie koolist, muidu poleks ta ju näinud, kuidas A.Ü astus suurel vahetunnil vanema klassi poisi juurde ja
kuidas B.Ö teise poisiga riietehoidu läkks!"
"See on tõsi... Tõeline Detektiiv! Mäherdune loogilise mõtte haare!" olid poisid vaimustuses.
Üksnes Taani Prints lausus:
"Ärge puutuge Kadunukest! Kes teda puutub, sel tuleb tegemist teha minuga!"
Ja ehkki temas oli suur füüsiline jõud ühtinud lapseliku ujedusega, teadsid nad ometi kõik, et ta ei lase Kadunukesele liiga teha.
Prints austas teda, sest ta ise ei lubanud armastusest luuletada.
"Üksnes see on tõeline luule," oli Prints kunagi hüüatanud. "Kõik klassikud kirjutasid juba varajasest noorusest peale
armastusest. Talente peab hoidma!"
See oli tema ere isikupära, teistest vaimustuda.
"Miks sa ise teed siis värsse igasugustest tähtpäevadest?" küsisin temalt.
"Inimestele teeb rõõmu, kui neid õnnitletakse... Eriti aga riimis," vastas ta.
"Sa kirjuta armastusest ka!"
"Et sellest kirjutada, tuleb seda enne tunda," vastas Prints. "Kadunukesele on see õnn juba saabunud, mulle aga mitte!"
Kadunukesele oli see õnn saabunud juba kolmandat korda, ta elas laialt. Kõik oma viimased luuletused pühendas ta kellelegi D.Ä-le.
Too ei läinud veel teisega riietehoidu. Kuid sellest hoolimata ei tahtnud Kadunuke elada:
Minu süda on surema valmis,
välja lendama mürsuna seest
sinu ainsagi sõna eest, kallis,
ühe ustava pilgugi eest!
Võtsin julguse kokku ja pärisin:
"Ütle, kes ta on... See D.Ä?"
"Kas see poleks siis koletu?"
"Mis asi oleks... koletu?"
"Kas ma võin siis reeta tema nime?"
"Miks mitte?"
"Sa ei taipa?"
See oli tema ere isikupära, vastata küsimustele küsimustega.
"Aga miks siis?" ajasin peale.
"On mehel selleks õigus?"
Tema kiduras rinnas tuksus õilis süda!
Prints ja Kadunuke võeti kohe kirjandusringi vastu. Ka Valja Mironova palus end vastu võtta.
Ta oli heledapäine, umbes 12 ja poole aastane olend. Muidugi, möödunud aastal, kui ring loodi, olime kõik aasta nooremad. Kuid
selles koletus loos, millest mina tahan jutustada, polnud see oluline.
Mironova oli kõige heledapäisem ja kõige püüdlikum olend meie klassis. Ta näis mõtlevat alati ainult ühest - kuidas ta saaks
mingis asjas mis tahes normi ületada.
Kui õpetaja andis kodus lahendada 7 aritmeetikaülesannet, tõstis Mironova käe ja küsis:
"Kas võib, ma teen 8?"
Kui teine õpetaja padus kodukirjandid ära anda 4 päeva pärast, tõstis Mironova käe ja küsis:
"Kas võib, ma annan 3 päeva pärast?"
Mõnest inimesest mõeldes kerkib ta ikka silme ette ta kõige iseloomulikumas poosis. Näiteks Gleb Borodajev tirimas oma pungil
taskuist välja vorstileiba ja koera söötmas; Taani Prints, vaatamata oma suurele kasvule ja jõule, ulatamas kellelegi häbelikult
paberilehte salmidega, mis peaksid kellelegi rõõmu tegema; Kadunuke kõndimas kahvatuna koridoris ja unistamas surmast... Aga
Mironova kerkib alati silme ette ülestõstetud käega - ta tahab, et tal lubataks normi ületada.
Kui polikliiniku arst ütleks talle: "Sulle tuleb teha kümme süsti!" arvan, et Mironova palub tingimata: "Kas võib üksteist!"
Niipea kui õpetaja teatas ringi loomisest, tõstis Mironova kohe käe ja küsis:
"Kas võib, ma astun ringi?"
"Mida sa siis kirjutama hakkad?"
"Seda, mida käsite," vastas Mironova.
See oli tema ere isikupära, alluda käskudele.
"Poeesia," lausus õpetaja, "see on tunnete sfäär, seal pole tingimata vaja konkreetsust. Proosaga on teine asi. Proosas peab
igaüks kirjutama sellest, mida ta tunneb kõige paremini. Aga sina, Mironova, millega sa kokku puutud iga päev? Kooliga, tundidega,
koduste ülesannete, oma naabrite ja klassikaaslastega. Sellest kirjutagi! Alusta näiteks kirjanduslikust pildist "Minu hommik", "Minu õhtu"..."

Kas Fanny Kaplan tulistas Leninit?

2010-10-26T03:22:00.000-07:00

Ei tulistanud. Oma senises elus polnud Fanny kordagi silma paistnud olukordades, kus oleks läinud vaja vahvust, vaprust, hakkamist. Fyysiliselt oli ta väga jõuetu ning ta pidi teadma, et Mihhailovi tehases läheb trygimiseks. Ta poleks jõudnudki ühes töölistega trügida. See oli mõttetu.
Lihtsam olnuks Fanny Kaplanil Niagara kosest alla hypata. Kaplan oli lihtsalt yks hall ilmetu kuju, kes julges / otsustas olla trygimise keskel. Teda isegi ei kasutatud ära.
Õppisin juba EHI ajal, et naised ei ole tavaliselt hakkajad sellistes situatsioonides, milles mehedki murduvad. Nyyd oli lehest lugeda uudist, et Melinda Gates keelas oma koduseinte vahel ära Apple´i toodete kasutamise (näiteks nutitelefonid jm) - asi, mida Bill ei arvanud tarvilikuks teha.
Kui asi on neile täiesti ohutu, siis käituvad nad sageli sallimatult, ebatolerantselt. Ohtlikes situatsioonides aga pole võimalik sedaviisi toimida.

Гимназистка

2010-10-17T06:42:00.001-07:00

9. septembril 1912 põgenes J. V. Stalin asumiselt Vologdast, kus ta oli tutvunud oma võitluskaaslase 17. aastase pruudi, gimnasistka Pelageja Vassiljevna Onufrijevaga (hiljem Fomina). Tütarlaps õppis Totemski gümnaasiumi 7. klassis. Fomina oli noorest mustapäisest revolutsionäärist vaimustuses. Ta kinkis karmile asujale oma talismaniristi. Vastuseks soovis ta mehelt saada tema fotot autogrammiga, kuid konspiratiivsetel põhjustel ei olnud seltsimees Stalinil muidugi endast fotot anda. Selle asemel on kirjutatud: "Сталин подарил ей книгу «Очерки западноевропейской литературы» с надписью: «Умной, скверной Поле от чудака Иосифа»."
11. detsembril 1912 arreteeriti J. V. Stalin taas põhjapealinnas ning saadeti eriti tugeva politseilise valve all tagasi asumisele Vologdasse. Seal pidas Stalin oma naistutvust taas meeles ning saatis talle sedelikese, et tema olla just nüüd ühes kahe seltsimehega Pelageja terviseks klaasi tõstnud.
Umbes samal ajal kirjutas V. I. Lenin põhjapaneva artikli "Teele". Nõnda selgub, et O. Lutsu Teele kuju oli siiski ajalooline paratamatus ega olnud välja imetud kirjaniku sulepeast, nagu varemgi on väljendatud.

Budapest

2010-10-14T22:25:00.001-07:00

Tänane päev siin Budapestis kujuneb õige pikaks. Raamatust Magyarországi boszorkányperek oklevéltára. A Magyar Tudományos Akadémia történelmi bizottságanák megbizásaból. Szerekesztette Komáromy Andor. Budapest, 1910. Kiadja a Magyar Tud. Akadémia - vaja tõlkida kogu ladinakeelne osa (ungari keelt ma ei mõista). Eile kirjutas Juku-Kalle - pühapäevaks vaja veel KesKusi artikkel kirjutada. Arvan, et kirjutan Natty Bumppost. Võib-olla saab Ervin Szabo raamatukogust Nahksukka ka.
Muidu on Budapestis suur suvi. Aga vaeseid on palju.

Piece of Shit, old

2010-10-09T10:15:00.000-07:00

Pean veel pool tundi veetma Arlanda lennujaama tulede mängus ning romantilises fatalistlikus õhtuhämus, kuid mulle siin meeldib. On nõnda vaikne, eriti valgustatud treppidel, mis viivad alla Arlanda Expressi jaamani. Võileivakene maksis viis eurot, baarist saab tasuta vett. Peldikust ka. Olen 12. värava ümmarguse läikiva konverentsilaua taga ja kenad noorusajad tulevad meele. Mõtted saavad suurepärased.
Eriti meeldis mulle see vesi, mis peltast saadaval oli.
Nüüd hakkab kena naishääl reproduktorite kaudu alarmeerima: "We are seeking Reetta Ruuben from Estonia! Reetta Ruuben from Estonia, please turn tu the reception desk." Seekord läks veel napilt mööda.

Imavere Christini lugu, 1721

2010-09-26T05:30:00.001-07:00

Mis on naisterahvale lubatud, kui ta armastab?

2010-09-22T00:44:00.001-07:00

Õpetussõnad aastast 1912, Käthe Strumfelsi raamatust "Mis on naisterahwale lubatud, kui ta armastab?"

"Võrgutamine on kunst, milles paljud naisterahvad imetluseväärt meistriteks ennast harjutada suudavad. Anded, uurimine ja püsivus on selleks tarvilikud, ja täius, milleni nad selles asjas jõuavad, on naiste anderikkuse ja südiduse tõenduseks.
Võrgutuse tööriistadeks on esimeses joones välimised abinõud ja ihaldust äratavad omadused. Tarvitusele tulevad aga ka sisemised. Igatahes arvan ma, et ainult välimiste abinõudega sihile jõudmine kõigesuuremaks meistritööks on.
Harilikult ei olnud nii tugevaid püüdeid ja pingutusi sugugi vaja. Meesterahvad olivad juba ajajooksul selle jaoks kasvatatud, et ennast ülespidamise, riiete ja hääle "nõiduvusest" sõnakuulelikult kütkestada lasta. Kõik oli tugevaste lihahimudele erutav, jultunult ettevalmistatud ja parajaste nii kaugelt nagu looriga kaetud, et mõju kõrgemakraadiline pidi olema."

Septiline mõte

2010-09-20T07:29:00.001-07:00

Reptiilid on pugenud igale poole ja tegutsevad täiesti avalikult.

Nõiad, nõiad, nõiad

2010-09-10T00:01:00.001-07:00

Homo laps ei ela kaua

2010-09-08T23:08:00.001-07:00

Kui ma kord suren ja Peetrus minult taeva väraval küsiks, mis sulle siin elus kõige rohkem meeldis, siis ma vastaksin, et sallivus. Tolerants teise nahavärvi, teise soo või seksuaalse orientatsiooni esindajate vastu. Kuid kõige eest siin ilmas tuleb maksta; filosoofiliselt võttes tuleb ka sallivuse eest maksta. Juba lapsena õppisime, et „head asja palju ei saa“.
On muidugi selge, et homode perekonnas leidub kõike muud kui pereväärtuseid. Inimeste tavapere on täpselt selline kui loomariigis. Vanemad kasvatavad last oma eeskuju järgi. Ema mähib last, koristab tema väljaheited, laulab talle, annab andeks ja pakub hellust. Isa ülesandeks on hoolitseda kõige selle eest, mida hakkab tulevikus reguleerima suguhormoon nimega testosteroon. Isad arendavad välja julgust ja otsusekindlust, miks mitte ka ülesannete loogilise lahendamise võimet. Isad sööstavad oma lastega ettevõtmistesse, milleks emad vajaliku tagala kindlustavad, dr Lynda Pruett Yale´i ülikoolist on seda kirjeldanud nii: “Kaheksandaks nädalaks suudavad lapsed eristada isalikku ja emalikku kohtlemisstiili. /---/ Kui lastele lähenes nende ema, siis nende südame löögisagedus ja hingamine aeglustusid, nad lõdvestasid oma õlad ja langetasid silmalaud (ahh… ema). Kui lähenes isa, siis laste südame löögisagedus ja hingamine kiirenesid, õlad tõusid üles, silmad laienesid ja muutusid selgeks (isa on siin, aeg lõbutseda!).”
Kujutagem ette näidis-homoperet, milles valitseb rahulolu ja harmoonia. Isa ja isa saavad teineteisega hästi läbi ning elavad ka absoluutselt tolerantses keskkonnas, kus mitte keegi ei vaata halva pilguga, kui selline paar seltskonda tuleb. Lapse on sellesse perekonda kokkuleppe alusel sünnitanud keegi tuttav naine. Ta on loobunud oma õigusest lapsele ning kaks geid kasvatavad lapse üles kui oma. Loomulikult ei kasvata geid teda üles geina, vaid lihtsalt kui last. Nad on ette valmistunud sellekski hetkeks, mil laps hakkab kaela kandma ja uurima, kus on siis ta pärisema. Nendel on ideoloogia, et homoks sünnitakse, kasvatuslike meetoditega orientatsiooni muuta ei saa. Nad hoolitsevad maimukese eest igati ning isegi hoiatavad teda teatud eas, et ta vaataks tüdrukuid ja suhtleks nendega, et „sinuga ei läheks nii nagu meiega“.
Lapse elu sellises keskkonnas kujuneb õuduseks ja lõpeb üsna noores eas tõenäoliselt enesetapmisega. Miks ometi, keskkond oli ju nii salliv?!
Tavaolukorras jäljendab väike tüdruk ema. Ta paneb oma nukkudele selga just sellised kleidid nagu on emal. Kodu mängimine läheb vastavalt eale järjest keerulisemaks, kuid alati võib märgata tõsiasja: kodumängus on kindlad sood ja rollid. Teatud eas ta tõenäoliselt eemaldub emast oma maitsetes, kuid soorollid jäävad.
Kogu inimtsivilisatsioon on üles ehitatud miimilisele imiteerimisele. Vanemate jäljendamine kordub ka poiste mängudes. Kui pisike tuletõrjeauto „läheb põlema“, siis esimene, kes kabiinist päästetakse, on õe nukk. Isad õpetavad poegadele tähtsa asja: lugupidava suhtumise vastassoosse. Sellest on inimkond kujundanud taas ühe käitumismustri: vägistamine on ühiskonnas paarisuhte deviatsioon ja vägistamist püütakse ennetavalt ära hoida seadustega.
Homode „lapsel“ ei ole lihtsalt kedagi jäljendada. Vaatamata ümbritsevale keskkonnale püüab laps normaalsust endas alal hoida viimse hetkeni, ja kui see ei ole võimalik, siis miski temas murdub. Siis astuvadki ellu Andrei Tšikatilod ja Timothy McVeigh´d. Kuid suurel osal lastest õnnestub normaalsust endas siiski viimseni tallel hoida. Ta teeb selleks ju ka ise pingutusi!
Esiteks püüab laps siiski välja uurida, kumb talle määratud samasoolistest hooldajatest on „ema“ ja kumb „isa“. Kellelt saada tugevat tagalat ja kellega meeste / või naiste mängudes lõbutseda? Kust võtta infot vastassoo toimimise kohta? Kuid homod kõike seda infot ei suuda pakkuda, isegi parimagi tahtmise juures. Sest homosuhtes ei ole mees- ja naispoolt. Järelikult pole lapsel kedagi jäljendada või siis ta imiteeribki paraadide kirevat linnusulemaailma.
Esimene katsumus sellele lapsele on koolipidu. Ta astub tantsupõrandale ja talle meeldib üks tüdruk. Nagu naised ikka, ei häbene see tüdruk tedagi ahvatlemast ja silmade volksutamine tuleb tal hästi välja. Kui laps oleks pärit ema ja isaga perekonnast, siis oleks ta armumise juhtudeks hästi instrueeritud, isa on ju rääkinud, et naised ei talu soovimatut aktiivsust, neile tuleb anda aega, õhku ja tegutsemisruumi. Kui naine näeb, et teda võetakse kui isiksust ja talle antakse võimalust hingata, siis järgmine kord ta teatud tõenäosusega enam korvi ei anna, vähemalt tantsupõrandal.
Meie kangelane saab aga korvi, läheb vetsu ja lõikab omal sooned läbi. Ta ei ole saanud maast-madalast instruktsioone selle kohta, mida peale hakata, kui naine „alt veab“. Sest naised veavad alt alati ja see teebki nad hurmavaks, vastasel juhul ei oleks huvitav. Meie kangelane aga seda kõike ei tea, ta ei ole näinud, mismoodi normaalne ema normaalse isaga käitub.
Teisest küljest võib selline nooruk alustada naise ahistamist ja jälitamist. Ta teeb vastassoo elu põrguks. Ta istub kivinenud näoga naise maja ees autos, aeg-ajalt „sisse“ kõnesid võttes, naist anudes ja ähvardades. Ta ei loobu ka siis, kui daam oma õigele armukesele kurdab: „See jobu jälitab mind ikka veel.“ See kõik võib lõppeda vägistamise ja kriminaalkaristusega, sest poiss teab ähmaselt, et „naised vajavad karmi kätt“. Vajavadki, aga seda, kuidas see karm käsi toimib, valivad nemad.
Pooliku perekonnaga lapsepõlvest tekivad pinged, mida püütakse leevendada meelemürkidega. Haridusminister Tõnis Lukas kirjeldas „vana maailma väljasuremisstrateegiaid“. Ühe perekonna väljasuremisstrateegia on lapsele info mitte andmine ja homod ei ole siin süüdi, sest nad ei saagi anda seda, mida neil ei ole. Loomulikult saab ka ühe vanemaga perest ainult suurte raskustega edasi.
Kui samasoolise paari adopteeritud laps ei ole ennast 25. eluaastaks ära tapnud, siis on tal lootust oma neuroosiga elu korralikult lõpuni elada.

Targad naised on armsad

2010-08-22T08:03:00.001-07:00

Aastaid tagasi oli mul taga romaan, kuid puudus moto.
Oli ilus ta küll, kuid kaunis totu.

Pilt minu töölauast

2010-08-20T21:01:00.000-07:00

See on pilt minu töölauast. Just siin on valminud oluline osa minu teostest. Mis siin siis on? Rahakott positsiooni kindlustamiseks, Tallinna ülikooli logoga pastapliiats. Muidugi arvuti, milleta tänapäeval ei saa. Telefon, seks puhuks kui keegi helistab - ise ma suur helistaja ei ole. Kohvitass turgutuseks, kaugemal aga haaknõelad, mis tuletavad meelde, et osa mu elulaadist on sisuliselt punkarlik.

Meie universum tiirleb ühe teise uni telgedel

2010-08-17T22:02:00.000-07:00

A: Hundiulg, vastake, kas jõuate kosmoses edasi?
B: Lambamääg, Lambamääg, siin Hundiulg kuuldel. Lähen üle telepaatilisele sidekanalile punkt. Oleme jõudnud kohta Universumi välispiiril, kus ei inerts ega gravitatsioon ei valda enam ainet. Ruum lõpeb, aine lõpeb, gravitatsioon lõpeb.
A: Mida on näha teise Universumi kohta, mille gravitatsiooniväljas me oleme?
B: Teine Universum on näha nõrgalt helendava tähena, kuid selle gravitatsiooniväli on tugev ja tajutav. Asi on selles, et oleme jõudnud Universumi välispiiridele. Muide, siit ei alga mingit nullruumi, nagu varem arvati. Siin on hoopis üks teine asi.
A: Saadan! Kas seal polegi siis nii, et kehad võivad liikuda igavesti, ilma et jõuaksid nullruumi?
B: Mida või keda te saadate? Meie ei taha siia mingeid satelliite tiirlema, meie tahame üksi, oma kosmoselaevaga majesteetlikult ruumiavarustes hõljuda.
A: Kas Teise Universumi gravitatsiooniline mõju on endiselt tugev?
B: Kahe maailma vahel on triljonite universumite vaheline tühemik. Mulle tundub, et teine uni laieneb valguse kiirusel, sellepärast gravitatsioonilained ka käivad ees. Nagu näha, on seal, teisel pool hoopis teised loodusseadused; et see teine keskkond ei ole relativistlik, on näha sellest, et gravitatsioonilised osakesed on jõudnud siiani.
A: Kas Universumi piirid on tõesti nii heledaid galaktikaid täis, nagu me oma kodugalaktika keskmest näeme?
B: See on jama, siin on neid vaid mõni üksik. See, et me Maa pealt näeme galaktikate üliheledate tuumade pudru, on optiline pete, need lihtsalt peegelduvad üksteise valguses. Muide, meie tervise pärast ärge muretsege, ega teine Universum meiega kokku põrka. Ta võib küll laieneda valguse kiirusel, aga kui kahe ilma vahel on triljonite universumite suurune tühjus, siis nii pikas laienemisfaasis on juba absurdne aeg. See on igavik, siin kaotavad kõik arvud oma mõtte. Seda ei arvuta välja ükski elektronarvuti.
A: Ärge jamage, matemaatilised arvutused ei kaota kunagi oma mõtet!

Neiule mustas

2010-08-17T03:15:00.001-07:00

Ta ümber oli kord mustjas siid,
kui vallutas vapralt Beaugencyd.
Ta oli säravas raudrüüs daam,
kui langes ta kodulinn Orléans.
Ta teadis, ta enam uut kleiti ei koo,
kui tule kord avas linn Jargeau.
Siis sädeles õitest ta ripsmekaar,
kui väravad avas linn Meung-sur-Loire.
Ma, rumal, ei teagi nüüd, ha-ha-ha
kuis ometi riimida linna Troyes.
Sai poriseks lõpuks ta pitsiäär,
kui langes ta käes Saint-Pierre-le-Moûtier.

2 kärbest 1 hoobiga

2010-08-15T01:44:00.001-07:00

Kirjanduses sõltub väga palju pastakast

2010-08-05T06:40:00.000-07:00

On imeline tunne see, kui võtad puhta lehe paberit ette ning hakkad sinna laduma oma kirbusitta. Hoida käes sulepead on imeline tunne, mida võis kogeda vaid kurat maailma luues. See tunne haaras kõiki mu pinguldunud meeli, see tiirutas mu peas juba null-klassis. Siis olid täitesulepead, milles kummaline kummilont tõmbas sulepea toru tinti täis. Mul on praegugi alles pool pudelit Nõukogudeaegset tinti - võib olla hakkan ma ühel päeval nendega kirja panema Nõukogude mõtteid? Kes teab? Vastust teab vaid tuul.
Kaasaja kirjanduses kirjutatakse juba päris palju pastakatega ja täitesuled on vajumas unustusse. Tänagi proovisin oma roosa pastakaga alustada uut näidendit Jaan Poskast. Ent kirjanduses oleneb väga palju sellest, missugune on see pastakas. Näiteks minu isa pastakas oli altpoolt konnaroheline, ülevalt oli see valge. Tagumine tipp oli terav. See ajas pidevalt välja vastikut sinist löga. Siit on võimalik tõmmata ka paralleel: isa seemnest oled sa ju sündinud ja kõik minu vaimuanded pärinevad emalt ja isalt.
Vaimuanded? Kas hakkan ma siis tõesti ennast kiitma? Igatahes olen ma seni tehtuga rahul. Olen pääsenud akadeemilisse ilma Tallinna Ülikooli kaudu ja uurin nõiaprotsesside tunnistuste semiootilist dünaamikat üle maailma. On valdkondi, milles ma olen kodus ja see ongi ilmselt kõige tähtsam.
Tänane päev on kujunenud veidra aeglusega. Arvasin, et suudan oma romaani korrektuuri kallale asuda juba hommikul kell üheksa, ent võta näpust - kell on juba viis, kuid ses vallas pole midagi sündinud. Ehk jõuab veel, õhtu on alles noor.

Jalgrattaga saavutatud küllaltki maskuliinne kiirus

2010-08-02T22:29:00.000-07:00

Minu uus ilus jalgratas Scott Speedster S50, maksis kümme tonni. Sellega on Tartu-Vana-Kuuste teelõigul saavutatud kiirus 6,7 penikoormat tunnis (mu kiirusemõõtja näitab ainult penikoormaid). Kiirus saavutati kõige madalama käiguga. Jalgratas kaalub kõigest 8,7 kg ning sellega võib asfaldi peal arendada maskuliinseid superkiiruseid. 6,7 pk pole palju, võistlustel sõidetakse ka 8 ja üheksaga, ent arvestades lähedalt mööda vuhisevaid autosid, isegi küll. Sinna mu reieluu läks kah.
Miks siis penikoormad? Peni satub positiivses mõttes ärevusse, kui tema ja ta liigikaaslaste taga lohisevasse kelku laadida üks korralik koorem. Sellist saani võib peni vedada nii, et keel vestil. Nad nihutavad kelgu paigast lõbusa ootusäreva haukumisega, hoides seejuures head algkiirendust. Inimeste maailmal on neist palju õppida.

Rootsikeelne luuletus

2010-07-18T05:03:00.001-07:00

Jag har en Skoj-King-Kong
någon gång...

Detsember, dekabrist ja rannasuvi

2010-07-09T01:11:00.001-07:00

Sääl sajandite öös, kus lõõmas vastupanu
kord ühest neiust mõtles dekabrist.
Kas oli Siberis, te küsite nüüd vist.
Jah oli Siberis, kesk pagulust ja valu.
Ta oli maal, kust tagasi ei tulda,
kuid hoidis hinges naise juuste kulda,
ta armsat naeratust ja õrna palge
veel säilitas ta kustuv silmavalge.
Hea maitsta laskis läätseleemel kesisel
ja meenutas, kuis kohtunud Raekoja esisel
nad aastaid tagasi ao udulaamas,
kui väike Amor laskis neid pidžaamas
ja sõitnud koju keset tähetuld,
mil neiu laskis kahiseda seelikul.
Ja nüüd, kui jõud sul raugeb jäiseis ahelais
ei enam tea, kumb pool on mees-, kumb nais-,
kui lased tasa langeda siin kirmetanud laul,
su kõrval tundra tuisus vangivahi laul.
Sa lükkad vagonetti läbi mitme katse,
sul sitkemaks saab käe peal liha,
kuid hinges küsimus: kus sõlmitakse patse,
ja heidetakse neid siis üle piha?
On täheteri täis su kohal ruum,
kuukana seda salve siblimas.
Mis on su mõtte mõru mõõt ja tunde tuum,
ah, dekabrist, kus on su liblikas?

Küberneetiline osa Kalevipojast

2010-06-06T09:41:00.001-07:00

Isa kostab mätta alta, taati kalmusta kõneleb... Küberneetikas on väga tähtis mõiste, tagasiside (feedback). Mõiste võttis kasutusele juba Norbert Wiener. See tähendab informatsiooni saatmist otse masinasse (või ideid genereerivale, väljastavale, töötlevale, vastu saatvale lävendile nagu inimene seda ju on). "Kalevipojas" on ikka see: kostis vastu. Miks ei võiks küberneetiliselt vastu kosta? Kostetaksegi, feedback ongi alati see, kui keegi kostab vastu.
Käesoleval pildil on tag´itud Theoderich Toreidast ja Albert Düünast.

Minevik ei unune, tulevik ahmib kõik endasse

2010-05-26T23:21:00.001-07:00

Olen Tallinna ülikooli vana maja koridoris. Minu ümber on vaikus, on hommik. Kui ilusad hetked mul siin kunagi möödusid! Siin sain ma osa tõelistest naiselikkustest ja iluelamused ehitasid mu ümber sellise lego, millest ma poleks osa saanud, kui ma näiteks 1990. aastal oleksin läinud mõnda reaalainet õppima.

Üks Rooma päeviku võimalikest lõppudest

2010-05-12T02:09:00.001-07:00

keegi hüüdis mu nime
nagu maa alt tuli see
ma ei lähe kituma, et juhtus see
rohkem ma nii ei tee,
sest ei saagi teha,
mul pole ju enam keha

Ruhollah Homeini sõnad

2010-04-30T03:36:00.001-07:00

1920. aastal läks 18-aastane islamivõitleja, tulevane ajatolla Ruhollah Arakki. Seal tutvus ta Mohammad Mossadeghiga, kellest hiljem sai tema kabineti liige. See oli suur hetk islamimaailma jaoks.
Tsiteerigem Ruhollah Homeini sõnu:
Olgu su poeg sinu mõistuseks, kellelt alati võib nõu küsida.
Rohelise liibuva maskiga siseneme labürinti,
mida valvab madu.

Kangro, Bernhard Kangro

2010-04-14T10:07:00.001-07:00

Olen parajasti suuresti ametis Bernhard Kangro ühe tuntuima Tartu-romaani, "Jäälätete" lugemisega. Kõnekas on episood, kus minajutustaja läheneb oma isa surivoodile. Nii käisin ju minagi kord, mis seals imestada.
Kirjeldatakse peategelase Benno tundeid, mis peaksid reageerima stseenile notari ja isa Peetriga. Teoses seisab:
"Tundsin, kuidas mu kaelas hakkas pigistama ja kuklasse tõusis nagu võõras klomp."
Nii noor mees ja juba sellised tervisehädad! Mul ei olnud temavanuselt midagi tunda. See on ju mingi veresoonte haigus, kaela pigistus viitab peaarteri klappidele, mis mõnede veenidega ühendust saavad, üldse arteriaalsele verele. Peategelane võib olla selgi juhul igati tugev, sest süda, mis näiteks spordi ajal kogu organismi verega varustab, töötab endiselt.
Nii noor mees, Benno!

Kurat kloostris

2010-04-08T21:34:00.000-07:00

Eile viibisn Tehnikaülikooli raamatukogus, kohtusin Baumanniga ja läksin siis arvuti taha. Tekkis mõte kuradist kui vale mõtlemise õpetajast ja vigase mõtlemisstrateegia propageerijast. Mõtlesin netist üles otsida kuradi eri kujusid käsitleva põhjaliku uurimuse, mida kunagi lugesin ja kus leidus viide raamatule "El diablo en el monasterio". Kurat ei ole mitte ainult kiusaja, ta on "valetaja" (nagu heebreakeelne "Saatan" seda ette näeb), seega dissident, kes pakub alternatiive mõtlemise üldisele massiivile. Saan seda ideed oma uurimuse esimeses osas kasutada.
Hispaaniakeelset teksti ei saa lugeda selle keele algtõdesid tundmata. Seega tuleb ka need omandada. Ja samas riigi majandust analüüsida, sest palju asju on kohe-kohe kokku kukkumas. Seega on ajaga kööga, oma töö ka veel sinna otsa, mis nõuab palju aega ja vaeva.

222

2010-03-31T20:59:00.000-07:00

Lapsepõlvehõnguline unenägu andis täna adekvaatse lahenduse minu elu põletavatele probleemidele.

Mul on üks sõbrants

2010-03-28T09:30:00.001-07:00

Sõbrantsidega on mul vedanud. Sellel konkreetselt, kellest ma räägin, on üks meestuttav - nõid. Jagab punaseid õunu, ehitab kanajalgadel maju. Uuhh, nüüd tuli minulgi õuna isu.

Prantsus- ja Inglismaa liit, Euroopa alus

2010-03-25T11:15:00.000-07:00

Tulevasele Euroopale panevad üheskoos aluse just Prantsusmaa ja Inglismaa, kirjutas Pierre Saint-Simon 19. sajandi algul. Nendega liitub hiljem Saksamaa. Imelik, et Saint-Simon Saksamaast üldse midagi pidas. Loogiline see ju polnud. Saint-Simon oli omajagu sakslaste seas liikunud ja midagi head sealt talle oodata küll polnud.

Religioosne mütoloogia

2010-03-24T04:51:00.001-07:00

1990. aastate alguses toimus EHIs gnostitsisimiloeng, kus räägiti ka salapärasest naissoost Jeesusest, kes ilmub kopti mütoloogias. See on siiski tõsi! Vaja ainult uskuda.

Lottekene ja Wertherikene

2010-03-19T12:26:00.000-07:00

Minu õpilased kümnendas klassis ilmutavad haruldast Johann Wolfgang Goethe "Noore Wertheri kannatuste" tundmist.
Alles täna kirjutas üks tüdruk, et krahv Albert saatis Wertherile sellepärast Lotte punase siidist peapaela, et kaotajale veel kord oma üleolekut demonstreerida: vaat, minul on kogu Lotte, sina aga saad ainult osi, pealegi veel kaugeid osi, millel naise endaga suurt pistmist ei ole.
Kirjutab ju Johann Wolfgang Goethe:
"Sain õige varakult Albertilt pakikese. Paki avamisel hakkas mulle kohe silma mahepunane lehv, mis Lottel rinnas oli, kui ma temaga tutvusin, ja mida ma temalt sestsaadik juba mitu korda olen endale palunud."
Mina poleks selle peale tulnudki, mis tagamõttega Albert (kes teatavasti sai sooja koha õukonnas) lehvi saatis, tütarlapsed aga tulid. Et Werther ise palus, on mage põhjendus. Werther palus ka enda surma. Wertheri tunded vedasid teda alt.
Mis rõõm on noorust enda kõrval tajuda.

Koer magas peldikus

2010-03-17T14:25:00.000-07:00

Astusin jäises tähises öös tundmatu eesmärgi poole. Ühe soojatoru äärde oli ehitatud puust peldik. Isegi lumi oli selle ümbert sulanud, ka praegusel jäiteööl. Peldik oli ühe koera jaoks peidik. Sest kui ma tõmbasin lahti selle kägiseva ukse, nägin karvast selga välja vaatamas. See tõusis ja vajus. Järelikult loom hingas. Minust ei olnud tal sooja. Küll aga andis talle sooja soojatoru ots. Veidi jõudsid kuumalained temani.
Tähed aga sirasid endise jõuga. Sammub inimene oma unistuse poole, tema ripsmetele aga kukuvad igaval helesinisel lõunatunnil vihmatilgad.

Kas mul on sekretäri?

2010-03-08T05:07:00.000-08:00

Palju kirjatööd on käsil - sekretäri oleks vaja.
Tutvugem Rabelais´ klassikalise teosega "Gargantua ja Pantagruel". Gargantua, kes oli niihästi tugev kui tark, tundis omad sekretärid hõlpsasti ära. Need olid tema läbi Gaskoonia ratsutava väesalga need liikmed, kes oskasid tema oriflammi lahti rullida nii, et kolmnurksed otsad ei jäänud lipendama. Gargantua, nagu tüüpiline ülemus, oli abitu kui tema eest ei sooritatud ära rituaalseid toiminguid. Ta ei märganud oma sekretäride täpset hulka.
Ja nii ka mina - elu on praegu niivõrd segane ja keeruline, et täpselt ei saa enam aru, kes mind aitavad ja kes mitte. Osa tööd on ära tehtud, seda küll. Aga kes tegi, millal tegi, seda ei tea. Nähtamatud päkapikud kuuse alt aitavad siis, kui neid paluda.

Hüvasti, Huck Finn!

2010-02-27T23:30:00.000-08:00

Newsru.com vahendab uudist, et Moskvas leiti 38-aastaselt oma korterist surnuna kuulus vene näitleja Vladislav Galkin, keda minu põlvkond tunneb eelkõige Vladislav Suhhatševi nime all, mängimas kuulsas lastefilmis Priklyucheniya Toma Soyera i Geklberri Finna (1981).
Tollal oli mu iga selline, et vaatasin ja ka noortel näitlejatel, kes kehastasid Tomi ja Hucki, oli sama iga. See kauge suvi, millesse nood tegelased olid mängitud, ei tule enam tagasi. Nüüd näitavad videokaadrid meile lumist Moskva hoovi, milles lohistatakse musti laibakotte, kelke, videomehed filmivad - kas nii mööduski maailma hiilgus? Ja enam keegi ei ütle minu unistustesse:
"Бывшая дохлая кошка, купил на Пузе!"

Karupoeg Puhh ei allunud keelule, mis kehtestet Uduvere Ärnile

2010-02-27T02:00:00.000-08:00

Loeme Nõmme valitsuse infolehest:
Pärast Eesti esireketi Kaia Kanepi pikaaegset ja pidevat langust tulemuste osas, mille järel ta kaotas sponsorid, põhjendati seda väitega a la Kaia ei allunud keelule, et tippu ei tohi pürgida, viidati varalahkunud Mati Jostovile ja Robert Lepiksonile ning ennustati, et sama saatus tabab peagi Enn Panti...
Kaia jaoks ei kehti need reeglid ja traditsioonid, mis kehtisid näiteks Robert Lepiksoni suhtes. Pavlik Morozovil pole midagi teha Robinson Crusoe saarel, Cipollino ja Thérèse Raquin ei ole piimavennad. Ühised reeglid ei kehti ka näiteks Väikese Ruu ja Atala suhtes, Chingachgook tunneks end ebamugavalt Välek Vibulase seltskonnas, noor Werther ei sõbrustaks Muammar Gaddafiga, mis veel?

Kurat armastab naisi

2010-02-24T03:20:00.000-08:00

Ühes ürgvanas kloostris Lõuna-Prantsusmaa kõige salapärasemas ja mahajäetumas paigas leidub klooster, mille seinal kiri:

Templo demon Tholetano
verba scripsit in vesano
quasi vultu simie.
Ungue, dente dum trahebat.
Scripti cartam, hic ruebat.
A murali serie.

/Toleedo kirikudeemon kirjutab armastuse või mõnuga, karvase ahvi sarnane, veab sinna oma küüsi ja hambid, pilti joonistab, siin esitet, oma read müürile./
Ja loo juures oli, et naised jälgivad kuradi teguviisi. Kogu loo juures pilt Marlene Dietrichist filmis "Saatan on naine".