Rootsikeelne luuletus

Jag har en Skoj-King-Kong
någon gång...

Detsember, dekabrist ja rannasuvi

Sääl sajandite öös, kus lõõmas vastupanu
kord ühest neiust mõtles dekabrist.
Kas oli Siberis, te küsite nüüd vist.
Jah oli Siberis, kesk pagulust ja valu.
Ta oli maal, kust tagasi ei tulda,
kuid hoidis hinges naise juuste kulda,
ta armsat naeratust ja õrna palge
veel säilitas ta kustuv silmavalge.
Hea maitsta laskis läätseleemel kesisel
ja meenutas, kuis kohtunud Raekoja esisel
nad aastaid tagasi ao udulaamas,
kui väike Amor laskis neid pidžaamas
ja sõitnud koju keset tähetuld,
mil neiu laskis kahiseda seelikul.
Ja nüüd, kui jõud sul raugeb jäiseis ahelais
ei enam tea, kumb pool on mees-, kumb nais-,
kui lased tasa langeda siin kirmetanud laul,
su kõrval tundra tuisus vangivahi laul.
Sa lükkad vagonetti läbi mitme katse,
sul sitkemaks saab käe peal liha,
kuid hinges küsimus: kus sõlmitakse patse,
ja heidetakse neid siis üle piha?
On täheteri täis su kohal ruum,
kuukana seda salve siblimas.
Mis on su mõtte mõru mõõt ja tunde tuum,
ah, dekabrist, kus on su liblikas?