Suveöö unenägu

Ma tulin hilja, viimne teiste seltsis,
ei jõudnud varem taluvainule
ja nagu suruliblikat, kes eksis
ma neiu aitasin sääl kiigele.

Kui luuraja ma sain seal teiste hulka
ja hoidsin jalgu vees, kus kaanid.
See oli suveõhtu, veeti vägipulka,
ja valge öö, too pilli mängiv jaanik.

Kas jaaniseltskond üldse aru sai,
et siin on proua mets ja mõisa alad,
kui lutsukala katsunuks elektrirai,
nii puutusid ta undruk mind, ja jalad.

Sääl Teistre Kustas käima sai siis pilli
ja pilli kohta ütles ta: "Akordioon."
Sääl aoni tantsiti, kõik varbad villi,
mu jalal hakkas tumenema reetlik soon.

Põnev lugu Preisimaa muistsetest metsadest

1311. aastal ründas Leedu suurvürst Vitenas Ermlandi nimelist Preisimaa provintsi. Saksa Ordu kõrgmeister Luderus von Braunschweig oli parasjagu väga hõivatud riigiasjade ajamisel ega saanud sellepärast viibida Leedu-rindel. Žemaidid hõivasid Natangi kindluse ja röövisid kokku 1400 naist, sest nad tahtsid saada väga palju neitsisid.
Lossitornist võeti kaasa ka üks kõrgeauline neitsi, kellele üks kõrgest soost leedulane tegi hiljem abieluettepaneku.
Kuulnud vaenlase enneolematust jultumusest, asus tegutsema ordumarssal Heinrich von Ploczk. Ordu tungis välja oma kindlusest, kus nad asusid - iidne preisi maalinnakoht Woplauken. Enne lahingut ilmutas marssal Heinrichile pärnapuu okstel Neitsi Maarja. See andis ordule jõudu paganaid lüüa. Järgnenud lahingus tapeti peaaegu 3000 leedulast.
Pärast oma austatud ja õnnistatud suurvürsti surma 1316. aastal asusid Leedu sõdalased vasturünnakule. Üksildasel metsateel vangistasid nad kolm lahinguvarustuses ordurüütlit ja nende saatusest kõneleb laul, mis sai ordumarssal Heinrichi ütluste järele kirja pandud ja mis ka Dusburgi Peteri kroonikas kajastub:

Drier Manne wapen an
Sy um zu mahle thaten
Und uff ein Ros und saten
Gebunden an vier Pfale
Nach ihres Sitten Vele
Unde trugen Holzes dran
So viel dass sie noch Ross noch Mann
Gesehen darin kunden
und darnach in zunden
In dem Holz ein Feuer

Ehk siis maakeeli ümber panduna:

Seal kolm siis orduvendi
kord võeti julmalt kinni.
Nad võeti sadulast
ja vitsad peale panti
ja pandi auku valusast´,
neil hoosed kätte anti
ja ratsu kõige all
ja tulel valusal
nad ära põletati.
Mets muistsete rahvuste teadvuses on peaaegu alati selline koht, kus meid ei ole.
Pildi allikas: Deutschordens-Apokalypse (Apokalypse Heinrichs von Hesler) Handschrift 14. Jh., Toruń, Biblioteka Glowna UMK, Rps 44, fol. 168. Bildquelle: Udo Arnold / Gerhard Bott: 800 Jahre Deutscher Orden. Ausstellung des germanischen Nationalmuseums Nürnberg. München 1990, II.7.8.

Mida leidis Neitsi Jehanne Fierbois linnast?

Samuti, veebruarikuu 27. päeval, meie, piiskopi määratud, tulime sisse, nagu me ka eelmistel päevadel olime teinud ühes Roueni lossi-isandaga, istusime nagu eelmistel päevadel, meiega võrdselt olid kohal austusväärsed vaimulikud, isandad ja magistrid: Ǽgidius, Sanctae Trinitatis Fiscampnensise püha isa; Petrus, Longavilla prior, Johannes Baupére, Jacobus de Turonia, Nicolaus Midi, Petrus Mauricii, Gerardus Fueilleti, Johannes de Nibat, Jacobus Guesdon, Mauricius de Quesneyo, Johannes Fabri, Guglielmus Boucherii, Petrus Hondenc, Johannes de Castellione, Erardus Emengart, Johannes de Fano, Dionysios de Sabreuvras, Nicolaus Medicii et Johannes Carpentarii pühast teoloogiast; - Nicolaus de Gemeticis, Guillelmus, püha Katariina kiriku preester, Guillelmus de Cormeliis, küreed; kanoonikus Johannes Guerini, Radulphus Roucelli, kõikide õiguste doktor, — Guillelmus Haiton, Nicolaus Coppequesne, Guillelmus de Baudribosco, Ricardus de Groucheto, Petrus Minerii, Thomas de Courcellis, Johannes magister ja Johannes Le Vautier, püha teoloogia bakalaureused, abee de Pratellis, MD Guillelmus de Gardinis, Robertus Barberii, Dionysius Gastelli, Johannes Dulcis, Nicolaus de Vendéris, Johannes Pinchon, Johannes Bassetti, Aubertus Morelli, Johannes de Quemino, Johannes de Fonte, Johannes Columbelli, Johannes Brulloti, Radulphus Anguy, kanoonikud; — Johannes Ad-Ensem, Gauffridus de Croteyo, Ǽgidius de Campis, Nicolaus Caval, Petrus Carrel, Nicolaus Maulini kui tsiviilõiguste litsentsiaadid; Nicolaus Loiselleur ja Robertus Morelli, Roueni kiriku kanoonikud.
Selle esinduse esimene ülesanne on sundida kõrvalmainitud Johannat mainitud protsessis vande all tõtt ütlema. Et ta oleks just rõõmuga nõus tõtt ütlema, mitte kõigest, mis ta teab, vaid protsessi puutuvast.
Teiseks tahame, et ta ütleks tõtt kõige kohta, milles teda on süüdistatud. Tema vastab eelnevale, öeldes: "Teie peate pingutama, mina olen vande andmisega rahul."
Siis alustab meie määratu, esimesena nimetatud magister Johannes Pulchripatris ülekuulamist. Esiteks on süüalusele süüks pandud, et ta pärast hingamise päeva libastunud, nagu teada. Tema vastab: "Teie teate ju paremini, milline ma olen. Ma ju teen seda, mis on võimalik."
Küsimusele, kas ta paastub paastuaja esimesel pühapäeval, vastab ülekuulatav: "Kas see ongi teie protsess?" Ja kui talle on üteldud, mis temalt soovitakse, vastab ta: "Nii, see on siis tõsi, ma paastun tõesti selle aja algul."
Ülekuulatavalt küsitakse, kas on ta pärast hingamise päeva kuulnud hääli, ta vastab: "Tõesti, palju olen kuulnud."
Ülekuulatavalt küsitakse, kas ta on samas ruumis, kus ülekuulamisi korraldatakse, neid kuulnud, kuid vastab: "See ei ole teie protsessile." Ja hiljem vestab, mida ta on kuulnud.
Ülekuulatavalt küsitakse, mida hääl ütles hingamise päeval, ta vastab: "Ma ei saa hästi aru, mida see hääl ütles, ja ma ei saa neid korrata siin kuni ajani, mil ma olen oma kongi tagasi läinud."
Ülekuulatavalt küsitakse, mida hääl ütles tema kongis, kuhu ta on tagasi läinud, ta vastab: "See ütleb, et ma teile julgemalt vastaksin." Ja ütleb, et ta on palunud häältelt nõu ainult seal. Ütleb veel, et ta on rõõmuga nõus Jumala loaga neid siin avaldama, aga kuna see puudutab Prantsuse kuningat, siis ta ei saa luba ega ei taha ilma selleta ka kõnelda.
Ülekuulatavalt küsitakse, kas hääl keelab täit tõtt rääkida, ta vastab seepeale, et siin ta hästi aru ei saa.
Ülekuulatavalt küsitakse, mida hääl kõige viimaseks ütles, ta vastab, et ütles kõige kohta, mis ülekuulamisel toimub. Ülekuulatav vastab, et hääled on teda pühendanud nii mõnessegi asjasse; ta on nii mõneski punktis nõu saanud ja nii võib ta neilt küsida, milliseid võiks ta ilma loata edasi rääkida. Ja kui rääkida ilma loata, siis justkui hääled ei annaks tagatist, prantsuse keeles gàrant, ja kui juba Jumal ei luba, siis tema kardab midagi öelda, sest selleks on parem omada tagatist. Ülekuulatavalt küsitakse inglite häälte kohta, mis tema kongis on kõlanud, või kas pühak või pühakud või Jumal ise on seal kõnelnud. Vastab: need olid Püha Margareeta ja Püha Katariina. Nende kujud olid kroonitud imeilusate kroonidega, kroonid olid kõige rikkalikumad, kõige võluvamad. "Seda siin," lisab ta, "räägin ma Jumala loaga, aga kui see teis kahtlusi tekitab, siis saatke kedagi Poitiers´i, kus ma olen korra juba üle kuulatud."
Ülekuulatavalt küsitakse, et kust tema teadis, et need pühakud olid ja kas ta võib neid teiste hulgast eraldada. Tema vastab, et ta teadis hästi, et need olid pühakud ja suudab neid ka teiste hulgast eraldada. Küsimuse peale, kuidas on see võimalik, vastab, et tunneb pühakuid tervitamise viisist. Ütleb veel, et seitse aastat tagasi olid nad nõustunud teda juhtima. Ütleb veel, et tunneb neid pühakuid selle järgi, kuidas neid nimetatakse.
Ülekuulatavalt küsitakse, kas pühakutel on rüüd üll, vastab: "Ma ei saa teile rohkem ütelda, mul ei ole luba seda avaldada. Kui te mind ei usu, siis küsige Poitiers´st." Lisab, et nood ilmutused tulevad Prantsuse kuningriigile, mitte talle endale.
Nii küsitakse ka, kas pühakud on vanad või noored, vastab, et seda avaldada ei ole tal luba. Nii küsitakse ka, kas pühakud räägivad koos või teineteise järel, vastab: "Minul pole luba seda ütelda, sest on alati nõuandjate hulk ümber minu."
Küsitakse, kumb nendest esimesena nähtavale tuleb, vastab: "Seda nii hästi taibata ei ole, ei tea hästi, olen unustanud, ja kui mul oleks luba, siis räägiksin seda rõõmuga, see on ka Poitiers´s kirjas." Ütleb ka, et ta on Pühalt Miikaelilt turvet saanud.
Küsimusele, kumb enne nähtavale tuleb, vastab, et Püha Miikael tuleb esimesena nähtavale. Küsitakse, kui palju aega on möödunud, kui ta Püha Miikaeli häält viimast korda kuulis. Vastab: "Ma ei saa midagi ütelda Püha Miikaeli hääle kohta, mul oli temaga turvaline.
Küsitakse, missugune hääl tuli tema juurde kõigepealt, kui ta oli 13-aastane või selle ümber. Vastab: see oli Püha Miikael, keda ma omade silmadega nägin. See ei olnud ka ainult tema, ta ümber olid taeva inglid. Ta ei tulnud Jumala suunamise järele Prantsuse kuninga juurde.
Küsitakse, kas püha Miikael ja inglid ilmusid tema juurde kehalises vormis, vastab: "Nägin neid oma lihalike silmadega, nagu ma praegu teid näen ja kui nad minuni jõudsid, siis nutsid ja tahtnuksid, et mind ära viidaks."
Küsitakse, missugune kuju oli pühal Miikaelil. "Ma ei tohi seda teile vastata." /---/
Küsitakse, kas Katariinal ja Margareetal olid mingid märgid, mis näidanuksid, et nad on Jumala saadetud, kui nad teda kõnetasid. Vastab: "Olen teile juba piisavalt rääkinud, missugused olid Katariina ja Margareeta, uskuge mind või mitte."
Küsitakse, kas ta nüüd teab, mis on talle lubatud rääkida ja mis mitte, ütleb, et ta veel ei tea. Küsitakse, kuidas ta seda vahet teeb, vastab, et mõne punkti kohta on ta luba küsinud, teiste punktide kohta mitte. Ütleb veel, et Jumala luba eirates sünnib Prantsuse kuningriigile halba. Küsitakse, kas ta tõmbaks kunagi selga meeste kuue, kui tal oleks see käepärast, ta vastab et kuuest on vähe, see meeste kuub on väike asi inimeste maailmas ning ta ei võtaks meeste riideid, ei midagi sellesarnast ja Jumal ja inglid ei annaks talle seda nõu.
Küsimusele, kas ta korjaks üles mehe riided, kui need oleksid lubatud ja käepärast, vastab: "Kõik, mis tehtud, on Jumala kätes ja kui tuleks võtta midagi muud kui on võetud, siis teen seda, kui Jumal on nii ette näinud."
Küsitakse, kas on hea, kui meesterõivas on käepäraseks tehtud ja ta vastab, et kõik, mis Jumal on ette näinud on hea ja mõeldud üldiseks hüvanguks.
Küsitakse, kas ta antud juhtumil paneks selga meesterõivad juhul kui need oleksid hästi tehtud, vastab, et midagi sellist maailm ei vaja, mis poleks Jumala kavandatud.
Küsitakse, kas neil häältel, kes tulid, oli ka valgus ümber, vastab, et nad olid igast küljest valgusega ümbritsetud, mis vähenes.
Veel küsitakse, kas inglitel olid nende kroonid pea kohal, kui ta neid esmakordselt nägi, ta vastab: püha Jumalaema nimel, ma ei tea ja ise ma neid näinud pole.
Küsitakse, kas selles toas1 oli ka valgus, vastab: "Seal oli rohkem kui kolmsada sõdurit ja viiskümmend tõrvikut, lugemata spirituaalset valgust. Ma nägin harva ilmutusi ilma valguseta." Küsitakse, kuidas võis tema kuningas tema sõnu usaldada, vastab: "Tal olid head loetavad märgid, ja kirikul ka."
Küsimusele, milliseid ilmutusi tema kuningale rääkis, vastab: te ei saa veel neid sellest aastast. Lisab veel, et vaimulikud olid teda Chinoni ja Poitiers´ juures kolm nädalat kuulanud ja tema kuninga märkide üle juurelnud, neil oli voli teda uskuda või mitte uskuda.
Küsitakse, mida tegi ta Fierbois´ Püha Katariina kirikus, ta vastab, et kuulas kolm missat ühel päeval, sellepärast ta Chinoni linnas elaski. Samuti ütleb ta, et saatis kirja oma kuningale, kus ikka veel kinnitas, et tuleb linna, kus kuningat saab näha ja läbib 150 leeguat 5 päevaga, sest ta on oma kuningast kuulnud palju head. Selles kirjas tunnistas ta oma kuninga õigused kõrgemaks kõikidest teistest. Tema räägib ka ühest mõõgast, mis ta Vaucouleurs´i linna lähedalt leidis. Ütleb veel, et ta pani selle kas Tours´is või Chinonis altari taha ja kohe muutus see üleni punaseks.
Küsimusele, kus see mõõk täpselt oli, vastab: mõõk lamas punakal maapinnal, millel oli viis risti, oma silmaga ta ei näinud, kus mõõk oli ja seda ütlesid talle hääled. Kirikumehed olevat kirjutanud, et nad teavad, kus ühes kohas oli sama mõõk ja ka seda kahetsenud. See ei olnud mitte palju maapinna all, seal nad seda siis nägidki, aga see oli enam altari ees, mitte taga. Selle kohta öeldakse ka, et see oli sama mõõk, kirikumehed on seda purustanud ja siis värvus see punaseks ilma, et talle suudetukski häda teha ja üks Tours´i relvakaupmees ostis ta ära ja kirikumehed andsid mõõgatupe Johannale, sest neid mõõgatuppesid olid tourslased teinud kaks, ühe punaseks ja teise kuldseks. /---/
Küsitakse, kust ta leidis ülepääsutee, et Compiègne´i silda ületada. Vastab, et ta läks üle maantee oma hõimkonnaga, nende hulgas Jean de Luxembourgi sugulased ja jõudis, esiteks, burgundlaste paatide juurde ja teiseks, keset teed. Ja kui inglased teadsid Johanna ja ta kaaskonna teekonda juba ette ja taandudes võtsid laagris vangi, samal küljel, mida mööda pikardlased tulnud olid ja Compiègne asus keset jõekallast ja tänavale oli kaevatud kraav.
Ülekuulatavalt küsitakse, kas tema lipul oli maailm kujutatud ja kaks inglit, ta vastab, et mitut polnud, et üksainus oli.
Küsitakse, kas sinna oli maalitud Jumal maad varjutamas ja kaks inglit, vastab, et Katariina ja Margareeta lubasid ise võtta lipu ja seda julgelt kanda, sest see, mis lipu peal, kujutab Taeva kuningannat ja seda ei saa kuidagi teisiti võtta.
Küsitakse veel, kas neil olid kilbid ja mõõgad, vastus on, et mitte kunagi, aga nende kuningas andis oma vendadele mõõgad, neil oli asuurne kilp, millel kaks kuldliiliat ja mõõk nende keskel ja linn, mille kodanikud kandsid samu relvi, mis temagi kandis.
Küsitakse, kas tal endal on olnud hobune, saadik või kilbikandja, vastab, et kui ta ise oli ratsul, siis oli tal nagu saadik, prantsuse keeles ung demi coursier (käskjalg, kurjeer).
Temalt küsitakse, kas talle anti siis hobune, vastab, et kuningas ja senjöörid andsid oma varandusest talle niipalju kui vaja oli, ehkki mitte üle seitsme.
Küsimus on, et kas selles kuningriigis oli ta niisama rikas kui tema rüütlid, ja ta vastas, et niipalju kui ta oma kuningalt küsis, ta ka sai, häid relvi, häid rüütleid ja hõbedat, millega öömaja eest maksta.
Ülekuulatavalt küsitakse, kui palju tal varandust oli, tema vastab, et kümme kuni kaksteist tuhat, mis ei ole suur raha sõja pidamiseks ja tal oli rüütelvendi, kes seda täpselt teadsid, see oli kuninga raha.
Küsitakse, kas tema kuninga juures oli mingi märk, kui ta [Chinonis] sinna jõudis, vastus, et seal oli austus- ja usaldusväärseim headus ja võim.
Küsitakse, kas ei sooviks ta kõnelda ja näidata seda, mis märk oli Rochelle´i Katharinal. Ta ütleb, et kui ta tuli Chinoni kuningalossi sisse ja tal paluti ära arvata, kus seisab tulevane kuningas, ütles ta sellepärast õigesti, et ingel seisis tema ja troonipärija vahel.

Issanda püha

See oli apostel Matteuse püha Issanda aastal 1236. Suur orduvägi oli tulnud Žemaitiast rüüstamast ja jõudnud Saule (Päikesemaa) soisele alale. Külades seisid puust pentagrammid risti ja rattaga, mis mõlemad sümboliseerisid Päikest; nii mõnigi kord seisid need kultusekivide peal.
Vennad olid kõik need maha kiskunud ja põlema pannud.
Väge, millesse kuulus nii liivlasi kui eestlasi juhtis suurmeister Folkevin (Volkwin). Ta nimi tähendas rahva või seltskonna sõber (vin - varajase karolingiala mõiste anglosaksi, franki, põhjaitaalia keeleruumis). Volkwin oli juba üle viiekümne aasta vana, kui mitte kuuskümmend täis. Luure oli teatanud, et eespool soodes oli liikumas näha žemaitide väge, aga keegi ei teadnud, kui suur see võiks olla. Sellepärast olid härrased rüütlid juba mitmendat tundi turvises: niihästi hallipäine Volkwin kui tema lähemad ohvitserid Sigelinde ja Anno.
Volkwin pani käe visiiri juurde ja uuris eespool virvendavat päikest. Rabas laulsid ikka veel ritsikad ja meestele tungisid peale surusääsed, ehkki tavaliselt olid need kohe kadunud, kui nii mõnelgi aastal oli lehtedes hakanud kolletama sügis.
Ordumeister kahetses, et retk oli läinud teele suvel. Talle sai alles nüüd selgeks, et Dubissa-lähedased sood ei ole suviti läbitavad. Oo, kuidas tahtis ta jätta selja taha selle mürgise kailuraba ja jõuda võnnujõelaste kaljusele pinnale, kus kõrged kuused varjutavad kõik maa ja taeva! Ta palvetas, et tema vägi jõuaks hiigel-metsaareaali, sellesse tumerohelisse laande, mis ulatus Kuramaast Latgale idapoolseima tipuni ja mis lahutas Leedu alasid Läti aladest.
Ees olid Memeli-äärsed laanekurud järsakute, kotkakantside, võhrupesadega, milledes võsa võtab enesesse iga raja, mis temasse on rajatud. Miilid ja miilid rohelist metsikust, mis lõpeb alles Ascheradeni (Aizkraukle) viljakate põldude ja Väina suurjõega, kus saaks pesta reisihigi ja -tolmu. Need on metsad, kuhu suurgi vägi võiks niisama lihtsalt kaduda, metsad täis pühi allikaid, mis kirendavad deemonitele ja nõidadele viitavatest pagananimedest: Pyrkeln, Puickeln, Poiken Orge. Poiken Orge - Näki Urgas.
Volkwini 120 raudrüütlit ratsutasid paremal tiival, nende ees kaks küladest kinni võetud teejuhti, kes üritasid kaht tuhandet meest hoida kindlal rajal sõnajalapuhmaste vahel, sest kus sõnajalg kasvab, seal ka maa kannab. Paremal pool metsades algas järsku hirmus rabin. Kümneid, kui mitte sadu samogiitide ammukütti lasid selle tiiva peale ning see vihin kustutas esimeste minutite jooksul sajakonna liivi, läti ja saksa soost sõjasulase elu. Laskjateks ikka laskemeistrid šiauliečniu. Jalavägi võttis end leedukate rünnaku peale ühtekokku ja ehitas endale kilpidest varjualuse, samal ajal aga hakkas ka Saksa vägi metsa laskma. Volkwini valge standarti all käis palavikuline nõupidamine: ta abistajad ütlesid, et maastik ei ole suurlahingu andmiseks sobiv, vaja oleks vägi hajutada ja üksikute gruppidena teed põhja poole edasi rajada.
OM Volkwin ei hakanud kenitlema ega tseremoonitsema, ei hakanud ütlema näiteks nii: "Vennad-rüütlid, mis tee? See siin on ju kohv ja mitte tee." Ta sõnas lihtsalt nii: me ei saa siit minema hiilida, me ei saa teedelt lihtsalt niisama kõrvale astuda, sest iga selline hiilija jätab siia rajale oma pea. See OM sõnavõtt tõi ootamatusefektidest kohutatud rüütlitele sõjainnu tagasi. Helkivad soomusrinnad ründasid nüüd oma laskurite tuletoetusel leedulaste eelväge, nii et soopind nende sõjaratsude kapjade all kõikus.
OM Volkwinile astus vastu Zemgale vürstide ratsavägi, kaks eliitset pataljoni. Oli tekkinud unikaalne moment, kus kaks fataalset jõudu ühinesid deemonlikus surmaheitluses Dubissa lisajõgede pehmetel pervedel. Aga kui leedulaste hobused ja nad ise olid soomustamata, siis rüütlid vajusid läbi pehme kooriku ning olid sunnitud jalastuma. Täismassiga ja ratsudel jalameestele peale vajudes oli rüütlivägi hirmuäratav ja kõik jalamehed ratsutati "rohuga ühetasa". Sellepärast tuli nende sõjateele seada kunstlikke tõkkeid, mille üheks osaks oli puude langetamine. Leedulased lasid ründavate rüütlite teele kolm paljudest kuuskedest tõket, mis kukutas need raudhiiglased üle oma ratsude paksude kaelte ja võttis neilt võimaluse ühineda pihkvalastest ja kokneselastest liitlastega suurel teel. 48 rüütlit piirati ümber ja nende vastu tõsteti odadest kiil. Kui nüüd mõni odamees langes kas rüütlite või nende liitlaste energilistest mõõgahoopidest, siis astusid asemele leedulased lühemate mõõkadega, mida ladina keeles kutsuti ensis (pikema mõõga nimi oli gladius). Kroonika tekst ütleb meile, et neljakümmet kaheksat aeti seal puutõkete vahel ringiratast. See on esimene kord, mil kroonik, kes tõenäoliselt oli orduvend ise, kasutab oma organisatsiooni vastu nii iroonilist väljendit. Siiski ei tõstnud ükski neist 48 vennast käsi ega püüdnud ka lahinguväljalt põgeneda, võideldi lõpuni, teiste hulgas ka eakas pealik Volkwin.
Arheoloogilised andmed näitavad, et Saule ja Durbe lahingutes, Leedumaa jt pinnal peetud palavates võitlustes ei olnud just rüütlite ratsud eriti väledad, suurte probleemidega silmitsi seistes raputati oma isand seljalt maha. Ratsanik vältis seda täie hooga vaenlasele peale sööstes, kannuseid andes, nõnda said Saule lahingus ka paljud ründajad hukka, ehkki leedulaste kaotustest ei ole kuskil juttu olnud.
Liitlased, pihkvalased ja vitingovlased taganesid öö lõpuks. Silgati Riia poole viiva tee kõrval. Kaks tuhat Saksa armeest jätsid oma elu Saule sohu. Erinevatel hinnangutel oli hukkunute seas kuni 64 mõõgavenda. Mõõgavendade Ordu langes teise ja viimase ordumeistri surmaga olemast, selle riismed saatsid orduvend Gerlach Rote Marburgi DO kõrgmeistrile teadust andma Liivimaa ristisõdijate kohutavast saatusest. Saksa ordu päris Mõõgavendade varad ja nood, Kristuse sõjateenistuse vennad ei astunud enam kunagi ajalooareenile. Gerlach Rote - käskjalg, kes Läänemere ääres ratsutades viis 1237. aasta talvel kõrgmeistrile kurva teate, pärast selle teate saamist tõusid saarlased, läänesemgalid ja kuralased üles. Rote (tõlkes: Punane) perekonnanimi oli Ruffus (otsetõlkes ´viija´, rahvasuus aga: hooraja). (Saksa tänapäevases kirjakeeles - ´rufen´ - juhtima, sõitma.)
Mida õpetab meile Saule lahing? Lahingut ei löönud mitte kõrgintellektuaalid. Lahingut lõid tavalised sõjamehed, jõhkrate naljade ja kõnepruugiga, kes jälestasid klassikalisi haridusi. Saksa rüütel oleks manuskriptidega prillipapat ignoreerinud, aga mitte teda sinnasamma sohu uputanud. Plaan (lahingu lõppfaas): 4 - pihkvalased ja jt murravad end öösel piiramisrõngast välja; 5 - hilja võitlema asunud Saksa ratsanikud üritavad rinnet hoida, ent põgenevad; 6 - Saksa suurmeister, kaotanud suure osa oma väest Leedu pealetungijatele, kaob ise võitlejate vahele ja ka teda ratsutatakse maaga ühetasa; 7 - ka orduvägi püüab teha raidtõkke leedulaste eeskujul; 8 - kõik põgenevad, kes liigsed. See on ajaloos kaotanute lõpp. Me ei tea kunagi, millal ise sattume sesse staatusse.