Saturday, December 31, 2011

Vead, vead, vead...

Stephani Pariisist teine hukkamõistmine 6. märtsil 1270. Stephani vead seekord:

Quintus, et maailm on igavene;
Sextus, et esimest inimest ei olnudki;
Septimus, et hing on inimese vorm, mida inimene on rikkunud oma sureliku kehaga;
Octavus, et pärast surma lahutatud hing ei kannata tegelikku puhastustuld;
Nonus, et vabal tahtel on teistest sõltuv jõud ega ole see iseseisev;
Decimus, et Jumal ei tunne lihtsat vaid ainult liitset;
Undecimus, et Jumal tunneb ainult ennast;
Tredecimus, et Jumal ei annaks surematutele ja puhastele surelikke ja ebapuhtaid vorme;

Stephani Pariisist esimene hukkamõistmine aastal 1226. Stephani vead sel korral:

2) Jumal ei suuda luua endasarnast, vaid loob sellise, mis temast sõltub, nii et Jumala looming ei ole signum perfectionis;
3) et Jumal suhtleb looduga harva, kui ta need juba loonud on;
4) et Jumal ei anna igavestele inimkeha;
5) et Jumal oma esimese tahte läbi ei suuda luua endaga võrdset ega tugevdada oma võimet;
6) et ühe loomeaktiga ei saa luua paljusid hingi
7) et Jumal loob vaid sel kombel, nagu ta sel hetkel loob;
8) et Jumal on lõputu kestvusega võime, kuid mitte aktsioonis; et Jumal ei suudaks mitmeid maailmu luua;
9) et Jumal ei suuda luua algmateeriat ega taeva-aluseid ilmu;
10) tahtega ei ole võimalik uut luua vana läbi muutmata;
11) et esimese põhjusega (prima causa) ei saa määrata järgnevust tulevikus, esiteks, kuna järgnevus pole üksikasi; teiseks, kuna tuleviku järgnevus on particularia (ainulaadselt seisev asi), kuna Jumal ei suuda ära tunda ainulaadselt seisvaid asju. Kui meelt ei ole, siis ei ole võimalik ära tunda vahet Sokratese & Platoni vahel, põhjuse ja põhjustatu vahel; jumalik eelteadvustus on teadvustatute olemasolu esmane tingimus, jumalik tarkus on tarkusealuste eeltingimus;
12) et esmane mateeria ei ole suutlik ilma keskmisi ja teisi taevaaluseid asju jagamata, sest midagi ei transmuteeru ilma transmuteeruja ja transmuteeruvateta;
13) et üks vahendaja ei ole võimeline mitmuslikeks efektideks;
14) et esimene printsiip ei ole põhjuseks igavestele ja analoogilistele asjadele
15) et esimene põhjus ei suudaks midagi tunnetavat luua ex agente, ega ka ex agente ei ole ka tunnetatavaid asju ilma mateeriata;
16) et algpõhjused võivad kõrvale kalduda oma järjekorras, saaks kord olema selline, et vanemad lubataks ettepoole, et teisesed põhjused on eraldi esmasest;
17) et midagi uut ei ole võimalik luua ilma vana osavõtuta;
18) et jumal ei saaks taevasfääre liigutada ühtlaselt;
19) et Jumal ei saaks tegutseda irregulaarselt, jagades oma tähelepanu kord siia kord sinna;
20) et Jumal on igavene tegudes, kuid mitte vahendajas;
21) kõik see, mida Jumal ise korda saadab, pole kunagi igavene;
22) et Jumal tahaks luua midagi, mida tas endas juba on;

Monday, December 26, 2011

Asjad jaotuvat nelja liiki

23. jaanuaril 1225 mõistis Rooma Püha Isa hukka ühe "kahjuliku" raamatu, Johannes Scotus Eriugena Periphyseoni, mis omal keerulisel kombel arendas edasi panteismiõpetust, olles seks hetkeks, tõsi küll juba neli sajandit vana:
"Olgu nüüd Püha Isa tahte järele väljendatud, et üks raamat, äraandlikult tituleeritud, on läitnud paljusid äraspidiseid ketsereid nende ussitanud kindlameelsuses. Nüüd on pühadele isadele, Sens´i peapiiskopile, tema usaldusalustele (sufragaanidele) ja teistele vendadele kontsiilist tõe ja õigusega edasi antud, et meie ei salli selle raamatu sisu õpetamist ei üheski kloostris ega muus paigas, mitte üheski hoovis ega katuse all, kus õpetatud mehed uustulnukate tugevust proovivad ega talu meie ka seda, et üliõpilased seda kirjatööd avavad. Hingehooldaja põlgusega peame tagasi lükkama sellesinatse raamatu, mis ajab segamini teie päid. Oleme selle teose mis tahes osades ärevuses ise läbi lugenud ja saadame teile soovi põletada see kindlameelselt, avalikult, viivitamata ja seda avamata."
Keeruline on selgitada 9. sajandil elanud Eriugena õpetust. Eks tema järgi jaotuvad asjad siinilmas nelja liiki: asi, mis loob ega ole ise loodud (Jumal), loodus, mis loodud ja loob ise (esmased põhjused ja Logos), asjad, mis ei ole loodud, aga loovad (põhjused ajas) ning asi, mis ei ole loodud ega loo ise ka iial (see on mitteolemine ehk Jumal kui lõplik lõpp; lad.k. mergens orta suprema). Kõiki asju paneb liikuma vahendav mateeria ehk materia informa, ta voolab välja eimiskist, saades miskiks emanatsiooni käigus. Jumal opereerib igavesuse atribuutidega, mis tähendab, et ta ka ise ei tea, et ta loob maailma, ta on üle igavese ruumi ja selle suhtes transtsedentne. See, mis maailmas on ja mis ei ole, on igaveses seoses, nagu ka asjad, mis on juba sündinud ja noodki, mis on igavesed. Mis kord on sündinud, see ka ei ole igavene.

Wednesday, December 7, 2011

Isamaa on hädaohus!

Ja mina olen midagi ette võtnud konkreetselt isamaise meediapildi kaitseks. Mul on kurb meel ja nukker tuju, kui asjad Eestimaa radadel veerevad halvasti. Minu lapsepõlve rajad on siin, endiselt laulavad ammuste aegade pääsukesed ja õitsevad pääsusilmad neis tihnikutes, kus ma rändasin. Suured olid mu unistused, minu käed lapsetaskutes sügelesid tegude järele ja nii saigi minust tegude inimene - mitte targutaja. NB! Konkreetsete tegude inimene! Tean, et looklev rada kulgeb ikka sinna, kust me kõik oleme tulnud, neist teetähistest saab ikka jõudu meie armastust janunev süda. Ilus, ilus, ilus on maa, mida armastan - ja kui Hando Runnelit edasi tsiteerida, siis:
Me liigume loogeldes loojangu poole,
me mõõdame päevaga määratu tee,
me liigume loogeldes loojangu poole,
me süda on rahul, meid rõõmustab see!

Wednesday, November 30, 2011

Koer Grimpeni mädasoos


Sherlock: "Barrymore, kuhu te kadusite?"
Barrymore: "Ma olen Grimpeni postkontoris, söör. Saadan teile telegrammi praegu. Koer on ka siin, kas soovite suhelda?"
Sherlock: "Ah ikka Grimpenis? Kas Baskerville´ide koer?"
Koer: "Uuuu! Uhh-uuu!"
Sherlock: "Kas te ka teadsite, mis te tegite, Barrymore? Te lõhkusite meie uurimise senise versiooni, sest oletasime, et koer on soos koos Seldoni, sunnitöölisega, kellel on soe kasukas."
Koer: "Uuuuu! Kuradi... uuuu!"
Sherlock: "Kas midagi muud öelda ei oskagi?"
Koer ja Barrymore: "EU oska-uuu..."

Tuesday, November 22, 2011

Toots, Teele, Tõnisson ja Tali

"Juubalil ja Abiseomil olid kolm last," luges Tõnisson klassitoas.
"Need olid Abimelek, Melkiseok ja Naabar. Ja Naabarist sündis Jaabal
ning Jaabali eluaastaid oli kolmsada ja nelikümmend kaheksa.
Jaabalist sündis Sabuream, Sabureamist sündis Gaagar, Gaagarist
sündis Madulaf, Madulafist sündis Juilhaigar,Juilhaigarist sündis
Maalpede ja Maalpede eluaastaid oli kakssada ja kaheksakümmend ja
kaheksa," luges Tõnisson taas pühast raamatust tervele klassitoale
ette.
"Ja Maalpede sai ühte Baaramiga ja Baaram sai käima peale ja neist
sündisid Namnam, Metuusalek ja Mapats. Ja Mapats läks Nutumüüri
juure ja palvetas seal kõikvõimsa Yähoo poole ning Yähoo läks
kõrbesse ja sai seal nägijaks. Siis ründasid neid metsikud rumakii
hõimud ja Metuusalek ütles: "Veel täna saate te minuga põrgus
põlema!" Siis aga võttis Metuusalek oma naise Mirjami ja nad läksid
ära Egiptuse vangipõlve, kus vabalt jooksid rohutirtsud, kaamelipiim
ja mesi. Siis sündis Mirjamist Eenok ja Eenokist sündis Jäänuk ja
Jäänukist sündis..."
"Istu, Tõnisson," ütles Julk-Jüri. "Puhas kaks seekord. Ole teinekord
hoolsam."
Samal ajal küünitas Toots Petersoni poole, et salamahti näidata ühte
kärvanud kõutsi. "Näe, Peterson!" Sellega äratas ta kohe köstri
tähelepanu.
"Toots, kuripatt!" kõlas köstri-härra hääl. "Mis sa seal niheled,
nagu oleks sul paise kannika peal. Istu vagusi. Ja sina, Teele ka! Mis
sul põues on?"
"Ei midagi!"
"Kui inimesel midagi põues ei ole, siis on tal põu tühi. Sinul on ta
punnis. Mis see "ei midagi" on?"
"See on selline eimidagi, et ma ei või öelda ei midagi."
Köster tegi ümber gloobuse tiiru. Tõnissoni loetud õppetüki
temaatika ei olnud ammendunud. Köster esitles nüüd piiblinimede
koondregistrit, millest vasakult paremale ja vastupidi, ülalt alla
diagonaalis ja vastupidi sai lugeda uusi piiblinimesid:

N U U B A L
H A L R O T
H A L K A S
J A A B A L
H I I R E D
S U B A R U
Y A H O O D

"Loe, Tõnisson," käskis köster.
Aeglaselt ajas paks poiss ennast pingis püsti. Veel läikis ta lõug
rasvast: kodus olid olnud jälle söögiks seapraad hapukapsastega.
"Hall rott," veeris Tõnisson. "Hall kass..." ütles ta uuesti.
"Näe, Tali," sosistas Toots. "Vaata, mis mul seal põues on. Aiai!" Ta
oli toppinud endale paar põrsast põue. Petersonil oli kaasas merisiga,
Vipperil oinas ja Tali oli kodu aianurgast leidnud ühe sitika, mida
Saare majapidamine rohkesti sisaldas.
Kõik poisid tegelesid oma loomadega, ainult Tõnisson pidi salmisid
lugema, sest Tõnisson ei olnud muud kui suur süüdlane.
Luts aga vaatas üle kihelkonnakooli klassitoa, lillelise pilvena
vallandusid tema ajusagaraist lapsepõlvemälestused.

Saturday, November 12, 2011

Karjaküla


Merimõisa on väike koht Lohusuu ranna ja Karjaküla mõisa vahel. Kõndisin paar nädalat tagasi Meremõisast Karjaküla poole ja tegin selle pildi. See on kunagine tee Tammeaukudeni ja Tammeaugu taluni, kus 1623. aastal lõõmasid nõialõkked. Mõisavirtin Mallelt varastati tema beebi ja see laps oli kaks tundi kadunud. Kuigi Mall leidis oma jõmpsika üles, süüdistas ta selles autus teos tüdruk Maretit ja kedagi talupoega Tammeke Wolki, kellel olevat ühendus kurjade jõududega. Wolk ja Maret (tekstis Marret) olevat tahtnud tema ainsa silmatera Kuradile ohverdada. Sõber oletas, et kõik see leidnud aset suure kivi lähedal, mis Lohusuu rannal paikneb, kuna seal asuvad vanad puud. Oleksin ma teadnud neid puid kohe vaadata - ilmselt need puud siiski ei ole, kuna 1623. aasta puit on juba ammu varisenud.
Veel süüdistas Mall Maretit, et too on juba kolmel pühapäeval järjest jumalateenistusel armulaualeiva suhu võtnud, seda suus kandnud ja siis kuhugi haavapuu (tõenäoliselt hiiepuu) alla sülitanud. Maarjapäeval (25. märtsil), kolmandal sülitamise päeval ilmus oblaadi peale vaht. Ka ilmus välja üks mustas riides mees, kellega Maret kõnelda ei tohtinud – pidi vaid mehele kuulekalt alluma. Nad tantsisid "Kommer, du gehst das vor" seal härjasilmade vahel. Ja härg vaatas neid tõsise näoga.
Palju aastaid on möödunud sellest päevast. Need sugupõlved, kes seal elasid, on kadunud kõrvalharusid jätmata ning sealsetes soodes leidunud raud on taotud atradeks. Meil on aga ikka veel imeline heldimus libistada käega üle pehme rohelise sooja rohu neil aasadel, sellel teel. Karjakülas on ammu sotsiaalabi keskus ja palaval tööpäeval istuvad keskväljakul lihtsalt vene rahvusest inimesed, kes saavad abirahasid. Nad ei häbene esmaspäeva hommikut ja kella 12-t, kukuvad pinkidelt, lastes omale suva järgi veereda liitriseid ja kaheliitriseid Tauruse plastpudeleid.
Veereb mõni niisuke pingi alla, siis tõstavad teised ta kohe taas üles, ise pudelitega kolistades. Ons selline seltskond siis meie Eesti Vabariigi tulevikulootus?
Aga mida on neil meestel siis teha? Keila asub kaugel ja pole ka kindel, kas Keilast tööd saab. Takso-auto (ehk minibussi) pilet Keilasse maksab siit üksnes 70 eurosenti. Bussijuht ütleb, et paljudele on see siiski kallis, nad ei saa seda endile lubada.
Päike on leemendanud tublisti ja kasukas seljas aurab. Ei, mina ei ole libahunt, olen rändur, üksik vaene teekäija. Astun poodi, et osta tubakat ja viina. Ebanormaalselt soe sügis kõrvetab nüüd veel rohkem. Vaatan kvadraatset mõisa-aset, kus nüüd on bussipeatus. Mõisa kõrvalhooned on varemetes, ent turritavad siiski nõgestest välja. Kuskil vedeleb roostes ja ära ruunatud lapsevanker. Milline järeltulev põlv küll sellest lapsevankrist on tõusnud?
Aga juba tulebki Keila kirik, kust Maret nelja sajandi eest õnnetult välja astus, mäludes leiba oma suus. Üks nüanss - kui sul on leib suus, siis sa Kuradiga mitte kõnelda ei saa.

Wednesday, November 2, 2011

Lennart Meri and Pytheas of Massalia


The theory of Saaremaa´s sacredness is still interesting, but mostly unverified today. This hypothesis was firstly presented by Lennart Meri, the later president of Estonia, in his book Hõbevalge (´Silvery-White´, 1976 and 1981, Tallinn). Saaremaa has been separated a little from rest of the Estonia for the centuries due to medieval notorious pirates lived there. Meri´s hypothesis is connected with remarkable historic event, the falling and impact of the Kaali meteorite (7th century BC). The radiocarbon dating of the impact site in Kaali, Southern Saaremaa determines the age of this disastrous event 698±200 BC. L. Meri accentuated that various results of the impact could have seen in the area of 1,5 million square kilometres, which presumably covered the whole Central Europe from contemporary Gorky to Bruxelles and Vienna. It thus followed that for the inhabitants of the Southern Sweden, the sun rose from North-East and seemed to set on the same place, which was against the logic of the people of those days.
Meri drew a parallel with a Greek explorer Pytheas of Massalia´s lost work „On the Ocean“ which, quoting a statement of Geminus of Rhodes, saying: „...the Barbarians showed us the place where the sun goes to rest“ (ca 325 BC). The indication of the sun´s resting place of Pytheas´ voyages sounds baiting, but both Lennart Meri´s and Karl Kello´s researches contain the same mistake – the iron mine, towards which the Romans were very enthusiastic and hunger of, was not came from Saaremaa. Most likely, it was Belerion or Priteni (contemporary North Downs – London, Reading and Brighton), and a distance, indicated by Pytheas to be a way to mysterious Thule, fitted with the route to Iceland. So the honour to be the Thuleans should be assigned to the Icelanders, not the Estonians. It was not evident that Pytheas ever visited Saaremaa, but indications of the space disaster in Estonian folklore heritage are nevertheless pretty clear.
We could find pause-making statements from The Chronicle of Henry of Livonia about ancient Estonian god Tharapita (whose name later identified as „Thor, help!“) that flew from holy Ebavere hill to Saaremaa. According to Lennart Meri, the imaginations of burning, meteorite-hit Saaremaa have pressed into the patterns of Estonian folk songs („burning Saaremaa“), Finnish runos (Saaremaa, the island of the blacksmiths and the island of Ahti) and Poetic Edda (Fenrir-myth). Karl Kello makes his consequences from Meri´s theory and goes farer. His point of view is described as emphasizing Saaremaa as the completely tabooish place of the European semiosphere. He memorizes that the second name of Kaali lake is Alue lake and ´Alue´ meant ´holy´ in some kind of proto-substrate of the Finnic-Baltic languages. Kaali crater looks like a mouth of hell and a bed of the sun at the same time. It is clan of Kalevs („the strong ones“) that has put to guard this place and according to some folktales Kalevipoeg has obliged to bear the sun on his head. He is a overloaded giant with blissful descent, whose feet could not sustain this burden. This is the reason he became an archetype of the man, whose feet constantly happened to be in the trouble. There were several historical and mythical figures, corresponding to the story of injured knees or foot joints: Finnish saint Henrik, Saint Olaf of Ringerike, Kalevipoeg, and Great Tõll, a local hero from Saaremaa. And last, but not least, Vesse (Wescelinus), Oeselian war leader in 1344, who hanged on the catapult by his foot.
According to Kello´s historical theory, there was only one defence against the strangers´ will to break hero´s knees or feet: to glance his buttock from backwards. This prevention-magic pose was common for the cultural space of the medieval Europe and was also a pose of fearless and unresponsible fool, being capable to challenge the mighties of this world and even put to doubt the existence of God. For Karl Kello, hypothetical peerage of Oeselia, called the Sun people or the hell people, had made the island „forbidden“, as the Incas hold their position in Peru or the Rangatira engages it in the Maori culture. As explaining Henry´s sentence „The venerable bishop of Riga... catechized the first of elders´ sons“, Kello hints that there was legitimate heir of the Sun people, which was simply immersed as „the Pharaoh“ and with whom no one wanted to negotiate. He might be a little boy as well. But the first of the heirs Albert wanted to baptize „devotedly“. The story remembers fate of two Inca brothers, illegitimate Atahualpa and legitmate Huáscar, whom the first was chosen by Spaniards as a negotiation partner and the second was helped by them to die.
There are several unverified elements in Kello´s theory. At first, „The Chronicle“ was not a collection of the religious enigmas, it was simply a lecture, as it read by the Order´s certain knight or its priest during the Swordbrother´s lunch times. It contained no deeper allusions, all the possibilities for them were exhausted by quoting lines of the Scripture, that was intelligible for the warriors. The Pharaoh meant the Pharaoh of Egypt. On the other hand, it was true that Oeselians had several aristocratic traditions at this time, having been carefully hidden from the circle of external nations around the Baltic Sea.
Picture: hs.fi

Sunday, October 23, 2011

At old Jõmm´s grave


Joosep Toots was very fond of flying ghosts in the churchyard. „Say this magic spell on New Year´s Eve, in the corner of sauna,“ he explained. „Then someone hoofy will come. Our hind saw him once and described the situation: at first he stood still in the corner, doing hen´s voice — tot-tot-tot. The hind asked: how did you get here, hen? But this certain „he“ came out from his corner and terrified him. Then our hind left this place immediately and the ghost accompanied him from the door, goggling him with his burning eyes. Only a silver bullet can take him down, yeah. But at second time I myself was passing the old chapel in the churchyard. Well, I was passing the chapel and thinking about, may I receive the treasure of old Jõmm, the nobleman buried behind the corner of chapel. After digging the treasure I would buy to my mates the whitebread as much as they could eat, thought I. So, I was nearing to the chapel and listening – all quiet. Then I started to measure the building, a side was eight feet long: the first, second, third foot and there was the right place. Very well, thinking only, here I must read my spell to get the treasure. Without spell, the treasure would fall back to the underworld and take yourself along if you could not timely release its handle. But alas, there was light required, I was lighting a match but seeing a huge bone on the ground. What a carrion here, thought, it will be good if it don´t suppurate the bloody spume, rotate on my hands and cry: „Clogbone! Clogbone!“ No, I was able to use it as a jimmy and prize the wall. As working there, I was unexpectedly listening as someone scratching himself against the corner. How are you, I was asking, are you kind of scabby? And then they all came, all sorts of ghosts, buried, burned and so on and the voice ´viu and vops´ was coming with them, a sort of. I was hitting them with my breadbag and several bugaboos were getting lost so. There was one special vops, grabbing with tooth at my breadbag, this one I was also scaring away at the moment, as hitting him with my globe.“ (Oskar Luts, „Kevade“, 1913).

Tuesday, October 18, 2011

Sõbra Buracinshky mälestuseks

"Miks sa vaatad kogu aeg möödanikku?" küsis ema mult eile. "Kas hakkad eluga lõpparvet tegema?"
Oh ei, ei hakka. Kaugeltki mitte. Olen praegu lihtsalt Mustika baaris Müürivahe tänavas, kus me sõbra Boris Buracinshkyga tihti istusime, et kõnelda oma esivanematest, armastustest ja muust tühjast tähjast.
Boris töötas raamatukogus. Ta kabinet asus raamatukogu paremas tiivas. Tihti kohtusimegi temaga just koridoris, kus ta jalutas raamatukogu paremast tiivast vasakusse tiiba.
Kohtumised olid andekad, mis siin enam öelda. Mis siin üldse rääkida, nagu üteldakse tuntud Eesti telelavastuses "Kolm rubiini". Kui ma ise tahtsin temast kirjutada, siis nüüd ju kirjutangi.
Kord kõnelesime ühest daamist, kes luuletab. Luuletab siiani, Borissi aga enam ei ole... "Tal hakkab juba luule paremini minema," ütles Boris esimesl korral, kui kuulsime tema esinemist Rahvusraamatukogus. Teine kord jälle: ta on ilusamaks läinud.
Päike paistab hetkel otse silma ja ma näen ennast peeglist. Näen, et suunurgad on ülespidi. Kord läksime Borisiga tülli. Sellest ma ei pajata.

Thursday, October 6, 2011

Surma rist

Kõigil pole kahju, kõik ei austa surma. Mõni inimene Facebookis arvab, et Steve Jobsi ei olnudki vaja, ta ainult segas (Apple´i toodete mitteühilduvuse pärast, väidetavalt). Masside praegu välja näidatud kiindumus tema vastu olnud kentsakas. Mida nad temast jumaldavad, kui ta ainult segas?
Vastikud inimesed on vastikud sellepärast, et kord on nende vastu oldud vastikud. Pistetakse oma nina igale poole, kõigega on neil asja. Ja nad ei küsi endalt kunagi, kes neilt küsis. Vanameister on kirjutanud: kadakat ja kasepuitu võib poleerida ja lakkuda niipalju kui tahes, aga keegi ei tule ütlema, et need on tamm ja kastanja. Narrisid ei külvata ega lõigata, nad kasvavad ise.

Saturday, October 1, 2011

Ootamatu lõpuga lugu


Julius Oro "Muna" on üks kõige ootamatu lõpuga lugusid maailmas. Puänt on täiuslik. Keegi ei oleks osanud aimata, et Aino võtab terad ja ootab tibukest. Enne oli jutt ikka muna söömisest. Kana munes uue muna, aga ta tahab sellest järelkasvu. Ta ei tule vastu gurmaanidele.
Kirjaniku ja kooliõpetaja Julius Oro (1901 - 1941) mõrvasid bolševikud 25. augustil 1941 Paldiskis. Kurjad keeled jutustavad, et venelased võtsid suure raudteevaguni, ajasid inimesed selle sisse ja lükkasid Pakri poolsaarelt merre. Nii hukkunud ka kirjanik Oro (Oengo), kelle juttu "Muna" kord isa mulle ja mu õele luges, meid põlvile (kumbagile põlvele) võttes. Niisugust hukkumise viisi ei tasuks ka päriselt uskuda, sest siis oleks roostetanud vaguni jäänused veel merepõhjas alles. Aga kuidagi ta kadus ning tema kadumises on süüdi sõda, Stalini režiim, kommunism üldisemalt. Ta jõudis enne ära viimist veel kooli võtmed koolipreilnale visata.

Friday, September 23, 2011

Novak - Otis, malepartii laeval Goliath


Film: "Navigaator Pirx" (Test pilota Pirksa; 1979).
Pooleli malepartii Tom Novaki ja Jan Otise vahel kosmoselaeval Goliath. Valge käigul. Revanši ei tulnud, sest laev sõitis läbi Cassini lõhe. Seis on seda huvitavam, et mängitud robotite vahel, kes maksid rohkem kui pommituslennukid. Tom Novak oli neuroloog ja küberneetik, Jan Otis oli elektroonik.

Wednesday, September 21, 2011

Majapidaja tütreke. Ludwig Uhland

Kord läksid kolm burši jäält üle Reini
üht virtinat tülitasid seal veidi:

"Hea emand, kas on sul ehk veini ja taari,
kas tütar sul, kaunis, ei läinud veel paari?"

"Mu veininõul ikka on tuli all,
kuid tütar mul kirstus on, sügaval."

Neid ilus ju tõesti ei vastu neil tulnd,
jah, surilinal magab ta igavest und,

tagakambrisse koolnud, seal sügaval.
Burš kergitas katet sel palakal.

"Jah, kena," ta sõnas. "Ma võtnuks su hurmad,
kui nõnda õnnetult sa poleks surnud."

Käis teinegi burš seal, kus kirstuots
ja temagi ütles: "Mis tore tots!

Kui poleks sind nõnda siin viimasel nõlval,
nii palju siis aastaid ma oleks su kõrval."

Kui kolmas burš tuli, siis eemaldus muid,
ta suudles seal huuli nii kahvatuid:

"Sind armastan homme ja päevades kõigis,
sind armastan Jumala jäädavas riigis."

Wednesday, September 7, 2011

Ühes Keskerakonnaga edasi!

Keskerakonna vastane kampaania viimasel ajal ajakirjanduses on alusetu.
Täna on kolmapäev, 7. september. Kuid terve pühapäeva, 4. septembri veetsin ma Pirital, inimestega vesteldes, kui Keskerakonna esindaja. Käisin mitmetel kohalikel ehitusobjektidel, vaatlesin taristute arenemist, rääkisin tööliste ja ettevõtjatega. Panin ka ise käe kellu külge. Inimeste mure- ja valupunkte oli põnev kuulata, kuid samas ka liiga õpetlik. Iidne reegel ütleb juba psühholoogias: räägi inimestega ja sa avastad nii ka küllaldaselt väärtuseid iseendas.
Julgen kinnitada, et Pirita areneb. Linnaosa juhid eesotsas minu erakonnakaaslase Tiit Terikuga hoiavad ära vaid roheliste alade ehk linna kopsude hävitamist. Eramajad on seal juba viiekümnendatest ja varasematest aegadest saadik. Isegi silikaltsiidi leiutaja Johannes Hint sai oma elamise sealkandis. Omal ajal, need olid kauged, järjest vähem teada olevad ajad. Järjest rohkem on siginenud ka mitmekorruselisi ühismaju. Kuid hiigelpilvelõhkujate ehitamine Leroux ausamba ja TOPi vahele on põhjendamatu. Kohalikud elanikud kinnitasid mulle, et arendajad pakkusid mingil hetkel selle plaani välja, kuid taas kriipsutati see maha: seda kasesalu sealt maha ei võeta. Pigem lahkub Terik, kui et võetakse maha praegune nõnda looduslikult mesilastaru sarnane hotell. Austa neid, kes on su ümber ja nemad austavad sind.
Rahva hulgast võrsunud juhid ei luba linnasiluetti rikkuda. On suur asi, kui väikesest külast võrsub inimene, kes kaitseb seda kohta maailma tõmbetuulte eest. Elus puutuvad kõik kokku millegi apokalüptilisega, kuid oma kodu tunne saadab sind alati.On seltskondi, keda rahva mõte ei jata ükskõikseks.

Monday, September 5, 2011

Iseäralise grupe üleskutse

Tartu ühe vabriku naistööliste sotsiaaldemokraatlise töölispartei grupi huvitav üleskutse 2. märtsist 1905:
"Sõbrannad! Astume ühiselt meie nõudmise eest välja - jäegu töö seisma, nähku toored paksu kõhtudega saksikud, et meie nende orjad ei ole. Näitame nendele, et ka meie inimesed oleme, kelledel niisamasugused tunded, soovid, püüded ja ihad on kui kõigil teistelgi. Meie ei lase oma pühamate tundmuste üle naerda. Meie ei lase oma inimlikka tundmisi jalgade alla tallata. Küllalt oleme me kannatanud, küllalt on meie verd ja elujõudu imetud, küllalt on meie naisterahvalikku puhtust toorete kirgede kustutamiseks jalge alla sõkutud - küllalt! Meie kannatuse-kaal on täis, verine ülekohus kisendab kättemaksmise järele! Ülesse, võitlusse, seltsimehed, võideldes jääme sihile! Passimise raha meie tasku, mitte peremeeste tasku. Nõuame iseäralist tuba! Nõuame palgale kõrgendust 5 rbl!
Peremees ja iseäranis üliõpilased peavad teadma, et meie mitte nende lõbuks ei ole ja et neil ühtegi põhjust ei ole naisterahva auule külge puutuda. Meie kaotsi läinud ja lõhutud asjade eest ei vastuta."

Thursday, September 1, 2011

Müstika ja fantastika

Ei hakka õnnistama ega ristima, tarest ei lähe ma välja ukse ega hoovist värati kaudu ja vaatan ma, ori, sel laial tänaval heledasse maailma kõrgeimate taevate mustade pilvede all. Nende kõrgeimate taevaste mustades pilvedes näen ma tulemadu tulehiilguse ja tulerattaga. Ja karjun, ma ori, ja palun ma, ori: „Kuhu te siis lendate, tulehiilguse ja -rattaga?“ Ja räägib mulle tulemadu: „Ma lendan kolmkordüheksa maa ja mere taha Babüloni kuningriiki, et seal järved ja jõed kuivatada ning metsa ja kännud süüdata!“
(Peterburi Izmailovski polgu arstiõpilase Ivan Bezsonovi e. Unetu armumaagia tekst, mille eest ta teenis 1737. aastal kolm rivi kadalippu.)

Thursday, August 18, 2011

Kas teate, milline noormees ta oli?


Надежность полета Ю. А. Гагарина была 0,73. В первые 25 секунд полета спасения не было... (Ученые.)

Oli mürin, oli tuli,
välja kohal vaikus suri,
laulsid tulemöllu väed,
aga tema tõstis käed.
Koidutäht küll pani täpi,
aga tema ütles "Läki!"
Nagu unes, haugi soovil,
tõstab kätt ta kosmodroomil...
Mida mäletan neist päevist,
mida varjab tähetolm?
Enam maailm seda näe vist
hall on kaasaeg, julm on olm.
Mis ta andnud meile hinge,
ööde sära, laululinde,
võitu, tallamata teid,
võimsaid valgussekundeid?
Kibe pisar üle pale,
jäime temast kamarale,
maale maha, kruusateile,
oli ammu, oli Eile,
kui ta päevad otsa said,
elu kedrus maha käis.
Andromeeda kuldset niiti
ikka näeme kesk orbiiti,
raadioteleskoobi tipp
mäletab Gagarinit.

Sunday, August 14, 2011

Ode to President Lincoln

A picture hangs on my room,
so close to heart of mine, deepest,
who´s depicted on it – is Lincoln,
he is speaking on it to the people.
Look, bend in the wind stormy lindens,
a tempest in October is loud
and there, in historical wind-fair
great Lincoln talks to the crowd.
Our Lincoln is speaking and watching:
worker´s mass there above him lies.
I watch from the window of picture
his pleasing, courageous eyes.

Saturday, August 13, 2011

Return to homeland, 1945


After grievous years of separation
now I see my dearest native fields.
When I watch my land, for ages longed,
I want do my former job again.

You, my land, are so great,
young and powerful and always now
with victory, with peace.
We shall do everything for your glory.

I lived under those oldest rowan-trees,
full of fruits in golden autumn times.
But my songbird waits behind the window,
sadly glancing to the passing road.

Wednesday, August 3, 2011

Juuli 1995

Täna hommikul üritasin väga palju kiirustades edasi töötada ja otsisin märkimisväärse tempoga taga oma 2009. aasta märkmikku, kus sees andmeid, mida saaks töö juures kasutada siis, kui on aega. Märkmikust leidsin aga väljakirjutuse Meremuuseumi ekspositsioonist: kui laev kasutab sinivalget lippu, siis annab ta teada: "Ma pole juhitav, hoidke minuga sidet!" Mõtted kandusid taas kaugesse minevikku, 1995. aasta juulisse, isegi kaugemale... Millega ma siis tegelesin? Ei olnud ma toona sellise kindla mõttega nagu praegu, kui on konkreetsed sihid silme ees, valmis elimineerima negatiivseid energiaid ja tagasilöökisid. Värskelt sõjaväest tulnud noormees oli armunud, uuris plikade rühti, kõnnakut ja seeliku pikkuseid. Ja kui üks mademoiselle kandiski sini-valge triibulist pluusikest ja tema juhtmõtteks oli mõnikord "Ma pole juhitav!", mõnikord aga "Hoidke minuga sidet!", siis tekitab see praegugi sooja äratundmise.
Vanem inimene läheneb elule pragmaatiliselt ja teab, et tunnete pärast põdeda ei maksa. Teadmine, et sa ei vaja enda tõestamiseks midagi, annab tööalaselt erakordselt võimsa laksu. Käesolev suvi on möödunud varasemast tööst tekkinud energia tähe all. Ja mis see eesti mees siis ikka muud teeb kui tööd, tööd, ainult tööd. Töö tema lõpuks ka tapab, eesti mehikene variseb ehk jala pealt, jõudes ehk enne veel kiiresti mõtelda: "Aga minu üliõpilaspõlves oli üks hirmus armas naine, isegi kaks, olid mingid sündmused, mis seestpoolt soojaks teevad. Nad on mattunud mineviku kuldse mäe alla."
Tol ajal oli veel üks vahend, mis seestpoolt soojendas, see oli piparmündi liks. Seda enam ei müüda, siis oli saada. Üliõpilased pruukisid teda, kui neil olid romantilised tunded. Ankru baaris Kullassepa uulitsal näiteks. Uurin vanu märkmeid, mitte ei mäleta, kus seda joodud sai, vast Virtsu sadamabaaris, Tuudi baaris... Tuudi baarist Lihula lähedal on tänaseks alles jäänud vaid märg plekk, aga 30. juulil 1992 kl. 14.15 oli see täiesti olemas. Ajad muutuvad, ja meie muutume kogu aeg nende sees.

Wednesday, July 27, 2011

Peata tulnukad Permimaal

"Me kohtusime siin, põlluserval," kõneles naine ja ta hääl värises hirmust. "Mina tahtsin rajalt kõrvale pöörata, aga tema kohe mulle vastu. Hakkasin jooksma, mõne sammu pealt vaatasin tagasi... Püha Jumal, tal pole ju pead! Ei, see ei saanud olla inimene, ta liikus veidralt."
See monoloog on salvestatud Andronovos, külakeses, mis asub Permi oblasti lõunaosas.
Mind, ajakirjanikku tõi siia Uuralite kanti üks täiesti juhuslik vestlus. NLKP Permi oblastikomitee esimehe autojuhilt V. Korobkolt kuulsin imelikke asju. Tuleb välja, et Tšernušinski rajooni on külastanud tulnukad. See oli räägitud väga tõsiselt. Mind pani see mõistagi algul muigama. Siis aga küsitlesin oma kolleege oblasti ajalehtede toimetustest. Kuid seal ei teatud midagi ja ka Permi ülikoolis, kus tegeldakse nende probleemidega, oli vaikus.
Tšernušinski rajooni parteikomitee esimene sekretär V. Kopõlov kõneles mulle nii:
"Kui ei taha, ärge uskuge. Aga neid asju, mida seletada ei oska, juhtub kahes meie kolhoosis, kolhoosis "Koidik" ja selles Gorki-nimelises."
Läksimegi ühes Viktor Nikolajevitšiga maale. Seal lindistasin sellised tunnistused.
Gorki-nimelise kolhoosi mesinik G. Šaroglazov: "See juhtus peale peetripäeva, kuupäev oli seega 16. juuli 1989. Ööbisin, nagu tavaliselt oma metsaonnis. Keskööl läksin välja värsket õhku hingama. Seal nägin kahte helendavat keha. Nad rippusid maapinnast 200 - 300 m kõrgusel. Minust nendeni oli umbes 5 kilomeetrit. Nad olid ovaalsed, vägagi muna moodi.
Mõne minuti pärast üks kas eemaldus või kustus. Aga möödusid minutid ja ta ilmus sinna taas. Lohutasin ennast, et keegi on taas midagi kavalat välja mõelnud ega vaadelnud neid enam."
Umbes samal ajal vaatlesid neid ka mõningad inimesed naaberküladest, aga nemad panid algul tähele, et kehad olid u. 2 km kõrgusel. Pärast laskusid allapoole.
Kolhoosi "Koidik" lüpsja L. Medvedeva: "16. juulil kl 5 ajal hommikul läksin lauta. Päike paistis õrnalt silmapiiri tagant. Kui külateele jõudsin, nägin järsku, et minu poole kihutab tume kuju. Nagu keegi kihutaks mootorrattaga. Siis aga sain aru, et asi on enam kui imelik: mootorrattaga küll sõidetakse, aga mingit müra nagu ei kuuldu. Vaatan - must mees, käed pikad, keskmist kasvu ja sõidab mingil asjal kiiresti mööda suurt maanteed, juba jõudmas minuni. Aga pead tal ei ole, pea asemel on vaid mügarik.
Olin hirmu kätte suremas. Must olend on juba jõudnud minuni, äkki aga lööb helendama ja kaob. Hakkasin lauda poole jooksma. Lauda nurga juurde jõudes vaatasin tagasi ja veendusin, et kummaline objekt kordab samas kohas sama protseduuri."
Kütja V. Tšikodanov: "Ljuba jõudis lauta väga hirmununa. Otsustasime samal õhtul väljal varitsuse korraldada. Läksime suure kambaga sinna, bussi ja "Kamaziga". Aga mitte midagi ei selgunud. Kõik läksid laiali. Jäid ainult meie poisid: mina, Sannikov, Saša ja Kokorin, Serjoža. Olime küünis ja jätkasime karauulitamist. Näeme, et meetrit kolmsada meist seisavad jälle need peata olevused. Nähes, et neid jälgitakse, hakkasid nad taas kihutama ja kadusid nõlva taha."
Valvur V. Meltšakov: "Keskööl taipasin, et paberossid on otsa lõppenud. Läksin koju. Oma maja taga aga kohtasin ootamatult kahte peata olevust. Nad eemaldusid kiirelt."
Tallimees G. Medvedev: "Minagi olen viimaste päevade jooksul näinud kaht tundmatut kogu, ka ilma peadeta. Nad ilmuvad alati paarina. Mul tekkis mõte nad kinni püüda. Aga kuni ma ratsut saduldasin, nad kadusid."
Nõnda on siis paljud inimesed kohtunud "tšernušinski imega"; töötavad eri kolhoosides, elavad eri külades, erineva vanuse ja huvide ringiga. Mõne päeva pärast need anomaalsed nähtused lõppesid ja seejärel ei soovinud külaelanikud enam pressiga ühenduses olla.
"Saage aru," ütles üks minu vestluskaaslane, kes ei soovinud, et tema nimi kusagil figureeriks. "Kui ma neid peata kujusid nägin, ei uskunud ma lihtsalt oma silmi. Ma ei teeks seda ka praegu."
On muidugi palju tahta, et "Koidiku" mesinik G. Šaroglazov läheks metsas keset ööd telefoni otsima. Aga keegi neist külaelanikest oleks võinud oletada, et asi võiks ka teaduslikku huvi pakkuda. Oleks tulnud teatada.
Permi ülikooli spetsialistid said käesoleva loo autorilt infot "peatute" kohta ja võtsid sinnakanti ette ekspeditsiooni. Ootame huviga uurimiste tulemusi.
G. Bažutin, "Sovetskaja Industrija" 8. august 1989.a.
(Helendavad kujud taevalaotuses olid Tu reisilennuki lennujoon + põlenud kütuse osakeste juga. Peata mootorratturid võisid tekkida mingitüübilise samagonni tarbimisest, kuid kindel ei saa olla. Näit. Permi oblasti Kukuštani autojuhid on tihti näind teepervel kõndivat tütarlast, lähemale jõudes aga selgub, et tal on karukoon. Küllap lugeja muigab. Kuid Kukuštanis on lapsedki näinud just taolisi minotauruseid. Vt М-ский треугольник или Чужие здесь не ходят... Павел Мухортов, Советская молодежь, орган КЦ ВЛКСМ Латвии, NN 159-169, 18-25 августа 1989 г.)

Sunday, July 24, 2011

4. november 2002

4. november 2002, Rapla
Lahkunud on üks mees, kes otsis tõde ja õigust seda lõpuni leidmata. Väikese lapsena küüditatud, varakult vanemateta jäänud, ise ennast üles töötama pidanud, pisikesest peale Eesti riigi taastamisest unistanud ja seda riiki juhtinud poliitikutes lõpuks ometi pettunud inimesena pidi ta ju tahtma teada, miks on asjad nii nagu nad lõppkokkuvõttes on.

Rein Rubeni suur aeg oli kaheksakümnendate aastate lõpus ja üheksakümnendate alguses, kui ta ennast säästmata asus nõukogude võimu poolt represseeritute õiguste eest võitlema. Rein Ruben oli see mees, kes kutsus ellu Raplamaa represseeritute ühenduse, mis õige varsti Mementoga ühines. See oli suur töö, mida ta lähemate kaasvõitlejatega tegi küüditatute ja aastakümneid märgistatult elama pidanud inimeste eneseväärikuse taastamiseks ja õiguste kaitseks. See oli hea baas suurde poliitikasse suundumiseks. Paraku oli Rein Ruben selleks liiga sirgjooneline ja aus. Taastatav riik ei vajanud selliseid.
Oma argumenteeritud seisukohtadega võis ta olla mõnelegi ebameeldiv vastane, oma kohta uuenevas ühiskonnas otsivale ajakirjandusele oli ta aga hea partner. (ajaleht Ühistöö e. Nädaline).
---
See oli juba siis, kui isa oli surivoodil, siis koer liigutas pimedas esikus saba. Surijale kostis see, nagu oleks uks käinud. "Kas poiss tuli?" küsis isa. Ta lootis veel mind näha.
2010 olin Budapestis, magasin hotellis. Isa oli võimalik unes nii selgesti näha, nagu oleks ta mu voodi äärel istunud. Sellistel puhkudel tahetakse ehk nõuandeid jagada? Ma veel küsisin, mis sa siin teed? Tuhatkonna km kaugusel Eestist? Ei kostnud vastust. Aga see oleks võinud olla: "Ma puhkan siin!"

Saturday, July 23, 2011

Üks töö lõppenud, uued järgmisel nädalal

Eile õhtul lõpetasin ühe suuremat sorti töö, täna on pühapäev ja sellepärast tuleks puhata. Järgmised tööd algavad esmaspäevast.
Nägin unes, et mu alati ustav sõbranna pani uue musta seeliku selga ja ehtis jõulukuuse ära. Tekib muidugi küsimus, miks just musta. Must oli lae värv Juhan
Liivil. Lagi väänles ahelais ja sooviti, et tema võiks kõnelda. Mina võtsin väikese kelgu ja läksin hiigelsuurele hüppemäele. Oli karm talv. Kuid alla ma oma punase kelguga ei sõitnud, see kelk sõitis ilma minuta, pöördus siis nagu ootamatult kellegi kindla käe tüürituna vasakule, kust ta võssa ja üle pankranniku lendas. Ometi ei olnud hurmava punase kelgu peal kedagi. Calvin S. Halli unenäofilosoofia
järgi tähendab see seda, et laev, keda keegi ei juhi, hakkab lekkima. Eluga nõndasama.
Unenäos toimus terve uuring, miks kelk vasakule kaldus, seda viis läbi minu alati ustava sõbranna uus sõber, umbes kahemeetriste õlgadega vihmavarjuhoidja.
Pildil: lõik filmist "1612, segaduste aeg". Venemaad vallutama tulnud poola nunn kukub kokku oma mürgi sisse, mida ta teistele on jootnud, enne ahelais väänleva musta lae välja ilmumist. Teisel pildil: Jelizaveta viib oma sõbrad läbi musta saali, mille lagi ahelais väänleb.
Photos courtesy of Central Partnership, Golden Eagle, Renova-Media 2007.

Tuesday, July 19, 2011

Village Miku & Manni

Juba "Kalevipojas" on kirjas, et unenäod on kuldsed ja sõudvad taeva all. Tänane omamütoloogia tuli vist sellest, et olen liiga palju kasutanud programmi Google Earth. Seda unenägu nägin enne kl 3.40. Otsisin justkui Google Earthiga väliseestlaste külasid Austraalias. Village Miku & Manni - object not found. Tuli välja nagu mingi teleülekanne, kus üksteise järel astusid üles 90 - 110-aastased Haraldid, Ilmed, Leonhardid, Adeeled ja Marghareted, kõneldes sellest, kui hea on väliseestlaste elu Austraalias, kuis olla kogukond arenend ja kuivõrd vaimustav on neil olla vabas maailmas. Puudu on vaid sõjaeelsest Eesti elust.
Siis nihkus teleülekande pilt väga sümpaatsetele noortele, kes justkui tantsisid eesti graatsilisi rahvatantsusid selles Austraalia igaveses kevades. Nagu mul seksuaalsus on ehitatud, noormehi ma peaaegu ei näinud, nagu öeldakse, neid seal polla. Küllap tantsisid nad oma tavapärases rahvariide-kostüümis põlvpükste, põlvetuttide, kirjute mulgi vööde ja kaabudega. Egas hame meest ei riku, kusagil nad seal olid, tantsides Kihnu ratast, Kerburaputajat, Noormeeste pulgatantsu, Mutionu pidu, Uhti-uhti-t jpt.
Aga keda ma iseäranis märkasin, olid triibuseelikutes neiud, tõelised graatsiad, keda oleks andnud taeva alla lennutada ja sealt jälle tagasi tõsta, kui keegi teine peale nende oleks pilti mahtunud. Nagu elav kosmoseleek pudenes nende tantsuratas ühtäkki laiali ja nad tulid kedagi tantsule paluma just nimelt nooremast vaatajaskonnast. Õigemini vedasid nad mehed ringi. Nad tegid seda, hoolimata isegi sellest, et Austraalia vanem generatsioon oli neid hoiatanud olema kombeline, mitte rikkuma sõjaeelseid väljakujunenud traditsioone.
Teadsin unenäos ühtäkki selgesti, et neile tüdrukutele olid asetatud kombelisuse ekstranõuded, kuid sellest hoolimata haarasid nad mõned poisid tantsuringi. Mina jäin ilma nagu ikka, sest viibisin tagumistes ridades, võib-olla olid Leonhardid ja Adeled mindki juba arvanud vanema generatsiooni hulka. Need tüdrukud olid nagu pisikesed SS-i välgunooled, vaatad korra kõrvale ja juba on ta sul kurgu all, vaatamas armsate helesiniste silmadega su peale, et sa teeksid kaasa selle ainsa tantsuringi, mil nad veel saavad sinu jaoks olla haldjad. Nende liikumine oli õrn ja kerge nagu võililleväli, millest on üle pühkinud tuul.
Ja mu unenäos hargnes lahti sügav filosoofia, et seelik on täiuslik, sest ta triibud on täpselt paralleelsed. Tänaseks on 20 aastat möödunud Muhumaa sündmustest ja progress on minu puhul olnud näha.
Olen vahepeal käe rahvusvahelise teaduskogukonna ukse vahele saanud ja tänase päeva jooksul tuleb veel üks huvitav artikkel.

Thursday, July 7, 2011

Loom sai taas minuga sõbraks

Täna läksin viimase raha eest poodi värskeid kartuleid ostma. 1.38 eest sain Lasnamäe turult erakordselt värsked kartulid, mida varsti hakkan sööma. Juba teel paelus minu tähelepanu vihmauss, kes oleks kuivanud päikese käes, kui päikesepaiste oleks lõpetanud varju võimutsemise selles kohas, varju, mis oli tekkinud majast ja puudest. Vihmauss oli vingerdanud asfaldile, õnnetukest oleks ähvardanud kurb saatus. Tagasi tulekul panin roomakese rohu sisse - sinna minekul alles pidasin vastavat plaani. Käe peal tundsin loomakese tänulikkust, ta liibus minu sooja peonaha vastu, sai aru, et teda soovitakse päästa. Inimese ja looduse vaheliseks teineteisemõistmiseks on nii vähe vaja. Tõsi, urgu ma talle kaevama ei hakanud, las teeb ise ka midagi. Jumal aitab seda, kes ennast ise aitab. Pole kindel, kas ta sai omale tunneli kaevamisega hakkama. Tal puudusid välised vigastused, ju siis sai. Kõige rohkem oleks teda vigastanud päike.

Monday, July 4, 2011

Juhtum laulupeorongkäigus

Liikusin laulupeorongkäiku vaatavate inimeste seas, et näha eesti rahva püha ürituse ülevust. Mu ees liikus üks vanamees, oksad laiali. Ta võttis enda all maksimaalselt ruumi ja ta hallid juuksed kõikusid kahte lehte nagu kapsalehed. Äkki pöördus ta minu ees ringi ja riivas tagasi tormates minu nina. Ta püüdis kinni ühe tüdruku ja sakutas teda käest. Ta sakutas teda tugevasti. Ja torkas oma käsivarre tema nina alla: "Sina! Ma räägin sinuga! Ära vehi oma kuradi käega!" Miks kuradi? Ott sa nummikene, tüdruk on teda hullult vigastanud - kriim käel. Jube mõeldagi, missuguseid inimesi liigub meie keskel. Ja edasi läks ta, täis ässa, oksad veelgi enam laiali. Kõik inimesed taandusid tema ees, ta oli kardetav, ohtlik! Vähem kui kolmekümne sekundi vältel nägin veel ühte värdjat.
Ent see plika vaid naeris tema üle.

Tuesday, June 14, 2011

Kuidas päästeti Armeenia astrofüüsik?


Öistest rongidest tunnen ma kõige enam puudust. Milline paradiis oli varem: libised kella kolme ja nelja vahel läbi tundmatute maakohtade, taevas on must ja selles on valge lumi, pehme ja hääletu. Aga rong vangub mööda valgesse mattunud maastikku, ikka tsuhh ja tsuhh. Ja sa oled rongis üksi, päris ihuüksi. Nagu Scipio unenägu. Risk annab sellele seiklusele värvi - kohtuda rongis tundmatute isikutega, selles midagi ikka on. 1986. aastal, kui olin juba harrastanud sellise rongiga sõitmist ja 1987. aastal, kui võtsin selliseid seiklusi ette kõige sagedamini, päästis selline rong ära ühe Armeenia astrofüüsiku. Vähetuntud, kuid südi teadlane oli põgenenud läbi sügava koheva lume pullide eest, kes kesk talve olid laudast välja pääsend. Ta rajas endale teid ükskõik millisesse kohta, kust veel valgust paistis. Neid polnudki nii palju. Ja kõige enam andis valgust huilates mööda kihutav veerem.
Juhtum pullidega leidis aset 30. jaanuaril 1986. Täpselt kahe aasta pärast asutati ERSP ja mina vaatasin Tallinnas filmi "Gandhi". Pärast filmi "Gandhi" vaatamist kinoteatris "Oktoober" jõin suurepärast kohvi kohvimajas "Kümme minutit". Küll paistis magus ja hägus ja koorene see kohv - sest oli alles lapsepõlv, mis on nagu õnneratas - oootan valitsemist, olen hakanud valitsema, juba valitsen. Ja vaat selline on meie kõigi roosiline lapsepõli.
Kaugel on need toredad ajad, mil kiirustasin Tallinn-Väikse jaamas kella kahesele, öisele rongile. Niisugune rong läks üks või kaks korda nädalas. Oli hiilgepäev Eesti rahva ajaloos, 24. veebruar 1988. Noh, see hiilgepäev oli juba lõppenud, minu Tallinnast kojumineku ajaks oli juba mõni tund 25. veebruari 1988. Meie, rahvahulga poolt Tammsaare pargis korda saadet miiting kiirendas uute aegade saabumist, ent siis me seda veel ei teadnud. Ning mul oli suur rõõm: olin raamatupoest "Rahva raamat" ostnud Aleksander Lipu põneviku "Suurupi aare", millest hiljem sai mu lemmikraamat. Niisiis ei jäänud ma hilisemale ajale mitte sugugi täis lakkumise pärast, vaid olin ostnud raamatu ja tutvusin olukorraga linnas. Tahtsin isiklikult veenduda, et vastab tõele teabevahendites korratud käibefraas, et viimastel päevadel ei ole miilitsaorganid tuvastanud korrarikkumisi - peab ju kirjanik alati viibima rahva seas, alati keset korratusi ja ekstsesse.
Tallinn Väikse jaam oli hämaralt valgustatud sel sügaval ööl, mil taevas sonisid tähtede erepunased briljandid. Lambikuplite üle olid ammusurnud ämblikud võrgud vedanud. Pakiruumi juures puidust pingil, kuhu vähemalt üks põlvkond oli joonistanud oma krutsikuid, magas hambad laiali üks aus kraavihall. Suigatasin minagi selles ära lõigatud maailmas ega pööranud mingit tähelepanu jaamahoone ees aeg-ajalt sebivatele mustlastele. Siiski tuli mul varsti luuletamise isu, kiskusin käpikud käest ja kõndisin aeg-ajalt võssa värsse kirjutama. Käpikutel sulasid lumekristallid. Luulet koolielust ja oma imetabastest meeleoludest. Koju jõudsin hilja-hilja öösel, seal ootas mind kassipoeg, kogu küla magas öises vaikuses, tasa valgust alla viskas Linnutee. Tasa pehmitas ta lund mu väljalt, viskas virmalised üle kuuskede.
Isamaa oli millegi ootuses. Olin jõudnud oma maakoju. Öised seiklused olid saanud ümber.

Thursday, June 2, 2011

Keda karistada?

Lugupeetud kodanikud liberaalid!
Tahan teile ütelda üht-teist seoses maad haaranud kaosega, mida nimetatakse perestroikaks, glasnostiks ja demokratiseerimiseks. Kõikjal on distsipliini langus ja lagunemine. Liit vajub laiali - vaat milleni on viinud liberaalide sussutamine.
Praegu on meil nagu õhku vaja esmajärjekorras kõrgemat distsipliini. Meil on teistsugune arengutee, mitte niisugune nagu Lääne-Euroopa või Põhja-Ameerika maadel. Meie, eriti lõunavabariikide rahvad ei ole valmis elama liiga suure vabaduse tingimustes. Mõned neist ongi faktiliselt juhitamatuteks muutunud ja kistud anarhiasse ning kaosesse.
See oleks võinud jääda juhtumata, kui poleks "glasnostit", mis on seadustanud kõik need miitingud, sanktsioneerimata kogunemised ja muud nurjatused. Selle asemel, et õigeaegselt arreteerida ja jahedasse kohta saata mõnikümmend ekstremisti, tuleb nüüd kuhugi Kasahstani või Siberisse ümber asustada kümneid tuhandeid kummipäid. Selleta ei rahusta...
Ainult tänu kõrgemale distsipliinile sai meie maa võimsaks suurriigiks. Praegu pressib piiri tagant aga sisse kõlvatus ja korralagedus ning meie võtame selle õnnelikena vastu. Lääs ei ekspordi meile mitte ainult oma seismajäänud tehnoloogiat, vaid ka laostavat ideoloogiat, mida esindavad paljalt rahva ees karglevad pikajuukselised ahvid. Aga meie idioodid on rõõmuga valmis kogu seda paska vastu võtma ning igasuguste mokingite-tokingite ees edvistama. Noorus on neid jäljendama hakanud ja kõigesse usu kaotanud.
Selleks, et AIDSi nakkus mööda maad edasi ei roomaks, tuleb aega viitmata kõik nn riskigrupid ühiskonnast erilaagritesse isoleerida. Parimaks ravimiks neile on okastraataed ja Siberi külm. Kui seda täna ei tehta, hukkume homme võib-olla juba aatomisõjatagi.
Praegu pasundavad infovahendid sellest, kui palju me läänemaadest maha oleme jäänud. Aga milles meie mahajäämus seisab? Elatustasemes? Jumal nendega, las elavad paremini. Isiklik auto, suvila või videomagnetofon ei ole elus peamine. Me oleme riides ja söönud - mida meil muud vaja on?
Tähtsaim on kõrge kaitsevõime! Armee jaoks ei tohi mitte millestki kahju olla. Lisaks sellele tuleks sealgi kord ja distsipliin luua ning määrustikuväliste suhete eest karistada, karistada ja karistada. Samal ajal tuleb tõsta ohvitserkoosseisu elatustaset.
Ärge arvake, härrased patsifistid, et kogu Ameerika on vaimustuses meie perestroikast ja glasnostist...
Praegu, mil riik elab üle enneolematut kriisi, saab meid päästa vaid kõikihaarav karm distsipliin. Ühiskonnal tuleb selle "glasnosti" eest veel rängalt maksta.
Minu kirja te oma "glasnostile" vaatamata ei trüki, aga sellest pole midagi - õige pea on meil endal oma ajakirjandus. Ja me hakkame kaitsma täissülitatud sotsialismi ideaale!
Ivan Grjuber,
NKVD veteran,
sotsialismi päästmise liidu liige
Irkutski oblast, Angarsk
Ajalehest Literaturnaja Gazeta, 24. juuni 1989.a.

Tuesday, May 10, 2011

Diskussioon esmaspäeval, 28.11. 1982.a


ANDRE: Sakslased laulavad. See on väga ilus laul. Tere! Täna oleme jälle siin, kahju küll, aga nii see on. Täna me lindistame koosolekut. Täna tungiti mulle kallale ja nagu te häälest juba ära tundsite, ma ei taha praegu rääkida, see on väga ilus laul, aga vaatame, kes meil siin on. Noh.
KAIDO: Kaido Einama.
ANDRE: Andre Ernesaks. Aarne! Tule siia! Aarne!
AARNE: Olin köögipoolel.
ANDRE: Jah?
AARNE: Mis on?
ANDRE: Aarne, ütle nüüd, noh.
AARNE: Ja Aarne.
ANDRE: Ruben. Muusika! Me hakkame selle saatel saadet tegema. Tule ära. Tasa! Nüüd hakkamegi! Tere! Nüüd hakkab pihta! Mine oma kohale! Öhööö-öhöö, uuuuu! Ütelge, kui algate. Tahate ikka saadet teha, tahate, jah? Las ta olla, las ta olla, see on väga hea. (Muusika lõppes.) Ah, loll olid! Koosoleku ajel just see peabki olema.
AARNE: Hmhhmm. Meil on kaks tegevusala - male ja kabe.
ANDRE: Aarne on loll, loll! Ei ole lollimat!
AARNE: Kabe on meil vähem levinud kui male. Praegu räägime veel rahuasjadest, aga hiljem räägime juba Andreévastasest revolutsioonist.
ANDRE: Ja kuidas mulle kallale tungiti.
AARNE: Jah. Kabet me mängime üsna harva ja seda ka ainult 8-ruudulisel laual.
KAIDO: Aga miks ainult 8?
AARNE: Tähendab 64-ruudulisel. Aga miks ainult 64?
ANDRE: Ma ei tea.
AARNE: On olemas ka teisi kabesid, näiteks 10-ruudulisel laual mängitakse rahvusvahelist ehk poola-prantsuse kabet.
KAIDO: Aga miks 10?
AARNE: Sajaruudulisel!!! Ma ajan kogu aeg segamini nende külgede arvu. Nii! Edasi! Oletame, et ajad tulid ja me mängime nii sajaruudulisel kui 64-ruudulisel laual. Aga miks me ei võiks mängida kanada kabet 144-ruudulisel laual? Ah?
ANDRE: Kost ma tean?
KAIDO: Hmhm.
AARNE: Ja miks me ainult malet mängime? Kas kabe ei olegi asi? Ma saan aru, kabe...
ANDRE: On küll.
AARNE: ... malest viletsam?
ANDRE: Ei oska ütelda.
AARNE: Mina oskan küll: kabe on malest viletsam. Kabe on leiutatud Egiptuses...
ANDRE: On küll.
AARNE: Ja natuke varem, kui male. Hiljem! Hiljem! Hiljem!
ANDRE: On küll.
AARNE: Ja selle leiutas vaarao Dzubadzubadzuu.
(Üldine naer.)
ANDRE: Täpselt.
KAIDO: Just nimelt.
AARNE: Aga nüüd läeme tõsisemate asjade juurde.
ANDRE: Nii-öelda.
KAIDO: Mina võin kabe kohta mõningaid andmeid anda.
AARNE: Palun! Siin räägib Kaido Einama!
KAIDO: Tallinna 13. Keskkool tuli üleliidulistel kabevõistlustel esikohale. Õnnitlen!
ANDRE: Kabe! Just kabe! Me täna, noh, hakkasime vene keele tunni peale astuma ja... (Sööb õuna.)
AARNE: Aga teate, Margusel on kodus 100-ruuduline kabelaud. Muide, 64-ruuduline kabe on vene kabe. On küll, jah?
ANDRE: On küll.
AARNE: Aga kust meie võtame 144-ruudulist kabet või jätame kanada kabe üldse välja?
ANDRE: On küll.
AARNE: Mis asi see on, ütle?
ANDRE: Kanada kabe.
AARNE: Kaido, mis sina arvad, kas jätame kanada kabe hoopis välja?
KAIDO: Eestis on levinud kõige laialdasemalt siiski vene kabe.
ANDRE: Kaido on suur teadlane, tahab olla tark!
KAIDO: Aga ongi! Ongi! Malelaua suurused kabendid!
ANDRE: Öö! Öhöhööö, höö. (Käib õuna näkku määrimine.)
AARNE: Jäta! Kas me hakkame mängima ka poola-prantsuse ja kanada kabet? Tõstku käsi püsti, kes seda soovib.
(Kõik soovivad, ühel häälel vastu võetud, käiku antud.)
AARNE: Kõik soovisid, jah?
KAIDO: Jaa!
ANDRE: Tutu-lutu!
AARNE: Kes on meil kõige suurem meistrimees?
KAIDO: Oleneb, milles?
(Selgub, et keegi ei ole.)
ANDRE: Aga üle jääb veel Aarne!
AARNE: Ei ole. Köhhö-köh-köh, mul on tänasest lume krae vahele toppimisest kurk valus.
KAIDO: Mul läks õun kurku.
AARNE: Mul ka. Palun, kes soovib, see tehku kanada kabe!
KAIDO: Võin teha! Toks-toks... (Juba meisterdab midagi.) Kõigepealt andke mulle tükk vineeri. Mul ei leidu.
AARNE: Tead sa! Kui sa selle valmis teed, siis saad palka - kui palju, Andre? Ainult vineeri ei arvestata.
ANDRE: Naha või riide peale võib ka teha. No ma ei tea, 500. Kui on hästi tehtud, aga kui on halvasti, ma ei tea.
AARNE: Kas sa ikka arvestasid selle vineeri maha?
ANDRE: Vineeri talle ei antagi. Üldiselt kummi peale võib ka teha. See on nii kättesaadavam.
KAIDO: Mina soovitan - kui keegi saab, anda vineeri.
AARNE: Tead, Kaido! Ma õpetan sulle selle valmistamise tehnikat...
KAIDO: Ma oskan! Kõigepealt tuleb joonlauaga tõmmata... siit ja sealt...
(Eesriie.)

Thursday, April 21, 2011

Me and Peeter Ernits

A few words bout an hypaethral dog whom I saw in cold winter 1998 coming out from a millboard box, after his staying there overnight.
Indeed, it was winter in 1998, I was reporter of newspaper Õhtuleht and should interview Peeter Ernits, director of the The Estonian Museum of Natural History (afterwards he became my boss in Maaleht). It was a cold January morning, I walked along the remotest path of Lasnamäe to reach my workplace and carry this interview out. I reached to the windy corner of Lasnamäe and saw there a dog with his tall thin legs, might having lived there a couple of nights. It was hardly to imagine an animal living in such cardboard box, when the air temperature at night was ten below zero. He came out from his stone-cold canopy and glanced me deeply with his disconsolate animal eyes, wholly trembling. Then I thought that on that evening he had exhausted his possibilities to find a host in some flat corridor in Lasnamäe, he might have sought it everywhere. I thought he could attain maybe more success next night. Truly, my first thought was to rescue him from this winter abyss, but I could do nothing. Firstly, I was about to coming late to my workplace and secondly, I had no single chance to bring him home – there was my little bit untolerant mom and we had already our puppy mongrel. My interviewee Peeter Ernits is a zoologist. He told me on that day that the dogs are not very prepare to survive in severe frost, in that case they are rather weak. That´s why I turned back to that place on the same evening but this dog was not there anymore. I have seen in my later years more painful scenes with dogs, my own included, but this scene has deeply entered my memory as a situation never-seen-before-and-after, so I could weep if I only were capable of it. I can also recite Tammsaare´s „Our Fox“ here:
„Years were lost, many years were lost. Ats grew up and became an adult man. He saw some exciting foxes in his life, but none of them was like his own fox, Mossa. And it seemed to him that underneath the flow of the years his fox turned into more and more wondrous.
As stuffed animal he decayed and the family got rid of him, but living Mossa never blotted out from his memory. Even in his elder years, Ats reminded of him as „our fox“ and talked about him to those, who had never seen him with their own eye.“

Saturday, March 26, 2011

Mida ütleks Ilves Mubarakile?


Hiljaaegu andis Wikileaks teada, et president Ilves on kritiseerinud Ameerika Ühendriike selle eest, et nood ei ole ühinenud Kyoto protokolliga ja nende tahe saada lahti Guantanamo vangilaagrist oli üliaeglane ja pigem olematu. Kas me sellist presidenti tahtsime?
Tegelikult just sellist presidenti me tahtsimegi. Et väikeriik ennast kuuldavamaks saaks teha, tuleks tal nii mõnigi kord astuda keelatud, tabulisele alale, julgeda ütelda ka midagi päris suure kohta. Kriitikat suure kohta tuleb õigesti doseerida. Viis aastat tagasi sai Ilves presidendiks kultuuriinimeste toel, kas praegu juhtub samamoodi?
Praegu juhtub see ka. See oli 2006. aastal, kui võimalust kirjutada alla „80 kirjale Ilvese toetuseks“ pakuti ka minule. Juba olid allkirja andnud Jaan Kross jt staarid. Mina aga jätsin selle tegemata, kaalutlusel, et seda võidaks tõlgendada Rüütli kui sotsiaalselt mõtleva presidendi vastase sammuna. Kui sarnane võimalus uuesti tuleks, oleksin ka mina käsi, sest ajad on muutunud, olukord on teisenenud. Iga asja jaoks on oma aeg siin maa peal, aeg toetada Rüütlit, aeg Krossi jaoks ja aeg jälgida praeguse presidendi hoogsaid samme.
Teatavasti on Mubarak maailma üks rikkamaid inimesi, aga tal ei ole Ilvesega võrreldavat mõjujõudu rahvusvahelises poliitikas. Mida ütleks põhjamaa poiss nimega Toomas, kui Mubarak pakuks talle mõjujõu eest teatavat osa oma finantsidest? Ta vastaks: „Ma ei taha teilt kübetki rikkust, sest ma ise olen tuhat korda rikkam. Mul on põhjamaa lõõtsuvaid metsi ning üle nende lendlevad kluugutavad metshaned. Mul on niite ja seal õitsevad meelislilled veetlevamalt kui teie rubiinide kuhjad. Mul on põhjamaal põllud ning kui tuul sillerdab raskeid kuldseid päid, on, nagu kohiseks meri. Ning päike on mul – see särab isegi keskööl.“
Mis oli Rüütli tugev külg – ta teadis täpselt, kuidas lihtrahvas elab. Teadis piima- ja bensiiniliitri hinda, maamaksu suurust – isegi maja ehitas ta omale sama suure kui tavaline kodanik kusagilt Lillekülast. See on väga oluline näidata, et me ei ela kusagil Bütsantsis ja juht on tegelikult esimene võrdsete seas. Riigipühade nimetuste mäletamisega olid asjad kehvemad. President võttis paraadil vastu oma armsaid pataljone ja soovis kõigile head võidupüha. Küll püüdsid kaitseväe teised bossid, kes neid lugusid paremini teadsid, teda nõidusunest üles äratada ja selgitada: meil ei ole võidupüha, meil on iseseisvuspäev.
Teame vanadest rüütlilugudest, et on väga ohtlik rüütleid nõidusunest äratada. 13. sajandi kõmri rüütliromaanis „Efrawci poeg Peredur“ seisab: „Kellelgi ei ole õigust ebaviisakalt äratada rüütlit tema mõtisklustest, sest ta võib parajasti mõelda mingist kahjust, mis ta on saanud, või naisest, keda ta üle kõige armastab.“ Rüütli vastus võib olla ka karmim, nagu näiteks selline, mida öelnud Karl Suur oma Ingelheimi-lossi ees haldjakuningas Elegastile: „Sa küsid minult liiga palju; ma ei saa vastata. Muidugi ma pigem võitlen, kui ütlen midagi pärast neid ähvardusi. Ning ma olen liiga vana, et keegi võiks mult küsida seda, millele ma ei soovi vastata. Ei tea, kas see on hea või halb, aga me hakkame praegu võitlema.“
Minu meelest peaksid Eesti presidendid vähem sekkuma päevapoliitikasse ja rohkem kuduma rahvuslikku kindakirja, rääkima rahvusnarratiivi. Teadma lugu, mis on omane ainult sellele rahvakillule siin Läänemere ääres, nagu seda oma rahva – metsamaiade kohta teadis Loojutustaja filmis „Apocalypto“. See, mis juhtus presidendi poja Luukas Kristjaniga, on loo üks osa. Inimene on usaldusväärsem, kui ta on käinud Eesti armees, siis teab ta, mida vabariigi kaitsmine tähendab. Kui telekast näitas, kuidas isa Ilves tuleb pärast noorteaja lõppu oma poega armeesse vaatama, siis äratas see suurt usaldust – nii toimis ka minu isa, ikka sealsamas Tapal, ainult viisteist aastat varem. Meenusid kõik need suurepärased öised rännakud, lõputu kätekõverduste tegemine, nagu sooviks Eesti sõdur olla nagu Antaios, kes maast jõudu saab. Tubli poiss, hr Luukas Kristjan!
Noorhärra Ilvese säutsudest sõjaväest hargneb omaette lugu: „Harjutasime taaskord Läti ründamist. Hakkab juba vaikselt välja tulema.“ „Avastasime, et meie soomukil on paremas küljes suur roosteauk. Maskeerime selle reamees Paukbergi trussikutega. Tundub nagu uus.“ „Lasime eelpoolmainitud külapoe pilbasteks. Situ ube, Kuuno, meiega ei huiata!“
Tõepoolest käib aja teenimise juurde mingi lõõpimine, sõjavägi ei ole Wolmari aadlipreilide pansionaat. Lakkamatu huumor hoiab vaimu üleval, sellest saavad aru nii Eesti sõjaväe Vene kui Läti kolleegid. Kui nende tvitterduste peale Läti armee ülemjuhatajal korraks südame alt külmaks tõmbub ja Vene luure katsub välja uurida, millise soomuki milline külg on paigatud reamees Paukbergi trussikutega, selgub, et Läti ründamist ikkagi alles harjutatakse ja auku soomustehnikas ei ole võimalik kindlaks teha, sest see „tundub nagu uus“.
Kahtlemata mulle need sõjaväelood meeldivad. Meie uus vahva sõdur Švejk on sündinud. Ja ikkagi püsib mul silme ees isa Ilves, kes ootas kannatlikult teiste isade järel, millal ta saab pojukest näha. Nagu minu omagi omal ajal.
Ja kes see president siis muud on kui kogu eesti rahva isa.

Monday, March 14, 2011

Alik Deduškin mõtleb, kuis keldrist pääseda

"Niisiis, alustame ringi koosolekut," kuulutasin valjusti. "Näete, igaühel on tema tööpaik - täpselt viis kasti."
Mironova tõstis käe ja ütles:
"Aga meid on ju ometi kuus!"
"Mina ei istu. Mina kõnnin."
Olin lugenud, et kuulsatel detektiividel oli mitmesuguseid harjumusi, mis aitasid neil mõtelda ja kuritegusid analüüsida. Näiteks üks tõmbas tingimata piipu. See aitas teda. Aga mina pidin tingimata edasi-tagasi kõndima. Ja ehkki öeldakse, et tõde pole jalgades, pidin mina tõeni jõudma just nimelt jalgade kaudu.
Pannud käed seljale, hakkasin keldris ringi kõndima, kusjuures teised istusid kastidele.
Gleb tõmbus kühmu, otsekui oleks ta ikka veel oma keskmise rea viimases pingis ja kartis, et teda võidakse kohe tahvli ette kutsuda. Mironova avas kohe vihiku ja hakkas kirjutama. Olin kindel, et ta koostab järjekordset kirjanduslikku pilti. Prints liigutas huuli, ta pikad käed liikusid nagu takti lüües sõnadele, mida polnud kuulda, mis jäid kuhugi tema sisemusse ja koondusid seal riimitud salmideks.
Kadunuke oli juba koolnusarnane. Astusin tema juurde.
"Kõik on läbi..." sosistas ta.
"Siis su unistus täitub!"
"Missugune?"
"Sa ju tahtsid juba ammu surra!"
"Kui saaks veel veidi elada," soovis ta.
"Hakkan olukorrast väljapääsu otsima. Aga sina võta end kätte! Juhi mõtted kõrvale! Luuleta üks luuletus oma D. Ä-le!"
"Tema seda ei loe!"
"Miks mitte? Võib-olla avastatakse kunagi meie luukered ja sinu oma kõrval vedeleb su luuletus. Ta loeb seda ja ohkab salaja..."
"Ta ei ohka..."
"Miks?"
"Sellepärast, et teda pole..."
"Kuidas pole?"
"Lihtsalt... Teda ei ole olemas. Ma ei või sulle oma elu viimastel tundidel valetada."
"Aga teine? A. Ü... Kas teda ka ei ole?"
"Ei ole."
"Aga B.Ö?"
"Ka teda."
"Sa võtsid siis esimesed ettejuhtuvad tähed?..."
"Miks esimesed ettejuhtuvad? Mul on oma poeetiline süsteem! Oma meetod!"
"Missugune meetod? Räägi! Avalda saladus! Meil pole ju enam palju jäänud..."
"Sellepärast ma räägingi. Jah, mul oli oma põhimõte! Võtsin tähestiku esimese ja viimase tähe, siis algusest teise ja lõpust eelviimase, siis kolmanda... Nii tuligi välja: A.Ü, B.Ö, D.Ä. Saad aru?"
"Oled tähestiku kenasti selgeks õppinud! Ja armastust, tähendab, polnud ollagi?"
"Ei, miks nii? Ma armusin, tahtsin surra, siis jahtusin, pöördusin ellu tagasi ja armusin uuesti!"

Tuesday, March 8, 2011

Õudsed nõiad


Uusajal muutus häälekeskne kultuuriruum tasapisi kirjakeskseks. Seda tõestab kasvõi kuulsa nõia Luuka Tõnu nõidumise protsess.
1687. a. 2. augustil süüdistab Kajavere valitseja Hans Nieman talupoega Luka Tenno’t nõidumises ja kuradiga ühenduses olemises. Keegi tunnistajaist ütleb ka, et kaebealune ütelnud ise, et tema on kuradiga ühenduses ja viimane tulnud temale vastu verise kirvega, siis heinakoormat vedava hiirena ja viimaks kuue peaga vanamehena, kellel olnud käes must ja valge raamat. Tema kirjutanud oma nime valgesse raamatusse.
Uusajal läksid popiks raamatud. Tõelisi asju on suurmehed ütelnud ainult raamatutest.
Galilei: „Looduse raamat on kirjutatud matemaatika keeles.“
Descartes: „Ma tahan lugeda maailma suurt raamatut.“
Milton: „Kes põletab raamatu, hävitab Mõistuse enese.“
Hume: „Ja see looduse suur raamat sisaldab endas isegi enamat ja tähtsamat saladust kui mis tahes jutt või arukas arutlus.“
Jaspers: „Maailm — see on Teise poolt meile ette antud käsikiri, mida üldiselt lugeda ei osata ja mida dešifreerib vaid eksistents ise.“

Monday, March 7, 2011

Gustav Naani kümme käsku

1) pole olemas halbu stsenaariumeid, on vaid halb mõtlemine;
2) vead on eksperimendid, mille teist poolt alustatakse siis, kui esimene pool on hangunud;
3) mitte miski ei tee sada protsenti tööd;
4) viga tõstab entroopia astet universumis, mis võrdsustab vea tegija teda ümbritseva ülejäänud segadusega, seega ei ole viga iseenesest halb;
5) esimese hooga käib inimene välja hetkelise emotsiooni, misjärel järgneb relaksatsiooniaeg, süsteemne mõtlemine aga kulgeb diskreetselt, s.o vajaduse korral haakutakse ka nendesamade katkendlike emotsioonidega;
6) ebameeldiva ja veel ebameeldivama stsenaariumi vaheline valik on ületatav, kui need kombineeritakse, tulemuseks uus kvaliteet;
7) tasuta lõunasööke ei ole, kusagil maksab keegi kõige eest;
8) iga süsteem on selline, nagu sa oled sinna pannud sisendpunktid;
9) viga tekib protsessi enda tulemusena;
10) inimsuhted on süsteemid, mis purunevad, kui neid ei hoita käigus.

Tuesday, March 1, 2011

Armas aeg


Pildil: toa uus kujundus.
Eilne päev kujunes meeleolukaks.
Hommikul tegin edasi doktoritöö Heruczina osa (juhtum 1758 Crisio magistraadis Ungaris).
Taipasin, et mu ID-kaardil on kadunud pinn- ja pukk koodid, nõnda tuli mul minna läbi talvise valge avaruse Mäekalda tänavale neid otsima. Vilmsi ja Katusepapi uulitsatel meenusid iidsed romantilised sündmused, mis neis paigus on juhtunud. Üle hulga aja oli tore tunne. Enam-vähem sinnakanti jäi ka raamatukogu, seal andsin ära Tzvetan Todorovi "Poetique de la prose", mida läks mul tarvis publikatsiooni kirjutamiseks.
Kui tööle jõudsin, veendusin, et minu kaardi koodid töötasid ja andsin elektrooniliselt oma hääle neil valimistel. Valitud kandidaadil ei hakka ma pikemalt peatuma, ütlen vaid, et tegu oli sama kandidaadiga, kelle poolt enamus lasnamäelasi pidevalt suurel hulgal hääletab. Olen elu jooksul Lasnamäega väga harjunud, kuid minu unistuseks on elada Rapla rajoonis Öökulli külas, mis on armsad lapsepõlvepaigad. Paraku saab aeg kogu aja otsa ja ma ei saa kolimisele mõteldagi. Ka praeguse kirjatöö kirjutamine võtab asjatult aega, mida ma võiksin hoopis kulutada hoopis töö rügamiseks.
Kui buss nr 54 Akadeemilisse raamatukokku sõitsin, avasin Facebooki ja nägin, et seal käis vaidlus Ernesto "Che" Guevara üle, Erkki Bahovski ja Lauri Vahtre ühelt ja Annes Ihoma teiselt poolelt. Ütlesin ka oma sõna sekka.
Õhtu enam nii meeldiv ei olnud. Pangakaart oli miinuses ja tõlkimistöö juurde ma ei jõudnudki, sest masendas Google´i Chrome´i rookimine kompuutris. Kell 21.08 kukkusin sügavasse unne ja magasin kümme tundi järjest.

Saturday, February 5, 2011

Execution of Hus - a shamespot on the face of mankind


On this picture: this historical event was unbearable.
The trial of brother John Hus was a saddest event in the history of the mankind. Hus was a martyr of free will and expression, a bravest warrior on the path to the liberty.

In the semiotic aspect, in the condemnation and excommunication liturgy was a special sign without firmly signified core. All that happened in the moment of the anathema of Johannes Hus in 6. July 1415 (in die incendis VI Iuli) in the St Mary´s Cathedral of Constance. Brother Johannes´s banishing, expelling and setting apart from the Church was put into question and the serving bishop, gave him the symbolic chalice of redemption and took it away at the very same moment with other bishops, presenting at the ceremony: calicem imprimis ab ipso auferent de manibus ipsius (to hand over a chalice and take it away again).

This act had a deep ecclesiastical background. Then one of the serving bishops cried: O Juda maledicte! Ut qui dereliquisti consilium pacis et cum Judaeis consiliatus es, auferimus a te calicem hunc redemptionis. („Oh condemned Judas! While you have rejected the counsel of peace and companied with the Iscariotan betrayers, we shall remove from you this chalice of redemption.“)

The defendant answered: Confido in Dominum Deum omnipotentem, pro cujus nomine hanc blasphemiam patienter sustineo, quod ipse suae redemtionis a me calicem non auferet, sed spero firmiter, quod hodie in regno suo bibam illum! („I believe in almighty God, for whose name I am patiently bearing this humiliation, because He himself does never take me away the chalice, but I firmly believe me to drink from that in His reign today!“) And the other symbols of the holy communion having taken away from him at the same moment, such as tonsure and ornate and then the defendant repeated his previous words about the Christ.

As all the aparatus was removed from the defendant, the bishops said to give him a paper crown of shame. When it has been done, the crowd of bishops put this cap on his head, but the defendant turned against the rules to the presiding man, asking rhetorically: „Are here any, not knowing that these bishops are in concordance with blasphemy?“ After that event the main crowd passed on to the important act of excommunication: cutting the ass tonsure (tonsor assiduus), the ordinary fate to the monks who were fallen to the blasphemy. The tonsure proceeded ad dextrum et sinistrum, ante et retro depicibus praecidissent (to the right and left, forward and back). It is not evident, which relation the tonsure had with his shame cap and whether it has been cut following to the line of lower edge of his cap. However, it was pretty sure that the words, confirming the „bare“, expelled status of the cursed were „Let it be! Let it be! Let it be!“ (Fiat! Fiat! Fiat!), said by at least three serving man, which spinned round „from right to the left, forwards and back towards the present people“.

The important phrase said to be in effectu and were: „The handed over (tradendus) makes the hand of secular.“ (In the exact meaning: let him be a joint of the secular body.)

Wednesday, February 2, 2011

Kadunuke ja Nataša

Krahv Monte Cristo ei alistunud iial. Kuis õnnestub see Anatoli Aleksini kangelastel ja kangelannadel?
Otsustasin Kadunukese tuju tõsta.
"Korraldame päästeekspeditsiooni!" kuulutasin ma.
"Kas hakkame iseennast päästma?" habises Kadunuke.
"Jah! Ja sina astud koos minuga kõige ees! Kuskil siin peab olema väljapääs! Äärmisel juhul tungime läbi seina! Nagu krahv Monte-Cristo. Mäletad, Kadunuke? Edmond Dantes ja abt Faria murdsid enda läbi seina teineteise juurde! Ja see polnud mitte suvilas, vaid Yves´ lossis, kus seinad on veelgi tugevamad!"
"Neile mõlemale anti süüa. Aga meie sureme nälga!"
Taani Prints pani Kadunukesele käe õlale. Gleb paistis uurivat muldpõrandat, mida polnud näha.
"Alik ju ütles meile, et Õepoeg teeb nalja ainult tund, maksimaalselt kaks," seletas Mironova.
Tema üksi tundus olevat säilitanud täieliku rahu. Nüüd nägi ta komandörina mind, ja mina polnud andnud käsku pabistada. Ja nii ta siis ei pabistanudki.
"Muidugi avab Õepoeg ukse! Sul on õigus!" laususin Mironovale. "Kuid me pole kohustatud tema abi ootama! Vabaneda omaenda jõul, see on meie püha ülesanne!"
Nataša naeratas - õige pisut, vaevu märgatavalt, liiatigi oli hämar, kuid mina märkasin tema naeratust. Noh muidugi - ma rääkisin nagu tribüünilt. Kuid tuli ju tuju üleval hoida, julgustada!
"Kui karjuksime!" soovitas Kadunuke. "Mõni ehk kuuleb?..."
"Suvilas pole ju... Ja asulas samuti..." Ta oli jälle hakanud lauseid pooleli jätma.
"Lähme! Edasi!" kutsusin mina. Võtsin Kadunukesel käe alt kinni ja me hakkasime liikuma. Oleksin tahtnud ka Natašal käe alt kinni võtta, kuid ei söandanud.
Liikusime keldris edasi. Ülalt langes jäiseid tilku. Jalad vajusid alatasa salakavalatesse aukudesse. Meid ümbritses pilkane pimedus nagu vandeseltslane. Ähmase lambisilma võlts valgus jäi ebamäärasesse süngesse kaugusse... Rõskuse mürgine lehk ei rõõmustanud enam, ma ei tahtnudki täie rinnaga hingata.
"Kriminulle lugeda pole just seesama, mis ise neis osaleda!" arutlesin mõttes. "Tahtsin mängida midagi kohutavat, kuid nüüd on meile kaela langenud tõeline õudus. Aga ei tohi välja näidata, et olen samuti ärevil... Kas Õepoeg Grigori tulebki? Kas ta avab ukse? Miks ta selle üldse lukku pani? Ja mida tähendavad ta sõnad "Sa ju tahtsid teada, kuhu too Suvitaja kadus! Nüüd sa saadki teada."
"Koolnu!" karjatas Kadunuke.
Ta värises üleni. "Läks vist segaseks," mõtlesin. "Närvid ei pidanud vastu."
"Siruta... Kohe... nagu mina..." ta hambad plagisesid ja ta ei lõpetanud Glebi kombel lauseid.
Sirutasin käe ja kompasin... Luukeret. See seisis pimeduses. Ribid ja pealuu... Mitte enam joonistatud, vaid päris tõelised...
"Tagasi!" hüüatasin.
Tormasime tagasi ähmase ja sünge lambi võltsi valgusse. Nüüd näis see meile päiksena.
"Ah nõnda siis hukkuski Suvitaja! Näed siis, kuhu ta kadus!..."
Kas tõesti ootas meidki sama kibe saatus?
"Niisiis tahtis saatus, et ma saaksin teada ja lahendaksin vana suvila kohutava saladuse, kuid see saladus hukkub koos minuga!" See mõte tõi külmajudinad ihule. Kuid juba järgmisel hetkel sain jälle sooja, kui ma mõistsin, et mul pole õigust hirmule hetkekski järele anda! Minu kõrval olid Nataša ja teised... Ma pidin nad päästma! Senikaua on aga vaja neid pisutki julgustada.
Mitte keegi ei saanud teada, et ma aimasin. Olin üksi oma aimdusega.
Pidin tõde varjama.
"Polnud seal mingit luukeret! Kadunukesele ainult tundus..."
"Kuidas polnud?" hämmastus Kadunuke. "Aga ribid?"
"Hallutsinatsioon. Ja kõik!"
"Mis hallutsinatsioon saab olla... pimeduses?"
"Kas sa arvad, et saab olemas olla ainult nägemishallutsinatsioone? oo, kui naiivne sa oled! On olemas ka kuulmishallutsinatsioone. Ja kompimishallutsinatsioone."
"Ja miks sa siis karjusid "tagasi"?"
"Et sinu hallutsinatsioonid ei kanduks teistele üle. Tead ju ise, halvad eeskujud!"
"See tähendab siis, et... mina olen hulluks läinud?" Kadunukese huuled värahtasid.
Taani Prints võttis tal õlgade ümbert kinni.
"Kõik ebanormaalsed peavad end normaalseks," ütles Taani Prints. "Ja vastupidi. Nii et ära erutu! Kuula, mulle kargasid mõned read pähe. Sulle teeb ehk rõõmu?"
Ja ta hakkas deklameerima, ehkki varem ei olnud ta oma luuletusi kunagi ette lugenud:
"Sellel päeval,
kui me istusime keldris seal,
niiskuse ja pimeduse küüsis,
norgu hetkekski ei lasknud pead,
igaüks meist lõbus olla püüdis!
Jagagu see pime, kole kelder
meile ikka lõbu-lusti heldelt!"
Taani Prints libistas häbeliku pilgu üle kõikide nägude. Kuid keegi ei rõõmustanud. Mitte keegi peale minu.
"Suurepärane!" hüüdsin mina. "Sa kujutasid väga õigesti meie ühist meeleolu!"
Minu järel naeratas Mironova. Teised ei naeratanud.
"Mis hallutsinatsioonid? Aga ribid?" kahtles Kadunuke ikka veel.
Viisin ta kõrvale.
"Kadunuke, ole ometi inimene! Meie hulgas on naisi. Mõtle nendele!"
"See on siis toosama... Suvitaja?"
"Suvitaja luukere. Nii ma arvan. Kõik, mis on temast järele jäänud... Kuid hoia see saladuses... Meie seas on naised... Leia endas jõudu!"
"Ma otsin!" lubas kahvatu Kadunuke.
"Tegelikult me viibime kirjaniku kabinetis!" hüüdsin korraga kõigile. "Hiljaaegu teatas Kadunuke meile, et kuulus kreeka filosoof lõi oma teosed vaadis. Kuulsite? Aga Borodajev kirjutas keldris! Kuni Õepoeg oma tobedat nalja jätkab, korraldame meie kirjandusringi väljasõiduistungi! Siinsamas, otse kirjaniku töökohas. Niiütelda - tema tööpingi taga!" Tõstsin endise aialaua üles, raputasin seda õhus ja panin tagasi. "Kadunuke, Prints ja Mironova peavad midagi kirjutama! Päevakohast! Neil käib see ruttu!"
Mironova tõstis käe:
"Prints juba..."
"Pole viga, kirjutab veel! Tal käib see kähku. Aga Gleb tuletab meelde mõne juhtumi oma vanaisa elust."
Natašal oli kell käe peal. Teistel lastel, kes kella kannavad, on see kogu aja meeles, nad tõstavad ühtetihti oma käe silmade ette, nagu kiirustaksid alati kuhugi. Aga Nataša vaatas oma kella märkamatult, lihtsalt langetas silmad.
"Rong väljub kell seitseteist..." lausus ta. "Ma loodan sinu peale, Alik!"

Saturday, January 29, 2011

Ärge neid isikuid oma sõbralisti võtke!


Facebookis levib imepärane kettkiri:
SÕBRAD !! PALUN,ÄRGE NÕUSTUGE SÕBRAKUTSETEGA: Edgar Savisaar, Priit Toobal, Jüri Ratas, Kadri Simson, Evelyn Sepp . NAD ON Keskerakonnast JA SUUDAVAD TÄIELIKULT TEIE RIIGI MAHA PARSELDADA. PALUN KOPEERI KINDLASTI SEE OMA UUDISTESSE,ET SEE OLEKS KA TEIE SÕPRADELE ENNE VALIMIST NÄHTAV.
Silvi Vändrast ei kopeerinud seda kirja ja teda tabas välk. Anthony Sohost käkerdas selle kirja ja viskas prügikasti - ta kaotas kohe oma armastuse. Nadia Ivanovna pühkis sellega... ja jäi kadunuks.

Saturday, January 22, 2011

Nine reasons why aliens silence


On the picture: a little smooth representative (mollusc? infusore?) from the outer civilization pouting his lips. Photo courtesy of Twentieth Century Fox Film Corporation.

The Universe around us is empty of any messages. The potential friends silence and have always done it. Getting closer to the famous boxer paradox of Ludwig Wittgenstein, we can formulate the rational reasons why they do it.
1) They are too proud and do not want to talk with imbecile civilizations (the most usual argument).
2) They are small and beginners and wait, until they will grow enough to make a contact, so they can learn from us so far (argument of a fool).
3) Our language is conformal to theirs, their language is non-formal to us (like the doorkeeper and Josef K. in Kafka´s „The Trial“). For example: if they handle random noise as the pointed information (argument of the unfitting patterns).
4) They already stepped to the contact, but we did not notice it or despised them. Or otherwise – we did not notice our try to establish a contact in the past and forwarded them something wrong (argument of the unmemorized past).
5) They cannot contact, because they know about a danger threatening us and they want to accelerate it (argument of two comrades).
6) They know that a cosmic letter is not a cosmic attachment and the last one may have the opposite meaning (argument of a letter).
7) There is the certain order, by which civilizations can contact each other and they do it in strict order. Probably we do not know the order, but probably we know it very well and even more – we established it (argument of the stuck consciousness).
8) Or – it is not at all the common information silence in the space. It is the Miranda warning before the opposition with other witnesses and before the verdict („You have the right to remain silent“).
9) Or – they do not contact us because we are pretty primitive. Just the opposite, we are highly developed. The lack of their contact is caused only by one reason – we live in wrongly compressed timespace. Only losses of information in the black holes are the right things for them.

Wednesday, January 19, 2011

Toomla and Kukk in their fighting and fate

On 7. May 1954 a four-engine transport plane started from Frankfurt military airport, with two important passengers on board. They were British MI 2 spies Hans Toomla, whose agent name was Artur (Art) and Kaljo Kukk, with pseudonyme Karl, both Estonians.
By that time the Estonian Republic had been occupied for 14 years, first by Soviet, then Nazi and then by Soviet powers again. Estonia had gone through two agonizing deportations, more than 25 000 Estonian citizens happened to be forced exile into Siberia, lots of them into the concentration camps where half of them could not survive. Estonia had lost one quarter of its population. The challenges against the ruling political regime were strictly forbidden and punished harshly. Despite of all this, the citizens of newly established Estonian SSR hoped for a new beginning on the other side of iron curtain.
In the same night, the reconnaissance plane reached above the Estonian territory and both agents were dropped down at Pärnumaa, in places full of extremely large, thick, primeval forest. They landed secretly with their parachutes, owning very powerful radio transmitter, which capacity was enough to reach all over the Europe. Also they had two army pistols Walther P38, two pen-shaped pistols with tear gas and cyanide capsules, hidden under their collars. Hans Toomla had documents on the name Karl Peterson in his pocket, Kaljo Kukk owned a pair of false documents for the never-existed persons Ilmar Taluots and Endel Sutt. Their dangerous incognito life inside of the Soviet society had begun and lasted for three months.
Toomla´s radio messages to the West were encrypted, but the encryption was quite weak. After buying a car Moskvich, Toomla forwarded important things to the British intelligence. His following message was sent from Vändra forest, it was in Estonian and in Morse Code – their senders were true specialists in both of it:
„We bought a car. Art, I repeat, Art – his relatives are all healthy. I have not contacted with my relatives. Give me 3 necessary addresses. The addresses you have given are inexact, omit either the street names or house numbers. Listen to me on the day, marked with a cross. Art, I repeat, Art. Karl, I repeat, Karl. Sad woman, sad woman, sad woman! The end, the end, the end!“
Some parts of their code make us think. Those were the emergency exits from the „randomly put character language“ messages: cabix (´all our weapons are lost´) and qrt (means ´the enemy is close, I must end´). This qrt (▄▄●▄ ● ●▄● ● ▄) sounds very similar to the Estonian word ´kurat´ (a devil), however, it is not a linguistic sign. Let us re-emphasize that exit code of the message about the car-buying was „sad woman“. Semantically, it is a specially stressed marker for the irrefutable fact that after all the signals, the last one included, will be followed by the silence. It should have been only very strong, underlined semiotic unit: for example ´sad woman´. Yuri Lotman has written that the semiotic processes, happening on the borders, are more intense. Toomla had to choose the very special code unit to mark the border between the message and the followed silence, he chose ´sad woman´, because they did not relate with any woman in Estonia during their short visit to the dearest places of their homeland. The expression ´sad woman´, repeated thrice was top of the absurdity and marked the beginning of radio silence until next transmission. The psychoanalysts could perhaps notice the relation of Toomla´s expression with Melanie Klein´s little patient Rita, who in her Oedipal stage murmured aside, shredding a picture of woman: „Dead woman, dead woman, dead woman...“ (Frank, Claudia 2009. Melanie Klein in Berlin: Her First Psychoanalyses of Children.). The main point is that the spies were associated with no women in Estonia, and at the end of this story the KGB shot both of them.
Toomla, sending his messages, proceeded from typical human logic: after the message always follows the silence. According to Yuri Lotman, the track marker, signifying the border of his message, should evaluate inner and outer condition of its world – the message. Toomla knew: you can give a strong impulse, which ends the radio transmission at this time. And it was a paradoxal ending: lets talk about women as the ordinary men do – women, a folk which never revealed themselves to Toomla and Kukk till end of their days. It was a strongest signal to the end the transmission – and the spies used it.
The conclusion: silence is silence only being strongly separated by its edges. Silence always hides a question of boundaries in itself.

Tuesday, January 18, 2011

Miks ma astusin Keskerakonda?

1) Meie pere on represseeritud. Mu vanaisa lasti Siberis maha, ka vanaema suri Venemaa sügavikus. Minu isa ja tema õde pääsesid hädavaevu tagasi kodumaale. Seepärast on minu maailmavaateks antikommunism. Iga asi, mis on bolševike vastu, kõlbab. Ma soovin kätte maksta meie peret tabanud kannatuste eest. Kominterni kongressidel võeti vähemalt kahel korral vastu tsentrismi taunivad avaldused. Tsentristid ehk keskerakondlased, kes püüavad elustada kõiki ühiskonnaklasse, on vägivaldsetele riigipöörajatele kõige ohtlikumad. Ma soovin olla antibolševistlikus erakonnas.
2) Mulle ei meeldi vägivaldselt peale sunnitud eestikeelne keskkooliharidus venelastele. Seda ei olnud Eesti ajal, mis on minu ideaal. Rahvuslasena tean, mida tähendab kellegi ümberrahvastamine. Kedagi ei saa sunnitult eestlaseks teha. Kas eestlased muutusid 1890. aastate venestamise tulemusel venelasteks? Ei muutunud, nende eestlus süvenes. Järgnesid rahvuslikud revolutsioonid aastatel 1905, 1918, 1991. Meie eestikeelsus on nii tugev tänu sellele, et Aleksander III võttis kunagi vastu venestamise otsuse - iga jõud kutsub esile vastujõu. Midagi ei saa tasuta ja kui miski näibki olevat tasuta, siis makstakse selle eest kusagil mujal. Minu praegune ülesanne on venelaste koondamine ühtseks löögirusikaks mulle vastuvõetamatu koolireformi vastu. Toetades venelasi toetan ma oma keelt ja kultuuri. See on ennetustöö, et ma ei peaks hakkama vene keeles kirjutama nagu Jaan Kaplinski.
3) Ajendiks erakonnavalikul olid sügise sündmused - psühhoterror Keskerakonda astunud Tõnu Trubetsky vastu ja nn kirikuskandaal. Inimesele peab jääma valikuvabadus - kuhu see kõlbab, et Tõnu ei saa astuda mingisse erakonda, aga vaat Jaak Ahelik saab, palun väga. Kirikuskandaali puhul aga tuleb küsida - kes on Savisaar? Nõukogude ajal, mil lai silmaring oli infokitsenduste tõttu paratamatult ahtam, kaitses tema kandidaaditööd Rooma klubi tulevikustsenaariumidest. Muide, tulevikustsenaariumid on kõneaine, mis jutuks tuleb järjest vähem - häbenetakse oma tulevikku. Need, kes Savisaart praegu mõnitavad, ei tea midagi doktoritööst ega kandidaaditööst - nad on end hädavaevu keskkoolistki läbi vedanud. Ja nad kannatavad lühikese ajaloolise mälu all, kas on tõesti meelest läinud, kes meile vabaduse tõi? Kes käis Moskvas meie eest läbi rääkimas, kes seisis Interrinde ja Toompea riigipöörajate vastu, kes lõi esimese reaalse alternatiivi EKP-le? Olen aegade jooksul aru saanud, et Savisaar ja Rüütel olid tublid, aga Laar ja Ilves olid natuke vähem tublid.
4) Kui salapolitsei astub valimisvõitlusse, on tulemuseks hunta. See sunnib inimesi poolt valima. Ma ei usu kapo aruandesse Savisaare riigivastase tegevuse kohta. Kuidas saab riigi vastu tegutseda inimene, kes ise on selle riigi loonud? Lisaks on kapo aruandest näha, et Jakunin on küll tegelikult olemasolev tegelane, aga tema käitumine on kentsakalt välja mõeldud.
5) Kui Lennart Meri oleks ütelnud, miks Johannes Kert kaotas oma koha kaitseväe juhatajana, siis oleks minu usk sellesse riiki säilinud. Rahvas valis Lennart Mere ametisse, tegelikult valis muuidugi Arnold Rüütli, kes kogus arvestatavalt enam hääli, aga mängime, et valis Mere. Aga Meri ei õigustanud talle pandud lootusi. Ta pettis seda rahvast, kes teda usaldas. Sellepärast Meri ei olnud minu president. Minu president on Rüütel.
6) Paljud inimesed kujutlevad, et kui keegi astub Keskerakonda, siis ähvarduste ja terrori abil on võimalik saavutada, et ta sealt taas välja astub. Kordub kõik see, mis oli 1988. aasta jaanuaris MRP AEG-ga ja ERSP-ga. Ma ei anna seda võimalust, sest minu ringkond ei ole sallimatu.
7) Mind paneb jahmatama, kuidas saab ajakirjandus kirjutada, et Keskerakonna konverents oli hall ja ilmetu. Keskerakonna konverents oli vägagi huvitav. Rääkisin juttu Raivo Raave ja Toomas Vitsutiga. Rõdul nägin tõekomisjoni juhti Kalle Klandorfit, kes oli pressi eest kõige kaugemasse soppi pugenud. "Tiugu, miks sa nii nurka pugenud oled?" Võib-olla teda aeti parteri vahekäigust ära, sest press soovis seal filmida.