Palju õnne, Eesti!

Olen ise pärit ühest väikesest külast, kuhu mu isa ja ema kord, seitsmekümnendate aastate kesk- või isegi lõpupoole Andrese ja Krõõdana ilmusid.
See oli Öökulli küla, selles oli mühisevaid metsatukki, kaks selgeveelist järve, vanad pruunika veega mõisatiigid, kuhu tuul kollaseid kase- ja lepalehti keerutas. Seal elasid spetsialistid, juhutöölised, mustlased ja inimesed, kes veel napilt mäletasid mõisaaega. Vana kask, mis Põhja teel kohises, mäletas parun Edmund Girard de Soucantoni käsi. Need olid tema istutanud. Oli südatalv. Soucantoni poeg oli raskelt haigestunud ja parun kihutas temaga Rapla haigemajja. Hobune oli ajanud naha märjale ja ta jäeti vinge tuule alla ootama. Külmetas vaeseke ja ära ta surigi. Parun aga jäi oma truud abilist leinama ja istutas ta mälestamiseks kuivati poole viiva tee äärde kase, mis nüüd on juba nii suur, et ta oksad pilvi pillutamas on. Minu lapsepõlves oli ta siiski sama suur. Kase ümber vulisesid allikad, oli imeilus hälliaeg, oli aastasaja lõpp. Ning isegi aastatuhande lõpp!
Lõppeva nädala alguses käisin oma kodukohas, ostsin Raplast saapad ja sumpasin sügavas lumes, et pilti teha teeotsast, mida peale minu ja isa kasutasid veel väga vähesed inimesed. Elus on vähe rõõme, aga minevikust tasub otsida retsepte edasisesks tegutsemiseks. Tegutsemine – see on kõige iseloomulikum asi minu jaoks, ma olen tegude inimene, mitte targutaja. Minu põhimõtted: mees ei lähe endast välja, ta ei vihasta ega solvu kaunitaride peale ega tee armukadedusstseene. Olen isaga kasvanud poiss, mul olid olemas isa ja ema ja neist esimene katsus mulle õpetada, kuidas tuleks käituda daamiga, kelle elu sulle huvi pakub. Paraku paljud kaasaegsed naised lasevad end elu julmusest kaasa viia, sattuvad favoritismi, ära panemise lainele ja üritavad üksteisega konkureerida: „Eksju ma olen kenam kui tema...“ Kellesse on veel jäänud puhast vaba mõtet, see ei arutle nii eales. On praegugi daame, kes ajavad naiseks olemise lati nii kõrgeks, et just tänu nendele on meie vaba Eesti saanud juba 94-aastaseks. Kes vaatavad sulle armsate silmadega otsa ja kelle ripsmete ülespidi asetus annab mõista, et ei ole maailmas ülevamat maarahwa tüdrukust.
Vaba riik on elanud üle juba üheksakümmend neli päevaveeru. Pole imestada, et vabariigi aastapäeva pidulik aktus avati „Kevade“ tunnusmeloodiaga – see pala on Nõukogude ajal sündinud. Mis ajal ka keegi on sündinud, eesti mõte on ikka kestnud ja jäänud. Keegi on seda säilitanud läbi raskemate aegade, keegi, kelle nimegi me täna ei tea. Võib-olla oli see Kongla Ann, tema kindakirjad on jo tänini Viru-Nigula kalmistul. Oli kord temagi noor, ahvatlev, triibuseelikuga tüdruk, kelle geenid meis edasi elada tahavad.
Võõraid me kampa ei võta, kampa ei võta kuid armastame kahekordse jõuga.

Mis juhtus 1910. aasta paiku Kirblas?

Mihkel ja Liisu lähvad kihelkonnakoolist koju, söövad tee peal suhkrunaereid. ´Tillo´ - väike lambatall.
MIHKEL- Mina arvasin, et tede utt ja lambad tänaommugu kõik meie rukki orased maha tallanud. Kai ütles, et ei olnud nende omad.
LIISU- Tea, kelle lambad need siis olid, ega noorhärra muidu ei rääkind?
MIHKEL- Kes sest teab? Eks teestel koa lambad on, ega meil üksi pole.
LIISU- Kas teil mõni tillo surnd koa on?
MIHKEL- Jah, kaks tillot surid mineba nädali ää, öhö vanal lambal olid kaksikud tillod, ei võtnud teist tillot aeda, see siis ei saand imeda ja suri ää. Teene suri naasamuti ää.
LIISU- Ai! Mul hakkas hammas kihkama, hammustasin ponksi.
MIHKEL- Anna moole ka, teen ka suu magusass!
LIISU- Ei anna! Anna seda moole, mida sa ennist anssid.
MIHKEL- Ju ma anssin soole enne lahket saia!
LIISU- Kes käskis anda.
MIHKEL- Noh, küll ma pean meeles. See oli laenatud, mitte kingitud.
LIISU- Näe, mede aias Muri hakkand urisema, tea, kas mõni tuleb või?
(Saabuvad JAAN ja MIINA).
JAAN- Noh, mis sala juttu te siin ajate, me kuulsime, et on mingi jutusumin ühes kohas. Kas te seda ei tea, et salajutt haisma läheb?
MIHKEL- Mis teitel sest on? Ise te ikke kudistate ja kudistate, teist rääkiti, et hakkate serva lööma ja plaani pidama.
JAAN- Tule Miina, lähme minema. Mihkel hakkab tühja lori ajama.
(JAAN ja MIINA lähvad ära.)
MIHKEL- Eks mina pean ka lahkuma, lähen noaga nösima, roots-varblase jaoks kongi ehitama.
LIISU- See on õige keerakas tegu, Mihkel! Üsna pime ilm juba. Ma kudusin kirjut kinnast, raiskasin kinda kirja pimedas ää. Küll homme valge naerab pimeda tööd!

Tenochtitlan, mu arm

Juunis 1519 läks asteegi imperaator Montezuma II oma palee palkonile kõndima. Oli sume hiline lähistroopikaõhtu. Ta vaatas üle oma palee kaitserinnatise. Ta silmisse paistis linnamüür, turg, jaspise- ja obsidiaaniga kaunistatud paleed, Nonoalco, Moyotlani, Tlatelolco, Zoquiopani linnajaod. Kogu Tenochtitlani pealinnahiilgus ja väga eredalt kiiskav järv. Nonoalco ei olnud linnajagu, kus alkot ei pruugitud (Non + Alco), see ei ole korrektne tõlgendus. Nahuátli keeles tähendas see kasvavaid aaloeid, seal oli impeeriumi kuulus turg.
Imperaator oli väga rahul, et hiljaaegu oli kraavide ja tammidega eraldatud osa Texcoco soojärvest, mille keskel pealinn asus. Nii jäi ala, kus asteekide võimas tsivilisatsioon asus, järjest kuivemaks. Võib-olla oli tal just sel päeval plaanis autasustada oma rahva vapraid insenere.
Montezuma II oli juba vana ja tema silm seletas põhiliselt hämu. Ta kõndis tudiseval sammul alla oma palee peatrepil. Ta vaatas paremale ja nägi oma konsiiliumisaali, ta vaatas vasakule ja silmas ruume oma konkubiinide jaoks. Montezuma naisi oli kümneid ja kümneid, kõik olla olnud kauni figuuriga, aga vanal mehel ei ole kombeks neid pruukida. Vana mees tahab pigem käia jala värskes õhus, kuid peab leppima sellega, et sada kõige valitumat orja kannavad teda kullatud kandetoolis.
Naiste juuksed olla olnud korralikult palmitsetud. Mendoza koodeksi lk 69 leiduval pildil on nende näod majesteetlikult rahulikud. Nad ei karda midagi, kõige enam neile teada oleva maailma armutut kokkuvarisemist. Nende kuum naiselikkus on ühendatud metropoolse ja imperiaalse kargusega. Need daamid ei pea olema valvsad, kuna neid ei ähvarda miski.
Naistepalee ees istusid preestrid ja tegid tseremooniapäraseid astronoomilisi vaatlusi. Montezuma tervitas neid peanikutusega, ehkki preestrid kummardusid nende ees nii sügavasti, et nende õlitatud tukad maad puutusid. Sel hetkel viskas valitseja pilgu üles ja nägi langevat tähte. See ennustas nende kõigi langust. 400 kahvanäolist tulnukat ei olnud nende riigist enam kaugel. Cortézi nelisada hispaanlast olid endi seitsmest miljonist ohvrist sama kaugel kui timuka mõõk kaelast.
Oli suurte sündmuste eelõhtu, tollane kindel maailm oli varisemas ja öine komeet kukkumas. Halley komeedi möödumiseni Maast oli jäänud 22 aastat.
Oomen oli Ladina-Ameerika vanades kultuurides väga tähtis fenomen, kui oomen aset leidis, siis oligi see juba peaaegu sündmus, mida too ennustama pidi.

Kas Keres pidi kaotama Botvinnikule?

Sajad inimesed on tundnud huvi selle vastu, kas Paul Keres pidi 1948. aasta Haag-Moskva male tiitli-matšturniiril Stalini käsul Mihhail Botvinnikule kaotama, et garanteerida Mihhaili, selle ustava parteilase ja Nõukogude elulaadi sümboli saamist ilmameistriks. Keres sellega, et ta oli sõja ajal mänginud Saksa Reichis peetud turniiridel ja oli 1944. aastal julgeoleku küsitluse all seoses oma väidetava ärahüppamisplaaniga Läände, ei sobinud Nõukogudelaste meelest nii hästi maailmameistriks.
Briti ajaloolased on otsustavalt asunud lahendama küsimust, kas Nõukogude malebürokraadid ja KGB sundisid Paul Kerest mängima maailmameistripretendentide turniiril alla oma võimete Botvinniku (1911-1995) vastu. Kui 1975. aasta juunis järgnesid Paul Kerese kirstule tuhanded eestlased, peeti ta surma teiseks raskeks ajalooliseks katsumuseks pärast Tammsaare lahkumist.
Briti maleajaloolane Taylor Kingston on selle nüüd võtnud vaatluse alla: "Paul Kerese ja Mihhail Botvinniku juhtum on Kennedy mõrvamise maleline ekvivalent just tänu seda saatvatele vandenõuteooriatele. Näiteks USA sõjajärgsete antikommunistlike meeleolude foonil oleks väga hästi läbi läinud arvamus: kena poiss Keres külma kala Botvinniku vastu, tõde ja õigus stalinliku avataara vastu. Keres oli malemaailma aus džentelmen, kuid Botvinniku süütust tõendab samuti miski ja see miski on süütuse presumptsioon. Millest algas Kerese tagakiusamine? Saksa okupatsiooni ajal ütelnud Keres mingile maleajakirjale, et nüüdne male-elu on palju
vabamaks muutunud. Selle eest kutsuti ta 1944. aastal ülekuulamisele, just ajal, mil ta põdes kõrvapõletikku. 1947. aastal teinud grupp vähem tähtsamaid Nõukogude maletajaid avalduse, et Keres olla ju fašist."
Sõja lõpus oli maailma tugevaimaks maletiimiks saanud Nõukogude võistkond. Need mehed istusid rahulikult tagalas, nende käsutada olid parimad treenerid, neil
oli informatsiooni. Stalinlik juhtkond luges auasjaks, et oma meeste käes oli malekirjandust maailma mis tahes nurgast.
Samal ajal käis male-elu selleski Euroopa-osas, mille oli okupeerinud Saksa armee. Toimusid turniirid, millel osalesid toonane maailmameister Aleksandr Aljohhin ja Keres. See oli autsaiderite pidev peksmine, sest saksa ja poola meistrid ei osutanud
kummalegi suurusele mingit vastupanu. Samal ajal kui Euroopas mängiti kohvikumalet, valmistuti Nõukogudemaal malelahinguiks kõrgeimal teaduslikul tasemel.
1946. aastal Aleksandr Aljohhin suri. On avaldatud arvamust, et kui FIDE juba tol ajal olnuks selle sõnaõigusega, mis ta tänapäeval on, siis olnuks täiesti loogiline, et Keres saanuks maailmameistriks. Ta oleks sellele kohale lihtsalt kuulutatud, sest ta oli AVRO (Hollandi) superturniiri võitja, turniiri, millel osalesid kõik maailma tuntuimad tipud üle ilma. AVRO turniir mängitigi sellel eeldusel, et selle võitja kutsub välja maailmameistri. Ent Aljohhin ei saanud sõja tõttu rivaalidest suurmeistrite, ka Kerese väljakutseid vastu võtta.
Niisiis oli tekkinud olukord, kus maailmameistritiitlile leidusid kaks pretendenti:
Keres ja Botvinnik. Nende omavaheline skoor oli +0 -1 =6 Kerese kahjuks.
Eesti NSV ja Nõukogude malejuhtkond leidis asjaolus, et Keres ei leidnud 1944. aasta septembris Noarootsis istudes paati Rootsi põgenemiseks, veenvat kinnitust ses, et Keres teadis: ta on liiga nõrk, et osutada vastupanu toonasele tippmehele Botvinnikule. Kuulakem ajaloolast James Schroederit: "Keresega tehti toona
leping, et meie laseme sul elada, kui sa Botvinniku teele ei astu." Kui seesugune leping oleks reaalselt sõlmitud, siis saanuks seda teha vaid KGB-ga.
Suurmeister Juri Averbahh on aga nende süngete aegade sündmustele heitnud veel lisavalgust. Tol ajal olnud Nõukogude male-elus üheks juhtfiguuriks keegi KGB-lane, kes kandis kauna Aljohhini vastu, kes vene emigrandina oli paistnud silma Nõukogude-vastaste väljaastumistega. Kagebiit tegi ettepaneku, et Aljohhin tuleks meelitada Moskvasse tiitlimatši pidamise ettekäändel ja ta seal vangilaagrisse istuma
panna. See plaan aga ei õnnestunud.
Juri Averbahhil on olnud märkimisväärne mõju kogu sõjajärgsele Vene male-elule meie päevadeni välja. Averbahh on leidnud, et Kerest kellelegi kaotama ei sunnitud. Kuna Keres teadis, et tema kodumaa Eesti on lühikese aja jooksul olnud 3 korda okupeeritud ja selle pinnal on toime pandud palju koledusi. Ta elas pidevas stressis, oli kurb ja mängis alla oma võimete. Kui Botvinnik oli halvas vormis, suutis ta teha näo, nagu kõik olnuks hästi, Keres aga polnud nii hää psühholoog. Muide, Botvinnik oli küll raskepärane inimene ja psühholoogiline mõjutaja, kuid ta ei läinud üle laipade. Temagi oli tagasihoidlik, eriti tuli see välja 1952. aasta Nõukogude maleolümpia-meeskonna komplekteerimisel. Botvinnik kirjutab sellest ise oma mälestustes nii:
"Olümpiameeskond kutsuti kokku. Keres ütles, et Botvinnik on halvas vormis ja vormi kiiresti parandada võimatu (ta unustas lisada, et sportlikku vormi võib ka väga kergesti kaotada!) Bronstein ütles, et kui Botvinnik kaotab etturi, kaotab ta ka partii, kui Keres kaotab etturi, teeb ta kuidagi ikka viigi (tark mõte!). Smõslov ja Kotov lihtsalt nõudsid, et mind võistkonnast välja arvataks."
Averbahh: "Väide, et Keresel sunniti Stalini ettepanekul Botvinnikule kaotama, on savijalgadel väide. Esiteks: Stalinit male ei huvitanud, tema lemmik oli maadlus. Male oli küll hoopis Ždanovi lemmik, kuid Ždanov suri 1948.a. Seega ei saanud malesuurmeistrid, ei Keres ega Botvinnik Stalinit eriliselt huvitada. Teiseks ei olnud Botvinnik mingil juhul juhtkonna lemmik. Botvinnik oli küll parteiliselt ustav ja avaldas ka agitatsioonilisi artikleid, kuid ta oli juut. Juute ju tol ajal ei sallitud. Juhtkonna lemmik võis olla Vassili Smõslov, kes oli etniline venelane, aga kes 1948. aasta Haag-Moskva turniiril hiilgavaid tulemusi ei näidanud. Kuid samas: Botvinnikut aidati, Kerest segati. Korraldus selleks tuli vägagi kõrgelt poolt."
Mõned Kerese kolleegid arvavad tõsimeeli, et the fair Estonian sunniti kaotama. Kaheksakümnendate-üheksakümnendate aastate suurmeister Larry Evans teeb selliseid järeldusi ühe turniiri algupoole Botvinnikuga mängitud partii järgi, milles Keres loobus kaksikodadest. 9/10 suurmeistritest sellises positsioonis kaksikodadest ei loobuks.

Keres-Botvinnik, 11. jaanuar 1948, esimene partii Haagi maailmameistri-matšturniiril. Keres loobus 18. käigul oma kaksikodadest, käies 18.O:h6. Larry Evansi meelest on see metoodiline viga, mida suurmeister suurmeistri vastu ei teeks, seega Keresel olnud justkui ette nähtud kaotada. Selle järel sai Botvinnik tugeva rünnaku kuningatiival, vallates varsti täielikult f-liini. Valge alistus 40. käigul vähemetturiga seisus.
Taas järeldus: Keres tegi meelega pehmeid, metoodilisi vigu, mida Botvinnikust veidi nõrgem vastane ei oleks tähelegi pannud. Kuulakem Evansit: "Kerese malegeenius oli universaalne. Ta võis eksida variantide puu arvestamisel, aga ta ei teinud metoodilisi vigu."
Taylor Kingstoni vastuväide: "Male on karm mäng. Sa võid ju kõike teada, aga kui su närvisüsteem alt veab, siis pole midagi parata. Aljohhin ja Petrosjan on korra lipu ette pannud, Nimzowitsch ja Reshevsky on saanud kahekäigulise mati, samas kui Smõslov, Bronštein, Gligorič ja Short on saanud mati ühe käiguga."
gotochess.com: "Haagis ja Moskvas Botvinniku ja Kerese vahel toimunud partiid olid halvimad, mida need kaks suurmeest omavahel üldse pidasid. Nad mängisid nõrgalt
nagu amatööride meistrid või siis nagu eksperdid, kellel on väga halb päev. Lõpptulemus 4:1 Botvinnikule oli imelik. Viimase partii, mille Botvinnik kaotas,
mängis ta nagu täielik algaja."
Mõned nägid aga selles viimaseski partiis ilu. Näiteks Kerese sõber, vahetevahel sekretärikohuseid täitnud Jüri Rebane: "Viimane mäng, Keres-Botvinnik oli lõppenud, Keresel tuli see suurepäraselt välja. Moskva publik ootas kannatlikult ligemale tund aega Kerese väljumist Ametiühingute Maja sammassaalist, et teda tervitada; kogunenud oli üle viie tuhande malesõbra. Ohhotnõi Rjadil ummistus liiklus, kuni Keres kadus
"Moskva" võõrastemaja päästva ukse taha." Kerese ELO-koefitsent oli tollal 2738, mis oleks väga kõrge isegi kaasaegsete standardite kohaselt, mil male on väga muutunud. Kõrgeim ELO meie planeedil on praegu Magnus Carlsenil (Taani, 2835), sama palju, kui oli 1948. aastal Paul Keresel, on maailma seitsmendal Sergei Karjakinil (Venemaa).
David Bronsteini mälestustes pealkirjaga "Kuningaindia" on dokumenteeritud vähemalt üks juhtum, mil Kerest häiriti. Oli 1953. aasta pretendentide turniir. Räägib D. Bronstein:
"Nõukogude delegatsiooni juhtisid Spordikomitee juht Dmitri Postnikov, KGB ohvitser Mošintsev ja suurmeister Igor Bondarevski, kel oli positsiooni mõlemas organisatsioonis. Turniiri lõpuks olid ette rebinud Smõslov ja ameeriklane Reshevsky, neist poole punkti kaugusel olime meie Keresega.
Järgmisel päeval pidi Keres mängima valgetega Smõslovi vastu. Eelnimetatud "troika" oli saanud kuulda, et Keres kavatseb minna teravustele, mängides 1. c4. Keres kutsuti jalutama Zürichi järve kallastele ja teda püüti kolm tundi veenda, et ta viigistaks Smõslovi vastu, nii et Smõslov saaks 25. voorus kasutada kogu oma jõudu Sammy Reshevsky suunal... Rünnak Kerese vastu kestis tõesti nii kaua, et ta sekundant Toluš jõudis mulle sellest kõnelda alles keskööl. Keres lubas "troika" ettepanekute üle mõelda, kuid läks hommikul voorule väga võitluslikus meeleolus. Ta võttis ette riskantse ataki mustade kuningatiivale, oli ärritunud, eksis ja kaotas.
Jälgisin Smõslovi. Kas ta teab, mis toimus Keresega? Smõslov pani tähele, et eestlane silmitseb teda väga tõsiselt. Ta tuli minu juurde ja küsis: "Miks ta mind
niimoodi vaatab? Kas ma solvasin teda?" Ma ei osanud talle midagi kosta."

Keres-Smõslov, 13. oktoober 1953, Zürichi tiitlipretendentide turniir. Vastased jõudsid 15. käiguks positsiooni, milles Keres oleks Smõslovi hilisema analüüsi järgi pidand jätkama 16. c5. Valge b - ja c-ettur oleksid saanud seejärel palju paha teha. Keres leidis selle asemel käigu, mille vastu oli retsepte. Hiljem pakkus Keres mürgisevõitu vankrikahingut, kuid Smõslov ei võtnud seda vastu, suutes mängida välja oma rünnaku. Smõslovi keeldumist sööda alla neelamiseks on David Bronstein oma raamatus "Mõtle nagu suurmeister" põhjalikult käsitlenud. Alati ei saa neelata kõike mida näed! Mõnede arvates panid Kerest ka seekord kaotama Moskva malefunktsionäärid, kes rahulikul Keresel kopsu üle maksa ajasid.
Kas Kerest segati ja takistati, kas ta pandi sundseisu, et Botvinnikul võiks olla roheline tee troonile - vastused neile küsimustele ei ole praegustel aegadel enam vastatavad ega jah / ei variandid ümber lükatavad. Kuid on seda huvitavamad.
Foto internetist: chessbase.com

Rooma

Valged jõud pankrotis, Keskerakond võiduteel

Vilets enesetunne, külm, lootusetu olukord. Tuju on nullis.
Esmaspäeval oli Rakveres hea olla. Kõigepealt olin arhiivis, lugesin kolhooside moodustamise lugusid. Siis jõin kohvi keskaegsel Õllepruuli tänaval, kus laiutas keegi vanem meeskodanik, laskmata mind istuma. Söötsin parte saiaga. Oli käre pakane, pardid olid kogunenud Vallikraavi vaba vee lainetele. Keegi isane part sõi mul näpu otsast saiakesi. Pihlaka kondiitris kohtusin Rakvere kirikuõpetaja, isa Tauno Toompuuga. See kohtumine tegi meele väga hääks. Oli uhke tunne vaadata iidse Kolmainu kiriku tornist õhtust Rakveret.
Need olid viimased head hetked sel nädalal. Tallinnasse naastes hakkas kohe viltu vedama. Mulle pakane ei mõju, kuid paljusid teeb see närviliseks. Eile sain päris mitmelt poolt sõimata. Keegi avaldas arvamust, et ma olen Keskerakonna vastane, ei, usun selle erakonna võitu, kunagi. Selle sisesuhteid ei hakka siinkohal lahkama.
Seda kirjutades on juba vähe parem hakanud. Linnapea Edgar Savisaar on saanud hakkama kirjatükiga, milles analüüsib mõnede kirjameeste nagu Hargla, Ruuben jt loomingut. Üht-teist tähtsat on siin artiklis tõesti öeldud. Kui meie linnapeal oli jalg katki ja tuju nullis, siis leidis ta, et Ilvese kontoris tuleks korraldada läbiotsimine, juhul kui vastab tõele, et president on olnud süüdlane mõjuvõimuga kauplemises.
Maad on katmas lumetekk, linnapeal on peo peal pekk; linnapealt see, linnule, asetatud kännule. Aga ükskord puudus pekk, tihased on vihased, peagi nende suu on sekk, ka tihastel on lihased. Nokitavad tera keset suurt maakera.

Kiri tundmatule

Keda 1277. aastal siis hukka mõisteti?
Hukka mõisteti, aga peategelasi ei hukatud, sest 1277. aasta hukkamõistmised oli tüli Pariisi ülikooli teoloogiateaduskonna ja seitsme vaba kunsti teaduskonna vahel. Teoloogia oli kogu keskaja vältel privilegeeritud teadus, mille poole iga üliõpilane püüdles. Viimase instantsi tõde jäi teoloogidele, iseasi, mida nad teoloogia all mõtlesid. Äkki hakkasid kõik, nii teoloogid kui vabade kunstide esindajad mõtlema, et on väga palju tõlgitud Aristotelest ja tänu sellele tekkis selline arusaam maailma loomisest, mis ei olnud piibliga vastuolus. Esmapilgul.
Kõige liikumapanevaks jõuks on aristoteliaanide meelest esimene liigutaja, mis ise ei liigu, tema viis sõnumi loomisest vahendava intellekti kaudu esimesele mateeriale, kes tegi taeva-alused maailmad ehk mediantes. Ja kuna vahendaval intellektil oli vaba tahe ja juba esimeses mateerias oli olemas mõistus, siis on ka inimesel vaba tahe ehk mõistus. Aga siiski on inimesed patused, sest surematu hing ei suuda valgustada korruptiibleid kehasid, keha on patune ja peab kogema jumalikke visioone, enne kui paremaks muutuks. Kõik see protsess toimub igavesti, sest isegi kui maailm on Jumala loodud, pidi juba enne seda olema paik, kuhu ta selle maailma lõi, sest midagi ei saa sünnitada, ilma et ei oleks selleks paika, seega on midagi, mis jääb igavesti. See ei saa tekkida ega hävida - õpetas Pariisi ülikooli magister Siger Brabantist. Kõik on olnud alati ja jääb ka alatiseks. Ja tekkis ka küsimus (ei tea kellel, ilmselt kellelgi seitsme vaba kunsti teaduskonnast), et kui on olemas kogu minevik ja kogu tulevik, kas kogu tulevik mahub kogu mineviku peale? Sellepärast leidis 1277. aastal Sensi piiskop ja Pariisi ülikooli hukkamõistmiskomisjon, et tuleb hukka mõista 4. tees: "Et miski pole igavene lõpus, kui ta pole olnud igavene alguses." Kui nüüd magister Siger leidis, et maailm on igavene ja jääb alatiseks, siis leidis ta, et Jumala suutelisuses on võime luua mitmeid maailmu. See viiski teadusajaloolaste arvates teaduse arengu Giordano Brunoni ja arvamuseni, et kosmoses võib olla mitmeid maailmu / tsivilisatsioone. Sigeri seisukohast 1277. a tuleneb kogu kaasaegne teadus.
Aga siiski õpetas 1277. aastal Pariisi ülikoolis mõnda aega ka üks teine magister, Aquino Thomas, kes viiskümmend aastat pärast oma surma sai pühakuks ja kiriku doktoriks. Tema seisukohtadele tugineb kaasaja katoliku kiriku õpetus. Tema arvates ei ole maailm igavene, see on kunagi loodud ja kunagi lõpeb. Aga ei ole võimalik öelda, millal ta loodi ja millal ta lõpeb, sest Jumalas ei ole "enne ei pärast". Samuti on Jumal kõikjal enda ümber ainus olemine, kõigile teistele on ta oma substantsid laiali visanud või pillanud, nii et iga pisemgi tolmukübe kopeerib mingil määral Jumala olemist ja Jumala valgus peegeldub temas. Sel määral kui Jumal on, ei suuda olla miski muu universumis, sest ülejäänud asjad eksisteerivad sõltuvalt temast. Nad ei ole, nad eksisteerivad. Igas tolmukübemes on tahe matkida Jumalat ehk esmast matriitsi, aga kui sellele lisandub veel mõistus, siis on tegemist inimesega. Seega suudaks inimene Jumala meele järele olla kõige täiuslikumal määral, palju enam kui suvaline tolmukübe.
Seega leidis Thomas, et miski on kusagilt alguse saanud ja lõpeb millegagi. Radikaalsed aristoteliaanid aga arvasid, et kõik on ja kõik jääb. Ent averroistid leidsid hoopistükkis, et kõik võib olla igavene, aga ta on kunagi palju hingi ja substantse välja sülitanud ja kõik need tunglevad kord temasse tagasi. Sellega olid kõik nõus, et igale hingele vastab üks ingel, seega on üks ingel iga inimese kohta.
Oldi küll palju vaieldud, aga ei oldud lõpuni selgeks tehtud, kas Jumal on ette näinud, et üks tegelane sureb katku, aga teine sattub noa ohvriks. Kuna Jumal liigutab kõiki taevasfääre oma äranägemise järgi ja kindlat korda mööda, siis arvati, et inimeste kohal, kellel on halvasti läinud, on ka Jumala nägemise kohal must auk. Nad on pigilinnud, kellel ei saagi hästi minna. Ei suudetud jõuda kokkuleppele, kas Jumal on kõik ette näinud ega ka selles, kas inimese mõistus segab keha või on asi vastupidi. Ka Aquino Thomase põhjalikud teosed ei andnud sellele mingit vastust. Et asjades selgusele jõuda, kutsus teoloogiakomisjon millalgi enne 1277. aastat enda ette vabade kunstide professori Sigeri Brabantist ja uuris temalt mitmesuguseid asju. Ehkki teati, et neid asju, mida nüüd just uurima asuti ei suudetagi lõpuni seletada, sest Jumala kohta keegi ei suuda midagi ütelda. Siger tuli kolleegide ette ja keerutas ennast välja, nagu ka üks teine tegelane, Giles Roomast, keda süüdistati seitsme eksliku teesi väljatöötamises, mis algavat sõnadega "Quod Deus non potest" (et Jumal ei suuda). Siger Brabantist ja Giles Roomast keerutasid end välja, neile anti lõpparve ja neid kui professoreid enam ei vajatud. Nad olid sunnitud Pariisi müüride vahelt hoopis välja kõndima!
Siger astus seitsme vaba kunsti teaduskonnast minema ja läks laia ilma, olevat hiljem kusagil Euroopas surnud, mitte seoses Pariisi hukkamõistmistega. Giles raputas endale tuhka pähe, ka tema sai õppejõuna lõpparve, kuid hiljem õnnestus tal naasta oma tudengite juurde, oma reputatsioon taastada täiel määral, enamgi veel. Kui Siger oli Pariisi müüride vahelt lahkunud, siis põletati kõik tema raamatud, samuti põletati üks Aristotelese raamat, mida oli nähtud temal loengu ajal käes olevat (kui õppematerjal). Põletamist juhtis Étienne Tempier, Sensi piiskop, kes tegi ennast sellega narriks. Kuna Aristotelest lugesid kõik juba vähemalt kakssada aastat ja polnud mõtet temaga sõdida.
Kuigi Aquino Thoma õpetus tol ajal arvati põhiliseks filosoofiaks, siiski ka teda puudutasid 1277. aasta hukkamõistmised. Keegi, kes teda kritiseeris, leidis, et Thomas õpetab, et Jumal saadab oma info kõigele olevale välja ajakiirena, aga tegelikult süttivat igaühes Jumala valgus, täiesti iseseisvalt, inimese asi on ainult püüda oma hinges leiduvat valgust. Ja igas inimeses võivad süttida mitmed valgused, nagu:
1) lumen fidei ehk usu valgus;
2) lumen intellecti ehk vahendava intellekti valgus;
3) lumen medio, mis haarab mõlemat ja on just selline, nagu inimene mõtleb Jumalale välja saata ja millised inimese silmad on.
Hukka mõisteti nii see seisukoht, et Jumalast ei ole võimalik midagi teada saada, kui ka see, et Jumalast on midagi võimalik teada saada. Vasturääkivused nende 219. teesi korras tulenevad sellest, et hukka mõistmise dokument oli kirjarull. Komisjoni iga liige harutas seda rulli lahti just sel määral, kui talle sobiv oli ja kirjutas sinna juurde, mida heaks arvas. Umbes nagu tänapäeva lapsed mängivad "poomise" mängu. Või "arva ära" mängu, ka seal kirjutatakse, mis parajasti pähe tuleb. Osa komisjoni liikmeid olid filosoofias ebakompetentsed või ei saanud aru, millest jutt käib, seega sattus nimekirja ka selliseid "kahjulikke" seisukohti (teises mõttes kas absurdseid või arusaamatuid):
- et Jumal ei suudaks luua endale sarnast, vaid ainult endast sõltuvat;
- et inimene kogeb pärast surma kõike head;
- et Jumal ei saa teha paljusid hingi korraga;
- kes seisuselt vilets, ei filosofeeri;
- et Jumal ei tee midagi uut, ei suuda ta ka uuemat uuest sõltuma panna;
- et Jumal peab paratamatult tegutsema;
- et ingel ei vastandu maailmale;
- kes tunneb ära mõistuse, see tunneb ära kõik;
- kui parandada on võimalik, antakse rohtu;
- et tahe jääb hoiule jäetult puhkama;
- et teoloogide jutlused toetuvad muinasjuttudele;
- et tahe muutub kõikevaldavaks isuks;
- et hoidumine tegudest kahjustab kõiki jõudusid ja liike;
- et õudseim lõpp on surm;
- et ei peaks palvetama;
- et abieluväline seks ei ole patt;
- et õnn on kindlustatud tervise, enesekindluse, elu ja surmaga, hakkab õnn õitsema, elad, kui langeb, siis sured.
Nii et oli küll konflikt, aga neid kes olid selle konflikti tekkimise juures, ei hukatud.