222

Lapsepõlvehõnguline unenägu andis täna adekvaatse lahenduse minu elu põletavatele probleemidele.

Mul on üks sõbrants

Sõbrantsidega on mul vedanud. Sellel konkreetselt, kellest ma räägin, on üks meestuttav - nõid. Jagab punaseid õunu, ehitab kanajalgadel maju. Uuhh, nüüd tuli minulgi õuna isu.

Prantsus- ja Inglismaa liit, Euroopa alus

Tulevasele Euroopale panevad üheskoos aluse just Prantsusmaa ja Inglismaa, kirjutas Pierre Saint-Simon 19. sajandi algul. Nendega liitub hiljem Saksamaa. Imelik, et Saint-Simon Saksamaast üldse midagi pidas. Loogiline see ju polnud. Saint-Simon oli omajagu sakslaste seas liikunud ja midagi head sealt talle oodata küll polnud.

Religioosne mütoloogia

1990. aastate alguses toimus EHIs gnostitsisimiloeng, kus räägiti ka salapärasest naissoost Jeesusest, kes ilmub kopti mütoloogias. See on siiski tõsi! Vaja ainult uskuda.

Lottekene ja Wertherikene

Minu õpilased kümnendas klassis ilmutavad haruldast Johann Wolfgang Goethe "Noore Wertheri kannatuste" tundmist.
Alles täna kirjutas üks tüdruk, et krahv Albert saatis Wertherile sellepärast Lotte punase siidist peapaela, et kaotajale veel kord oma üleolekut demonstreerida: vaat, minul on kogu Lotte, sina aga saad ainult osi, pealegi veel kaugeid osi, millel naise endaga suurt pistmist ei ole.
Kirjutab ju Johann Wolfgang Goethe:
"Sain õige varakult Albertilt pakikese. Paki avamisel hakkas mulle kohe silma mahepunane lehv, mis Lottel rinnas oli, kui ma temaga tutvusin, ja mida ma temalt sestsaadik juba mitu korda olen endale palunud."
Mina poleks selle peale tulnudki, mis tagamõttega Albert (kes teatavasti sai sooja koha õukonnas) lehvi saatis, tütarlapsed aga tulid. Et Werther ise palus, on mage põhjendus. Werther palus ka enda surma. Wertheri tunded vedasid teda alt.
Mis rõõm on noorust enda kõrval tajuda.

Koer magas peldikus

Astusin jäises tähises öös tundmatu eesmärgi poole. Ühe soojatoru äärde oli ehitatud puust peldik. Isegi lumi oli selle ümbert sulanud, ka praegusel jäiteööl. Peldik oli ühe koera jaoks peidik. Sest kui ma tõmbasin lahti selle kägiseva ukse, nägin karvast selga välja vaatamas. See tõusis ja vajus. Järelikult loom hingas. Minust ei olnud tal sooja. Küll aga andis talle sooja soojatoru ots. Veidi jõudsid kuumalained temani.
Tähed aga sirasid endise jõuga. Sammub inimene oma unistuse poole, tema ripsmetele aga kukuvad igaval helesinisel lõunatunnil vihmatilgad.

Kas mul on sekretäri?

Palju kirjatööd on käsil - sekretäri oleks vaja.
Tutvugem Rabelais´ klassikalise teosega "Gargantua ja Pantagruel". Gargantua, kes oli niihästi tugev kui tark, tundis omad sekretärid hõlpsasti ära. Need olid tema läbi Gaskoonia ratsutava väesalga need liikmed, kes oskasid tema oriflammi lahti rullida nii, et kolmnurksed otsad ei jäänud lipendama. Gargantua, nagu tüüpiline ülemus, oli abitu kui tema eest ei sooritatud ära rituaalseid toiminguid. Ta ei märganud oma sekretäride täpset hulka.
Ja nii ka mina - elu on praegu niivõrd segane ja keeruline, et täpselt ei saa enam aru, kes mind aitavad ja kes mitte. Osa tööd on ära tehtud, seda küll. Aga kes tegi, millal tegi, seda ei tea. Nähtamatud päkapikud kuuse alt aitavad siis, kui neid paluda.