Vead, vead, vead...

Stephani Pariisist teine hukkamõistmine 6. märtsil 1270. Stephani vead seekord:

Quintus, et maailm on igavene;
Sextus, et esimest inimest ei olnudki;
Septimus, et hing on inimese vorm, mida inimene on rikkunud oma sureliku kehaga;
Octavus, et pärast surma lahutatud hing ei kannata tegelikku puhastustuld;
Nonus, et vabal tahtel on teistest sõltuv jõud ega ole see iseseisev;
Decimus, et Jumal ei tunne lihtsat vaid ainult liitset;
Undecimus, et Jumal tunneb ainult ennast;
Tredecimus, et Jumal ei annaks surematutele ja puhastele surelikke ja ebapuhtaid vorme;

Stephani Pariisist esimene hukkamõistmine aastal 1226. Stephani vead sel korral:

2) Jumal ei suuda luua endasarnast, vaid loob sellise, mis temast sõltub, nii et Jumala looming ei ole signum perfectionis;
3) et Jumal suhtleb looduga harva, kui ta need juba loonud on;
4) et Jumal ei anna igavestele inimkeha;
5) et Jumal oma esimese tahte läbi ei suuda luua endaga võrdset ega tugevdada oma võimet;
6) et ühe loomeaktiga ei saa luua paljusid hingi
7) et Jumal loob vaid sel kombel, nagu ta sel hetkel loob;
8) et Jumal on lõputu kestvusega võime, kuid mitte aktsioonis; et Jumal ei suudaks mitmeid maailmu luua;
9) et Jumal ei suuda luua algmateeriat ega taeva-aluseid ilmu;
10) tahtega ei ole võimalik uut luua vana läbi muutmata;
11) et esimese põhjusega (prima causa) ei saa määrata järgnevust tulevikus, esiteks, kuna järgnevus pole üksikasi; teiseks, kuna tuleviku järgnevus on particularia (ainulaadselt seisev asi), kuna Jumal ei suuda ära tunda ainulaadselt seisvaid asju. Kui meelt ei ole, siis ei ole võimalik ära tunda vahet Sokratese & Platoni vahel, põhjuse ja põhjustatu vahel; jumalik eelteadvustus on teadvustatute olemasolu esmane tingimus, jumalik tarkus on tarkusealuste eeltingimus;
12) et esmane mateeria ei ole suutlik ilma keskmisi ja teisi taevaaluseid asju jagamata, sest midagi ei transmuteeru ilma transmuteeruja ja transmuteeruvateta;
13) et üks vahendaja ei ole võimeline mitmuslikeks efektideks;
14) et esimene printsiip ei ole põhjuseks igavestele ja analoogilistele asjadele
15) et esimene põhjus ei suudaks midagi tunnetavat luua ex agente, ega ka ex agente ei ole ka tunnetatavaid asju ilma mateeriata;
16) et algpõhjused võivad kõrvale kalduda oma järjekorras, saaks kord olema selline, et vanemad lubataks ettepoole, et teisesed põhjused on eraldi esmasest;
17) et midagi uut ei ole võimalik luua ilma vana osavõtuta;
18) et jumal ei saaks taevasfääre liigutada ühtlaselt;
19) et Jumal ei saaks tegutseda irregulaarselt, jagades oma tähelepanu kord siia kord sinna;
20) et Jumal on igavene tegudes, kuid mitte vahendajas;
21) kõik see, mida Jumal ise korda saadab, pole kunagi igavene;
22) et Jumal tahaks luua midagi, mida tas endas juba on;

Asjad jaotuvat nelja liiki

23. jaanuaril 1225 mõistis Rooma Püha Isa hukka ühe "kahjuliku" raamatu, Johannes Scotus Eriugena Periphyseoni, mis omal keerulisel kombel arendas edasi panteismiõpetust, olles seks hetkeks, tõsi küll juba neli sajandit vana:
"Olgu nüüd Püha Isa tahte järele väljendatud, et üks raamat, äraandlikult tituleeritud, on läitnud paljusid äraspidiseid ketsereid nende ussitanud kindlameelsuses. Nüüd on pühadele isadele, Sens´i peapiiskopile, tema usaldusalustele (sufragaanidele) ja teistele vendadele kontsiilist tõe ja õigusega edasi antud, et meie ei salli selle raamatu sisu õpetamist ei üheski kloostris ega muus paigas, mitte üheski hoovis ega katuse all, kus õpetatud mehed uustulnukate tugevust proovivad ega talu meie ka seda, et üliõpilased seda kirjatööd avavad. Hingehooldaja põlgusega peame tagasi lükkama sellesinatse raamatu, mis ajab segamini teie päid. Oleme selle teose mis tahes osades ärevuses ise läbi lugenud ja saadame teile soovi põletada see kindlameelselt, avalikult, viivitamata ja seda avamata."
Keeruline on selgitada 9. sajandil elanud Eriugena õpetust. Eks tema järgi jaotuvad asjad siinilmas nelja liiki: asi, mis loob ega ole ise loodud (Jumal), loodus, mis loodud ja loob ise (esmased põhjused ja Logos), asjad, mis ei ole loodud, aga loovad (põhjused ajas) ning asi, mis ei ole loodud ega loo ise ka iial (see on mitteolemine ehk Jumal kui lõplik lõpp; lad.k. mergens orta suprema). Kõiki asju paneb liikuma vahendav mateeria ehk materia informa, ta voolab välja eimiskist, saades miskiks emanatsiooni käigus. Jumal opereerib igavesuse atribuutidega, mis tähendab, et ta ka ise ei tea, et ta loob maailma, ta on üle igavese ruumi ja selle suhtes transtsedentne. See, mis maailmas on ja mis ei ole, on igaveses seoses, nagu ka asjad, mis on juba sündinud ja noodki, mis on igavesed. Mis kord on sündinud, see ka ei ole igavene.

Isamaa on hädaohus!

Ja mina olen midagi ette võtnud konkreetselt isamaise meediapildi kaitseks. Mul on kurb meel ja nukker tuju, kui asjad Eestimaa radadel veerevad halvasti. Minu lapsepõlve rajad on siin, endiselt laulavad ammuste aegade pääsukesed ja õitsevad pääsusilmad neis tihnikutes, kus ma rändasin. Suured olid mu unistused, minu käed lapsetaskutes sügelesid tegude järele ja nii saigi minust tegude inimene - mitte targutaja. NB! Konkreetsete tegude inimene! Tean, et looklev rada kulgeb ikka sinna, kust me kõik oleme tulnud, neist teetähistest saab ikka jõudu meie armastust janunev süda. Ilus, ilus, ilus on maa, mida armastan - ja kui Hando Runnelit edasi tsiteerida, siis:
Me liigume loogeldes loojangu poole,
me mõõdame päevaga määratu tee,
me liigume loogeldes loojangu poole,
me süda on rahul, meid rõõmustab see!