Tuesday, December 25, 2012

Christmas of Negroes

Old Rover Hank died a broken heart, and was buried beside little Kate, in graveyard, but the faithful animals dig his corpse up again. It was a sad story! Oh, it was a huge moaning of faithful animals around the open grave three days after funeral, so my pen refuses to transcribe the horrors and outrages which they all perpetrated... And then Christmas Day became like a fresh wind down, a day with semi-automatic last judgement, where all the poor, tortured negroes found their resurrection. So did the little Kate, buried right beside old Rover Hank. However, there was another negro, a certain Dick, whose master was angry Gwine Stone, a white massa known vilest in West Virginia. This alpaca-cotton-head Dick then went to graveyard and noticed strange stories happened around Hank´s grave. "Look," negro Dick thought, "dat is old Hank River. A kinda talk always washed wiz him. But why do de grave mouth open wide?"
So, my brethren, he found a horny cat from the bush beside grave. He took the cat from the back, but alas! - cat´s little bighorns started to grow and one of them pointed to glittering treasure. Dick checked it personally - there were nine thousand dollars. And all in this half-abandoned grave-yard.
On the next morning Dick was completely rich. But he still kept quiet. And there was this vile massa, came to him and asketh: "How do you do, you negro scum?" Old Dick made solemn face and answered: "Merry Christmas, massa! How is little massa and little missis, and all de faamly? I feel myself so-so, massa. Neber bery well, but tank God for all his marcies, no worser dan usual!"
"I suppose you are to have a dance there, and a supper too, Dick?" the massa tried.
"Spec so, massa," answered old tricky Dick. "Hear how Isaac, what blongs to massa G, is to be there wi´ his fiddle. Spec how de young folks will get up a dance. Shall hab someping, massa, someping, da say, for keep Christmas."
The Christmas were most important to keep. Bad things not always tempt, and good ones neither. But vicious master said, using old proverbs:
"Ugh, there should be some cowlifting from you last night, some goods were invaded for your Christmas dinin´ table!" And his negro answered immediately:
"O mass Gwin, how can you say dat? Dick no tief. Dick honest nigger. Dick neber teal any ting dat blongs to massa and missis."
Finally, this old Gwine promised:
"Well well well then, I believe you. Here, take this gift, Dick, take those animals gathered some days ago around Rover Hank´s grave and consume them with the other negroes."
Illustration: Priklyucheniya Toma Soyera i Geklberri Finna (TV movie, 1981).

Saturday, December 22, 2012

Mõnusaid hetki lapsepõlvest

1971. ilmus Ellen Niidu "Sinisirje linnukene", mis minule, väikesele mehikesele müstiline näis. Oli ka Carrolli "Alice" ja norralaste "Vaikivad trollid". "Bremeni linna moosekante" sai lugeda üksnes vanaema juures.
1972. aasta tõi huvitava lasteteose "Lõvi Lõrr ja Jänes Jass" (Heljo Mänd äkki?). Hammaste tervishoiu mõttes oli hea Thornbjörn Egeri "Sööbik ja pisik". Ilmusid ka Piilupardi ja Miki lood, aga need ma jätsin vahele kui ameerikalikud ilmingud. Minu asi oli lugeda muinasjuttu "Lugu kuldharjaga kanakesest".
1973. oli suur aasta - ilmus Kazys Saja "Hei, pugege peitu!". "Nukitsamees" ning "Lugu lendavate taldrikutega" said klassikaks. Kaunite piltidega oli õnnetu saatusega Jüri Parijõe "Kui isa kinkis raamatuid". Näärivana jaoks sai võetud kõige lihtsam salm Juta Kaidla teosest "Laanerahva talvepidu". Kas see: "Näärivana habet paitab - kes mul koti selga aitab?" Või see: "Kõik. Öökull latva läheb. Ta viib sinna nääritähe." Ja veel see Petöfi "Sangar Janos"!
1974. aastast jäid muidugi meelde Vladimir Beekmani "Aatomiku juhtumused" oma reibaste lauludega (oli ju Nõukaaeg!). "Mudila nupula" jäi aga paratamatult igavapoolseks.
1975. aastal tantsisid karud, lõvid ja hülged Vladimir Majakovski raamatus "Raamat-loomaaed". Sel aastal ilmus ka "Muumitroll", mida ma lugesin siiski juba ülikoolis õppides. Holger Puki teos "Teie, eilsed pioneerid" kujunes õpetlikuks, sest selle järgi sai väike laps lõigata ja kleepida. Mina siis. Tost aastast on eriti selgelt meeles Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Vaeslapse käsikivi". Illustratsioonid. Need üli-tumesinised taevad seal üksikute lõokeste ja hallihabemeliste vanameestega olid otsegu keskaegsed miniatuurid. Vanavanemate juures sai lugeda Rodari "Cipollino seikluseid" ja Juhan Kunderi "Imelikku peeglit".
1976. aasta tõi heliplaadi "Onu Remuse jutud 6", mida suviti kuulasin tädi grammofoni pealt nii andunult, et läksin vahepeal päikesest kuumavale trepile tuulduma. Minu ees kahisesid sirelid ja liiliad, oli kirjeldamatult väikese-inimese-tunne. Ohh, see romantiline lapsepõli! "Ahvi trahvimine" - teose autorit ei mäleta. Ah jaa, Helvi Jürisson. Arkadjevi "Juhtum looduskaitsealal" oli film-lasteraamat, samuti Elonora Tade "Ettevaatust, havi!". Ma ehitasin meie korteri kööki samasugused "havilõksud" nagu selles raamatus. Mainida võiksin siin veel Juri Jakovlevi "Lõvi läks kõndima" (Ta pääses lahti Moskva loomaaiast!). Ära ei tohiks siinkohal jätta Ljusja Geraskina "Õppimata koolitükkide maal". Üsna eakohane oli minule aga Julius Oro "Muna".
1977. aastal ilmus veel film-raamatuid, näit. Gorski "Kanaema kook", Zavalnjuki "Tühjal saarel", Voronovi "Kes on kõige tugevam" ja väiksemat tähtsust omandas Karganovi "Hiire laul", mille lugemist ma alatasa edasi lükkasin. Eriti läksid tollal peale Milne´i "Karupoeg Puhh" ja Sokolov-Mikitovi "Aasta metsas".
1978. aastal läksin ma esimesse klassi. Mu lugemislauale ilmusid Eduard Männiku "Jänesepoeg Too Too", Gaidari "Muinasjutt väikemees Kibaltšiššist" (seda olen ma tsiteerinud Loomingus 3´2004. a ilmunud novellis "Anu ja Sipsik keset varemeid") ning Zoštšenko "Jutte Leninist". Ent ka Richard Rohti jutud loomadest olid põnevad. Hakkasin koguma Lenini pilte.
1979. aastal läksin ma teise klassi. Eno Raud ilmutas "Jälle need naksitrallid", Ella Fonjakova "Tolle talve leiva" ja Juhan Liiv (postuumselt) "Egas me siis sellepärast vihased ole". Dekaadivahetuseks sain isalt uusaastakingiks selle raamatu, mida olin ammu ihaldanud: Donald Bisseti "Kõnelused tiigriga ja teisi jutte". Veel sain kingiks hundipeaga pastaka ja mu õde jänesepeaga pastaka (pastapliiatsid ei olnud siis nii levinud kui praegu).
1980. aastal läksin ma kolmandasse klassi. Ilmus hulk põnevaid teoseid. Mainiksime siinkohal Truupõllu "Rohelise päikese maad", Jankovsky "Minuga juhtub alati midagi", Pärna "Kas maakera on ümmargune" (kujunes mulle hiljem väga tähtsaks), Parsi "Operaator Kõps Seeneriigis", Piirikivi "Niisk, põis ja õlekõrs". Kujunesin Eno Raua "Ninatarga muna" tõeliseks fännajaks.
1981. aastal läksin ma neljandasse klassi. Puuvillamaa Usbekistani NSV partei keskkomitee I sekretär sm. Rašidov avaldas meie vabariigis omad "Muinasjutud". Ilmusid veel Kalda "Proovisõit", Valentin Tublini "Hesperiidide kuldsed õunad", Rotheu "Kuidas polaarjoont otsiti" ja Senegali mõistulugu "Väike Bodiel". Agnes Taari teos "Mustlase koer" maksis üksnes 5 kop!
1982. aastal läksin ma viiendasse klassi. Oli doktor Doolitle´i aasta, kuid need raamatud jõudsid minuni veidi hiljem klassivendade mõjutusel. Jüri Arrak avaldas "Suure Tõllu" ja Perrault´lt anti välja "Saabastega kass".
1983. aasta meeldejäävaim sündmus oli muidugi Aimeé Beekmani "Tondinahad". Põnevuse poolest ei jäänud sellele palju alla Jaan Rannapi "Maari suvi". Üldiselt loeti aga juba üha enam indiaanlaste juttusid ja lastekirjandusele ei jäänud palju aega.
1984. aastal läksin ma seitsmendasse klassi. Loeti Jack Londonit, mina lugesin "Suurte väejuhtide saladust". Kümneaastasele õele lugesin ette Tiia Toometi "Lapukirja ja lastekirja".
1986. aastal läksin ma kaheksandasse klassi. Ilmusid Bontš Brujevitši "Esimestel oktoobripäevadel", Esopi "Ruubiku kuubik ja mina" ja Kalda "Seiklus Sekontias sundmaandumisega Pelikanisaarel".
1987. aastal läksin ma üheksandasse klassi. Vassili Livanovi "Rumal lehm", Voskressenskaja "Kallis nimi: lehekülgi ajaloost", Mihhalkovi "Lenini muuseumis" ja Nadja Krupskaja "Vladimir Iljitš Lenin". Oli viimane punane aasta.
1988. aastal läksin ma kümnendasse klassi. Raudam avaldas oma "Kolmekordse päikese", mille mina leidsin haljas lehestikus ronides lehtede alt. Üldiselt tehti sel aastal suurt poliitikat.
1989. Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvist. Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu". 1990. aastaga sai keskkool läbi, oli aeg ringi vaadata.
Aga tunded jäid ikka helisema. Kui isa kinkis raamatuid - kas pole see tähendusrikas pealkiri? Sest nii see ju oligi. Missuguse aukartusega võtaksin praegu raamaturiiulilt A. Jakubovi teose "Raske on saada meheks"... Kirjeldamatu.

Sunday, December 16, 2012

Pika tukaga hiirhall Adam Lanza

Hukkamisi korraldabki ikka ja alati häbelik viiemees, kes end kodus peegli ees imetleb. Joviaalne kolmemees, kes on hea suhtleja ja sõpradega kooli nurga taga õlut libistab, seda ei tee. Beslani ja Sandy Hooki algkooli tulistamiste motiividel on aga selge vahe. Beslanis tehti seda religioossetel ja rahvuslikel kaalutlustel, kusjuures religioon õpetas, et teist usku rahvas ei ole inimesed, ka lastel ei ole seda õigust end inimeseks pidada. Sandy Hookis tegi seda hull haiges ühiskonnas, ta tegi seda endasugustele, oma kodukandi inimestele. Ja kui Beslani-suguseid tragöödiaid tuleb harvem ette, siis Adam Lanza suguseid värde esineb veel ja veel, järjest sagedamini. Põhjus: konkurentsile rajatud ühiskond (mitte rangelt hierarhiline, kus talupoegade ja kuningate rollid paigas). (Aga samas võtab hierarhilises ja keskaegses enamasti katk ja alatoitlus, mitte kiire kolt-revolver.)
Veel põhjuseid: puritaanlik, religioosne sallimatus, samas aga võimalus olla raske raha eest hälvetega. Heaoluühiskonnas jääb palju aega üle, mis tähendab, et nivelleerub arusaam inimisiksusest, väheneb drastiliselt empaatiavõime - ei saada aru, et sulle otsa vaatav inimene on samasugune armetu subjekt nagu sina - samamoodi toiduotsinguil. Hullu teadvus võimendab seda kõike paaniliselt. Inimesekontseptsiooni kadumine peegeldub ka USA matmiskultuuris: lükatakse urn sahtliga müüri sisse ja rahvas läheb laiali. Traditsioonilistes kultuurides on olemas aga spetsiaalsed nutunaised, kelle amet ongi vaid leinamine; samuti kantakse kirstu teatud nurga all viltu - Karakalpakkias on see nurk rangelt fikseeritud.

Wednesday, December 12, 2012

Seista ajavoos ja lihtsalt mõtelda

Mis teha siis, kui näed unes, et su kuus aastat tagasi hauapõhja ja teise maailma tuttu uinunud koer on üles tõusnud, tuleb rihma otsas - kõik on nagu päriselt, kõik on nagu elus - ja kallistab sind?


Unenägusid on inimkond teadaolevalt jumaldanud juba aastast 3200 enne meie aega; Egiptuse Vana riigi algusest. Muinas-Eesti unenägijad, kes hiies vanemate kalmude lähedal magasid, selgitasid välja unekujud, lahkunud esivanemad. See oli püha hetk, kui nemad nõu andsid, sest surnud tavaliselt ju ei räägi.

Koer oli kaua ära olnud, matsin ta 2006. aasta augustis aia taha jalaka alla, väga-väga sügavale, et metsloomad keha välja ei saaks kraapida. Liivakiht tuli juba kalmu põhjast vastu. Kaua ära olnud ses mõttes, et ta ilmus mulle taas unes. Ja alati rõõmustavad need koerad, kes pikalt oma peremeest näinud ei ole. "Sa oled siin, sa ei olegi killustikulises pinnases raudteetammi lähedal?" käis paratamata mõte läbi peast. Ent üle mu näo käiv keel ja mööda põranda tolmu vonklev saba näisid kinnitavat: on tuldud üle ajavärava, kurvast minevikust. On tuldud, et tõestada oma koeratruudust vaid sekundiks unenäo tähtede valguses. Lassie tuleb ikka koju.

Saturday, December 8, 2012

Kui kass peksab kõik segamini

Poliitikutele on tähtis oma imago. Umbes samuti nagu praegune Saue linnapea Henn Põlluaas, teevad nad valimiste eel videopöördumisi, millel tihti istuvad kamina ees. Kaminas miilab soe ja mõnus tuli. Ahjul on sini-must-valge lipp, õhus hõljub piparkookide hõngu, kass on süles. Poliitik lihtsalt peab näitama, et on tõeline perekonnaidüll. Ja Eesti tingimustes kogub selline video vähemalt tuhat vaatajat. Poliitika mehel on vaja muu hulgas näidata, et ta lembib loomi.
Nii, aga mis juhtub siis, kui kass läheb liiga ärevile ja peksab kõik segamini, näidates, et tal ei ole pereväärtustest sooja ega külma? Põlluaasa videolt on ju näha, et ei saa korraga rääkida ja kassi silitada, s.o kassi võtmine sellisesse olukorda oli natuke läbi mõtlemata samm. Kui kassil saba liikuma hakkab, siis ta varsti hammustab ja lahkub inglise moodi. Ent tsiteerigem eestikeelset Vikipeediat:
"Kasside kehamärgid koosnevad liikumisest. Ohu korral ajavad kassid turja küüru, see väljendab hoiatust. Kõrvade lidusseajamine on hoiatus. Füüsiline kontakt väljendab üldiselt positiivset suhtumist, kui ei ole tegu võitlusega. Pilgud ja muu on samuti mitmesuguse aimatava tähendusega."
Poliitiku video lõpeb (s.t. võib lõppeda, ma ei ütlegi, et meie juhtumil lõppes) nii, et kass peksab kõik segamini, nii rahvuslipu kamina peal, küünla, kui ka halud kamina all. Mida inimene ehitab, seda kass ei ehita. Kasside kohta võiksid siinkohal kõlada Püha Hiiobi sõnad: "Nemad lasevad oma nooremad lapsed välja kui pudulojused ja nende kangemad lapsed hüppavad. Nemad karjuvad trummiga ja kandlega ja on rõõmsad, kui pill hüüab."
Kodukass. Autori foto. NB! Pildil olev kass ei ole segi peksmisega seotud.

Monday, December 3, 2012

Me, winning computer on the seventh of October, 2012


1.d4 Nf6 2.c4 g6 3. Nc3 Bg7 4.e4 d6 5.Nf3 Bg4 6.Be2 O-O King´s Indian (E92), Classical variation

Black relies on piece activity and early attack on d4 to facilitate counterplay. GM Andrew Martin prefers white (i.e me) in this line.
7.Be3 Nfd7 8.h4 e5 9.d5 f5
In this place, our game differs from game Mikhailevsky-Vitebsky, Israel Open 2003.
10.Ng5 B:e2 11.N:e2 f4
What happened? Knight maneuvre 10.Ng5 was too risky because of paucity of powers on the white´s king flank. I afraid this during game, but however, despite of these doubts there was still a happy end!
12. Bd2 Nc5 13.b4 Nd3+ 14.Kf1 b6
Such weird "fire" from black in his 13th move was a kind of tactical mistake. Because his knight will be surely trapped in opponent´s rear! Let us remember Muhammad Saeed al-Sahhaf, Iraqi information minister, saying on 7th April 2003 his famous words about the Americans: "They are trapped everywhere in the country. They are trapped in Qassam, they are trapped near Basra, they are trapped near Nasariya, they are trapped near Najaf, because we will kid them on the move! They hold no place in Iraq. Their situation is hopeless." (Laughs). And now is the same.
15.Ne6 Qe7 16.N:f8 f3 17.g:f3 Q:f8 and black´s resistance becomes useless and unrealistic. It is the end, my only friend. And I must be satisfied with it.

Saturday, December 1, 2012

Semeemi rekonstrueerimine

Teame ajaloost, et enamus keskaegseid lahinguid lahenes just frontaalrünnakuga otsustaval hetkel, kui tiibadel püsis kas segadus või oli seal saavutatud just vastupidi - ülekaal. Üks pooltest, enamasti nõrgem, valis oma positsiooni jõe, soo, metsa või mäe küljele või ette, harvemini taha. Vaenlase otserünnaku sai nüüd suunata osaliselt loodusliku tõkke taha. Küsimused lahendati otserünnakuga, sest eelnimetatud asjaoludel ei olnud võimalusi tiibhaaranguks. Kõrvulukustav mürin, surmakarjed ja raua kolin, mida lõppkokkuvõttes on raske tänapäeval mõista / edasi anda, ei andnud juhtidele erilist võimalust infot käsukorras tiibadele toimetada. Käsklusi sai anda lahingutegevuse algust tähistavale sarvesignaalile eelnenud vaikuse ajal. Sest mida sa hiljem, möllus, karjud?
Niisiis loeme meie Evald Tõnissoni, Artur Vassari ja Jüri Seliranna teosest "Kui Lembitu kutsus" Madisepäeva lahingu kohta, et teel Viljandi poole nägi Saksa sõjavägi eestlasi täies lahingukorras ja kõige relvadega kahelt poolt metsast välja tulemas. Pole just keeruline järeldust teha, et Eesti väejuhid olid ka siin valinud loodustõkke (metsa), millest nad lootsid, et see neid õigel hetkel päästaks. Edasi kannatasid liivlased Saksa väe vasakul tiival välja eestlaste raske rünnaku, see neid ei hävitanud, vaid sundis saksa tsentri juurde tõmbuma ja ringkaitsesse asuma. Eestlased jõudsid tiibhaaranguga nende selja taha. Sel hetkel jõudis Pärsti järvede äärest kohale sakslaste järelvägi. Ja kuigi paremal tiival oli lähivõitlus kahe lepitamatu leeri vahel kogu aeg käinud, segunesid armeed nüüd nii, et eestlastel tuli asuda kahel rindel võitlema, nende keskkoht murti aga frontaalrünnakuga läbi. Aeglus, millega seda kõike korda saadeti, näitas Tõnissoni-Vassari-Seliranna meelest võitluse otse erakordset ägedust. Juuresolev Henno Arraku pilt raamatust "Meelis" avaldas minule lapsepõlves kaunis suurt mõju. Kaks meest pärast Madisepäeva lahingut, nukker vaikus ning viltuselt langevad varjud muistses pärastlõunas tekitavad praegugi veel hingevärina. See on lihtsalt minu noorusaja mälestus. Müstilisust lisas veel see, et kummalgi pildil olijal ei olnud lahingu endaga otsest sidet. Just nagu vanadest kalmudest kostvad pääluude plõksud oleksid taas vallale pääsenud, kui Lembitu järglane Õnnepäeva hakkas Kippeli romaanis kõnelema Lembitu pojale Meelisele:

"Vaata, Meelis," ütles Õnnepäeva käega paremale osutades, "sealtsamast metsaservalt jälgisime koos sinu kadunud isaga nende tulekut - oioi kui palju neid oli..."

Kuulnud lõpuks ära vanema kogu kibeda jutu, tahab Meelis veel teada:

"Ja minu isa põrm, sai see auga tuhaks põletatud?"
"Ei, vaenlane ei lasknud. Ta ise mattis kõik langenud malevlased maamulda, ajades kõik külakonnad kokku haudu kaevama. Vaata, tolle kõrgema kääpa all puhkabki sinu isa põrm - ta on seal kuhjas koos teistega."

Ja tulebki meelde iselaadne eesti sõna malewa, mida leidub Kroonikas mitu korda: malewa sequitur, malewat jälitand /-des. Kas on see selline asi, mida saab koguda? Igatahes peitub nimes ja ta käändevormides iidvana uurali kihistuse sõna "maa" või ollakse antud juhul sellega lähisuguluses. Malewa sisaldab tingimata ühte põhivormi ja ühte liidet, isegi kui see sõna oli tegelikult pikem. Võib-olla koguti malewat nõupidamistelõkke ääres või eestlaste sõjalisel kogunemiskohal maja´l. Maa peal tegutsev loom on majajas ehk kobras, milline nimi ju samuti ühte liidet sisaldab. Maa oli ürgrahva toitja ja selle sõna abil kombineeritud tähenduslikud üksused võisid ka tähendada pühadusi. Eestlaste vanaaegne keel ei ole rekonstrueeritav, võimalik oleks teha vaid julgeid oletusi. Muinasrahva suhtest maa-ema rinnaga jutustavad ka 17. sajandist pärinevad nõiasõnad: "Mander maa alune, külma kengare, keskolinna, nakka neitsiken." Mander maa alune - põrgu; külma kengare - külmkingad; keskolinna - surnute maailm; nakka neitsiken - neitsi nisa. Lihtne ja loogiline.
Vaprad vanemad, kes kord võõraste sissetungijate vastu oma mõõgad ja odad tõstsid, kelle jaoks oli ilus minna ülejõu-vaenlase vastu, ohata kord ja langeda, muutusid paljude sajandite jooksul üksnes nimedeks ja siis nimetuiks kalmudeks. Üksnes kaude mäletati lõpuks vaid, et esivanemad maad olid kindlalt eneste käes pidanud. Ja kes sellest ajast ajaraamatu lehekülgedele jäänud olid, said järeltulevate põlvkondade jaoks hingelindudeks, ebamääraseks rahutuseks minevikus. Sest oldi kindlad: need surnud ei ole mitte rahulikud, nad on pigem ebakindlad, taastulevad surnud, nad tulevad minevikust ja neil ei ole nime (inimolemise unustanud): nad olid kusagil, nad hakkasid vastu kirikule. Ja ei ole praeguste aegade võimuses neid mõista.
Henno Arrak, "Ivo ja Meelis".

Friday, November 23, 2012

Põllumajanduse hävitamine 1992-93

Kuidas kõik algas? 1991. aastal oli viljaseemnega hea. Oli hea aasta. Võimul oli Savisaar. Ta ei tõstnud piima hinda.

Kuid Tiit Vähi valitsus lubas suure suu ja kõrge hinnaga rahvalt vilja välja osta, laenates samas ka Ameerikast vilja, mis sealsetel laevadel sisse veeti ja mitmele poole ladudesse kopitama jäeti.
Mati Tamm ja Rein Kaidla pakkusid välja, et olgu üldkasulik hoiu-laenuühing, siis veel ühistalud, mis seda ümbritseksid. Kaidla pakkus välja, et sajalehmalise suurlauda võtaksid rendile 4-5 tootjat. Igaühel maad 300 - 400 ha. Pakuti välja, et kolhoosid võiks muuta hoiühistuteks, milles töötajatel oleksid osakud. Mati Tamm seletas, et põllumajandusreformi reservfondi jäägid võiks üle kanda laenu- ja hoiuühistu osakapitali.
1991 lõikus andis 590 000 t teravilja, rahva äratoitmiseks oli tarvis 800 000. Euroopa Majandusühisuse eksperdid: Eesti vajab 1991/1992 aasta talveks 350 000 t viljaabi.
1992. aasta rahareformi aegu hakkas tõusma piima hind ja paljud suurlautade formaalsed omanikud (sovhooside kontod olid suletud) jäid riigile maksuraha võlgu. 1. novembril 1992 võeti Maailmapangast laenu 10 mln krooni kütuse ostmiseks, kütta sai sellega veebruarini. Hoo sai sisse must kütuseturg. 5. novembril 1992 ütles põllumajandusminister Leetsar, et ta on vastustanud peaministri tahet imporditud toiduaineid piiramatult Eesti turule lasta. Maaparteide surve Laarile oli tugev.
5. novembril 1992 kirjutas Juhan Telgmaa Maalehes: "Meil praegu valitsev Isamaa on seisukohal, et Eestis pole põllumajandust tarvis. Seda deklareeriti valimisvõitluses täiesti varjamatult. Tuleb reformida kõik riigimajandid ühismajanditeks, enne kui Riigikogu hakkab valdadelt võimutäiust ära võtma." Samal ajal hoiatas "Põlva Piima" tegevdirektor Enn Sokk: "Kui Eesti ei suuda kaitsta oma turgu, siis läheb olukord veel hullemaks." Või jäi Tallinnas ladudesse ja edasimüüjad ei suutnud seda välja osta.
Eesti oli taganemas IMF-iga sõlmitud kokkulepetest, sest talongide käikulaskmine oleks Eesti krooni viinud hüperinflatsiooni.
Riigi kütusevarud hakkasid lõppema, mis tähendas seda, et põllumees sai oma piima eest liiga vähe, poodi aga jõudis see kahekordselt kallimalt. Eesti piimatooted olid kallid ja eestimaist ei saanud enam eelistada. "Küllap nii mõnelegi välisriigile oleks kasulik, kui Eesti põllumajandust ei subsideeritaks," leidis professor Leida Lepajõe 19. novembri 1992 a Maalehes. Kuid temale vaidles vastu Laar: Euroopa suurte põllumajanduste probleemiks olevatki just nende doteerimine ja välismaa põllumeeste sooviks on, et Eesti riik ise subsideeriks Eesti põllumajandust, et meie tootja ei tõuseks omadele jalgadele.
Samal päeval kehtestas Eesti Panga Nõukogu moratooriumi Eesti 3 suurima panga - Tartu Kommertspanga, Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga tegevusele. Eesti pangandus varises savijalgadel.
1992. aastal oli olnud pikk põud nelipühist alates, mis andis hoobi eelkõige söödateravilja kogusele. Sügiseks oli kuulda, et Maailmapanga laenu kaudu saaks varsti sisse tuua natukenegi söödalisandeid, aga need kogused olid nii nadid, et kokkuvarisevat loomakasvatust need ei päästnud. Veel: välismaa või tuli turule, piimakombinaadid jäid ühismajanditele võlgu. Nõnda kõneles Savisaar Riigikogus 7. detsembril 1992:
"Olukord maal, eriti Kagu-Eestis on võrratult raskem, kui meie siin Toompeal ette kujutame. Mulle jäi niisugune mulje, et mitte 30%, vaid julgelt pool põllumaad jäi sel sügisel üles kündmata. Ühtedel ei olnud raha, et kütust osta, teistel tuli talv liiga ruttu peale, kolmandad teadsid, et nende aeg on läbi ega hakanud enam vaeva nägema. Kui kevadel õnnestubki see maa üles künda, siis kaod on ikkagi suured. Lubatud on tagastada kevadeks maa omanikule - need on aga põhiliselt linlased ja maal elavad eakad inimesed ja neil ei ole kedagi, kes künnaks ja külvaks. Neil ei ole tehnikat ega raha ega ole võimalik ka laenu võtta." Pikalaenupanka, kust saaks soodsatel tingimustel laenu võtta, ei eksisteeri, põllumees on jäänud röövellike kommertspankade meelevalda.
10. detsembril tuli välja skandaal: Tiit Merenäki andmetel minister Õunapuu, Harri varustas ministritooli kasutades oma talu tehnikaga, suuri summasid on haihtunud. (Andmed Maalehest).
Sel talvel jäid töötlejad tootjatele võlgu 206 mln krooni eest ja laos seisis kaupa 100 mln krooni eest. 7. jaanuaril 1993 pakkus peaminister Laar välja, et tuleks luua fond ekspordi toetamiseks. Krediiti hakati andma vaid teatud projektidele. Laar kiitis oma intervjuus ka tollivaba jaekaubandust, mis oli Isamaa programmis ja ka koalitsioonileppes sees. Kõige väiksem palk oli Võrumaal - 503 kr, mis jäi veerandi võrra maha riigi keskmisest. Võru Arenduskeskuse direktor Elmo Saar leidis: "Meie maakond on üksjagu paratamatult punane latern. Sellest päästaks regionaalpoliitika, kuid riigieelarve kuivab ja subsideerimisest ei räägita paraku üldse." Riik lisas põllumajandustoodetele käibemaksuna 18%, töötleja 10%, omamaiste põllumajandustoodete hinnad kujunesid kalliks ja põllumehe, põlise rikka tulud väikesteks.
14. jaanuaril 1993 sekundeeris talle Aruküla kolhoosi esimees Leho Trolla: "Just kui viiekümnendad oleksid tagasi tulnud. Samasugune lammutamine, võhiklikkuse võimuletulek. EPA haridusega põllumajandusspetsialistid kas lahkuvad ise või kukutatakse. Asemele tulevad põllumajandusest kaugel olnud inimesed. Iga päevaga suureneb vargus kolhoosi heinaküünist." Kuid riik maksis endistviisi osaliselt kinni põllumajanduses kasutatavad ressursid ja sotsiaalse infrastruktuuri maal - kuid nüüd tuli see subsiidiumitena, mitte otsearvelduste kaudu. Eesti põllumees sai subsiidiume 10 x vähem kui Soome või Rootsi põllumees, ometi pidi ta konkureerima just nendest riikidest pärit toodetega. Põllumajanduses oli ette nähtud finantseerida terve rida programme, mille realiseerimiseks puudus reaalne mehhanism, kuna need olid mõeldud ühismajanditele, mis kohe likvideeriti. Valitsus maksustas põllumajandusmaa röövelliku hinnaga - 250 kr hektarilt ja kiitis oma otsust, kuna see toovat tulumaksubaasi maale. Loomad nälgisid ja vilja polnud. Venemaa doteeris 75% ulatuses oma jahutooteid ja nende eksportigi - Eestis jõudis müüki odav kvaliteetne vene jahu ja Eestimaa põllumehel ei olnud sellele midagi vastu panna, sest töötleval tööstusel puudusid kaasaegsed seadmed. Riigi viljasalve loomiseks ei eraldanud Laari valitsus sentigi, ehkki 1993 aasta riigi viljareserv maksis 41 mln krooni (teraviljareserv loodi alles 1993. aasta sügisel, kui oli juba päästmatult hilja). Põllumajandusministeeriumi kantsler leidis, et piiril tuleb kehtestada tõkketoll, muidu Eesti teraviljakasvataja ellu ei jää.
1993. aasta põllumajandusseisule oli iseloomulik, et loomi peeti elatussööda peal ja nad ei andnud lihatoodangut. Arengumaade keskmine viljatootmine oli neil aastail tonn teravilja elaniku kohta aastas, mis oli ka Eesti 1990. aasta näitaja. 1992 aasta viljatoodang oli kõigest pool sellest seoses suure põuaga.
Jõulude ajal jõudsid Eestisse Soome ja Rootsi konsulendid, nad vaagisid meie võimeid ja jõudlust ning soovitasid: "Lühiajalises perspektiivis tuleb eratalupidamise aktiivne arendamine edasi lükata, kuni põllumajanduslikud tulu-kulusuhted stabiliseeruvad ning vastav finants- ja nõuandetugi muutuvad kättesaadavaks." 11. märtsil 1993 saatsid Rapla maakonna talupidajad appikarje Vabariigi presidendile: vili kopitab salves, pole kellelegi müüa. Kõige hullem oli, et töötlev tööstus oli võtnud talunikult võlgu ausõna peale ega olnud oma võlga tasunud. Pankadel polnud kasulik anda laenu omamaistele tootjatele, sest too unustab, et protsent on siiski inflatsiooniga seotud - seda möönis ka peaminister Mart Laar. USA pakkus Eestile viljaabi 25 mln dollari ulatuses, kuid valitsus loobus sellest, väites, et toetab Eestimaa maatootjaid.
3. aprillil 1993 kinnitas peaminister Laar: "Valitsus aitab neid, kes iseennast aitavad. Valitsus on veendunud, et põllud külvatakse sel kevadel täis." Kuid põllumajandusminister Leetsar oli skeptiline: Eestist kujuneb välja banaanivabariik, kus maarahva rolliks on vaid palgatöö ja tooraine tootmine välismaal elavatele peremeestele. 1993. aasta kevadtöödeks vajaliku inventari ostu jaoks (seeme, kütus, mineraalväetised, kemikaalid) andsid kommertspangad laenu 15 protsendiga. Juhtus kurioosumeid. Näiteks Karula veski võttis laenu 1000 krooni, kuid uut ladu ja veskit selle eest ikka osta ei suudetud - inflatsioon oli vahepeal hinnad kõrgele ajanud.
Juba 15. aprillil saatis Riigikogu liige Manivald Müüripeal kurja kirja Mart Laarile: Isamaa on maareformi ära nudinud. 20% tootjatest oli nii piima-, vilja- kui liharaha saamata kuni 7 kuud! EMKE võttis oma programmi importtollid võõrale kaubale, kuid peaminister ei nõustunud sellega ja pikkamisi sai selgeks, et samas koalitsioonis enam jätkata ei saa.
12. augustil 1993. aastal võttis Eesti taas laenu Maailmapangast, viljalõikuseks. Riik elas üle oma võimete. Maaleht kirjutas oma juhtkirjas: "Heas usus hääletasid inimesed Arnold Rüütli poolt, valimissüsteem aga nullis nende püüdlused ja laskis kaudsel teel presidendiks saada hoopis Lennart Merel. Ei aimanud ju paljud demokraatliku süsteemi kavalustest rikkumata valijad, et Isamaale häält andes toetatakse Eesti põllumajanduse hävingut." Talupidajate Keskliit pöördus nüüd järjest vähem oma muredega valitsuse poole.
30. septembril 1993 kuulas Põllumeestekogu juhatus ära Eesti Panga presidendi Siim Kalda, kes samuti manitses, et kui riik on juba korra doteerinud põllumeest tehnika soetamiseks, siis rohkem viimasele toetusi vaja ei lähe, et vältida õpitud abituse kujunemist. Ka Maailmapanga esindaja ütles oma PHARE missioonil, et pidevalt toetust saavad põllumehed muutuvad nii parasiitideks. Samal ajal hoiatasid just ühismajandite direktorid kaitsmata (kaitsetollideta) põllumajandusega Euroopa Ühendusse trügimast. Talupidajate keskliit mainis sünge tulevikuvisiooni: "Kujutagem ette, et Saksamaal kaoks riiklik dotatsioon ja hinnad tõusevad 50%. See ongi aga just juhtunud Eestis.
2. detsembril 1993. aastal raporteeris Laar Riigikogu ees, et omandireform maal on lõpule viidud. Kuid Ivar Raig hoiatas Euroliidu maades on põllumajandussfäärist saadava tulu suurimaks osaks tollimaksud: suured turud kaitsevad end välismaiste tootjate eest.
3. veebruaril 1994 kirjutas Meinhard Reinla, Põllumajandusministeeriumi eelarvebroo juhataja: "Eestis on veel külasid, kus puudub isegi elekter, rääkimata teedest, mis võimaldaksid sinna pääseda ka sügisel ja talvel. Ei saa unistadagi 45 aastaga võssa kasvanud endise haritava maa taastamisest põllumajanduslikuks maaks, sest puuduvad kaevud. Selleks kõigeks küsiti valitsuselt 65,9 mln krooni. Kuid valitsus kärpis seda 33,8 mln ja Riigikogu veel 12,05 mln võrra. Ühistegevuseks leiti ainult 3 miljonit krooni, mis eelmise Eesti Vabariigi eksisteerimise perioodil oleks olnud mõeldamatu."
Päev pärast Reinla artikli ilmumist kutsus Põllumajandusministeeriumi Toompealt vaibalt naasnud kantsler Rein Nigul büroojuhataja enda juurde. Lepiti kokku, et tunni aja pärast jätab Reinla oma ametikoha maha, asjaajamist üle andmata.
Peagi kirjutas Vambo Kaal Talupidajate Keskliidust: "Valitsus ei ole suutnud mõista põllumajanduse kui sellise vajadust Eestis. Viimase pooleteise aastaga on tekkinud arvamus, et põllumajandust pole üldse vaja, las kõik tuleb väljast sisse." Samal ajal asutati Leedus pikalaenupank põllumeestele, meie ebainimliku valitsuskorra ajal puudus see endiselt. (Tsaariajal anti 5%list laenu 55 aastaks!) 3. märtsil 1994 tegi Maaleht Laariga intervjuu, kus ta selgelt väljendus: "On selge, et kõik need, kes enne põllumajanduses tööd leidsid, seda enam ei leia." Meie tragöödia oli see, et hakati suurmajandeid lõhkuma ENNE, kui õigusjärglased selgitati ja neile talud vormistati. Nii jäi suur hulk maarahvast tööta ja külades oli kõrge suitsiidiprotsent. Väga kõvasti kinnitasid Eestis kanda välismaalased: Kemira, Rauttaruukki, Fazer, Antti Teollisuus - need ei pruukinudki enam ettevõtlusmessile tulla, kuna olid oma positsioonides kindlad.
10. märtsil 1994 rääkis tegevpõllumees Paul-Olev Mõtsküla talupidajate ülemaalisel kongressil: "Suurim õnnetus on see, et suurel osal maast puudub kindel peremees. Häda ei ole selles, et meil on vähenemas loomakasvatustoodang. Unustatud on tõetera - narrid põldu 1 kord, narrib tema sind 9 korda vastu. Põld on juba aastaid kindla peremeheta. Koos suurmajandite lagunemisega hävisid külvikorrad, kadus viljavaheldus. Kuhu on jäänud nii suure vaevaga rajatud väetiste kasutamise süsteemid, umbrohutõrje, taimekaitse? Aga maaparandus?" Talle sekundeeris Vambo Kaal: "Isamaa poliitikud püüavad põllumajandusküsimustega tegelemist edasi lükata, nendega mitte tegelda. Nad on orienteeritud üksikutele ülirikastele." Kaal tõi positiivseks näiteks Tallinna Lihakombinaadi ja Paide Piimakombinaadi ühendamise ühtse juhtimise alla - nii suudeti laiendada oma teeninduspiirkonda talunike hulgas. Leetsar hoiatas Eesti Talupidajate Keskliidu üldkogul, et hindade tõusul 1994. aasta kevadel jäävad talunikud oma toodetega nulli, kasumit ei saada ega reinvesteerita. Tagatipuks kehtestas Venemaa 15. märtsil 1994 Balti riikide kauba suhtes topelttollid, mis oli rängaks löögiks meie tootjale. Kõik põllumajandustooted, õmblus- ja trikootooted, mööbel ja plastmasstooted muutusid Vene turul konkurentsivõimetuiks. Eesti suursaadik Moskvas Jüri Kahn kommenteeris seda, et Venemaa on asunud oma siseturu kaitsele. (Samas oli Soomel Venemaaga enamsoodustusleping.) Eesti Venemaa suhtes sarnaseid tolle ei kehtestanud. Samal varakevadel hoiatas Ivar Raig: "Aasta lõpuks võime ennustada positiivse kaubandusbilansi asendumist negatiivsega. See toob kaasa surve Eesti kroonile, inflatsiooni kasvu."
Kevadel jõudis Leetsar arvamusele, et ses valitsuses ei saa maaelu hüvanguks midagi teha. Arvo Sirendi Maaliidust soovis EMKEl koalitsioonist väljuda. (EMKEst olid seal põllumajandusminister Jaan Leetsar ja reformiminister Liia Hänni.) Sirendi nõudis Mart Laari tagasiastumist: "Laar polnud ju varem proovinudki mingisugust koalitsiooni juhtida. See on umbes sama, kui mina hakkaksin praegu klaverimängijaks. Põhjusi, miks Mart Laar peab tagasi astuma, on ju küllaga. Traditsiooniline puidu-, paberi ja tselluloositööstus on Eestis välismaalaste huvides likvideeritud. Tekstiilitööstus, mis võinuks Euroopas tõsist konkurentsi pakkuda, on välja suretatud. Põllumajandussaadusi töötleva tööstuse ettevõtted on välismaalastele müüdud või nende teadmisel seisatud. Eesti mehi lihtsalt ei kuulata Tallinnas ära, erastamisotsuse teeb Sarnet koos mõne välismaa nõunikuga. Oleme kaotanud tohutult põhifonde."
21. aprillil 1994 oli järgmine katastroof: ebainimlik valitsus tunnistas taluliitude aktsiad Eesti Maapangas ebaseaduslikeks ja nõudis raha tagasi. Põllumajandusministeeriumi kantsler Nigul astus ametist seoses Lekto skandaaliga. 26. september 1994 astus Mart Laar tagasi, ajendiks rahareformi käigus kokkukogutud rublade müük Tšetšeeniasse. Koalitsioon siiski ei lagunenud, Isamaa ja ERSP jäid edasi Andres Tarandi valitsusse.

Sunday, November 18, 2012

Mu skriptoorium töötab taas

Korraks avanes veel pilvede vahe ja siis
saabus öö ja kuukarjus käis vaatamas, kas pilvelambad kõik magavad,
ega neid ei ründa päike-hunt, kes vihaselt kõiki õgib.
Kalevite kants oli üksnes must täpp maastikul täis
õunapuid, meiereisid, lagunenud-
mahajäetud atrasid; pooleli olevaid ehitisi.
Algas hommik, ma ei teadnud kellaaega,
teadsin vaid, et minu sõbra juures on tuhandeid süle-
arvuteid ja ta ema ärkab esimesena ja joob teed.
Jalutasin edasi külade vahel ja silmasin järjest kaugenevat linna,
mis nägi välja kui küürus, vigane muul metsade vahel.
Maastik muutus veidramaks, kell oli mul käe peal,
aga puudus sel numbrilaud ja ma küsisin vastutulijatelt kella,
nad näitasid joviaalselt tõusvale suvepäikesele.
See oli pikim hommik ja ma mõtlesin, kas mu teele jääb veel
neid hommiku-uniseid kohvikuid, milles suured mõtlejad mõtlevad.
Külavahelisel
teel maitsesid sipelgad vaarikavarte all lehmakooki.
Üks rõdu oli mere ääres ja soe vesi oli loksunud sellele,
merre upakile vajunud vana maja, täitsa üksi,
iga laine, mis minuni jõudis, oli täiesti üksinda.

Thursday, November 15, 2012

Unenäod teed teile näitavad

Ei mingit kahtlust - selliseid võluvaid olendeid nagu vasakul oleval pildil, võime näha unes. Akadeemik Gustav Naan kindlasti täpsustaks: niisuguseid daame silmavad oma unenägudes mehed üksipäini, noored naised neid ei näe ja vanad naised näeksid selliseid luua seljas ratsutajaid (ma pean silmas just seda konkreetset, sinise kübara ja sinise kleidiga) heal meelel hoopis tuleriidal põlevat. Sest niisuguseid superkonkurente nad ei vaja.
Unenäod pole paljuski muud, kui lapse- ja tudengipõlve hetkede sümbioos. Aju võtab kuskilt mingi valguse ja tumeduse, perspektiivi ja koordinaadistiku ning paneb sellesse tegelased. Tegelased on tavaliselt ühest unelmast teise ühed ja samad. Mõnikord ei ilmu niisugune unenäo "stammkunde" nädalapäevad välja, et siis uuesti naasta.
Aga jätame nüüd uned, need on niikuinii liiga isiklikud ja avalikku ruumi isiklikku informatsiooni ei paisata, see maksab end väga valusalt kätte. Parem juba küsimus: miks Gustav Naan nii suure kodanikujulgusega poliitiliselt ebakorrektseid ideid ajalehtede lugejaskonda, n-ö "eetrisse" paiskas? Kuidas ta võis? Aga Gustav Naan võis kõike ega kartnud midagi. Ei kartnud isegi siis, kui kogu avalik arvamus tema vastu pöördus. Enn Vetemaa on oma romaanis "Gustav Naani hiilgus ja viletsus" toonud välja hurmava fakti, et isa kinkis noorele Naanile (´naan´ tähendab põhjaeesti murdes kulti) väikese teleskoobi, millega Siberi avarustest tähistaevast sai näha.

Sunday, November 4, 2012

Ajaloo tund nr 1: kärajad

Igal aastal saatsid kõik Eestimaa hõimud oma paremad esindajad Raikkülasse nõupidamisele. Seda nimetati: kärajad. Läänemaalt Soontaganast oleks jõutud kõigest ühe päevaga Raikkülla, kui kasutada oli hobune. Alempois jäi sinnsamma kõrvale, vaid ühe risttee jagu lõuna poole ja Leholast, Sakala ühest tõmbekeskusest oli Raikküla Paka mäele veel lühem tee kui Soontaganast. Alempois oli üleni täis metsa, ainult Pärnu jõe ääres olla olnud üks metsast vaba laiguke (Benninghoveni kaart). Järvamaalt Karedast ning Pudivirust Tabellinuse provintsist oli tunduvalt pikem maa Raikkülla. Kaugemale jäid Mõhu ja Vaiga muinaskihelkonnad oma suurte ilusate metsadega ja Ugandi oli juba päris kaugel, üüratute radade ja piirikivide taga. Saarlased ja muhulased oleksid suvel tulekuks pidanud oma laevad Lihula alla jätma. Aga kes teab, kas kärajad üldse suvel toimusid, HCL XX,2 on kirjas, et ordumeister Volquin jõudis reeturlike Sakala vanemate juhatusel Harjumaale, kui parajasti oli Õndsa Neitsi taeva minemise püha (15. august 1216). Siis kärajaid polnud, vastasel korral oleks saadud ehmatada paljusid Eesti vanemaid korraga.
Paka mägi tähendab pea kindlasti pakko - pagu, paopaik. Paka mäe pääl võis kunagi tihe Taara (?) tammik kasvada ja seal võis olla harjulaste Maya (maja - koht, kuhu enne sõjakäiku koguneti). Kärajatel võidi arutada välislepinguid, luureandmeid, kaubavahetuse küsimusi. Asjaolus, et sakalased teadsid sakslasi ja nende liitlasi lätlaseid nii hästi juhatada Harju radadele, Varbola ja Loone kanti, näitab, et nad olid seal varem käinud ja kärajatel käranud. Ümberkaudsed kohanimed on eesti keele ajaloo demonstratsioon ja kontsentratsioon. Raikküla (Raigele) nimetus vihjab suurele rahvakoosolekule (soome k ´räikkö´ - suur lokulaud). Kohanimetus Kabala, mis sealsamas Raikküla kõrval on, võis olla sugulane sõnaga ´kabal´, s.o suur tükk liha. Kärajatele saabunud pealikke tuli ju majutada ja neid ka toita. Teisest küljest ärgem uskugem, mis alati kirjutatakse: Kabala võib ilmselt ka olla kohanime Rabala = Rapla modifikatsioon. Raikküla lähedased kohad Hiienurme ja Tamme näitavad, et Raikkülas ei olnud vaid üks hiis ja seal võis nõupidamistekohal olla terve suur religioosne keskus. See tähendas viljaõnne ja karjaõnne, mida harjulastel kindlasti oli. Balthasar Russow on veel 350 aastat hiljem vihjamas, et Harjumaa oli nii viljakas maa, et kannatas välja 1569. aasta Vene vägede rüüstamise ja oleks talunud veel paari armee äratoitmise.
Oma teoses "Muinasaja loojang Eestis" on Sulev Vahtre märkinud, et Harjumaa oli juba pikemat aega eemal olnud sõjategevusest, kui kärajaid mainiti. 1211 tabas sõda Läänemaad ja alles 1212, enne vaherahu jõudsid Varbola alla Vene väed Mstislav Ulja juhtimisel. Kohe pärast rahu hakkasid riialased valmistuma edasi liikumiseks kaugetesse paikadesse, Viru- ja Harjumaale. See võis tähendada, et ristisõdijatele oli Harjumaa terra incognita, Läänemaast lahutasid seda suured sood ja Alempoisest metsad. Ka Raikkülast lõunasse jäi soine ala koos paljude -kõnnu nimeliste paikadega: Vahakõnnu, Ahakõnnu jpt. Kust -kõnnu nimelisi kohanimesid lugeda on, seal lõpeb eestlaste kõlvik ja algab metsa-ala, mida muidugi pidevalt raadati. Praeguse Lelle lähedal on samuti kõnnu-paiku, sinna jääb põlispõldude piir metsiku loodusega. Inimene laiendas seda piiri kogu aeg. Lõuna-Raplamaa tehti metsast lagedaks palju aastaid, isegi sajandeid pärast ristiusustamist. Mida enam kurnajad pigistasid, seda rohkem töötas eestlase aju liikumises uute "jahimaade" poole.
Muistsed kohanimed ei anna end niisama välja, ei ole kohe nõus avama oma tagamaid. Mis on kuulus Kareda küla - kaare taga? Või Pöide - Horele - "Orjaala" - palju orje? (Tõenäoline. Kus need Skandinaaviast röövitud noored mehepojad siis muidu töötasid, kui mitte Pöides.) Kas "kärajad" olid meie vaste Rootsi althingile ja Novgorodi veetšele? Paradoksaalne on, et nimetus "kärama" ei pruukinud hoopiski mitte tähendada üksteisest üle karjumist, nagu mõnikord populaarteaduslikus kirjanduses, ka filmis "Malev" seda käsiteldakse. "Kära" tähendas eelkõige kutset maakondadesse: teen kära - kutsun kõik kokku. Kõigi hõimude vahel pidid olema sidemed, mis 1217. aastaks võimaldas mobiliseerida väga palju inimesi, s.t kõiki. Vaprate vanemate ühine jõupingutus võimaldas Eesti ajalool tookord kuigivõrd edasi liikuda ja lõpuks astuda nendesse kalossijälgedesse, kus me praegusel silmapilgul, 4. novembril 2012 kell 10.37 oleme.

Pilt: "Malev".

Tuesday, October 23, 2012

Kuimetsa Iida urked




Käisin eile Läti Henriku suure ajaraamatu radu ja tee viis Iida urgetesse, mis etendasid traagilist rolli 1220. aastal Saksi hertsogi sõjakäigul Eestisse. Nii pajatab ajaraamat:
Erat autem preda Lyvonum magna nimis, qui speluncas Harionensium subterraneas, ad quas semper con fugere solebant, obsidentes, et fumos et ignes in ore speluncarum incendentes, nocte ac die suffumigantes, eos suffocabant omnes, tam viros quam mulieres. Et alios iam expirantes, alios semivivos, alios mortuos extrahentes de speluncis, interfecerunt eos, et captivos alios duxerunt, et omnem substantiam eorum et pecuniam et vestes et spolia multa tulerunt. Erant autem suffocatorum promiscui sexus ex omnibus speluncis anime hominum fere i mille. Et post hoc reversi sunt Lyvones sum Theuthonicis, Deum bene dicentes, eo quod eciam superba Harionensium corda ad fidem christianam humiliavit.
Ehk kaunisse maakeelde ümber panduna: "Väga suur oli aga liivlaste röövsaak, kes, olles piiranud sisse harjulaste maa-alused koopad, kuhu need olid harjunud alati pelgu pugema, lämmatasid kõik, nii mehed kui naised, tehes suitsu ja tuld koobaste suus, suitsutades nii ööd kui päevad. Ja mõned hinge vaakuvana, mõned surnuna koobastest välja tirides, tapsid nad need ja viisid teised vangi ja riisusid kogu nende vara ja raha ja riided ja palju saaki. Aga lämbunuid oli kõigist koobastest umbes tuhat inimhinge mõlemast soost. Ja pärast seda pöördusid liivlased koos sakslastega tagasi, õnnistades Jumalat, et ta ka harjulaste kõrgid südamed olid ristiusule alandlikuks teinud." (Richard Kleis tõlkinud).
Väiksemaid koopaid ei õnnestunud mul leida, kuid suuremast koopast sa ilma määrdumata välja ei tule. Kõigepealt on asi selles, et kõdu ja surnud metsa jäänused on suure koopa ette laugja valli ehitanud, nii et siseneda tuleb tagumiku peal n-ö lepakelku tehes. See on ka ilmselt põhjus, miks ei hakanud liivlased oma ohvritele koobastesse järele minema, vaid otsustasid neid hautada nagu köögivilja. Kuigi tuhat inimest poleks neisse urgetesse ära mahtunud ja tegu on krooniku liialdusega.
Pildil vuliseb püha allikas kõige suuremast urkest. Koopas tekib sünge tunne, nii et elada seal ei oleks võimalik, ehkki talviti tuiskab koopa suue ilmselt lund täis ja lume all on küllaltki soe. Aga ka järgmine pilt on seotud Kuimetsaga.


"Kas sa tead, Siim, mis sest Kuimetsa pruudist on saanud?" küsib erakust vanamehe poolt imeliselt terveks tohterdatud vürst Gabriel Siimult. Kuigi pildil on ilus suvi, ei ole olukord mitte kiita: Ivol ei ole õnnestunud Gabrielit ei esimest ega teist korda maha lüüa, Agnes on mustlanna rõivastes põgenenud Ivo telgist ja preester Johannes on andnud Ivole vihje, et punane on suurepärane värv. Riesbiter elab veel ja klooster on endiselt huvitatud Agnes von Mönnickhuseni naimisest talle. Nunn Ursula on endiselt jõeteel oma vankriga, mis sisaldab küünlaid pühade õdede jaoks ning hobused ei taha laadungit kaldajärsakust üles vedada. Tegelikult oli pärisajaloos küll üks Mönnickhusen, nimelt Holsteini juurtega aadlimees Christoffer Mönnickhusen, kes Russowi ajaraamatu järgi Läänemaa mässavatele talupoegadele ära tegi. Ta ajas nimelt Lihula talupoegi karjana enda ees, luues ülestõusnutes tunde, et neile tuleb abivägi.
Ent tagasi Iida urgete juurde. Me pole unustanud seal langenud õnnetute harjulaste saatust. Nende hinged on ammu maha jäetud, aga nende õnnetute vennikeste eneseohverdus pani idanema uute aegade seemne. Kas pole justkui kellegi käsi seal pildil külma vee all? Aga iga jalatäis maad on olnud kord kellegi käsi.

Tuesday, October 16, 2012

Kirjutan veksleid ja kannan tekleid

President Pätsu sünnipäev 23. veebruar võiks Eestis olla riigipüha. Päts oli vaderiks paljudele eesti lastele, kinkis vaesematele neist mõnikord 100 krooni (võrreldav vähem kui 300 euroga). Läänes loeti teda Baltimaade selgepilgulisemaks riigipeaks. Erakonnad nuditi ära, kaunistati kodusid, lehvisid riigilipud ja Pätsu aeg sai järgneva 50 aasta jooksul paljudele müütiliseks kuldajastuks. Olen ise kuulnud 80ndate algul ühes kraavis kraavihalli - endise metsavenna veekalkvel silmil vestetud juttu, et ta tahaks kodus olla, kui Päts on president ja Laidoner juhatab väge.


Tambeki mälestuste põhjal peab kindlasti märkama, et rahvas lossi ees jagunes kaheks. Üks neist oli "jeestlaste" kolonn, kes nõudis kohe plutokraatide ja buržuide tagasi astumist. Teised olid harilikud riigikodanikud, kellest mõni soovitas pealetungijatele jagada tinaube. Ka minu vanaisa, kes siis oli veel noor, oli tulnud asja kaema. Kantseleiülem Tambek teab oma mälestustes, et naissoost stenografistid olid sündmuste käigust täiesti endast väljas. Üks neist külitas algul suveõhtusse avatud aknal ja pärast istus põrandal rätsepistel, plagistades kuuldavalt hambaid. Naiste hirm oli meestele täitsa arusaamatu, näiteks president esines täiesti enesekindlalt lossi rõdult. Kui presidendi standarti oleks puututud, siis oleks läinud tulistamiseks. Vanaisa selgitas hiljem, et tööliste moodi mehed laulnud seal "ülestõusmise laulusid".

Olgu meil valitsus missugune tahes, aga saan aru luuremeeste ja riigimehelikult mõtlevate persoonide vastutusest just nimelt riigi eest. Kuigi peaminister võib olla äpardunud, on siiski isikuid, kes valmis Eesti huvide eest kogu maailmas võitlema. See kraavihall oli lihtne inimene. Ei olnud temal aimu poliitika telgitagustest peensustest. Aga aastaid kolmekümnendatest oli tohutult palju mööda läinud ning minevik tundus talle lihtsana: sirelite õitsemisena. Liikusid siis ringi hästi kasvatatud noored, ülikondades ja kostüümides, härratasid ja preilitasid, kandsid tekleid ja kirjutasid alla veksleid (ja ka võltsisid neid). See kraavihall ei tahtnud tiblat teenida ja otsustas seepärast töötada kraavis. Kraavis töötamine on töö omas nišis.

Monday, October 8, 2012

Kirjanikud kaasaegses poliitikas

Meie ajastul on poliitiku maine vähegi mõtlevate inimeste seltskonnas madalam kui pügatuim muru. Mis siin imestada, kui kaukamehed Riigikogus kasutavad rahva taskust riisutud külluslikke kuluhüvitisi oma palvereisideks maailma eksootilistesse turismilõksudesse, samal ajal aga teesklevad, nagu maksaksid nad oma raha parteile. Kui siis sellistelt rännaku kohta seletust küsida, selgitavad nad põhjalikus seletuskirjas: "Käisin Tallinna linna huvides Floridas uurimas, kuidas on seal tehtud park eri kaalukategooriates koertele." Kibe pigistamine käib just nende inimeste suhtes, kes päevast päeva nööriga leiba lõikavad.
Sellepärast, kui tänapäeval mõni kirjanik parteis kaasa lööb, annab ta oma hääle maffiale. Poliitikud jõuavad alati rohkem sigadusi korda saata, kui kirjanik seda ülistada. Kertu Rakke peaks enne neli korda mõtlema, kellele ta oma hääle ja südametunnistuse annab, sest raha on küll meeldiv asi, aga plekk jääb sulle külge eluks ajaks.
1940. aastal oli südametunnistuse müümise ja müümata jätmise vahel täpselt sama vahekord. Barbarus oli räpasele isandale juba kolm tilka verd andnud. Nii ta siis otsustas Heiti Talvikule oma raamatu kinkida, pühenduseks aga kirjutas: "Mõttekaaslasele, Johannes Vares-Barbarus." Ja seepeale kostis arbuja Heiti Talvik vaid seda, mis sellisel puhul on võimalik kosta: "Vabandage, härra Vares, mina ei ole teie mõttekaaslane." Eesti intellektuaalid, kes lasid end punastel päevadel 1940 poliitiliselt angažeerida, nood Aleksander Antson, August Alle, Barbarus, Erni Hiir, August Jakobson, Mihkel Jürna, Aira Kaal, Erni Krusten, Jaan Kärner, Egon Rannet, Johannes Ruven, Johannes Semper ja Debora Vaarandi on hoiatavateks näideteks.
Need inimesed lömitasid Stalini ees otse orjalikult, kirjutades "eesti rahva suurele sõbrale" viisijuppe ja luuletusi, ent keegi ei söandanud rahvaste isale otse välja ütelda: "Mina ei ole teie mõttekaaslane."
Samad kaasajooksikud represseerisid 1951 ise oma ametivendi. Pöörakem pilgud arhiividokumentide poole, kuidas käis näiteks vastuvõtmine NAK-i ehk Noorte Autorite Koondisse. "Vaibale kutsutakse noor Ain Kaalep, tüübiline noor boheem, kes on kirjutanud „3 dekadenzlikku luuletust“. Tema peale on kaevatud anonüümkirjaga ELKNÜ KK agitatsiooni- ja propagandaosakonda. Kaalep kutsutakse aktiivi ette ja teda asub nahutama orgkomitee esimees Karl Sinijärv. Sm Sinijärv tunneb huvi, kas noorel Kaalepil jatkub tarmukust kaasaegse luulega kaasa minemiseks, et loobuda seni kahtlases seltskonnas (20. kooli õpetaja Marta Sillaotsa luuleringis) viljeldud kohvikuluulest? „Ma tahan vähemalt loota,“ leiab Kaalep. Erni Hiire meelest kõneleb temas „pessimistlik siirus“, ta tunneb huvi, kas M. Sillaots on noorte aktiivset elu pidurdamas, kuid sm Kaalep nõnda ei arva.
Veel tahab Erni Hiir noorelt Kaalepilt teada: „Teil on olnud juttu sellest, et olla kõrvalseisja. Kas teil ka sellest juttu on olnud, et kui teine valitsus tuleks, siis me tegutseksime?“ Kaalep eitab kõike. Seejärel läheb Kaalep ruumist välja ja orgkomitee otsustab lükata edasi tema vastuvõtmise NAK-i, kuni tema loomingus on ilmnenud piisavalt uusi tendentse. Neid on aga õnneks juba ilmnenud, Kaalep on alustanud artikliga „Passiivsed on kahjurid“. Viimase võib Kaalep olla välja mõelnud, sest selle sisust ta lähemalt pajatada ei oska."
Aga aitab nüüd sellest kirjutisest siin. Niigi on kaebelaulu maht juba täis saanud.

Saturday, October 6, 2012

Ach Irma-Irma, dich liebt die ganze Firma

I
Nüüd aknale koputab viletsat
lausvihma, mis ometi vaba,
ent sind rangelt takistab dekanaat,
ega välismaa kooli ei luba.
On aktus, kuid sinul on pisarad
ja seeliku lõhik ja roosid
ja korporatsioonide sõsarad
on täitnud kõik ruumikad loožid.
Kui rektor põhjab me möödunut
sa pisaraid poetada riskid.
Normandias on samasugune nutt -
seal maabuvad parašütistid.
Su ripsmed, mis topelt, on tore leid,
samamoodi ka hõbelamee,
ja hindavalt ülalt seal vaatab meid
Gruusia kingsepapoja portree.

II
Sa ütlesid täna, et "revolutsioon"
on teiseks teind pluuside moodi,
et kaelus on kadunud, vööl teine toon,
uut pitsid saand mustrit ja koodi.
Ma vastasin - sõda on puhkemas
ja kannatab Karjala kannas,
sa olid ikkagi uhke taas -
uus moemõte juurdund tartlannas.
Me all kiikus Kivisild, liugles tuul,
me hoidsime raamatuid kaenlas;
ma vaatasin muiet su muretul suul
ja nägin tas mõttelist vaenlast,
idee poolest vaenlast, kelle maailm
vaid algab ta puusast ja pihast,
ent mina näen lahingutandreid ja luid,
maa saatust ja Hitlerit vihast.

III
Nüüd tahvlile kirjutet "proletariaat".
Meil Eesti võim enam ei kehti.
Ma vaatan, et hoovi peal vanataat
on pühkimas vettinud lehti.
Taat väsinud - lõug liigub tönks ja tönks!
Sa kirjutad. Käe tagant vaatasin vargsi:
on hulgas su sõnades iksi krõnks,
iga "x" sõnas tähendab Marxi.
"Nood taadid peaks rääkima," sosistan vaid.
"Ja tahvli ees tegema sõnu."
Ja nähes su silmi kurb-arukaid
ma tunnen su naabrusest mõnu.
Sa sätid mu lipsu ja meenutad vaid:
mulle kuuluma peaks vist "sich kümmern".
On aasta üks viimaseid sügiskuid,
tuhat üheksasada nelikümmend.

(Kirjutatud aastal 1999, samaaegselt romaaniga "Volta annab kaeblikku vilet".)

Wednesday, October 3, 2012

Mine veel Uritski polku!


Kõrvaloleval pildil: autor inspiratsioonipuhangus käesolevat teost luues.

Alljärgneva loo kirjutamist alustasin 1988. aasta novembris. Lõpp tänasel päeval. Vahele mahtus ainult 24 aastat.

6. juuli 1917, Petrograd. Kommunistliku Partei ja „Pravda“ keelustamine. Petrogradi sõjaväeringkonna ülem kindral Polovtsev annab eriväesalgale ülesande Lenin kohapeal maha lasta.

3. august 1917. Lenin on tabatud ühest Petrogradi konspiratiivkorterist ja kohapeal mahalastud.

August 1917. Partei etteotsa tõuseb Volodarski (tegelikult Moissei Markovitš Goldštein) ja Moissei Solomonovitš Uritski kaksikvõim.


1. september 1917. Kornilovi kontrrevolutsioonilised polgud vallutavad Petrogradi. Romanov vabastatakse vahialt Aleksandrovski paleest (Tsarskoje Selo) ning ta asub taas Venemaa troonile.

1918 (kui meri läheb lahti) - revolutsioonilised madrused panevad kõigil Läänemere saartel (k.a. Kroonlinn) maksma Nõukogude võimu. Saksamaa vallutab mandri Eesti ja tema väed lähenevad Petrogradile.

1918 (hiljem, suveks) - Saksa väed on pealinna ümber piiranud, nad üritavad Piiterisse siseneda. Tahtejõuetu Nikolai II ja tema valitsus otsustavad kapituleeruda, kuid õigel hetkel haaravad võimu bolševikud ja menševikud eesotsas Volodarski ja Uritskiga. Tsaar ja tema perekond vangistatakse ja toimetatakse Briti saatkonda (Inglismaalt oli pärit selle perekonna sisulise pea, keisrinna Aleksandra Feodorovna ema). Kõik Romanovite pereliikmed, nii suurvürstinnad kui troonipärija surevad Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigis kõrges vanuses.

1918, suvi. Saksamaad on vapustanud sisemine revolutsioon, Saksa väed on nõrgestatud. Bolševike juhid Volodarski ja Uritski juhivad Smolnõist lööke võõrvägede pihta. Punaarmee ja Nõukogude riigi ametlik algus. Peagi kaob saksmann piiride taha.

KUIDAS KÕRVALDATI JUUDID-ENAMLASTE JUHID

Petrograd, Proletarskii rajoon, 20. juuni 1918. Nõukogude Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juht, bolševike sisuline liider seltsimees Moissei Volodarski on teel Obuhhovo metallitööliste miitingule. Sm Moissei on auto tagaistmel süvenenud oma paberitesse, järsku vaatab ta aknast välja. Nende rada ei kulge mööda Obuhhovo Kaitse prospekti, vaid on ootamata kombel eksinud nõrgalt valgustatud põiktänava-juppidesse. Seltsimees Moissei Volodarski soovib oma sohvrile, läti seltsimehele Hugo Jürgensile just etteheiteid tegema hakata, kui Jürgens pöördub tema poole kogu kehaga ja laseb talle nagaanist kuuli pähe. Mis on selgunud? Volodarski on oma liiderlikkuse tõttu korduvalt lähenenud Jürgensi naisele, mida too ei ole välja kannatanud.

Jürgens viskab Volodarski raipe Sofia uulitsa väetise- ja sõnnikuterminaali hoidlasse, kus seda tabab ise-mumifitseerumise keerukas protsess. Juhi matused kujunevad suurejoonelisteks ja pärast sõda ehitatakse Moskvasse nn Volodarski mausoleum, kus tema muumiat säilitatakse veel 2012. ja 2013. aastalgi. See kujuneb turistide tõmbenumbriks.

Petrograd, Välisasjade rahvakomissariaat Talvepalees, 30. august 1918. Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu esimehe, riigi "teise isiku" seltsimees Moissei Uritski elu hakkas lähenema vääramatult lõpule. Noor juudisoost ohvitser Leonid Kanegisser, kel oli pakiline kätte maksta oma sugulaste hukkumise eest, ilmus rahvakomissariaadi valvelauda ja küsis uksehoidjalt, keisririigi-aegselt vanalt šveitserilt:

"Kas seltsimees Uritski võtab juba vastu?"

"Härraseid ei ole veel tulla suvatsenud," susistas šveitser.

Kannegisser jäi akna alla ootama. Terve igavik möödus 20 minuti jooksul. Mida nad küll sebivad? mõtles Kanegisser, kelle nimi saksa keeles kannuvalajat tähendas, paleeväljakul kui peata edasi-tagasi askeldavat rahvamassi vaadates. Mitte sebida, vaja on vaid üht! Ta tänas Jumalat, et teda läbi ei olnud otsitud ja nüüd võis ta taskus pigistada oma püstoli jäika läbi higistatud pidet.

Pommidega kell vestibüülis lõi 11. Uhkest Fordist astus välja mustade võidunud vuntsidega lühikesekasvuline junn. See oligi Moissei Solomonovitš. Tema peamine tööülesanne oli surmaotsuste allakirjutamine. Huvitav, mitu surmaotsust ta küll täna alla kirjutab, mõtles Kanegisser ega tundnudki enam surmahirmu. Poolkülitsi astus ta oma ohvri poole, kes paha aimamatult vestibüüli sisenes. Vestibüülis oli palju rahvast. Väike timukas Moissei ulatus liftini kõndida ja uksehoidja jõudis liftinupule vajutada. See oli teenindaja ja teenindatava igahommikune rituaal, kuid Kanegisser seda ei teadnud. Ta astus oma objektile kuue sammu kaugusele ja laskis talle kuuli pähe.

Kuulus "Uritski polk", millegis süüdi olevate surnute väekoondis oli sel päeval saanud oma teise ohvri. Kuid sel hetkel ei teadnud keegi, et mõlemad surmad oli organiseerinud Stalin. Seltsimees Stalin tuligi peatselt võimule ja ajalugu läks edasi sel kombel nagu ta tänini on läinud. Kõik suubus Putinisse, Brežnevisse, Vietnami sõtta ja Saksamaa taasühendamisse, kätte jõudsid kõik ajaloosündmused, nagu me neid tänapäeval tunneme.

Kanegisser põgeneda ei jõudnud. Ähmi sattudes talitas ta valesti: ta hüppas oma jalgrattale ja üritas sündmuskohalt jalga lasta. Isegi relva ei jõudnud maha poetada. Rattal väntas ja vänderdas tagaaetav kõigest jõust oma elu eest, kuid lihtsam olnuks leida heinakuhja nõelast, kui nii elusse jääda. Juhul, kui tal oleks õnnestunud ükskõiksust teeseldes rahvahulka sulanduda, siis oleks taas üks kangelane pääsenud.

Piiteri soveti ametlik häälekandja "Krasnaja Zvezda" aga kirjutas Moissei Uritski surma puhul:

"Убит Урицкий. На единичный террор наших врагов мы должны ответить массовым террором… За смерть одного нашего вождя должны поплатиться жизнью тысячи врагов!"

Sunday, September 30, 2012

Saturday, September 29, 2012

Päev pärast madisepäeva, Karjaküla nõiaprotsessi radu

Meie seltskond kõnnib 23. septembril Karjaküla 1623. aasta nõiaprotsessi radu, ilusa video tegi Kaido Einama. Hall Läänemeri, ajaloolised paigad ja valsiviisi meenutav nukker muusika.

Tuesday, September 25, 2012

Õpilane, kes töötas sirkliga

31. märtsil k.a. olen ma juttu teinud Tarvastu talupojast Pilli Usse Peetist, kes rentis 1787. aastal maad mõisnik Jurgensohni käest. Mõisa nimetati Pressenshofiks ja see oli eramõis (Privatgut). Tarvastu mõis tegelikult.
Peetil oli väidetavalt ka naaber nimega Woesßa Toeppastky Ado (Võsa Toppasti Aadu paremas eesti keeles). Jaani poeg. Sellel olnd majapidamist, lambaid ja põrsaid küllaga.
Pilli Usse Peet ütles Toppastkyle, kui patune hing ta on, ja see tahtnud tal selle eest surma kaela lausuda.
2. juunil 1787 aga kutsub Viljandi kreisikohtunik Wilhelm von Patkull Toppastky talupoegade suurde puidust kohtuhoonesse välja. Süüdistaja poolsed tunnistajad on talupojad:
Lille Juhann;
Rimmi külla Jahn;
Rebbase Jahn;
Mis selgub?
Ado on leeritatud, kuid ta pole kirikuametnikke (tõenäoliselt vöörmündrit) 40 aasta jooksul oma majja lasknud. Ometi on kohtuprotokollist näha, et Ado pareerib kuidagi süüdistuse. Just Pilli Usse olla haavavate sõnadega tema poole pöördunud.
Niisuguse asja tunnistuseks toob Ado oma sulase, oma naise ja isegi kahe naabrimehe sõnad. Niihästi Usse, kui ka tema naine on alati just tema, Ado, vastu olnud.
17. juunil 1787. aastal jätkab kohus sama mehe, W. H. Patkulli eesistumisel oma istungeid. Taas on kohal 3 tunnistajat Usse poolt ja 6 tunnistajat Ado poolt. Üks Ado tunnistaja, Leppiko Matz on ainult 15-aastane. Kohus ei võta 22-aastast ja 15-aastast Ado tunnistajat arvesse, 28-, 45- ja 50-aastase kinnitab ametisse.
50-aastase Woesßa Toeppastky Johann´i jutust hakkab selguma, et Peet on kuratlikult keelatud ringe Woesßa ukselävele joonistanud.
28-aastane tunnistaja suurt midagi ei tea. Toeppasky näib olevat saanud õigust.

Friday, September 14, 2012

Natuke tuld ja vett filmist "Tulivesi"

Sakslane: „Sagen Sie bitte, herr Nyman, daß man hier, daß man hier bei bedacht Torpedos anbring kann...“
Tõlk: „Sinna võib ka torpeedosid panna.“
Kapten Nyman: „Kui palju?“
Sakslane: „Vier. Hier, hier, hier und hier.“
Tõlk: „Neli.“
Sakslane: „Wollte nach Russland kriegen gehen, oder?“
Kapten Nyman: „Sita külge ka kätt ei pane. Me tahame lihtsalt oma raha eest head kaupa saada.“
Tõlk: „Wir wünschen ihnen...“
Kapten Nyman: „Oota, oota, ära sa nüüd mu sõnu tõlgi, tõlgi mõtteid.“
Tõlk: „Kapitan Nyman heckt Russland gegenüber auch...“
Kapten Nyman: „Ole parem vait.“
Sakslane: „Ein solche Seegut hat die deutsche Marinemacht haben. Zwei Junckersmotoren.“
Kapten Nyman: „Nojah. Meil omal ajal Šanghais öeldi, et iga lits kiidab oma perset. (Homeeriline naer seltskonnalt.) Tõlgi-tõlgi, armas laps. Gut, gut! Ganz schön! Igatahes Eesti mereväel niisugust riistapuud küll ei ole. Tõstan toosti meie relvavendluse ja ühiste võitude terviseks! Noh, nüüd tõlgi sõnu, mitte mõtteid.“
Mongol ukselt: „Mister Nyman, telephone, telephone! Helsinki call, mister Jürgenson!“

Thursday, September 6, 2012

My excellent victory against Chess Titans computer program

Me - white; Chess Titans - black.
1. e2-e4 c7-c5 2. Ng1-f3 Nb8-c6 3. d2-d3 e7-e6 4. Bf1-e2 d7-d5 White treatises opening perfectly. 5. 0-0 d5:e4 6. d3:e4 Bf8-d6 7. Rf1-e1 Ng8-f6 8. Be2-d3 e6-e5 9. Nb1-c3 0-0 10. b2-b3 Bc8-e6 11. Bc1-b2 b7-b6 12. h2-h3 Nc6-d4
Position after blacks´ 12. move. Too risky business with the knight, not good for black´s health.
13. Re1-e3 a7-a6 14. Nc3-d5 Be6:d5 15. e4:d5 Nf6:d5 16. Re3-e1 Nd4:f3+ 17. Qd1:f3 Nd5-f6 18. Bb2:e5 Bd6:e5 White´s genial attack begins. 19. Re1:e5 Qd8-d4 20. Ra1-e1 h7-h5
Position after blacks´ 20. move. Due to his dangerous operation in king´s side black has lost his advance on the main strategic lines. But not everything is lost yet!
21. g2-g4 h5:g4 White courageously steps into the turmoil of events, but every move has thoroughly calculated. 22. h3:g4 Qd4:g4+ 23. Qf3:g4 Nf6:g4 24. Re5-e7 Ng4-f6 25. Re7-b7 b6-b5 26. Re1-e5 Ra8-c8 27. c2-c4 Rf8-d8 28. Bd3-f5 Rc8-a8 29. Re5:c5 Rd8-d1+ 30. Kg1-g2 b5:c4 31. Rc5:c4 Ra8-e8
Position after black´s 31. move. After the exchange of queens was evident that black cannot defend all his pawns in the queen´s side. Now he hopes for checkmate attack with two rookers, but it will never happen against such experienced player like white is.
32. Rc4-b4 Rd1-d5 Yes, at the same time black attacker should rather keep himself out from the reach of serious threats.
33. Bf5-b1 a6-a5 34. Rb4-b6 Nf6-d7 35. Rb6-a6 Nd7-f6 36. a2-a4 Rd5-c5 37. b3-b4 a5:b4 38. Rb7:b4 Rc5-g5+ 39. Kg2-f3 Nf6-d5 40. Rb4-h4 f7-f6 41. Ra6- a7 g7-g6 42. a4-a5 f6-f5 43. Rh4-h7 Rg5-g4 44. Bb1-a2 Rg5-f5+ 45. Kf3-g2, black resigns.
In this position, after the opponent´s 45. move, black resigns. There is no hope for eternal fire because of incapacitated black knight on d5. But do you believe in eternal fire, which burns forever? Oh yes, lets go on. Confutatis maledictis, flammis acribus addictis, voca me cum benedictus. Oro supplex et acclinis, cor contritum quasi cinis, gere curam mei finis.

Friday, August 24, 2012

Störung des Gottesdienstes

Kirikutalituse segamine oli Eesti matsi seltskonnas probleem.
1666. aastal ütles Virumaa kirveteritaja Jürgen Jürgensohn kirikus keset jumalateenistust: "Mida Jummal ei tahha, seda ei pidda ka kerrves võtma." See segas jumalateenistust.
1671. aasta jõuluaeg oli erakordselt külm. Lund oli ikka laialt. Perila küla asus Kose kihelkonnas, siis nimetati seda ka Pärglaks (vanapärgli enda järele). Perila küla talupoeg Namme Rein köhis järelejätmata kombel jõulujumalateenistuse ajal. Teisel jõulupühal võeti ta juba kiriku ees kinni: köhigu kodu ahju taga! Nii lihtsalt see tal ei läinud: veel järgmise aasta näärikuul tuli tunnistusi tema kõlbmata elukommetest. Köha jäi köhaks ka Harju meeskohtu kartsas: need ruumid olid külmad. Kohturuumid olid spartaliku lahendusega: näiteks peeti 1733. aastal kohut Pirito Miko Hinriku p. ja Oti Volbri tütre Kattri üle Kose (Tartumaal) härrastemajas.
Kõige tõenäolisemalt hoiti ohvreid esialgu aidas. Süüdistus oli muidugi nõidumine (in p-to scortationis). See oli maikuu, eriti külm ei pidanud olema. Nõidumine seisnes selles, et Volbri Kattri ja Miko, Hinriku poja abielul ei olnud ametlikku kinnitust, sub specie matrimonii selgitas neile seda Jakobi kiriku õpetaja. Paari suisted olid rikutud ja neid karistati 10 paari vitstega.
"Paari vitstega" tähendas seda, et sama vitsaga, millega löödi meest, löödi ka naist.

Friday, August 17, 2012

Nostalgia

Kui käin suviseid koduküla radu, siis alati valdab mind suur heldimus. Nostalgiaga mõtlen sinetavast minevikust sajandite taga, mil väärikad talutaadid just neil radadel piipu popsisid ja noored kiige ilul õilmeid lehvitasid. Ilus oli meie rahva nii vabaduse, kui orjuse aeg, sest orjuses oli lootust ja vabaduses mineviku tarkust. Ehkki eestlastest said pärisorjad ja nende orjapõli oli ohakane (ka karjapõli oli kadakane), oli toona tunda, et rahvas oli veel noor ja paremad päevad ees.
Täna tuli mulle kaasikus kabeli lähedal vastu imekaunis tütarlaps ja kui tsiteerida Puškinit, "tõeline armastuse jumalanna, valges kleidis". See oli puhas, rikkumata verega eesti tütarlaps. Nii et meenus põldmarjalõhnaline noorus, mil sai unistades käidud augustiöödes, koidikuni välja. Üleval taevalaotuses, tähesajus aga lendasid trifiidid - kauged aineosakesed.
Tüdruk vaatas mind hämmastunud pilgul. See juhtus arheoloogiamälestise nr 1522 lähedal (nummerdus vanas süsteemis). See mälestis on varajase rauaaja kalmistu. Sealt on leitud 2000 aasta vanune skelett. Ja minu silme ees kangastus päev, mil ei mind ega seda plikat enam ei ole. Inimesed nimetavad meid siis maapinnaks ja astuvad sellele, aga meie teame siis juba, et surm on üksnes elavate probleem. Surijale on surm üks elu silmapilke, mis näib järjest lühenevat.

Sunday, August 12, 2012

Rahvarinne ja 1988

Mitmed praegused poliitikaprominendid, perestroika aegsed tegijad on nüüdseks avaldanud oma päeviku aastatest 1987-1988. Mina polnud tollal küll tegija, kuid oma päevik oli minulgi.
5. oktoober 1987. Prokuratuur arvab ka juba, et minu 1942. aastal hukatud vanaisa Aleksander Ruben ei olnud rahvavaenlane. Sellepärast on prokuratuur andnud Aleksandri asja Ülemkohtule arutamiseks. On oodata vanaisa rehabiliteerimist ja kogu varanduse tagastamist.
9. oktoober 1987. Kell 18.31 teatab Ameerika Hääl, et petitsioon Eesti viimisest täielikule isemajandamisele on lõpuks saanud ka viimase allkirja, Tiit Made oma.
9. oktoober 1987. Sööme isaga rosinakeeksi, seejuures mitte teades, et uute aegade tulles sellist rosinakeeksi enam ei toodeta.
29. oktoober 1987. Advokaat teatas, et Al. Rubeni raha tagastamine on täitsa võimalik ja asus asja kallale.
1. november 1987. Arutame Kaidoga, kuidas paljundada poliitilist olukorda analüüsivat kirjandust.
19. detsember 1987. N. Danielhoff, kes möödunud aastal N. Liidus vangis oli, ütles: "Uutmine ja avalikustamine pole mitte nõukogude ühiskonna demokratiseerimine, vaid pigem loomingulise intelligentsi kaasa tõmbamine. Sest juba praegu leidub selliseid isikuid, kes püüavad tõmmata joont, milleni tohib perestroika minna."
24. detsember 1987. Jõulud on jälle ametlikult lubatud, kirikud on pungil täis ja koolis õpetatakse jõululaule.
7. jaanuar 1988. Ajalehes jutustatakse, et rajatav Paul Kerese mälestusmärk on postmodernistlikus laadis. Mis on postmodern laad?
11. jaanuar 1988. ENSV - Tallinn pealkirjaga bussipilet maksab 5 kop, külje peal on tal märge "komposter".
23. jaanuar 1988. KGB peab kinni Sievert Zholdini.
29. jaanuar 1988. On Tammsaare 110. sünniaastapäev. Rahulolematu rahvas koguneb Tammsaare parki kirjaniku mälestussamba juurde. Mul pole raha, et osta tarvilikud lilled "Kannikese" kauplusest (Sellest samast poest, kus 26. jaanuaril laulsid Joel steinfeldt ja ansambel Prohvet, mässajad.)
30. jaanuar 1988. On alustanud tegevust Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). Mina: "Arvatavasti ei jõuta partei juhtkonda enne 2. veebruari tappa ja arreteerida."
2. veebruar 1988. Tartus koguneb rahvas tähistama Tartu rahu 68. aastapäeva. Meeleavaldus toimub võimude loata. ERSP tuumiku liikmed on enamasti arreteeritud. Kell kaheksa õhtul koguneb nooremapoolne rahvas Vanemuise tänavale, mille üks külg on pikitud miilitsaautodest. Ameerika Hääl teatab hiljem, et kohale tulnuid on ligi tuhat. On selge, pime, külm ja karge ilm nagu üldse sellised õhtud. Vastu ootusi on kohal ka MRP-AEG liikmed Lagle Parek ja Eke-Pärt Nõmm, kes esinevad ka sõnavõttudega. Juuresviibijad tahavad teada Lagle Pareki hiljutise peksmise asjaolusid. Lõpeb üritus kl 21.30 ja rahvas hakkab rahumeelselt kesklinna poole liikuma. Rahva enamuse moodustavad haritlased ja üliõpilased. Teel kesklinnani aga tekib sõnavahetus neile vastu tulnud militsionääridega, kes veavad rihmade otsas kaasas verekoeri. 2 üleannetumat kodanikku vahistatakse.
6. veebruar 1988. KGB annab Rakveres peksa muinsuskaitsjale Erki Nuudile. Sel õhtul saab Nuut parandamatu tervisekahjustuse, mis ta hiljem enneaegselt hauda viib.
24. veebruar 1988. Massimeeleavaldus Tammsaare kuju jalamil, mina ka kohal. Tähine õhtu. Mati Talvik meeleavaldusel kohalviibijate kohta: "Teid kui jõudu pole juba praegu olemas, rääkimata tulevikust." Kell 20.38 lahkun ma miitingult, olles seal olnd üle kahe ja poole tunni.
29. veebruar 1988. Pean Savisaart tõeliseks eestlaseks. NSVL Välisministeerium avaldab Ameerika Ühendriikide saatkonnale Moskvas resoluutset protesti seoses viimase väidetava sekkumisega Balti liiduvabariikide siseasjadesse.
21. märts 1988. Arvo Valton kirjutab oma romaanis "Masendus ja lootus", et keskmine eestlane on üldse töökam kui keskmine venelane. Liigume Andrega lumises kesklinnas ja miilits vaatab meid kurja pilguga.
3. aprill 1988. Kaido leiab, et Gorbatšov on siiani kõige demokraatlikum juht. Mu kirjale on vastanud akadeemik Gustav Naan.
12. aprill 1988. Asutame poliitilise diskussiooni klubi.
12. mai 1988. Baar "10 minutit" müüb Pepsit odavamalt kui pudeliga müüks.
15. mai 1988. Saadan Edasile kirja: "Loodav Rahvarinne peaks enda kätte haarama nii seadusandliku kui täidesaatva funktsiooni."
18. mai 1988. Kadrioru kandis on täitsa puhas meri.
30. mai 1988. Hippolit Kwass on pretsedenditult meie lemmik-kirjanduskangelane.
26. juuni 1988. Vaatan Helioses Milos Formani filmi "Amadeus", misjärel hakkan huvi tundma klassikalise muusika vastu.
15. november 1988. Saame teada, et ERSP on saatnud ÜRO Peaassambleele ja hr Perez de Cuellarile uue abipalve, milles palutakse tungivalt Eestisse saata ÜRO vaatlejad kiirendatud korras, soovitavalt veel enne novembri lõppu. Tõnis Avikson ütleb Raplamaa Rahvarinde volikogul, et kui näiteks järgmisel ENSV Ülemnõukogu istungijärgul hakatakse arutama Nõukogude Liidust välja astumise küsimust, kustutatakse momentaanselt tuled ja peagi saabuvad mustad baretid.
25. (?) novembril 1988. Osaleme Tartus Noortefoorumil. Noortefoorumil osaleb ka ilusaid tüdrukuid.
25. detsember 1988. Meie pere boikoteerib jõulukuuskede massilist röövraiet.
1. jaanuar 1989. Gustav Ernesaksa autasustatakse Austuse Märgiga.
Sept 1990. Moes on Matti Moguchi luule.
19. oktoober 1990. Karpov-Kasparov 2:1

Wednesday, August 1, 2012

Savisaarenduse bibliograafia

Valik lugusid, mis läbi aegade Savisaarest kirjutatud. KN = ajaleht Kesknädal. „2002. a mõjukaim poliitik Edgar Savisaar“ (KN, 8.I.2003 lk 2), Ants Kull, „Savisaare aeglane valss“ (Savisaar on loonud praeguse Eesti, KN 7.V.2003, lk 11), Alar Adamson, „Savisaare kaitsjatel nõelutakse suu kinni ja raiutakse käed otsast?“ (KN 12.V. 2004, lk 6), R. Roos, „Aastatepikkune seriaal „Savisaare tõrjumine poliitikast““ (KN 17.XI.2004, lk 11), „Professorid ju hoiatasid“ (Pronkskuju eemaldamisega sooviti lõplikult isoleerida Savisaar, KN 2.V.2007, lk 3), Väino Pärnpuu, „Kas Savisaar ongi Eesti alustugi?“ (KN 12.IX.2007, lk 10), Eha Vaerand, „Mis nüüd küll saab?“ (Savisaare vaenlase pilk ajas kananaha ihule, KN 13.II.2008), Urmi Reinde, „Vabadus, see kallis aare!“ (Savisaar ja Lauristin kui vabariigi loojad, KN 17.XII.2008, lk 10), Väino Pärnpuu, „Kas demokraatial uus kriis?“ („Huvitatud isikud“ tahavad kompromiteerida Savisaart juba nn lindiskandaalist peale, KN, 7.I.2009, lk 8), Kaarel Kriimsilm, „Tänumedal üksnes olemasolu eest“ (Savisaar peaks saama medali üksnes oma olemasolu eest, KN, 8.IV.2009, lk 8), Henri Kaselo, „Salajased parempoolsed „valged jõud““ („Valgeid jõude“ ühendab Savisaare-kartus, KN 19.VIII.2009, lk 2), Hillar Kohv, „Savisaar on õigel teel“ (KN 30.IX.2009, lk 8), „Savisaar heitis majanduspoliitikale väljakutse“ (KN 28.X.2009, lk 2), Väino Pärnpuu, „Savisaarel oli õigus“ (KN 4.XI.2009, lk 8), Priit Kutser, „“Tähesõdades“ on ka rohkem reaalsust kui Helme fantaasiates“ (Savisaar on Eestis ära hoidnud rahvuskonflikti ja on Eesti poliitika elav legend, KN 20.I.2010, lk 6), Irja Tähismaa, „Edgarile, kes ei kartnud võidelda vaba ühiskonna eest, ja kõigile teistele aheldatutele“ (KN 20.I.2010, lk 9), Mihhail Korb, „Tallinn – riik riigis? Jumal tänatud! (KN 27.I.2010, lk 2), Rein Ruutsoo, „Oleksime vabad ka ilma Eesti Kongressita“ (KN 3.III.2010, lk 3), Väino Pärnpuu, „Ansip võttis Savisaarest eeskuju“ (Valitsus on eraldanud raha uute töökohtade loomiseks, idee võis selleks saada Savisaarelt, KN 24.III.2010, lk 8), Mina Tallinnast, „Jätke Eesti poliitika suurkuju rahule!“ (Kirikurahaskandaalist, 22.XII.2010, lk 8), Paul Hank, „Kinni makstud“ (Savisaare suurest toetusest rahva hulgas, KN 12.I.2011, lk 8), Kõrvaltvaataja, „Enesenullistamine“ (Savisaare järjekordne ülevalamine vedelate fekaalidega on reformikate kontori töö, KN 9.II.2011), Indrek Veiserik, „Mihhail Kõlvart tõi võitluskunstid Tallinna“ (Maailmamängude juhid tunnustasid ürituse patrooni Savisaart, KN 2.III.2011), Raivo Raave, „Edgar Savisaar – radikaalne subjekt“ (Savisaar ehk ajab Venemaa rahadega Eesti asja, KN 16.III.2011, lk 10), Siret Kotka, „Keskerakond peab vastu vintsutustest hoolimata“ (Keskerakond = Savisaar, KN 30.III.2011, lk 5), Jaanus Karilaid, „Kindel lüps – võid kindel olla!“ (Valitsuse kritiseerimine Eestis seiskub, sest see sarnaneks toetusavaldusega Savisaarele, KN 1.VI.2011, lk 4-5), Jelena Kalbina, „Keskerakonna noortekogu toetab Edgar Savisaart“ (KN 20.VII.2011, lk 5), „Reps: Savisaare väljavahetamise ülespuhumine varjutab presidendivalimised“ (KN 10.VIII.2011), Raivo Raave, „Eluküsimus“ (Religoossest hoiakust Savisaare kui väljavalitu kohta, KN, 17.VIII.2011, lk 4-5), Lauri Laasi, „Äri Keskerakonna pärandiga ehk Savisaare skalp juubelikingiks“ (Reeturid erakonnas on kõik Savisaare käest midagi saanud, 17.VIII.2011, lk 5), P.K, „Lugupeetud keskerakondlased!“ (Savisaare toetamise eest on lubatud ära tappa, KN 17.VIII.2011), Peep Põdder, „Edgar, võtke luud ja plats puhtaks!“ (KN 24.VIII.2011, lk 4-5), Ants Metsla, „Viisitamme ülestõusmisest ja Tallinna rae kukutamisest“ („Oravad“ on Savisaart materdanud juba terve inimpõlve, mehel on hämmastav vastupidavus, KN 16.XI.2011, lk 6), Ando Leps, „Jõulurahu rikkumine“ (Savisaare mõnitajatest; KN 11.I.2012, lk 3), Tiiu, „Keskerakonna lihtliikme kiri „lihtliige“ Kalle Laanetist“ (Sõimates Savisaart sõimatakse iga erakonnaliiget, KN 25.I.2012, lk 8), Toomas Lepp, „Ikka Savisaarest. Kas ajakirjandus või inkvisitsioon?“ (Keskerakonda hävitada ilma Savisaart purustamata on võimatu, KN 28.III.2012, lk 1, 4-5), Eda Maasik, „Lasteaiad Tallinnale tänulikud“ (KN 18.IV.2012, lk 1), Priit Kutser, „Edgar Savisaar on täitsa olemas“ (Lepa dokfilm Savisaarest ajas õukonnameedia keema, KN 25.IV.2012, lk 3); Tõnis Mölder, "Ikka ja jälle Savisaarest" KN 1. august 2012: kui prokuratuur Savisaare tegevustest midagi "kalastab", ei hakka midagi õnge otsa.

Thursday, July 19, 2012

Hommik Öökulli külas

Kell on saanud kuus hommikul. Tasa ärkab Öökulli küla uuele elule. Selle küla algusajast 1979. aastal on möödunud juba kümneid tuhandeid hommikuid, päris algusest aga - mõisaajast - miljoneid hommikuid.
Siin, hommikukaste, linnulaulu ning sinitaeva keskkonnas mina sündisin ja kasvasin, siit said hoo sisse minu tiivasuled. Täna kõnnin hardalt mööda ärkavat küla. Ja vaata: loodus tuleb tervitama kadunud poega oma seltskonnas - siin püüab ämblik suuri hommikusi kastetilku oma härmaniitidest, seal aga ilmub vana mõisaaida juurde, kus Nõukaajal lastele suuri mahlaseid meekärgi pakuti, suur metsmesilane, justkui tutvudes emandate Mäede mee-loominguga. Kogenud meevurritajad emandad Mäed olid kuulsa Hjalmari sugulased, ehkk mäletate: sisse astus Hjalmar Mäe, tõstis oma rasvund käe. Siin on pekk ja siin on või, mida rahvas teile tõi.
Rapla kalmistul puhkab palju selliseid suurusi, keda mäletan kaugest lapsepõlvest. Ja minu isa, nende ülemus, puhkab nende vahel. Palju on muutunud meie väikeses külas kolmekümne ja enama aastaga. Klubi ja sovhoosi struktuurid on kokku varisenud, kasvuhoonete varemed hallitavad, kruusateed on sagedase treilerdamise läbi muutunud laiemateks. Ja ometi on siin täna, sel pühal hommikul puude võrades ja kohinas mingi tabamatu fluidum, mis valitses nendel selja taha jäänud päikeseloojangutel, mil leidsin vana maja jäänustest teose "Kas maakera on ümmargune?" Jõed voolavad endiselt ja väike punane plank üritab endiselt kuulutada kinokuulutusi. Isegi filmid kinos ei ole muutunud digitaalseteks, vaid sahisevad tselluloidil.
Külas on uueks saanud veehoidla ümbrus, kus on laululava ja "valtu paisjärve maastikukaitseala". Need on midagi täiesti uut! Rapla raudteejaama juurde maja seina peale on siginenud silt: KUI KASSE PUUDUD SAAD NUGA LOJUS

Vaatan, kuidas mesilane kaob seal lilletuppe,
kuidas kisub tolmukatest sula mett,
Kas, mu koduküla, võtad enda rüppe
mind, kes mõjun siin kui miraaž või meelepett?

Nõmmerohu pead on täna valges kastevahus,
küll me, lapsed, nendega kord mängsime!
Palju aastaid, koduküla, sinust olin lahus,
kuid ma tahan paitada teid veel ja veel!

Minu haljas sünniorg on täna nõnda hele,
nagu valge supikauss, mis tõstnud lusika:
tahaks näha saatust, mis saab neile väljadele,
vaadata, kuis allikas siin voolab läbi rusika.

Selles lättes tuhat aastat käisid vanemate kapad,
tuhat aastat säras paese klindi lett,
selles elus pole enam tähtis: elad, sured, tapad,
tean, et vanad varbolased siit kord võtsid vett.

Tuesday, July 10, 2012

Oskar Lutsu ja Umberto Eco võrdlus

Oskar Lutsul on kusagil kirjas, et Teele meelest oli Toots eraldatud nagu Johannes Patmose saarel. Järelikult sai ta ka sealt jõudu, sest evangeeliumi kirjutamiseks leidis Johannes inspiratsiooni just Patmose saarelt.
Eestikeelne algtekst on selline:
"Olin täna teie pool, aga teid, õigemini sind polnud kodus. Asja mul sinna ei olnud, tahtsin vaadata Ülesoo uusi vilju ja kuidas te... sa siin kõik korda oled seadnud. Viimasel ajal oled hoopis silmapiirilt kadunud nagu Johannes Patmose saarele."
Venekeelne tõlge on selline:
"Была сегодня на вашем хуторе, но, к сожалению, вас, вернее -- тебя, не застала дома. Собственно, никакого дела у меня тут не было, просто захотелось посмотреть почти новый хлев в Заболотье и вообще поглядеть, что вы... ты тут поделываешь. В последнее время ты совсем скрылся с горизонта, как Иоанн на остров Патмос."
Luts tarvitab tihti piibellikke, eriti just vanatestamentlikke väljendeid. Ecoga on asi samasugune. Temal on tegelane Baudolino, kes kangelaste Arhipoeedi, Abduli, Kyot Provanslase ja teistega samuti Patmose saarest mööda uhavad. Nad otsivad Idast kuulsat preester Johannese kuningriiki ning on teadlikud sellest, et evangelist Johannese järelkäijad Süüria Johannes ja Damaskuse Johannes on kas saare maha jätnud või ei ole seal käinudki.
Kahe motiivi kasutamine kahel kirjanikul on ilmne. On kena, et üles on leitud Patmose saarel erakuks olemise seik. Kas aga tegelane Teele just tõsimeeli teadis piiblilugu nii peensusteni, et teadis just selliseid fakte... See omakorda näitab, et O. Luts tahtis Teelet demonstreerida tõelise tarkpeana.
Pildil ei ole Umberto Eco koos Oskar Lutsuga, vaid paremini mahtus Lible. Pilt: Wikipedia (vaba litsents).

Sunday, July 1, 2012

Lahkub lapsepõlve lemmik

Vaid 35-aastaseks elanud filminäitleja Talgat Nigmatulini nimi on tuttav igaühele, kes lapsepõlve veetnud riigis, mis "ei ole ei maja ega tänav", vaid NSV Liit. Arvukates filmides kehastas Nigmatulin idamaiste võitluskunstide spetse, kes suudavad näiteks küünlaleeki kustutada üksnes seda rusikaga ähvardades või lüüa kaardimajake kokku rusikat sellele lähendades, kuid mitte iial puudutades. Nigmatulini omapärane näitlejasarm jäi lastele, mh siinkirjutajale meelde eelkõige lastefilmist "Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused" (1981), kus ta kehastas paha Indiaani Joe´d. Kahtlemata kuulusin mina tol ajal just kümneaastasena Talgatti jäägitult uskuva auditooriumi hulka.
T. Nigmatulinil oli must vöö sportlikus karates (tol ajal oli veel nn vaimne karate, mida praegu on veidi raske mõista) ja sel spordialal oli ta Usbekistani NSV tšempion. Filmis "Tema nimi on Kevad" (1969) ilmub ta meie ette armunud noormehe Pulat Sadõkovina, tantsijannasid ja tulistamist täis Nõukogude revüüvesternis "Relvastatud ja eriti ohtlik" (1977) näeme teda indiaanlasena metsikus läänes, triloogias "Riigipiir" (1982) kohtame Talgati kehastamas idamaiste võitluskunstide ässa, agent Vesjolõid. Filmis "Sonjas Rapport" (1982) mängis ta luurajat, tema viimaseks saavutuseks jäi "Hundiauk" (1983), kus ta mängis elus edasi püüdlevat orbu. See oli kokkuvõte justkui tema enda elust: sündis ta ju Kirgiisias, kus ta kaevurist isa varakult hukkus. Ta põdes lapsena rahhiiti, oli O-jalgadega ja kannatas koolikiusamise all. Noormehe ellu tuli murrang, kui üks kaunis tüdruk talle pioneerilaagri tantsupeol korvi andis. Talgat läks üksi hulkuma steppi, valas seal pisaraid ja otsustas oma elu kardinaalselt muuta. Ta asus end treenima, töötas oma lihased üles, oskas kõiki jaapani võitluskunste ja tundis huvi idamaise luule, filosoofia, tantsu vastu. Täiesti muutunud isiksuse jätsid tema kiusajad peagi rahule ja Talgati ootas üleliiduline edu üle aegade kõige müüdumaks Nõukogude filmiks osutunud thrilleris "20. sajandi piraadid" (1979). Nüüd sai Talgatist ühes oma filmipartneri ja kursusekaaslase Nikolai Jerjomenko nooremaga üleliiduline iidol.
Legend jutustab sellestki, kuidas Talgat oskas noorpõlves vene keelt kehvalt. Seegi oli üks põhjuseid, miks kaunitarilt korvi saada. Et viga kõrvaldada, kirjutas ta puhtalt ümber Leo Tolstoi "Sõja ja rahu".
Talgat Nigmatulin lõpetas kurvalt. Tema tapjateks said hullumajas istunud ja parapsühholoogiaga tegelnud Abai Borubajev ja koloriitne karakalpaki müstik-imetegija Mirza Kõmbõtbajev. Borubajev oli öelnud Kõmbatbajevi kohta, et see oli suur mees suure bioenergeetilise väljaga. Borubajev mängis lollikest ja katsus jääda Kõmbõtbajevi varju, tegeldes aga samas ta rahaasjadega ja reklaamiga. Kõmbõtbajev oli elukutselt ehitaja ja käis kogu Liidu peal oma kirevates idamaistes halattides prohvetina "imet tegemas". Ta korraldas lihtsameelsetele viiekümne rubla eest raviseansse mägede allikaveega. Tuttavad olid pannud Mirzale hüüdnimeks Tratatat-I-Rublja.
Aeg oli sellesarnaste müsikute jaoks erakordselt küps. Inimesed üle kogu suure Nõukogude Liidu ostsid omakirjastuslikult välja antud Carlos Castaneda ja india joogide teoseid. Ka Brežnev laskis omal biorütme määrata.
Talgat kui näitleja elas parasjagu läbi loomingulist kriisi. Ta soovis näitlejana midagi suurt korda saata, kuid talle pakuti üksnes pahade poiste osa märulifilmides. Ta võttis aja maha ja läks Karakalpakkiasse derviš Mirza Kõmbõtbajeviga tutvuma. Kaasa võttis ta mõned tuhanded rublad. Mehed suitsetasid koos India rohtusid ja said sõpradeks. Prohvet Kõmbõtbajev õpetas, et palju ei tohiks mõelda - süda hakkab valutama, pea läheb paksuks hulludest mõtetest. Prohvet rääkis vähe, ta ei osanud hästi vene keelt, kuid mida napisõnalisem ta oli, seda enam mõjus ta imetegijana oma õpilastele. Jutuajamiste lõpus ütles Mirza vihjeliselt: "Raha on kaotanud oma õpetaja", see tähendas, et tuli kohe annetada. Oli juba kindlaks kujunenud traditsioon, et alla leninipildilist sadat rubla annetamata ei pääsenud nende kivimüüride vahelt välja mitte ükski loll.
Umbes selsamal ajal jälitas näitlejat keegi hullunud karatist, noorte treener, kes tegeles ka idamaise kalligraafiaga. Ta kadestas Nigmatulinit, kes oli noorte poiste iidol. Too löömamees lubas näitlejal kord kõik kondid murda. 1984. aastal keelati N. Liidus karate. Noored karatekad jätkasid oma harrastust põrandaaluselt ja sambo nime all. Tõsi, näitleja tapmises see mees ei osalenud. Kuid eks kuulsustel käib järel igasugu hullusid.
NSVL Plaanikomitee esimehe Nikolai Baibakovi enda kaitse all jõudsid sufi-petised Moskvasse ja suutsid siin ennast laialdaselt promoda. Kõmbõtbajevi õpilasteks heitsid ajakirjanikud, kunstnikud, heliloojad, mõjukad inimesed. Kõmbõtbajev veenis neid sellega, et ujus talvel Moskva jões teist nägugi tegemata. Intellektuaalidega tegemist tehes oli Mirza õppinud selgeks mõned tsitaadid Koraanist ja marksismi klassikutelt. Moskvas hakkas ta "ravima" intellektuaale, ka näitlejaid. Selleks ajaks oli sekt laiali hargnenud juba kümnesse Nõukogude linna.
Kõmbõtbajev oli sekti ametlik nägu, aga raha hoiti Abai Borubajevi hoiuraamatul. Kõige heldem annetaja oli Talgat Nigmatulin, kes oli dervišite valeõpetusest pimestatud. Nigmatulin andis Borubajevile kokku 10 000 rubla. Ta järgis kõike Mirza öeldut vastu vaidlemata ja kedagi teist kuulamata. Kes jüngritest Mirzale ei kuuletunud, sellega õiendas Mirza arveid, ähvardades teda löömameestega, kelle hulka talle endalegi märkamatult oli sattunud juba ka Talgat Nigmatulin.
Vilniuse sektandid mõtlesid Kõmbõtbajevist ja Borubajevist eralduda. Nad olid tähele pannud, et Kõmbõtbajev kasutab oma positsiooni kurjasti ja tal on liiga palju naisi. Ta peaks olema suguliselt tagasihoidlikum. Nüüd tulid kõik liikumise juhid Vilniusse kokku. Koguneti ühe teisitimõtleja, fotograaf Murauskase korterisse ning Nigmatulinile kui ustavale kõmbõtbajevlasele anti seal käsk Marauskas surnuks peksta. Näitleja ei teadnud kuni viimse hetkeni, mis roll talle usaldatakse. Kuid Talgat kui karateka ja musta vöö omanik keeldus peksmast kaitsetut inimest, lahkus korterist ja hulkus kogu öö Vilniuse tänavail. Ent südaöösel pöördus ta sekti juurde korterisse tagasi. Seal hakkas seltskond Abai Borubajevi käsul näitlejat peksma, sealjuures lõid peaaegu kõik, v.a Murauskas, kes oli saanud ka ise peksa. Hiljem kõneles Borubajev kohtus, et Talgat oli tappa saanud juba tänaval, aga ta raha oli ära võetud, nemad üksnes peksid edasi. Talgat oma oskustega oleks saanud vastu hakata, kuid tõmbas kõhu sisse ja kannatas stoiliselt lööke. Tema usk ei lubanud tal vastupanu osutada, kuna ta mõtles, et ongi süüdi, sest ei täitnud käsku.
Hommikul kella üheksaks oli Talgat saanud kokku 119 lööki. Ta ajukoores olid verevalumid ja ta nina oli purustatud. Ta hakkas teadvust kaotama, mehed viskasid ta vanni ning ta jäeti sinna. Nigmatulin suri samal ajal kiirabi tulekuga, tohtrid helistas kohale korteri peremees Murauskas.
Leedu NSV Ülemkohus määras Abai Borubajevi karistuseks 14 aastat vangistust range režiimiga koloonias, Kõmbõtbajev sai 10 aastat. Veretöö järel ütles Talgati lesk Venera: "Tappa Talgati oli nagu tappa väikest last, kes jäägitult usub."
Kättemaks tabas Borubajevit vanglas, ta leiti surnuna - keegi oli tal kõri läbi lõiganud. Tal ei vedanud, sest temaga ühel ajal koloonias oli seesama hullunud maniakk, kes ennist oli tahtnud tappa näitlejat. Nüüd aga kujunes maniakist kättemaksuingel.
Mida otsime meie mineviku varjudest, kes kunagi enam meie juurde tagasi ei pöördu ühes oma ja meie kadunud noorusega? Aga midagi meist on läinud koos nendega ja vanad filmilindid jäävad sahisema igavesti.

Saturday, June 16, 2012

Suveöö unenägu

Ma tulin hilja, viimne teiste seltsis,
ei jõudnud varem taluvainule
ja nagu suruliblikat, kes eksis
ma neiu aitasin sääl kiigele.

Kui luuraja ma sain seal teiste hulka
ja hoidsin jalgu vees, kus kaanid.
See oli suveõhtu, veeti vägipulka,
ja valge öö, too pilli mängiv jaanik.

Kas jaaniseltskond üldse aru sai,
et siin on proua mets ja mõisa alad,
kui lutsukala katsunuks elektrirai,
nii puutusid ta undruk mind, ja jalad.

Sääl Teistre Kustas käima sai siis pilli
ja pilli kohta ütles ta: "Akordioon."
Sääl aoni tantsiti, kõik varbad villi,
mu jalal hakkas tumenema reetlik soon.