Tänase päeva sündmused

Ärkasin, kell ei plärisenud, panin ruttu riidesse ja jooksin kooli. Kool oli tühi. Pühapäev, naresin ja lonkisin koju tagasi.
Lülitasin sisse Tallinan TV ja seal rääkis Mart Ummsela.

Selim Hatum ja Faris Hatum

Tänase päeva olen veetnud mööda Lasnamäe igivanu tuttavaid paiku kõndimas ja kohaliku arsti juures rutiinses kontrollis. Sellel proovimisel selgus uuesti mu tavaliselt küllaltki kõrge töövõime. Nagu kosmonaudil.
Vaadates aknast halli ent sümpaatset talvehämarikku (pildil) meenusid meie poisilikud fantaasiad novembrikuust 1982. Muidugi Lasnamäel, kus tol ajal oli protsentuaalselt vähem venelasi kui praegu. Tulime Kaleviga koolist koju. Kalev oli teinud suuremõõtmelisest hallist kustukummist nimega "LENINGRAD" templi, uuristanud sinna sisse pealuu ja kondid. Minu juures oli pudelike templivärvi. Kõndisime minu poole uut pitsatit proovima. Raadiost teatati, et Jordaanias olid kinni võetud (võimalik, et Iisraeli palvel) kaks palestiinlast: Selim Hatum ja Faris Hatum. Nende pihta oli oma korteriaknast pommi visanud proua Schulze. Mööda! Kolonel Selim Hatum oli palestiinlane, kes oli seotud inimestega, kes olid seotud kuninga-vastase vandenõuga Süüria armees (hüpoteetiliselt). Kuid Faris Hatum olla olnud majakõrgune palestiinlane, vähemalt ütles nii Kaido või keegi muu.
Resümeerin: me hakkasime pitsativärvi proovimise asemel joonistama Selim Hatumit ja Faris Hatumit. "Faris" - nimi peaks viitama pärslasele või pärsialikule. Kalev joonistas pika ja peenikese Farise, mina lühikese ja paksu Selimi. Mis ajad need olid? Need olid laste naljad, poisikeste süütu lapselik huumor. Oma teada me polnud mingid jõnglased, olime justkui nagu täitsamehed, püüdsime karjääris autot ehitada ja kogusime üsna haruldasi marke. Need olid õnnelikud kujunemise päevad. Kus me ka ei käiks, milliseid katsumusi justkui ei koguks, ikka heidab elulaine meid tagasi neisse kohtadesse nagu puruvanakesi (infusoore) ranna oksarisu juurde.
Fotol: "Oma korter, see oleks vast unistus..." Vaade Lasnamäe majadele Medicumi aknast süngel, ent siiski lootusrikkal jaanuaripäeval, ühes raamatuga "Pätu põnev päev".

Mälestused

Pole möödunud kuigi palju aega sellest päevast, mil me puu otsast alla tulime ja tagajäsemetel kõndima õppisime, esihammaste vahel aga suurt kaigast hoidsime, mis tegi meie elu hõlpsamaks ja rõõmsamaks. Me vaatasime maailma teiselt tasapinnalt, nähes seda paralleelselt silmapiiri, ehk nagu me siis ütlesime – ulkuga. Me hakkasime armastama naisi, nägime juuri, lehti, tüvesid enda ümber, lõkke juures kodustasime koera, kes ilma meieta oleks jäänud üksikuks ja kurvaks. Me ei ulgunud mitte kuu, vaid tähtede poole.
Kümme tuhat aastat tagasi oli kliima tunduvalt soojenenud. Aasta keskmine temperatuur oli küllap isegi kõrgem kui nüüdisajal. Sood tekkisid endiselt, turbakihil seadsid ennast sisse üsna tänapäevaste moodi kailud, paiselehed, kummelid ja karuohakad. Taimede muundumiste tsüklid on tuhandete aastate pikkused, aga inimmälu ja tema mõtte jõud kestavad kauem.
Metsades levis valitseva puuliigina mänd, kuid esinema hakkas ka leppa, jalakat ja pärna. Tasapisi tuli sealt kusagilt eestlaste tulevane püha puu – tamm. Loomastik muutus liigirikkamaks, lisandus lehtmetsadele iseloomulikke liike, nendeks olid ürgveis ja hirv, senisest sagedamini võis kohata metssiga.
Taandunud Antsülusjärv ei tekitanud tänapäevale iseloomulikke kõrgsoid, vaid need olid madalad siirdealad, mis tekkisid. Nii mõnessegi tammekoorde lõikus siis üksiku jahimehe kiviväits, noortest mändidest ja vanadest kaskedest eraldusid samblatordid, mis videvikus, kui ööbik lõpetab laksutamise, paistsid metsavaimu endana. Puud olid praegusest madalamad, aga vetepeeglid, millest nad peegeldusid, puhtamad.
Nõnda siis – kihistus: Kunda kultuur, aeg, varamesoliitikum; käsitööndusolukord – keraamikaaeelne kiviaeg; külatüüp – sesoonne küla. Oli 8000 aastat enne meie aega. Arvatakse, et toonane hooajaline küla oli meile tuntud hajaküla analoog. Seda küll, et inimesed pidid koonduma lõkkeaseme lähistele, kuid kollektiivis tekkivad vastuolud, tõrjumised ja taas-ühteliitmised tekitasid erinevaid seltskondi. Külanimetus „sesoonne“ tähendas eelkõige seda, et hilissügisel tuulisteks ja jahedateks muutunud rannaäärsed asulakohad jäeti talve saabudes hoopis maha, et minna võimsate tammikute ja männikute rüppe.
Maailmasõõr oli ümmargune, aga rituaalne ilmapuu oli läbilõikav kvadraat selles ümaras maailmas. Lõkkeaseme-kujulisus oli maailma sünonüümiks ja laps või loom, kes läks küla kaitsvast piirist välja jalutama, tegi tavaliselt kaare ümber asula. See oli seesama ümara vormi armastus, mida Pritannike elanikud, kes hilisneoliitikumis asusid välja töötama oma Stonehenge-kontseptsiooni, nimetasid henge. Henge oli tsirkulaarne maamärkide rida, mille vahelt oli võimalik sooritada taevavaatluseid peamiste tähtede alusel ja jälgida pööripäevahommikuti päikese triumfaalset esiletõusu.
Domineerisid patriarhaalsed suurpered, kütiti tundrataolises metsas, kalastati siseveekogudel, kuid mitte just väga merel, söödi juuri ja mugulaid. Soome keeleteadlase professor Erkki Itkoneni järgi ei olnud Uurali algkeel veel lagunenud, aga olid olemas sõnad nagu ked[i] (käsi, nt mordva ked), selän / silim (susi, röövloom), pähke (maitsev sarapuupähkel), ema või emä, etä (eespoole), järwä (järv või laugas), jo (vrd eesti „iga“ või sm. „jota“ / „joka“), juma (esialgu tähenduses taevas, hiljem jumal), kalke (naiste peaehe), käme või käma (jalanõu, hiljem tulenevad sellest „käimad“), käske (sõnad, mida hõimujuht ütles, enne kui kogu seltskond jahile läks), kenä või kevä (kevad), kusa (metskirss, kuslapuu), majajas (kobras), mrt (mees; sellest tulenevad hilisemad mort = mardus, aga ka osa komide omanimetus ´merja´ = inimene), jalka, jeko-jakt-jekti (see tähendab „tantsima“, hiljem tuleneb sellest sõna ´jenka´), jer[z] (tige, see sõna on elanud läbi muundevormi ´jõõras´), kala, kaks (kakta; üldse kõik numbrid), kanz (haarata), kauka (pikk maa), ke (kes?), koje (koidik), kojua / koivu (kõiv, kask), kura (vanduda, kurje jõude appi kutsuda), kule- (kuulda), karne (kaaren), lakka (katus), lampe / lammi (soo), leuda (leida), leme (lihavedelik), lone („luua käskude järgi“, seda sõna säilitab muinaseesti linnusenimi Loone), lume, luwe (lõuna või ida), lippe (liblikas), maje (maa), metsä (maa-ala kusagil, millest parasjagu räägitakse, aga kus ei olda), mete (mesi), mini / minä (abiellumisealine neitsi), mone („väga palju“, vastandina hilisemale sõnale „mõni“), mu („mõni teine“), mura (laulma, nagu näha, ei olnud viis-kuus tuhat aastat tagasi laulmisel ja müramisel suurt vahet), moske / mõske (pesema, suur linn – Mõskva – on saanud sellest oma nime, et temast läbi voolav vesi algküla pesi), maires / muires (suue, eriti mesipuu väljaulatuv lennuava – pole võimatu, et sellest algtüvest on alguse saanud nii „mõis“ kui „müür“), naje (naine, vogulitel tähendas ka tulejumalannat ja päikest), nojta (nõid), nepel /neplz (jõust puudu), nole (nool), sälä (lõikama), sidä (süda), siivo (korralik, siivas, kaine), soie / soita (hääl, häälitseda, ka: äne), sorwa (sarv), surwe (metsik loom), suwe (suu), säre (oja), šinere (hiiri / hiir), too, teke-, ulke / ulku (silmapiir), wajne (s.o hing, hingeõhk, näit ostjaki uind, kildin-lapi vujňe; tööhing – vaimo on sellest sõnast), arwo (hind), ahtje (isa; näit lapi ahttje) ja veel väga paljud analoogilised väljendid.

Siger Brabantist

XIII sajandi kuldaväärt intellektuaalses atmosfääris rändas läbi Euroopa üks hämar vaim, mõttehiiglane nimega Siger Brabantist.
Siger Brabantist oli Pariisi ülikooli magister. 7. märtsil 1277 needis Sensi piiskop Étienne Tempier 219 teesi, mis kõnelesid meie Issandast, filosoofia olemusest, mõistusest, hingest, algmateeriast ja imedest. Nende 219 teesi hulgas oli 13-15 teesi Sigerilt Brabantist, milles oli läbivalt juttu kõigist neist teemadest. 49. tees "et Jumal ei saa liigutada taevaaluseid kehasid ainult kindlat liini mööda" (Quod Deus non possit movere coelum motu recto.)ja 92. tees "need kehad võivad liikuda ainult oma sisejõu tagajärjel, milleks on hinge jõud" (Quod corpora coelestia moventur a principio intrinseco, quod est anima) on Sigerile omistatud ja on sisult platonistlikud. 9. hukkamõistetud tees käib ka Sigeri kapsaaeda, kuid siingi on tajuda teatud moonutusi: "Polnud kunagi esimest inimest ega saa ka olema viimast, on vaid alati olnud liikumine inimeselt inimesele."
Pärast kondemnatsiooni pidi Siger Pariisi ülikoolist põgenema ja ta olevat hukatud kolm aastat hiljem Orvietos, 40-aastasena.
Me kujutame ette üksikut Euroopa intellektuaali, rändamas oma pennide eest ostetud setukal läbi Loire´i oru. Kuid asustatud punktide lähedal ihuüksi reisimine oli keskaegses Euroopas kindel surm. Siger pidi liituma rändavate munkade salgaga, kellele ta oli liidriks (Siger - "lipukandja"). Üldiselt oli tollal kombeks, et pühad isad rändasid eesli seljas.
Tegelikult õpetas Siger, et pole mateeriat ilma liikumiseta. Polnud kunagi aega, mil kunagi ei olnuks aega. (Just nagu vahva sõdur Švejk: "Ega kunagi põle olnd, et midagi põle olnd.")
Midagi ei pöördu tagasi sinna, kus midagi pole olnud, märkis Siger oma "Impossibilias", mis juba 1270. aastal tundus Notre-Dame´i teoloogilisele komisjonile kahtlane. Komisjonile andis nõu suur filosoof ja Aquino Tooma õpetaja Albertus Magnus, kuid ülejäänud komisjon ei olnud filosoofias tugev. Magnus oli tugev filosoofias, ent ei olnud tugev Pariisi ülikooli sisesuhetes. Vanamees ei teadnud, et teoloogiliselt kahtlaste väidete taga on Siger, ta leidis, et neid on õpetanud lihtsalt averroistid. Nii on ka tänapäeval: vana emeriitprofessor teab küll hästi doktriine, kuid ei tea kunagi ülikooli siseintriige.
1277. aasta hukkamõistmistele oli iseloomulik, et neeti mitte ainult vastuolulisi teese, teiseks, neeti ka suisa väljamõeldud ja vääriti mõistmisest tekkinud teese ja kolmandaks, kui midagi sarjata, peab olema see õige tõde, millega sarjata. Praegu on katoliku kiriku (mille kants ju Pariisi ülikool on peaaegu alati olnud) ainsaks tõeks Aquino Thomase "Summa theologiae", ent sel ajal polnud see sugugi nii. Puudus selgelt defineeritav peavool. Hukka mõisteti isegi selgelt toomaslike joontega väiteid. Et inimese taju võib olla mõõt Jumala tegemistele (Thoma järgi on päris selge, et vaid Jumal "on olemas", kõik taeva-alused maailmad lihtsalt "on", vt 45. tees). Et Jumal on "iseendast määratletud" (de se determinatur) - aga kust me seda teame? Kas me oleme käinud Jumalat vaatamas? Samuti oli täiesti tomistlik fraas, et Jumal on oma tegemises ja liikumises igavene, kui ta ei oleks igavene, siis oleks pidanud olema mingi asi enne teda, mis on võimatu (51. tees). Hukkamõistmiste akadeemilisest kompetentsusest kõneleb hästi asjaolu, et ebaõigeks mõisteti 51. tees, mis kuulus Thomasele, sealsamas aga leidis mitte-heakskiidu 49. tees, mis väidetavalt kuulunud tema ideoloogilisele vastasele Sigerile Brabantist! Thomas kutsuti isegi Roomast Pariisi, et ääri-veeri uurida, kas ta mitte oma teatud vaadetest lahti ei ütleks. Tema läks, sest "hea dispuudi vastu" ei olevat tal kunagi midagi.
50 aastat hiljem Thomas kuulutati kiriku doktoriks, ta kanoniseeriti ja selleks ajaks oli Dante juba leidnud tema püha pea ümber erilist nimbust.
Meie ees on professor Pierre Duhem´i sajandivanune elutöö "Le système du monde du monde. Histoire des doctrines cosmologiques de Platon a Copernice". Selle ingliskeelse tõlke 125. leheküljelt tuleb hästi välja väide, et tollel ajal õieti ei olnudki vähegi tuntumat filosoofi, keda 1277. aasta hukkamõistmised poleks puudutanud. Kõiki süüdistati, kuid kedagi ei ähvardatud - kust siis küll tuli kuulujutt, et Siger hukati? Võib-olla teda ei hukatud, kindel on aga see, et ta sunniti häbiga põgenema sellelt vaimse kogelmogeli küpsemiselt. Aga seni pole ka keegi suutnud sellele asjaolule rahuldavalt vastata.
Miks sisaldasid Pariisi ülikooli 219 hukka mõistetud kontseptsiooni algusest peale ebakindlust, nõnda et ei olnud selge, kas ei soovitud nendega mõne hukka mõistetu pead paitada? Ladinakeelsed averroistid esindasid kahe tõe kontsepti, mis paigutati teineteise kõrvale antinoomiatena. Nii talitas Scotus ja nii ka Siger Brabantist mõnes oma teoses. On olemas kaks tõde: sapientia Christiana ja sapientia philosophica. Sapientia Christiana on alati selline, nagu Jumal tahab. Sapientia philosophica elik filosoofiline tarkus lähtub loogika reeglitest ja seal võib küsida ükskõik mida: kas või seda, miks Jumal ei loonud teist endasarnast jumalat, kes oleks kah kõikvõimas. Kuid antinoomiad - need on vastandamised, see on dialektilise meetodi alus. Nii on see ka Aquinolase "Teoloogia summas". Esitatakse mingi küsimus ja siis proovitakse mitut selle lahendust. Viimati talitas nii Immanuel Kant, kuid skeptiline küsimustik on mis tahes teadusliku maailmavaate alus. Et ei usuta esimest ettejuhtuvat jama, vaid selle kohta esitatakse küsimus. Nii oleme suure brabantlase neljakümneaastasele elule ja tegevusele ka osalt selle eest tänu võlgu, et meil siin sõidavad ringi raketid ja ma kirjutan sedasinast fooliot kompuutril.

Olla Boeing

Olen hiigla Boeing kesk õhuteed halli,
ootad mind Sa, sädelev-suur WTC,
ning Su särasilmist ma näen ju küll, kallis:
seal, kus lõpeb asfalt, seal ootad mind veel!

Teine sõber läks ja jäigi teele
ning metallkarkassi veel embas ta rind...
Tuleta siis hetkeks, kallis, meelde,
olen suur Boeing ja minul on hind!

Minu võimed

Kõigepealt unustamatut uut aastat minu blogi arvukale lugejaskonnale! Olete mulle kallid - kuidas ma küll ilma teieta hakkama saaksin?
Tänaseks teemaks on sündmuste ette nägemise võime. See on teadmine selle kohta, et miski võiks kohe juhtuda. Lõppeva aasta sündmustest ennustasin õigesti õige mitmeid asju. Kõigepealt oli mul kohe selge, et Breivik on skiso - seesugust juttu oma ema (tuhandetest) seksuaalpartneritest, rassipuhtusest ja inimesele kukkuvate tolmukübemete erilisest kahjulikkusest võib rääkida üksnes hull inimene. Hilisem psühhiaatriline ekspertiis kinnitas minu prognoose.
Teiseks rääkisin sõpradele pikemat aega, et vaadates näkku Kim Jong Ilile on pikematagi selge, et see inimene sureb lähikuude jooksul, aga tema poega Uni hakatakse jumalikustama. Ei möödunud nädalaidki, kui nii juhtuski. Ema kõneles, et see oskus on antud edasi geneetiliselt emaliini pidi. Vanaisa puutus sellega kokku Velikije Luki rindel. Ta teadis täpselt ette, millisest kaeviku sektorist tulevad sisse sakslased ja käsutavad: "Hände hoch!" Nende miinipildujas aga enam miine ei ole, need on välja lastud ja kaua sa ikka vastu pead tranšees 20 - 25-kraadilises külma tingimustel. Samuti on ju ajalooline fakt, et ligi 6000 meest tulid 1942. aasta detsembris Saksa poolele üle - või võeti vangi, selles veresupis ei olnud tseremooniatel ega ametlikkusel suuremat tähtsust. Kuid vanaisa ei läinud sel korral Hitleri eest sõdima, nagu noid mehi kehutati, ta teadis, et sealt avaneval maailmal on temale pakkuda ainult surma. Seegi on ettenägemine. Kui nüüd väljenduda teaduskeeles, siis eritingimuste hulgal x ja y avaneb kontrafaktuaal (faktivastane maailm) X, milles tagajärg on ainult surm. Paralleelmaailmas, mida ei ole kunagi toimunud, on sul lõpmatu hulk võimalusi ja nende võimaluste ahenemisi - on võimalik kontrollida, kas sa saaksid surma sel lindil, millele sa ei ole kunagi astunud. Kontroll oleks võimalik, kui tegutseks superkompuuter, mis võtaks ükshaaval läbi kõik need inimesed ja olukorrad, kellega ja kuhu sa potentsiaalselt sattuksid.
Siiski on tõenäoline, et seda võimet ei ole mul geneetiliselt tingituna. Nagu juuresolevalt pildiltki näha, veetsin lapsepõlves palju aega vanaisaga ja laps paneb üht-teist kõrva taha sellest, mida tema näeb ja kogeb. Kõige reaalsem on, et laps saab aru ka millestki sellisest, mida täiskasvanu enam ei mõista või millest ta lausa keeldub aru saamast. Pilt on tehtud Valtu mõisa antvärkide maja ees tõenäoliselt 1978aasta suvel. Tol korral kingiti mulle suviseks sünnipäevaks poleeritud hoiuseen, mille sees sai kopikaid hoida.