Saturday, March 26, 2011

Mida ütleks Ilves Mubarakile?


Hiljaaegu andis Wikileaks teada, et president Ilves on kritiseerinud Ameerika Ühendriike selle eest, et nood ei ole ühinenud Kyoto protokolliga ja nende tahe saada lahti Guantanamo vangilaagrist oli üliaeglane ja pigem olematu. Kas me sellist presidenti tahtsime?
Tegelikult just sellist presidenti me tahtsimegi. Et väikeriik ennast kuuldavamaks saaks teha, tuleks tal nii mõnigi kord astuda keelatud, tabulisele alale, julgeda ütelda ka midagi päris suure kohta. Kriitikat suure kohta tuleb õigesti doseerida. Viis aastat tagasi sai Ilves presidendiks kultuuriinimeste toel, kas praegu juhtub samamoodi?
Praegu juhtub see ka. See oli 2006. aastal, kui võimalust kirjutada alla „80 kirjale Ilvese toetuseks“ pakuti ka minule. Juba olid allkirja andnud Jaan Kross jt staarid. Mina aga jätsin selle tegemata, kaalutlusel, et seda võidaks tõlgendada Rüütli kui sotsiaalselt mõtleva presidendi vastase sammuna. Kui sarnane võimalus uuesti tuleks, oleksin ka mina käsi, sest ajad on muutunud, olukord on teisenenud. Iga asja jaoks on oma aeg siin maa peal, aeg toetada Rüütlit, aeg Krossi jaoks ja aeg jälgida praeguse presidendi hoogsaid samme.
Teatavasti on Mubarak maailma üks rikkamaid inimesi, aga tal ei ole Ilvesega võrreldavat mõjujõudu rahvusvahelises poliitikas. Mida ütleks põhjamaa poiss nimega Toomas, kui Mubarak pakuks talle mõjujõu eest teatavat osa oma finantsidest? Ta vastaks: „Ma ei taha teilt kübetki rikkust, sest ma ise olen tuhat korda rikkam. Mul on põhjamaa lõõtsuvaid metsi ning üle nende lendlevad kluugutavad metshaned. Mul on niite ja seal õitsevad meelislilled veetlevamalt kui teie rubiinide kuhjad. Mul on põhjamaal põllud ning kui tuul sillerdab raskeid kuldseid päid, on, nagu kohiseks meri. Ning päike on mul – see särab isegi keskööl.“
Mis oli Rüütli tugev külg – ta teadis täpselt, kuidas lihtrahvas elab. Teadis piima- ja bensiiniliitri hinda, maamaksu suurust – isegi maja ehitas ta omale sama suure kui tavaline kodanik kusagilt Lillekülast. See on väga oluline näidata, et me ei ela kusagil Bütsantsis ja juht on tegelikult esimene võrdsete seas. Riigipühade nimetuste mäletamisega olid asjad kehvemad. President võttis paraadil vastu oma armsaid pataljone ja soovis kõigile head võidupüha. Küll püüdsid kaitseväe teised bossid, kes neid lugusid paremini teadsid, teda nõidusunest üles äratada ja selgitada: meil ei ole võidupüha, meil on iseseisvuspäev.
Teame vanadest rüütlilugudest, et on väga ohtlik rüütleid nõidusunest äratada. 13. sajandi kõmri rüütliromaanis „Efrawci poeg Peredur“ seisab: „Kellelgi ei ole õigust ebaviisakalt äratada rüütlit tema mõtisklustest, sest ta võib parajasti mõelda mingist kahjust, mis ta on saanud, või naisest, keda ta üle kõige armastab.“ Rüütli vastus võib olla ka karmim, nagu näiteks selline, mida öelnud Karl Suur oma Ingelheimi-lossi ees haldjakuningas Elegastile: „Sa küsid minult liiga palju; ma ei saa vastata. Muidugi ma pigem võitlen, kui ütlen midagi pärast neid ähvardusi. Ning ma olen liiga vana, et keegi võiks mult küsida seda, millele ma ei soovi vastata. Ei tea, kas see on hea või halb, aga me hakkame praegu võitlema.“
Minu meelest peaksid Eesti presidendid vähem sekkuma päevapoliitikasse ja rohkem kuduma rahvuslikku kindakirja, rääkima rahvusnarratiivi. Teadma lugu, mis on omane ainult sellele rahvakillule siin Läänemere ääres, nagu seda oma rahva – metsamaiade kohta teadis Loojutustaja filmis „Apocalypto“. See, mis juhtus presidendi poja Luukas Kristjaniga, on loo üks osa. Inimene on usaldusväärsem, kui ta on käinud Eesti armees, siis teab ta, mida vabariigi kaitsmine tähendab. Kui telekast näitas, kuidas isa Ilves tuleb pärast noorteaja lõppu oma poega armeesse vaatama, siis äratas see suurt usaldust – nii toimis ka minu isa, ikka sealsamas Tapal, ainult viisteist aastat varem. Meenusid kõik need suurepärased öised rännakud, lõputu kätekõverduste tegemine, nagu sooviks Eesti sõdur olla nagu Antaios, kes maast jõudu saab. Tubli poiss, hr Luukas Kristjan!
Noorhärra Ilvese säutsudest sõjaväest hargneb omaette lugu: „Harjutasime taaskord Läti ründamist. Hakkab juba vaikselt välja tulema.“ „Avastasime, et meie soomukil on paremas küljes suur roosteauk. Maskeerime selle reamees Paukbergi trussikutega. Tundub nagu uus.“ „Lasime eelpoolmainitud külapoe pilbasteks. Situ ube, Kuuno, meiega ei huiata!“
Tõepoolest käib aja teenimise juurde mingi lõõpimine, sõjavägi ei ole Wolmari aadlipreilide pansionaat. Lakkamatu huumor hoiab vaimu üleval, sellest saavad aru nii Eesti sõjaväe Vene kui Läti kolleegid. Kui nende tvitterduste peale Läti armee ülemjuhatajal korraks südame alt külmaks tõmbub ja Vene luure katsub välja uurida, millise soomuki milline külg on paigatud reamees Paukbergi trussikutega, selgub, et Läti ründamist ikkagi alles harjutatakse ja auku soomustehnikas ei ole võimalik kindlaks teha, sest see „tundub nagu uus“.
Kahtlemata mulle need sõjaväelood meeldivad. Meie uus vahva sõdur Švejk on sündinud. Ja ikkagi püsib mul silme ees isa Ilves, kes ootas kannatlikult teiste isade järel, millal ta saab pojukest näha. Nagu minu omagi omal ajal.
Ja kes see president siis muud on kui kogu eesti rahva isa.

Monday, March 14, 2011

Alik Deduškin mõtleb, kuis keldrist pääseda

"Niisiis, alustame ringi koosolekut," kuulutasin valjusti. "Näete, igaühel on tema tööpaik - täpselt viis kasti."
Mironova tõstis käe ja ütles:
"Aga meid on ju ometi kuus!"
"Mina ei istu. Mina kõnnin."
Olin lugenud, et kuulsatel detektiividel oli mitmesuguseid harjumusi, mis aitasid neil mõtelda ja kuritegusid analüüsida. Näiteks üks tõmbas tingimata piipu. See aitas teda. Aga mina pidin tingimata edasi-tagasi kõndima. Ja ehkki öeldakse, et tõde pole jalgades, pidin mina tõeni jõudma just nimelt jalgade kaudu.
Pannud käed seljale, hakkasin keldris ringi kõndima, kusjuures teised istusid kastidele.
Gleb tõmbus kühmu, otsekui oleks ta ikka veel oma keskmise rea viimases pingis ja kartis, et teda võidakse kohe tahvli ette kutsuda. Mironova avas kohe vihiku ja hakkas kirjutama. Olin kindel, et ta koostab järjekordset kirjanduslikku pilti. Prints liigutas huuli, ta pikad käed liikusid nagu takti lüües sõnadele, mida polnud kuulda, mis jäid kuhugi tema sisemusse ja koondusid seal riimitud salmideks.
Kadunuke oli juba koolnusarnane. Astusin tema juurde.
"Kõik on läbi..." sosistas ta.
"Siis su unistus täitub!"
"Missugune?"
"Sa ju tahtsid juba ammu surra!"
"Kui saaks veel veidi elada," soovis ta.
"Hakkan olukorrast väljapääsu otsima. Aga sina võta end kätte! Juhi mõtted kõrvale! Luuleta üks luuletus oma D. Ä-le!"
"Tema seda ei loe!"
"Miks mitte? Võib-olla avastatakse kunagi meie luukered ja sinu oma kõrval vedeleb su luuletus. Ta loeb seda ja ohkab salaja..."
"Ta ei ohka..."
"Miks?"
"Sellepärast, et teda pole..."
"Kuidas pole?"
"Lihtsalt... Teda ei ole olemas. Ma ei või sulle oma elu viimastel tundidel valetada."
"Aga teine? A. Ü... Kas teda ka ei ole?"
"Ei ole."
"Aga B.Ö?"
"Ka teda."
"Sa võtsid siis esimesed ettejuhtuvad tähed?..."
"Miks esimesed ettejuhtuvad? Mul on oma poeetiline süsteem! Oma meetod!"
"Missugune meetod? Räägi! Avalda saladus! Meil pole ju enam palju jäänud..."
"Sellepärast ma räägingi. Jah, mul oli oma põhimõte! Võtsin tähestiku esimese ja viimase tähe, siis algusest teise ja lõpust eelviimase, siis kolmanda... Nii tuligi välja: A.Ü, B.Ö, D.Ä. Saad aru?"
"Oled tähestiku kenasti selgeks õppinud! Ja armastust, tähendab, polnud ollagi?"
"Ei, miks nii? Ma armusin, tahtsin surra, siis jahtusin, pöördusin ellu tagasi ja armusin uuesti!"

Tuesday, March 8, 2011

Õudsed nõiad


Uusajal muutus häälekeskne kultuuriruum tasapisi kirjakeskseks. Seda tõestab kasvõi kuulsa nõia Luuka Tõnu nõidumise protsess.
1687. a. 2. augustil süüdistab Kajavere valitseja Hans Nieman talupoega Luka Tenno’t nõidumises ja kuradiga ühenduses olemises. Keegi tunnistajaist ütleb ka, et kaebealune ütelnud ise, et tema on kuradiga ühenduses ja viimane tulnud temale vastu verise kirvega, siis heinakoormat vedava hiirena ja viimaks kuue peaga vanamehena, kellel olnud käes must ja valge raamat. Tema kirjutanud oma nime valgesse raamatusse.
Uusajal läksid popiks raamatud. Tõelisi asju on suurmehed ütelnud ainult raamatutest.
Galilei: „Looduse raamat on kirjutatud matemaatika keeles.“
Descartes: „Ma tahan lugeda maailma suurt raamatut.“
Milton: „Kes põletab raamatu, hävitab Mõistuse enese.“
Hume: „Ja see looduse suur raamat sisaldab endas isegi enamat ja tähtsamat saladust kui mis tahes jutt või arukas arutlus.“
Jaspers: „Maailm — see on Teise poolt meile ette antud käsikiri, mida üldiselt lugeda ei osata ja mida dešifreerib vaid eksistents ise.“

Monday, March 7, 2011

Gustav Naani kümme käsku

1) pole olemas halbu stsenaariumeid, on vaid halb mõtlemine;
2) vead on eksperimendid, mille teist poolt alustatakse siis, kui esimene pool on hangunud;
3) mitte miski ei tee sada protsenti tööd;
4) viga tõstab entroopia astet universumis, mis võrdsustab vea tegija teda ümbritseva ülejäänud segadusega, seega ei ole viga iseenesest halb;
5) esimese hooga käib inimene välja hetkelise emotsiooni, misjärel järgneb relaksatsiooniaeg, süsteemne mõtlemine aga kulgeb diskreetselt, s.o vajaduse korral haakutakse ka nendesamade katkendlike emotsioonidega;
6) ebameeldiva ja veel ebameeldivama stsenaariumi vaheline valik on ületatav, kui need kombineeritakse, tulemuseks uus kvaliteet;
7) tasuta lõunasööke ei ole, kusagil maksab keegi kõige eest;
8) iga süsteem on selline, nagu sa oled sinna pannud sisendpunktid;
9) viga tekib protsessi enda tulemusena;
10) inimsuhted on süsteemid, mis purunevad, kui neid ei hoita käigus.

Tuesday, March 1, 2011

Armas aeg


Pildil: toa uus kujundus.
Eilne päev kujunes meeleolukaks.
Hommikul tegin edasi doktoritöö Heruczina osa (juhtum 1758 Crisio magistraadis Ungaris).
Taipasin, et mu ID-kaardil on kadunud pinn- ja pukk koodid, nõnda tuli mul minna läbi talvise valge avaruse Mäekalda tänavale neid otsima. Vilmsi ja Katusepapi uulitsatel meenusid iidsed romantilised sündmused, mis neis paigus on juhtunud. Üle hulga aja oli tore tunne. Enam-vähem sinnakanti jäi ka raamatukogu, seal andsin ära Tzvetan Todorovi "Poetique de la prose", mida läks mul tarvis publikatsiooni kirjutamiseks.
Kui tööle jõudsin, veendusin, et minu kaardi koodid töötasid ja andsin elektrooniliselt oma hääle neil valimistel. Valitud kandidaadil ei hakka ma pikemalt peatuma, ütlen vaid, et tegu oli sama kandidaadiga, kelle poolt enamus lasnamäelasi pidevalt suurel hulgal hääletab. Olen elu jooksul Lasnamäega väga harjunud, kuid minu unistuseks on elada Rapla rajoonis Öökulli külas, mis on armsad lapsepõlvepaigad. Paraku saab aeg kogu aja otsa ja ma ei saa kolimisele mõteldagi. Ka praeguse kirjatöö kirjutamine võtab asjatult aega, mida ma võiksin hoopis kulutada hoopis töö rügamiseks.
Kui buss nr 54 Akadeemilisse raamatukokku sõitsin, avasin Facebooki ja nägin, et seal käis vaidlus Ernesto "Che" Guevara üle, Erkki Bahovski ja Lauri Vahtre ühelt ja Annes Ihoma teiselt poolelt. Ütlesin ka oma sõna sekka.
Õhtu enam nii meeldiv ei olnud. Pangakaart oli miinuses ja tõlkimistöö juurde ma ei jõudnudki, sest masendas Google´i Chrome´i rookimine kompuutris. Kell 21.08 kukkusin sügavasse unne ja magasin kümme tundi järjest.