Antakse siis lapsi veel kolliperedesse?

Tüübilisi eestlasi 1641, Pärnu:
1) Villem Söörts: posib ja nõiub;
2) Laisk Mart: jookseb libahunti ja ütleb kuradisõnu Rööma sool;
3) Maiamaa Ello: nõiub, magab Kuradiga, Mihkel on tema sulane (pime);
4) Nemmide Tõnis: nõiub, jookseb libahunti;
5) Villakass Jürgen: nõiub palju asju olematust olevasse, ravib ussihammustust, ütleb tundmatuid ussisõnu. Ta isand Rostip röstib teda pidusöögil;
6) Audru Kasper: tema poeg on Kuradi juures kokk;
7) Pirsa Mart: viskab noort krahvi maantee peal Kuradiga, noor krahv sureb;
8) Kurat, Aunape Mareti mees, elab rahulikku elu;
9) Aunape Madis: Kuradi lihane laps, kisendab, kui teised tööd teevad.
Ei tasu muretseda, et asjad olid 1641. aastal Pärnu läheduses just nii. Lapsi ei anta enam (ei antud ka siis) kolliperedesse ja kogu seos Kuradiga on tolleaegsete maakohtunike poolt fabritseeritud. Pirsa Mart lõpetas väga halvasti: tema jalad ja käed rebiti ükshaaval otsast ja kõik paigutati postide otsa, siis rebiti süda välja ja pea otsast. Villakass Jürgeni süda jäi välja kiskumata, kuid enamus muid asju toimetati temagagi. Reeglina lõpetab organism kohe tegevuse, kui sul ühel hetkel alustatakse jala otsast kiskumist.

Oli kord naiste valitsusaeg

"Libahunt", Tallinfilm 1968
1668. aastal nägid kirikuvisitatsiooni-retklejad Maarja-Magdaleena kihelkonda (Tartumaa) naisi külapreestritena, talupoegade hingede ja kehade eest hoolitsejatena. Oli huvitav aeg:
"Olime Püha Johannese õhtul (23 juunil - AR) kl 9 ajal ebajumalateenistuse kohal, kus talupojad oma tavalisi ebajumalateenimisi korraldavad ja koos olid... ja kuidas nad tule üles tegid ja tule lähedal on kivi, mille ümber istuvad kolm naist, kellest üks on kõige auväärsem ja nagu nende preester, kes haigeid ja nende ohvreid vastu võtab ja ohverdama peab. Mõlemad teised talupojalesed aga valmistavad vahepeal ette vaha. Siis tulevad haiged, kellel on mingi sisemine viga, ja nad peavad vahaga sidemed võtma ja nendest ühe oma keha ümber siduma ning ka kapa õllega oma kätte võtma, kolm korda ümber tule käima, ja kui nad niiviisi ringi käivad, siis peavad nad kivi teatavate kohtade juures kolm korda kummardama, üteldes: „Oh aita, püha Johannes!“ Kui nad on seda teinud, siis võtavad nad vahasideme lahti ja annavad sellele samale auväärsele naisele, kes seda haigel suu ees hoiab ning suudelda laseb. Siis põletatakse see kivil ära ja haige joob kapast ja annab selle pärast edasi naisele, see lööb kolm korda risti kapa kohal ja lausub: „Aita, püha kallis Johannes, nende tervekstegevate rohtudega seda naist või meest“ ja nimetab haige nime ja haiguse, pärast seda jõi ta kapast ja andis ka mõlemale lesknaisele sellest juua. Nendele, kellel oli pea haige, seoti vaha pea ümber ja tehti neidsamu tseremooniaid. Muidu olid seal ka vanad naised, kes ütlesid: kui neil peaks sisemine haigus olema, siis peaksid nad nimetatud viisil ohverdama, kui neil aga väline häda oleks nagu silmal või kui nad on kirvega jalga või kätte löönud, siis peaksid nad ainult vahaküünla tegema, oma vigase koha paljastama, küünalt selle juures hoidma ning sealjuures erilist palvet lugema. Kui nüüd keegi niisuguse ohvri läbi terveks saab, siis peab ta igal aastal nimetatud ajal, nimelt jaaniõhtul kohale tulema ja ühe tõelise tänuohvri kaasa tooma, mis on vahast tehtud, kas väikese mehikese kuju või muidu mõne vahaküünla, nii nagu naised on käskinud, ja selle põletavad nad siis nimetatud kivil ära."
Naiste sooritatud rituaalsed ülesanded selles külas panevad mõtlema, et need vanemad naised on pärast sünnitusi monopoliseerinud hingemaailmaga läbikäimise. Mehi nad sinna ei ole lasknud. Tänapäeva ühiskonnas oleks ilmkuulmatu, et vanad targad mutid otsustaksid nii palju sootsiumi asju. Ülalolevas filmis dikteerib oma tahet Libahundi Tiina. See on ka palju mõistetavam, sest ilule ja noorusele alluvad mehed kergemini. Vahanukkude tegemine meenutab 1723. aasta Wielo Ado nõiaprotsessi, milles ka see talupoeg loopis katusele tiibadega ja vahast kuulikesi, mis õhulennu ajal võtsid oma erilise kuju.
Meenub ka 1991. aasta kauge soe romantiline suvi, mil Mart Mägra uurimisgrupiga Muhumaal (Mone) kohaliku dialekti kohta andmeid käisime kogumas. Olime nn murdeuurijad. Sealgi oli üks vana nägijanaine, kes kutsus meie noored piigad sauna naiste salajutte rääkima, aga poissa ei lastud sinna üldse.

Sküüdi saatus

17. sajandi lõpus avastati Tallinna lähedalt Viimsist üks libahunt. Talunaine Marie oli kaevanud Skytte Jaagu peale, kelle naine oli surnud. Peale naise surma hakand Skytte libahunti jooksma. 4. juunil 1695 on toimunud Skytte Jaagu ülekuulamine, millel viimane tunnistust annab, et on tuule- (soola) puhuja või tuuslar (Windestatter;). Skytte Jaagul on niisugused sõnad varuks:
„Kui mina palga parisin
kui mina lihat litalis
Küs=sas külwi kuika sülla
Peni Poicka haickowat
Sinnama palgat parisin
sinnama lihat litalis
kowille siwile male.
Ilmselt millalgi peale protsessi toimumist on ürikule pliiatsiga juurde märgitud, et „lihut“ tähendab Bauerntrüffel, eestlaste liharoog. Oli see õnnis aeg, mil liharooga veel trühvliks kutsuti.
Metsast oli leitud üks libahundi jälg, kuhu Jaagu jalg täpselt peale mahtus.
Esiteks: regivärss ja alliteratsioon. Saksa pastoritele võis see tõesti paista nõiasõnadena. Teiseks ei olnud Skytte mitte selle talupoja enda nimi, vaid rootsi mõisniku nimi, kellele Viimsi mõis kuulus. Skytte tähendab sküüti.

Kull tõusis alati vara

Vanast ajast (1592.a) teame mõndagi juhtumit, mil külas tehti hunt, ikka selleks, et hundi varakevadisi teid küla lammaste-lehmade juurde kinni panna. Kahjuennetus kahju asemel, otsekui omalaadne händikäp! Kuid siis oli taas suiste (Pfingsten) aeg. Wackulepp´a Matz tegi ussi ehk mao. Rahvas (das Volk) oli temale naudi andnud, et tema ussiga hästi valmis saaks. Wackulepp´a sõnad olla kurjad olnud, neid vaagis kohtunik. Mis Matsikesest edasi sai, seda kohtuprotokoll ei tea. Vahest mõni leht puudu?
Heyn´i tüdrukut (Magd) nimetati Kullikeseks-nõidujaks (Kull die Zauberin). Kohtuprotokoll tema üle on säilinud kahel lehel. Kull elas Hundikülas aastal 1595 ja kohut tema üle on peetud selle aasta 24. juulil, päev enne jaagupipäeva. Kull oli varajane ärkaja ja kandis vanu riideid. Mida Kull tegi, täpselt ei tea. Alguses keeldus neiu Kull ülekuulajate küsimustele vastamast. „Salgab,“ kinnitab „protukoll“. Kohtunike armust oli see naisterahvas poena capitalis´e ehk surmanuhtluse ära teeninud. „Kulli“ ilmumine inimeste nimekirjas meenutab tuntud rahvajuttu kolmest piigast, kelle nimeks Salme, Linda ja väikene Kaaren olid.
Rahvaloendusel loendatakse meid nüüd kõigest 1,1 miljonit hinge. Praeguse valitsuse süü kahtlemata. Kuid rahvas oleks praegugi tervem, kui ei oleks olnud nõiaprotsesse, neid ammuseid, oh, neid õudseid ja ammuseid.

Joosu ja Peetrus peavad jumalate kooli

Jumal oli siis alles noor, õppis kihelkonnakoolis, parvetas, sai puudulikke ja läks ühes Jumalannaga koju vana paju juurde. Ta alles õppis seal maailma loomist, inimeste ja teiste piiblitegelaste ohjamist.
Ühel päeval sai Jumal õpetajalt lihtsa käsu: peatada päike, et maine tegelane Joosua saaks pimeduse varjus lõpetada lahingu amaleki hõimuga. Meile tundub see ülesanne väga ebarealistlikuna, aga
Jumalate koolis oli see täitsa tavaline füüsikaülesanne.
Koolis käis ka üks paks poiss, kelle lõug alailma rasvast läikis. Ta oli napisõnaline, aga seda teadis ta hästi, et kaugeltnurga mehed peavadki alati varem tunnis olema. Seda poissi kutsuti Peetruseks. Jumal läks Peetruse juurde ja päris: "Pai Peetrus, ütle, kuidas ma saaksin päikese seisma
panna, et Joosua saaks maa peal lõpetada lahingu?"
Aga Peetrus ütles: "Õige pimesikk! Kas sa ei tea siis, et asi käib lihtsalt: tao päikse sisse nael, siu nöör ümber ja tõmba päike kuu taha. Kui päiksest jääb järele lendsaba, võta sellest kinni ja pintselda see rohelise-lillakirjuks, sellega on asi tehtud."
Jumal proovis kirjeldatu valemeid tahvli ja krihvliga, aga midagi ei tulnud välja. Siis läks ta ühe teise noormehe juurde, kes mängis ilusti kannelt, vitsutas kabeliaias kompvekka ja meeldis tüdrukutele.
Teda hüüti Pühaks Vaimuks. Ka tema juures kordas Jumal tagasihoidlikult oma küsimust, alustades seda nii: "Tead, Peetrus ütles, et..."
"Ah, kuula nüüd Peetruse plära," torises va kandlemängija. "Päikese seismapanemisega on asi lihtne: tee Jupiterist lasso ja viska päiksele ümber. Siis lõpetavad pahisemise kõik tema leegid, sest sellega on kriiskad, kurat, peal ja asi ants. Päike seisabki kui koonukas kõrtsi lasila juures."
"Ai-ai," vastas Jumal mõtlikult. "Viimati on Päike ja Jupiter siis segamini kui pudru ja kapsad?"
Jutt püha Julk-Jüriga aga lõppes tõdemusega: kellel on kõige enam vaja, et päike amalekkidega peetava lahingu ajal seisaks? Loomulikult Joosuale maa peal. Sellepärast toodi ka Joosua ühel külmal talvisel hommikul kooli. Joosua isa oli pikkade hülgevuntsidega vanamees, kes rabistas pakases ja tuules kiiresti mööbliesemetega, mida oli vaja koolimajja tarida.
"Aitame tal voodi sisse tuua," kostus ka poiste hulgast kihelkonnakooli vana maja ees.

David Samoilov. Toominga tänav

Nii kaua kestab Pärnus koit.
Ja valgus tuleb nüüd kell kümme.
On siniviirutusse uppund kõik
ja varjud lühikesed kadund lumme.

Miks hahetus, nii kaua magasid,
ei kaunistanud linna siluetti...
Keskhommik. Agu hoiab tagasi,
ei astu liiga kiirelt violetti.

Ja lillas aos seal käivad puud
ja tänavate readki lähvad...
On talv, mis muud, mis muud,
lund on, kuid hangega on kehvalt.

Teekäijad. Linnakell on kümme.
Veomasin möödub, raske koorem.
Öö kadund on, vist pargi lumme,
seal lamab ta kui lastud kaaren.

Jah, oli öö ja tuli hommik, algus.
Mis perspektiivilt veel on tulemas?
Siin – tuleb välja – valgus.
Ja mina – jõudnud selgusele – olen olemas.

1977

Palju õnne, Eesti!

Olen ise pärit ühest väikesest külast, kuhu mu isa ja ema kord, seitsmekümnendate aastate kesk- või isegi lõpupoole Andrese ja Krõõdana ilmusid.
See oli Öökulli küla, selles oli mühisevaid metsatukki, kaks selgeveelist järve, vanad pruunika veega mõisatiigid, kuhu tuul kollaseid kase- ja lepalehti keerutas. Seal elasid spetsialistid, juhutöölised, mustlased ja inimesed, kes veel napilt mäletasid mõisaaega. Vana kask, mis Põhja teel kohises, mäletas parun Edmund Girard de Soucantoni käsi. Need olid tema istutanud. Oli südatalv. Soucantoni poeg oli raskelt haigestunud ja parun kihutas temaga Rapla haigemajja. Hobune oli ajanud naha märjale ja ta jäeti vinge tuule alla ootama. Külmetas vaeseke ja ära ta surigi. Parun aga jäi oma truud abilist leinama ja istutas ta mälestamiseks kuivati poole viiva tee äärde kase, mis nüüd on juba nii suur, et ta oksad pilvi pillutamas on. Minu lapsepõlves oli ta siiski sama suur. Kase ümber vulisesid allikad, oli imeilus hälliaeg, oli aastasaja lõpp. Ning isegi aastatuhande lõpp!
Lõppeva nädala alguses käisin oma kodukohas, ostsin Raplast saapad ja sumpasin sügavas lumes, et pilti teha teeotsast, mida peale minu ja isa kasutasid veel väga vähesed inimesed. Elus on vähe rõõme, aga minevikust tasub otsida retsepte edasisesks tegutsemiseks. Tegutsemine – see on kõige iseloomulikum asi minu jaoks, ma olen tegude inimene, mitte targutaja. Minu põhimõtted: mees ei lähe endast välja, ta ei vihasta ega solvu kaunitaride peale ega tee armukadedusstseene. Olen isaga kasvanud poiss, mul olid olemas isa ja ema ja neist esimene katsus mulle õpetada, kuidas tuleks käituda daamiga, kelle elu sulle huvi pakub. Paraku paljud kaasaegsed naised lasevad end elu julmusest kaasa viia, sattuvad favoritismi, ära panemise lainele ja üritavad üksteisega konkureerida: „Eksju ma olen kenam kui tema...“ Kellesse on veel jäänud puhast vaba mõtet, see ei arutle nii eales. On praegugi daame, kes ajavad naiseks olemise lati nii kõrgeks, et just tänu nendele on meie vaba Eesti saanud juba 94-aastaseks. Kes vaatavad sulle armsate silmadega otsa ja kelle ripsmete ülespidi asetus annab mõista, et ei ole maailmas ülevamat maarahwa tüdrukust.
Vaba riik on elanud üle juba üheksakümmend neli päevaveeru. Pole imestada, et vabariigi aastapäeva pidulik aktus avati „Kevade“ tunnusmeloodiaga – see pala on Nõukogude ajal sündinud. Mis ajal ka keegi on sündinud, eesti mõte on ikka kestnud ja jäänud. Keegi on seda säilitanud läbi raskemate aegade, keegi, kelle nimegi me täna ei tea. Võib-olla oli see Kongla Ann, tema kindakirjad on jo tänini Viru-Nigula kalmistul. Oli kord temagi noor, ahvatlev, triibuseelikuga tüdruk, kelle geenid meis edasi elada tahavad.
Võõraid me kampa ei võta, kampa ei võta kuid armastame kahekordse jõuga.