Öistest rongidest tunnen ma kõige enam puudust. Milline paradiis oli varem: libised kella kolme ja nelja vahel läbi tundmatute maakohtade, taevas on must ja selles on valge lumi, pehme ja hääletu. Aga rong vangub mööda valgesse mattunud maastikku, ikka tsuhh ja tsuhh. Ja sa oled rongis üksi, päris ihuüksi. Nagu Scipio unenägu. Risk annab sellele seiklusele värvi - kohtuda rongis tundmatute isikutega, selles midagi ikka on. 1986. aastal, kui olin juba harrastanud sellise rongiga sõitmist ja 1987. aastal, kui võtsin selliseid seiklusi ette kõige sagedamini, päästis selline rong ära ühe Armeenia astrofüüsiku. Vähetuntud, kuid südi teadlane oli põgenenud läbi sügava koheva lume pullide eest, kes kesk talve olid laudast välja pääsend. Ta rajas endale teid ükskõik millisesse kohta, kust veel valgust paistis. Neid polnudki nii palju. Ja kõige enam andis valgust huilates mööda kihutav veerem.
Juhtum pullidega leidis aset 30. jaanuaril 1986. Täpselt kahe aasta pärast asutati ERSP ja mina vaatasin Tallinnas filmi "Gandhi". Pärast filmi "Gandhi" vaatamist kinoteatris "Oktoober" jõin suurepärast kohvi kohvimajas "Kümme minutit". Küll paistis magus ja hägus ja koorene see kohv - sest oli alles lapsepõlv, mis on nagu õnneratas - oootan valitsemist, olen hakanud valitsema, juba valitsen. Ja vaat selline on meie kõigi roosiline lapsepõli.
Kaugel on need toredad ajad, mil kiirustasin Tallinn-Väikse jaamas kella kahesele, öisele rongile. Niisugune rong läks üks või kaks korda nädalas. Oli hiilgepäev Eesti rahva ajaloos, 24. veebruar 1988. Noh, see hiilgepäev oli juba lõppenud, minu Tallinnast kojumineku ajaks oli juba mõni tund 25. veebruari 1988. Meie, rahvahulga poolt Tammsaare pargis korda saadet miiting kiirendas uute aegade saabumist, ent siis me seda veel ei teadnud. Ning mul oli suur rõõm: olin raamatupoest "Rahva raamat" ostnud Aleksander Lipu põneviku "Suurupi aare", millest hiljem sai mu lemmikraamat. Niisiis ei jäänud ma hilisemale ajale mitte sugugi täis lakkumise pärast, vaid olin ostnud raamatu ja tutvusin olukorraga linnas. Tahtsin isiklikult veenduda, et vastab tõele teabevahendites korratud käibefraas, et viimastel päevadel ei ole miilitsaorganid tuvastanud korrarikkumisi - peab ju kirjanik alati viibima rahva seas, alati keset korratusi ja ekstsesse.
Tallinn Väikse jaam oli hämaralt valgustatud sel sügaval ööl, mil taevas sonisid tähtede erepunased briljandid. Lambikuplite üle olid ammusurnud ämblikud võrgud vedanud. Pakiruumi juures puidust pingil, kuhu vähemalt üks põlvkond oli joonistanud oma krutsikuid, magas hambad laiali üks aus kraavihall. Suigatasin minagi selles ära lõigatud maailmas ega pööranud mingit tähelepanu jaamahoone ees aeg-ajalt sebivatele mustlastele. Siiski tuli mul varsti luuletamise isu, kiskusin käpikud käest ja kõndisin aeg-ajalt võssa värsse kirjutama. Käpikutel sulasid lumekristallid. Luulet koolielust ja oma imetabastest meeleoludest. Koju jõudsin hilja-hilja öösel, seal ootas mind kassipoeg, kogu küla magas öises vaikuses, tasa valgust alla viskas Linnutee. Tasa pehmitas ta lund mu väljalt, viskas virmalised üle kuuskede.
Isamaa oli millegi ootuses. Olin jõudnud oma maakoju. Öised seiklused olid saanud ümber.
