Hommik Öökulli külas

Kell on saanud kuus hommikul. Tasa ärkab Öökulli küla uuele elule. Selle küla algusajast 1979. aastal on möödunud juba kümneid tuhandeid hommikuid, päris algusest aga - mõisaajast - miljoneid hommikuid.
Siin, hommikukaste, linnulaulu ning sinitaeva keskkonnas mina sündisin ja kasvasin, siit said hoo sisse minu tiivasuled. Täna kõnnin hardalt mööda ärkavat küla. Ja vaata: loodus tuleb tervitama kadunud poega oma seltskonnas - siin püüab ämblik suuri hommikusi kastetilku oma härmaniitidest, seal aga ilmub vana mõisaaida juurde, kus Nõukaajal lastele suuri mahlaseid meekärgi pakuti, suur metsmesilane, justkui tutvudes emandate Mäede mee-loominguga. Kogenud meevurritajad emandad Mäed olid kuulsa Hjalmari sugulased, ehkk mäletate: sisse astus Hjalmar Mäe, tõstis oma rasvund käe. Siin on pekk ja siin on või, mida rahvas teile tõi.
Rapla kalmistul puhkab palju selliseid suurusi, keda mäletan kaugest lapsepõlvest. Ja minu isa, nende ülemus, puhkab nende vahel. Palju on muutunud meie väikeses külas kolmekümne ja enama aastaga. Klubi ja sovhoosi struktuurid on kokku varisenud, kasvuhoonete varemed hallitavad, kruusateed on sagedase treilerdamise läbi muutunud laiemateks. Ja ometi on siin täna, sel pühal hommikul puude võrades ja kohinas mingi tabamatu fluidum, mis valitses nendel selja taha jäänud päikeseloojangutel, mil leidsin vana maja jäänustest teose "Kas maakera on ümmargune?" Jõed voolavad endiselt ja väike punane plank üritab endiselt kuulutada kinokuulutusi. Isegi filmid kinos ei ole muutunud digitaalseteks, vaid sahisevad tselluloidil.
Külas on uueks saanud veehoidla ümbrus, kus on laululava ja "valtu paisjärve maastikukaitseala". Need on midagi täiesti uut! Rapla raudteejaama juurde maja seina peale on siginenud silt: KUI KASSE PUUDUD SAAD NUGA LOJUS

Vaatan, kuidas mesilane kaob seal lilletuppe,
kuidas kisub tolmukatest sula mett,
Kas, mu koduküla, võtad enda rüppe
mind, kes mõjun siin kui miraaž või meelepett?

Nõmmerohu pead on täna valges kastevahus,
küll me, lapsed, nendega kord mängsime!
Palju aastaid, koduküla, sinust olin lahus,
kuid ma tahan paitada teid veel ja veel!

Minu haljas sünniorg on täna nõnda hele,
nagu valge supikauss, mis tõstnud lusika:
tahaks näha saatust, mis saab neile väljadele,
vaadata, kuis allikas siin voolab läbi rusika.

Selles lättes tuhat aastat käisid vanemate kapad,
tuhat aastat säras paese klindi lett,
selles elus pole enam tähtis: elad, sured, tapad,
tean, et vanad varbolased siit kord võtsid vett.

Oskar Lutsu ja Umberto Eco võrdlus

Oskar Lutsul on kusagil kirjas, et Teele meelest oli Toots eraldatud nagu Johannes Patmose saarel. Järelikult sai ta ka sealt jõudu, sest evangeeliumi kirjutamiseks leidis Johannes inspiratsiooni just Patmose saarelt.
Eestikeelne algtekst on selline:
"Olin täna teie pool, aga teid, õigemini sind polnud kodus. Asja mul sinna ei olnud, tahtsin vaadata Ülesoo uusi vilju ja kuidas te... sa siin kõik korda oled seadnud. Viimasel ajal oled hoopis silmapiirilt kadunud nagu Johannes Patmose saarele."
Venekeelne tõlge on selline:
"Была сегодня на вашем хуторе, но, к сожалению, вас, вернее -- тебя, не застала дома. Собственно, никакого дела у меня тут не было, просто захотелось посмотреть почти новый хлев в Заболотье и вообще поглядеть, что вы... ты тут поделываешь. В последнее время ты совсем скрылся с горизонта, как Иоанн на остров Патмос."
Luts tarvitab tihti piibellikke, eriti just vanatestamentlikke väljendeid. Ecoga on asi samasugune. Temal on tegelane Baudolino, kes kangelaste Arhipoeedi, Abduli, Kyot Provanslase ja teistega samuti Patmose saarest mööda uhavad. Nad otsivad Idast kuulsat preester Johannese kuningriiki ning on teadlikud sellest, et evangelist Johannese järelkäijad Süüria Johannes ja Damaskuse Johannes on kas saare maha jätnud või ei ole seal käinudki.
Kahe motiivi kasutamine kahel kirjanikul on ilmne. On kena, et üles on leitud Patmose saarel erakuks olemise seik. Kas aga tegelane Teele just tõsimeeli teadis piiblilugu nii peensusteni, et teadis just selliseid fakte... See omakorda näitab, et O. Luts tahtis Teelet demonstreerida tõelise tarkpeana.
Pildil ei ole Umberto Eco koos Oskar Lutsuga, vaid paremini mahtus Lible. Pilt: Wikipedia (vaba litsents).

Lahkub lapsepõlve lemmik

Vaid 35-aastaseks elanud filminäitleja Talgat Nigmatulini nimi on tuttav igaühele, kes lapsepõlve veetnud riigis, mis "ei ole ei maja ega tänav", vaid NSV Liit. Arvukates filmides kehastas Nigmatulin idamaiste võitluskunstide spetse, kes suudavad näiteks küünlaleeki kustutada üksnes seda rusikaga ähvardades või lüüa kaardimajake kokku rusikat sellele lähendades, kuid mitte iial puudutades. Nigmatulini omapärane näitlejasarm jäi lastele, mh siinkirjutajale meelde eelkõige lastefilmist "Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused" (1981), kus ta kehastas paha Indiaani Joe´d. Kahtlemata kuulusin mina tol ajal just kümneaastasena Talgatti jäägitult uskuva auditooriumi hulka.
T. Nigmatulinil oli must vöö sportlikus karates (tol ajal oli veel nn vaimne karate, mida praegu on veidi raske mõista) ja sel spordialal oli ta Usbekistani NSV tšempion. Filmis "Tema nimi on Kevad" (1969) ilmub ta meie ette armunud noormehe Pulat Sadõkovina, tantsijannasid ja tulistamist täis Nõukogude revüüvesternis "Relvastatud ja eriti ohtlik" (1977) näeme teda indiaanlasena metsikus läänes, triloogias "Riigipiir" (1982) kohtame Talgati kehastamas idamaiste võitluskunstide ässa, agent Vesjolõid. Filmis "Sonjas Rapport" (1982) mängis ta luurajat, tema viimaseks saavutuseks jäi "Hundiauk" (1983), kus ta mängis elus edasi püüdlevat orbu. See oli kokkuvõte justkui tema enda elust: sündis ta ju Kirgiisias, kus ta kaevurist isa varakult hukkus. Ta põdes lapsena rahhiiti, oli O-jalgadega ja kannatas koolikiusamise all. Noormehe ellu tuli murrang, kui üks kaunis tüdruk talle pioneerilaagri tantsupeol korvi andis. Talgat läks üksi hulkuma steppi, valas seal pisaraid ja otsustas oma elu kardinaalselt muuta. Ta asus end treenima, töötas oma lihased üles, oskas kõiki jaapani võitluskunste ja tundis huvi idamaise luule, filosoofia, tantsu vastu. Täiesti muutunud isiksuse jätsid tema kiusajad peagi rahule ja Talgati ootas üleliiduline edu üle aegade kõige müüdumaks Nõukogude filmiks osutunud thrilleris "20. sajandi piraadid" (1979). Nüüd sai Talgatist ühes oma filmipartneri ja kursusekaaslase Nikolai Jerjomenko nooremaga üleliiduline iidol.
Legend jutustab sellestki, kuidas Talgat oskas noorpõlves vene keelt kehvalt. Seegi oli üks põhjuseid, miks kaunitarilt korvi saada. Et viga kõrvaldada, kirjutas ta puhtalt ümber Leo Tolstoi "Sõja ja rahu".
Talgat Nigmatulin lõpetas kurvalt. Tema tapjateks said hullumajas istunud ja parapsühholoogiaga tegelnud Abai Borubajev ja koloriitne karakalpaki müstik-imetegija Mirza Kõmbõtbajev. Borubajev oli öelnud Kõmbatbajevi kohta, et see oli suur mees suure bioenergeetilise väljaga. Borubajev mängis lollikest ja katsus jääda Kõmbõtbajevi varju, tegeldes aga samas ta rahaasjadega ja reklaamiga. Kõmbõtbajev oli elukutselt ehitaja ja käis kogu Liidu peal oma kirevates idamaistes halattides prohvetina "imet tegemas". Ta korraldas lihtsameelsetele viiekümne rubla eest raviseansse mägede allikaveega. Tuttavad olid pannud Mirzale hüüdnimeks Tratatat-I-Rublja.
Aeg oli sellesarnaste müsikute jaoks erakordselt küps. Inimesed üle kogu suure Nõukogude Liidu ostsid omakirjastuslikult välja antud Carlos Castaneda ja india joogide teoseid. Ka Brežnev laskis omal biorütme määrata.
Talgat kui näitleja elas parasjagu läbi loomingulist kriisi. Ta soovis näitlejana midagi suurt korda saata, kuid talle pakuti üksnes pahade poiste osa märulifilmides. Ta võttis aja maha ja läks Karakalpakkiasse derviš Mirza Kõmbõtbajeviga tutvuma. Kaasa võttis ta mõned tuhanded rublad. Mehed suitsetasid koos India rohtusid ja said sõpradeks. Prohvet Kõmbõtbajev õpetas, et palju ei tohiks mõelda - süda hakkab valutama, pea läheb paksuks hulludest mõtetest. Prohvet rääkis vähe, ta ei osanud hästi vene keelt, kuid mida napisõnalisem ta oli, seda enam mõjus ta imetegijana oma õpilastele. Jutuajamiste lõpus ütles Mirza vihjeliselt: "Raha on kaotanud oma õpetaja", see tähendas, et tuli kohe annetada. Oli juba kindlaks kujunenud traditsioon, et alla leninipildilist sadat rubla annetamata ei pääsenud nende kivimüüride vahelt välja mitte ükski loll.
Umbes selsamal ajal jälitas näitlejat keegi hullunud karatist, noorte treener, kes tegeles ka idamaise kalligraafiaga. Ta kadestas Nigmatulinit, kes oli noorte poiste iidol. Too löömamees lubas näitlejal kord kõik kondid murda. 1984. aastal keelati N. Liidus karate. Noored karatekad jätkasid oma harrastust põrandaaluselt ja sambo nime all. Tõsi, näitleja tapmises see mees ei osalenud. Kuid eks kuulsustel käib järel igasugu hullusid.
NSVL Plaanikomitee esimehe Nikolai Baibakovi enda kaitse all jõudsid sufi-petised Moskvasse ja suutsid siin ennast laialdaselt promoda. Kõmbõtbajevi õpilasteks heitsid ajakirjanikud, kunstnikud, heliloojad, mõjukad inimesed. Kõmbõtbajev veenis neid sellega, et ujus talvel Moskva jões teist nägugi tegemata. Intellektuaalidega tegemist tehes oli Mirza õppinud selgeks mõned tsitaadid Koraanist ja marksismi klassikutelt. Moskvas hakkas ta "ravima" intellektuaale, ka näitlejaid. Selleks ajaks oli sekt laiali hargnenud juba kümnesse Nõukogude linna.
Kõmbõtbajev oli sekti ametlik nägu, aga raha hoiti Abai Borubajevi hoiuraamatul. Kõige heldem annetaja oli Talgat Nigmatulin, kes oli dervišite valeõpetusest pimestatud. Nigmatulin andis Borubajevile kokku 10 000 rubla. Ta järgis kõike Mirza öeldut vastu vaidlemata ja kedagi teist kuulamata. Kes jüngritest Mirzale ei kuuletunud, sellega õiendas Mirza arveid, ähvardades teda löömameestega, kelle hulka talle endalegi märkamatult oli sattunud juba ka Talgat Nigmatulin.
Vilniuse sektandid mõtlesid Kõmbõtbajevist ja Borubajevist eralduda. Nad olid tähele pannud, et Kõmbõtbajev kasutab oma positsiooni kurjasti ja tal on liiga palju naisi. Ta peaks olema suguliselt tagasihoidlikum. Nüüd tulid kõik liikumise juhid Vilniusse kokku. Koguneti ühe teisitimõtleja, fotograaf Murauskase korterisse ning Nigmatulinile kui ustavale kõmbõtbajevlasele anti seal käsk Marauskas surnuks peksta. Näitleja ei teadnud kuni viimse hetkeni, mis roll talle usaldatakse. Kuid Talgat kui karateka ja musta vöö omanik keeldus peksmast kaitsetut inimest, lahkus korterist ja hulkus kogu öö Vilniuse tänavail. Ent südaöösel pöördus ta sekti juurde korterisse tagasi. Seal hakkas seltskond Abai Borubajevi käsul näitlejat peksma, sealjuures lõid peaaegu kõik, v.a Murauskas, kes oli saanud ka ise peksa. Hiljem kõneles Borubajev kohtus, et Talgat oli tappa saanud juba tänaval, aga ta raha oli ära võetud, nemad üksnes peksid edasi. Talgat oma oskustega oleks saanud vastu hakata, kuid tõmbas kõhu sisse ja kannatas stoiliselt lööke. Tema usk ei lubanud tal vastupanu osutada, kuna ta mõtles, et ongi süüdi, sest ei täitnud käsku.
Hommikul kella üheksaks oli Talgat saanud kokku 119 lööki. Ta ajukoores olid verevalumid ja ta nina oli purustatud. Ta hakkas teadvust kaotama, mehed viskasid ta vanni ning ta jäeti sinna. Nigmatulin suri samal ajal kiirabi tulekuga, tohtrid helistas kohale korteri peremees Murauskas.
Leedu NSV Ülemkohus määras Abai Borubajevi karistuseks 14 aastat vangistust range režiimiga koloonias, Kõmbõtbajev sai 10 aastat. Veretöö järel ütles Talgati lesk Venera: "Tappa Talgati oli nagu tappa väikest last, kes jäägitult usub."
Kättemaks tabas Borubajevit vanglas, ta leiti surnuna - keegi oli tal kõri läbi lõiganud. Tal ei vedanud, sest temaga ühel ajal koloonias oli seesama hullunud maniakk, kes ennist oli tahtnud tappa näitlejat. Nüüd aga kujunes maniakist kättemaksuingel.
Mida otsime meie mineviku varjudest, kes kunagi enam meie juurde tagasi ei pöördu ühes oma ja meie kadunud noorusega? Aga midagi meist on läinud koos nendega ja vanad filmilindid jäävad sahisema igavesti.