Vene soldati kiri Obamale

Alljärgnevalt näeme Vene soldateid üles tõstmas vineertahvlit nimega "Barak". See on reterritorialisatsioon (Deleuze ja Guattari järgi). Vineertahvel "Barak" on aga ilmselge kummardus USA presidendile, kellel just see on eesnimeks.

Maria Theresia

Parim saksakeelne poeet peaks olema Anastasius Grün. Eks te näete, kui hästi kõlab tema luuletuse "Maria Theresia" algus. Rütm on paigas!! See kõlab nagu sümfoonia. Õppige saksa keel selgeks, see on jumalate muusika!

Weiße Rose, ungeduldig, stampfen vor dem Kaiserschloß,
Unten harrt die Staatskarosse und der Diener goldner Troß;
Oben in der Burg Gemächern weilt die junge Kaiserin,
Festlich zu dem Kirchenzuge schmückend sich mit bangem Sinn.

Keskerakonna võit andis wannabe´idele hoobi

Ühest küljest oli Keskerakonna hiigelvõit Tallinnas lausa suurepärane. See andis hoobi wannabe´idele. Nimelt on Kultuuriministeeriumi haldusalas võimalik asuda asutust juhtima ka lihtsalt keskharidusega. Seadus sätestab konkursitingimused Kultuuriministeeriumi haldusalas: esitage "haridust tõendav dokument". Ja on inimesi, kes lihtsalt esitavad oma nõukogudeaegse keskkoolitunnistuse "käitumise ja hoolsuse" hinnetega. Neil ei ole vaja haridust, sest neil on tutvused. Nii on see võimalik ainult Kultuuriministeeriumi haldusalas, s.o alas, mis puudutab otseselt ka meid, kirjanikke. Ja meie kultuuriminister on reformierakondlane.
Kui Savisaar moodustab valitsuse, siis Kultuuriministeeriumis tuleb tagasi Raivo Palmaru aeg. Meediateaduse doktor Raivo Palmaru esitas erakordseid nõudmisi kõigile oma alluvatele - kui kõrgkooli diplomi olemasolu saaks nimetada erakordseks nõudmiseks. Kõrgesti haritud olid tollal nii Filharmoonia juhataja kui Sirbi peatoimetaja.
Keskerakonna võit on haritud inimese triumf. Vaadake meie abilinnapäid, tugevaid munitsipaalpoliitikuid - nad on haritud inimesed. Neil on ERIALA! Põmmpead, tehke järele.

Mida oma eluga nüüd peale hakata?

Istun siin tööarvuti taga ja mõtlen, mida oma eluga nüüd peale hakata.
Kas lõpetada praegune teadusartikkel rahvusvahelisele mainekale semiootikaajakirjale? Kas rahvusvahelist semiootikute seltskonda huvitab Tartu maakohtu protsess 1717. aastast Kavastu talupoja Herga Reino Ivani üle, keda süüdistati "in puncto fornicationis" (hooramise punktis)?
Kui seda õiges kastmes esitada, siis huvitab kahtlemata. Taustsüsteem tuleks leida semiootiline ja siin on mõningane eeltöö juba tehtud.
Herga Reino Ivan üritas "varastada armastust" teise küla abielunaise Nursimäe Madde käest. Samas Cubja Simo, kes elas lausa Nursimäe Madde kõrval, armastust varastada ei üritanud. Kui semiootiline taustsüsteem välja arvata (see on omaette teema ja läheks väga pikale), siis ongi huvitav, et ühe mehe jaoks elab aare sealsamas nina all ja ta teeb, nagu ei näeks seda, samas teine mees läheneb ka seitsmepenikoorma saabastega eesmärgile.
Ja kas armastuse varastamine on siis kohe hooramine? Visaku esimene kivi see, kes seda pole teinud?
Ja nimetus "Herga" tähendab mõistagi "Härja". Saksakeelsetes kiiruga kirja pandud kohtuprotokollides esineb eestikeelsetes sõnades ja lausetes alati nimemuutusi. Mida lähemale 18. sajandile, seda kiirustavamaks ja pealiskaudsemaks läks kohtukirjutajate stiil, lähenedes lõpuks lausa tänapäevasele tõttamisele.

Vali Vitsut, vali minu boss!

Elus on mul ülemusi olnud üksjagu, aga Toomas Vitsut on neist parim. Tõe huvides ei saa siin unustada ka Peeter Ernitsat, keda ülemusena seaksin T. Vitsutiga ühele pulgale.
Esiteks võib öelda, et Vitsut on haritud ja elukogenud mees. Ta ei talita kunagi uisapäisa, seda on ka näha asjaolust, et ta tihti jääb sügavalt mõttesse. Tal on hea omadus seletada midagi põhjalikult lahti inimestele, kes asjast suurt ei jaga. Kui kohtusin temaga teist korda, selgitas ta mulle põhjalikult lahti Tallinna eelarve, kuigi seisime tänaval kuuma päikese all ja tegelikult oleks tulnud varju minna. Ka küsib ta alati lähedal seisjate arvamust.
Poliitikute hulgas on Vitsut vastuvoolu ujuja. Olen märganud, et talle meeldib tegelda asjadega, millest teised peaaegu ei mõtle. Nii on tal tekkinud mõningad täiesti oma ideed nagu Eestis viljeldavad töökeeled või elamulaenu garanteeriv poolriiklik fond. Samuti ei ole ilmselt ükski varasem linnavolikogujuht andnud volikogule strateegilise planeerija või vaatleja staatust linnas – Vitsut on selle ise välja töötanud, ise loonud vastava statuudi.
Toomas Vitsut ei ole ülemus, kelle kabinetti astudes tekib kartuse või kõhkluse tunne. Ta avab hommikused koosolekud täiesti sundimatult. Ka tema koosolekul osalejad jäävad kuidagi mõtlikumaks.
Millega tegeles T. Vitsut enne volikogu juhiks saamist, ma suurt ei tea. Mõningatest tema suhtumistest on näha, et ta on õppinud psühholoogiat ja ilmselt teinud mingil oma elu perioodil olulise järelduse: konkurentide maha tegemisest tuleb hoiduda. Tema ja konkurendi vahelises väitluses mängivad kaasa seisukohad, mitte argumentum ad hominem. Seda olen ka ise temalt õppinud.
Mõningatest Vitsuti vaadetest on raske paugupealt aru saada. Näiteks on ta rääkinud sellest, et Eestisse on vaja English Speaking Unionit. Mina saan sellest veel aru, aga näiteks verinoor inimene võtab inglise keelt mitte kui omaette väärtustatavat suhtlemisvahendit, vaid sama loomulikuna kui hingamist.
Millega tegeleb T. Vitsut vabal ajal, ma taas ei tea. Seda võib vaid aimata. Arvatavasti loeb ta mingit kirjandust, ka ilukirjandust. Arvatavasti aga see tema lektüüris ei prevaleeri, oletada võib pigem midagi majandusteaduslikku.
Välislingid
http://et.wikipedia.org/wiki/Toomas_Vitsut
http://en.wikipedia.org/wiki/Toomas_Vitsut

Kes on Zero Wolf?

Pildil: kaader Mel Gibsoni filmist Apocalypto. Tegelane, maiade pealik Zero Wolf uurib oma seltsimeest, kellele on lennanud kärbes silma. Vaene mees!
Mel Gibsoni film on geniaalne, seda võiks vaadata lõputult.
Miks kõnelen Zero Wolfist just nüüd? Kuidas on 15. oktoober seotud just selle tegelasega? Olen saanud Rootsist Werner Enningeri artikli "Focus on Silences Across Cultures" (Intercultural Communication Studies 1:1:1991). Seal räägitakse kahte tüüpi märgist: cross sign ja zero sign. Zero sign ei ütle eriti midagi, ta ainult viitab, et tegu võib olla märgisüsteemiga. Cross sign on märk, mille iga kude või struktuuriüksus ütleb teisele: ma olen osa sinust. Zero sign vaikib alati ja ka "Apocalypto" tegelane Zero Wolf on tihtipeale nagu keele alla neelanud. Nagu Zero Sign´gi, võib tema taga midagi olla, aga tavaliselt tapab tema.

Püha sõda

Nüüd tõuse, sõdiv hiigelriik
sa surmalahinguks.
Fašismijõud tumedad
löö põrmu, hingetuks.

Ei suuremeelset andestust
neist heitlustest ei saa,
Käib püha sõda, verine
ja võitleb kogu maa.

Me kand nüüd tabab vaenajaid,
ja murdjaid, riisujaid,
kes kägistanud alati
me lõõmavaid ideid.

Ja mustad tiivad iialgi
me maad ei varjuta.
Me avarused alati -
nad jäävad meiega.

Jääb vaenlasele ahelaid
ja rivi puudest riste.
Neid jälitab me kättemaks,
me tapame fašiste!

Telekomi kadu - paha, paha

Äsja maksis Telia Sonera Eesti Telekomi 90,2% enamusosalusega aktsiate eest 11,6 mlrd Eesti krooni. Seni kokku. Ansipi valitsus raiskab selle raha ära ju hetkega.
Teliale kuulus juba enne üle 50%, kuid nüüd kuulub veel rohkem. Kui kuulus, siis nagu millegi üle kurta ei olnud, Telekomi üks osa Eesti Telefon töötas hästi.
Standardite suhtes ei muutu midagi.
Telia Sonera on 100% Skandinaavias ja allharuga ka Baltimaades tegutsev firma. On ohtlik, et sellise firma käes on liiga palju Eesti telekommunikatsioonist. T. kommunikatsioon on Eesti riigi ja rahvuse strateegiline ressurss. Telia Sonera võib selle rasketel aegadel lihtsalt Venele maha müüa, eriti kui Vene asjad hakkavad majanduses paremini käima.
Sõjalise konflikti korral viivad välismaalased oma varanduse kiiresti välja. Siis jääme infosulgu ja langeme tagasi kiviaega, nagu USA lubas 2003. aastal Iraaki kiviaega pommitada. Juba majanduskriisi ülimas põhjas, kui välja ilmuvad talongid, katsuvad svenssonid saadud kauba siin kiiresti turustada.
Vali nüüd kandidaat 666!

Mehis Heinsaarega Tartus esinemas

Eile toimus minu loominguline õhtu Tartu Kirjanike Majas. See oli esimene kohtumine lugejatega peale 2006. aastat, mil ka toimus õhtu just Tartus. Kõnelesin oma viimasest raamatust.
Eriti valmistas rõõmu, et mind oli teiste hulgas kuulama tulnud kirjandussuurmeister, meie grand man Mehis Heinsaar.
Kõnelesin 45 minutit, saalis istus märkimisväärselt palju noori inimesi, kes olid ilmselt Tartu Ülikooli tudengid. Kahekümnendate aastate teema tundus paljudele neist olevat üllatus. Järgnes küsimuste ja vastuste voor.
Üks vanadaam küsis, kas ma kuulun kuhugi parteisse. Saanud eitava vastuse, mainis ta, et praegune valitsus teostavat genotsiidi pensionäride ja seega kogu rahva vastu.
Üks noormees avaldas imestust, et 20ndate aastate noorte jaoks oli A-võõrkeel inglise keel. Tema olla Jaan Krossi "Wikmani poistest" lugenud, et inglise keel oli pigem C-keel, hoopis enam pandi rõhku prantsuse keelele.
Noored kuulasid hoolega, mida vanematel inimestel oli ütelda. Vangutati pead, kui ma ütlesin, et minu tegelane Johannes Kopti on sisuliselt mina ise, kuid 17-18 aastaselt.

Kirjaniku mõtisklus kirjandusest

Mida olen ma elus tahtnud kirjutada ja mida olen kirjutanud? See kõlab nagu küsimus, mida olen üldse elus saavutanud.
Kirjutanud olen ma omajagu raamatuid ja viimane, "Ärid kuuliaukudega majades" läheb Tartu ja Tartumaa raamatukogudes praegu nagu soe sai. Sealses kontekstis ei jää see Ruitlase superbestsellerist "Naine" kriipsuvõrragi maha. On ju minulgi "Ärides" juttu ühest naisest, õigemini - tüdrukust.
Olin aga kaheteistkümne aastane, kui mul õnnestus tutvuda Arkadi ja Georgi Vaineri kriminaaljutustusega "Tünnissõit" (Гонки по вертикали: Роман. М., 1974 (Стрела) - История противостояния гениального преступника и следователя.). Vainerid olid tuntud Nõukogude detektiivinduskirjanikud, Arkadi suri USAs 2005. aastal, Georgi suri USAs 2009. aastal. -Ai, nüüd vajutasin valele nupule, arvuti lõi kalkulaatori lahti-
Niisiis, Гонки по вертикали: ühes Moskva vaksalis on kinni püütud professionaalne varas Aleksei Deduškin hüüdnimega Pulk (või oli see Julk?). Deduškini asjade seast on leitud haruldane välismaine orden, mis ei peaks seal olema. Moskva kriminaaljälituse inspektor seltsimees Tihhonov asub asja uurima; varga küsitlemine ei anna adekvaatset vastust, sest Julk vastab nipsakalt. Lõpuks päästab ainult ülemuste käest saadud auhinnakell Tihhonovi Deduškini kuulist.
Kogu lugu on kirja pandud põnevalt ja leidlikult. Elasin täis 15 aastat ja mõtlesin hakata kirjutama oma lugu, ainult et Vaineri stoori oleks ümber pööratud fuugasüsteemis: Deduškini nimi oleks Babuškin, Tihhonovi nimi oleks Gromkov. Ordeni asemel oleks üks teine iidne vene autasustamisviis: vasta kukalt andmine. Mu isa rakendas seda mõnikord minu peal, kui olin teismeline.
Teismeeast pärinevad ka kaunimad praegused unenäostsenaariumid: müstiline rand, punane maja kitsal tänaval. Lõpetan nüüd, side lõpp.