Gedichte von Jana Lepik auf Deutsch

NACKSCHNECKE

Komm hier, eine kleine Nacktschnecke,
ich abdecke dich, ich schütze,
weil du heimlos bist,
gehäuselos.
Du hast doch nasses Haar als Kleinkind,
nach Strahlentherapie
Aureole einfasst dein Kopf.
Mein Weichtier,
ich begehre dich,
lange Zeit habe ich an Hunger gelitten.
Ich war eine Würmer ins Kokon,
jetzt will ich fliegen.
Haft an mich, kleine Nacktschnecke!


GLOCKENSPIEL

 Es ist Zeit Zusammenfassung zu machen, was ist gestern geschehen.
Schneenaße Abdrücke von Stiefeln am Treppenanlauf, ihres,
welches Gesicht aufklärt mich aus der Vergangenheit,
Gesicht, so verändert nach der Krankheit,
früher könnte ich dieser Abdrücke häufiger zu sehen, ihrselbst auch.
"Ich fühlte mich heute, dass sie hört meinen Atem
und meinen Schreiten
und schaut mir zu aus ihrem Fenster."
Zuerst ging ich zur Stadt mit der Straßenbahn und O-bus,
dann schrieb ich ein Jahrestagsgedicht,
dann schließ und öffnete die Tür von meinem Wohnheim.
Ein Telefongespräch mit verkündung, dass meine gewusste alte Frau,
die ich habe viele Jahre nicht gesehen,
ist sehr schwach und sprechen viel über mich, so liebt mich,
liebt die Person als ich war, wenn ich wohnte da.
Ich erinnere, dass wir sammelte Himbeeren. Jahr
nachher - Heidelbeeren,
in einem Wald am Ufer.
Winterabend - voll von der Musik
Stimme von Edith Piaf, seit langem tot
Ein leuchtende, feurig Talent und tragische Schikschal,
ihre zauberklein Figur
schwebte, tantzte hier,
die andere Raum und Zeit erreichte zu mir durch die Schallplatte,
wir lieben, leiden, lachen zusammen
und kümmern uns nicht, dass eine ist wie lebendig und andere ist wie gestorben.
Morgen telefoniere ich, wünsche ihr alles Gute,
sage, dass ich nicht wagen zu besucht
fällig die andere in diesem Haus.
Sie sagt durch den Dracht mit dem halbweinende Ton: "Du warst so reizende Kind..."
Dass ist warum ich nicht wagen zu gehen.
"Du lebst da so allein, du kannst dich erkälten...
Gestern ich fühlte mich beunruhig, ich kann Weihnacht nicht sehen."
Ich könnte nicht meine aufgabe erfüllen.
Eine Note des Beamtlichkeits in meinem Stimme gebliebt hatte.
Ich schritt durch Telefon ins Haus, dass sich viel verändert hat.
Da kann ich nicht weit gehen.
Sie weinen und ich? Ich beschwere - meine Sorge hat Begleiters. 

 

 

 

Via Appia - hõlbus surmasaamise paik

Tõenäoliselt ei ole maailmas teist nii sünge saatusega paika, mis oleks samaaegselt ka nii ilus - kui Via Appia Antica Roomas. See tee ehitati välja juba pärast esimest Puunia sõda 300 e.Kr. Sama teed mööda läksid samad leegionärid, kes panid Hannibali ütlema "Veel üks taoline võit ja me oleme kadunud!" Ja lõpuks: sellele teele lõid roomlased risti 6000 Spartacuse mässavat orja. Ristilöömine toimus kuni Capuani, seetõttu olen arvestanud, et ristil rippujate vahemaa pidi olema 75 m, et rivi ikka Capuasse välja jõuaks. Oli võimalus naabrile hüüda: "Ae, vend, kas oled veel elus, või juba Elüüsiumi väljadel?" Suure logistilise operatsiooni tarvis kulus roomlastel kokku umbes 24 000 terasnaela.
Möödus 2084 aastat. 14. veebruaril kell 9.24 k.a astusin Via Appia ja Viale della Rotondo nurgal taksost välja mina. Nimetus "veebruar" kõlab hirmutavalt ainult põhjamaalasele, sest sel hetkel paistis veel madalal olev päike, oli 14 kraadi sooja ja temperatuur tõusis päeva jooksul vähemalt 18-ni, kui mitte rohkem.
Esimestel hetkedel sattusin nähtust päris vaimustusse. Sirge reana ulatus hiidvana tee läbi aovalguse silmapiirini, tee ääres kaunistuseks plataanid ja piiniad. Ei mingit lund, ei mingit kargust. Vulkaanilise tufi tükid olid vajutatud sillutiseks. Inimesi liikus nii pikka teed mööda nagu kärbseid, s.t kaugelt oli näha vaid ühte inimest. a lähedal asuvatel aasadel tundsin õnnist rahu. Ma olin sõna otseses mõttes looduses ja mitte enam linnas. Kahtlemata veetles mind asjaolu, et samades paikades oli enne mind liikunud Goethe ja Ristikivi, kes oma nähtut analoogilisel moel talletasid kui mina. Avaralt aasalt leidsin ühe plataani käbi: selle struktuur oli korrapärane nagu Egiptuse püramiidil. Otsustasin selle emale kinkida, emadepäevaks. Mõnikord saab Itaaliast kaasa ka TASUTA suveniiri, ning see oli üks neist õnnelikest hetkedest.
Rohi oli nii kastene, et mul oli kahju lahkuda sipelgate ja sitikate kuningriigist tagasi teele. Olin jõudnud tähele panna, et Via Appia siledast rohuvaibast, kust ei puudunud ka mu lapsepõlve lemmiklilled margareetad, puudub siiski ristik, Eestimaa oluline kaunistaja. Rääkimata rästikust.
Nüüd liikusin linnast välja, kuni akveduktid paistma hakkasid ja hakkasin siis tagasi tulema. Päike siras endiselt. Jopet kotti pannes unustasin kivi peale oma korraliku Rooma kaardi, aga ei sest olnud ühti, sest pühapäeval läksin üksnes veel Monte Pinciole ja Piazza del Popolole, selleks ei ole ju kaarti vaja.
Tagasi tulles nägin mõlemal pool teed mitmesuguseid tükke Rooma hauasammastest, mis tuletas meelde asjaolu, et kunagi oli Via Appia hoopis võimsamalt asustatud. Impeeriumi-aegsete säilinud ehitiste puhul hakkas silma roomlaste tava kasutada lahmakate viisi mörti: siis võivad kivid mördi sees olla ka üsna kujutud. Rabiria ja Usia hauasammas tuletas meelde Nõukogude-aegseid autahvleid. Teemade juure, mida Via Appia Antical näha oli, tulen ma hiljem muidugi veel tagasi.
Väsimus kustutas rändaja, aga kus häda suurem, seal abi kõige lähem. VA-le oli ennast üks porchetto-võileiva müüja sättinud, et õnnetutel turistidel keelekastet ja maokosutust oleks. Läksin oma naudiga võsastikku, kus kasvas taimi kupardega, mis meenutasid meie linaseemneid. Võtsin pruukosti ja päikest ning mõtlesin oma viletsa, kuid teguderohke elu üle põhjani järele. Valitses õnnis rahu, olin seal pool tundi. Mitte keegi ei teadnud, kus ma olen! Mitte keegi ei oleks osanud minu asupaika uneski aimata! Vahepeal olid jalad mallanud natuke puhata ja võisin edasi Rooma linna poole astuda. Vahepeal, tänavakivil istudes, sain veel nõgeselt kõrvetada. Ja Itaalia nõgesed on valusad, oioi kui valusad!! See ei ole see meie, Eesti supimaterjal, see on Itaalia nõges! Põnevus algas siis, kui jõudsin tavernide areaali. Põnevus seisnes selles, et osa restorane oli mõeldud väga rikastele (Ristoro Antico). Selle poole ma ei vaadanud, kuid pidasin
mingit imelikku maja grappa poeks. Sellepärast astusin sinna julgelt sisse, sees aga selgus, et tegu on tuntud Ristorante Archeologiaga, milles turistidel soovitatakse puhata.
Selle maja kiituseks tuleks ütelda, et mõistliku hinna eest sai sealt päris paraja kõhutäie. Sellise, mida Rooma tänavakohvikutes mitte alati ei saa. Seal mögisesin ka midagi Facebookis läbi sülearvuti ja kuulasin laulu Jesli Lenin eštšo molodoi poole peale.
Vastavalt programmile tulid edasi San Sebastiano basiilika katakombid, kus minult küsiti, mis keeles ma juhatust soovin. Tegelikult ei soovinud ma mingit juhatust, aga palusin itaaliakeelset giidi. Seepeale lülitati mind hispaaniakeelsesse gruppi, mida juhtis kuri tädi, kes käskis turistidel kogu aja üheskoos karjas olla. Ka San Sebastiano aaretest teen ma hiljem veel põhjalikumalt juttu.
Edasine oli üsna õudne. Via Appia rahu oli lõppenud, sest olin jõudnud selle järku, mida sõidavad üksnes arheobussid ja see ei ole area pedonale. Minul oli olnud plaan kõik Via Appia vaatamisväärsused läbi käia, aga see plaan oli nüüd luhtumas, sest agressiivsed liiklejad olid ummistanud kogu selle vana tee ja kihutasid nagu kiimas sigudikud. Sina oled autoliiklusest eraldatud vaid valge joonega ja käimiseks on sulle antud paarkümmend sentimeetrit, sinust paremal pool on kivisein, millel kasvavad väändtaimed, mis su liikumisruumi veelgi vähendavad. Inimene tuleb Via Appiale rahu ja iseendaga olemist otsima, saab aga sellised "pirukad". Inimene püüdleb elus seda kõige suuremat, elu maksab talle aga kätte pisiasjades (Bill Gates). Eks katsuge kuidagi olla, kui mööda kitsast teed kihutavad vastamisi rekka ja suur buss. Ja siis veel sina seal kõrval, 20-cm ala peal.
Nagu loomad, röögatavad ja tuututavad nood autod. Hirmus, et kohe-kohe läheb su habras ja ainukordne elu, litsud sa end õudusega vastu kiviseina, et monstrumid sust ometi mööduda võiksid. Ja kuigi mehed tahavad harilikult olla suured ja tugevad, soovid sa nüüd olla võimalikult väike ja lapik - nagu näts. Soovid isegi oma koljuga selle kiviseina purustada, et omale seda enam turvalisemat paika leida.
Oli endiselt päikesepaisteline, kui ma 118. bussi peatuse leidsin ja solvumisest tagasi Mazzano kirjanike keskusse põrutasin. Ja ometi oli hommik alanud nii paljutõotavalt...
Niisugune oli see päev, 14. veebruar 2013.
Pildil: inimtühi Via Appia varahommikul.

Läti õpilased saavad Derridast vabalt aru!

Riias on gümnaasiumi tegevust kohe vahva jälgida. Õpetaja kõneleb filosoofia ja ühiskonnaõpetuse tunnis Derridast, klass kuulab pingeliselt, tähelepanuga. Kui hiireke sel hetkel klassi sisse astuks, siis ei leiaks ta suuremat vastukaja kui vaid jalgade nahistamine. Derrida läheb õpilastele korda, nad on temasse kiindunud. Silmist on näha mõistmist. Ja see kõik kokku on üks huvitav fenomen.

Jaanus Lemm on nukker

Jaanus Lemm oli 1999. aastal Õhtulehest lahti lastud ajakirjanik, aga kokkuleppe kohaselt ei võetud tal võtmeid ära ja ta käis ikka veel oma lugusid pakkumas, seekord honorari eest. Hulkus toimetuses nagu kuutõbine. Kõige enam armastas ta sporditoimetuses hulkuda, sest seal oli palju selliseid uksi, mis kuhugi välja ei viinud ja mille ehitajad olid lindiga pitseerinud. Oli üks uks, millest Jaanus Lemm mõtles, et kuigi kõik võivad sealt käia ja seeläbi mitte kuhugi välja jõuda, on see uks tegelikult mõeldud vaid temale.

Sporditoimetuses töötas üks väike naase, kes oli tähele pannud, et Jaanus Lemm käib aeg-ajalt selle ukse linki katsumas. Ta pidas valgel tahvlil, kuhu moodsa tindiga kirjutatakse, Jaanus Lemmi patutegude registrit.
Kord ütles tema Jaanus Lemmile:
"Lemm! Kas sa pead tingimata siin mööda meie toimetust hulkuma? Kas sind ei ole mitte lahti lastud?"
"On," vastas Lemm napilt ja katsus ukselinki.
"Nüüd läheme ilusti juhataja Mati Bandi juurde ja teeme asjad klatiks, kas sul on õigust siin liikuda." Band, Mati oli sporditoimetuse kõige kõrgem ülemus.
"Hea küll, lähme siis selle sandi juurde," vastas Lemm ja toimetuse asjapulk vaatas teda niisuguse näoga, nagu vaataks alligaator alla neelatavat jänesepoega.
Bandi juures kurtis väikene asjapulk, et Jaanus Lemm muudkui käib ja tülitab nagu eiteamisasi. Just nii ta väljendas.
Ülemuste tujud on aga ootamatud ja tema alluva ehmatuseks kähvatas Band talle:
"Jäta see Jaanus rahule ükskord! Las teeb, mis tahab! Mis see sinu asi on!"
Vastus: "Kollektiivis ei tee iga mats seda, mida tahab. Mingi kord peab ka olema. Ja mina pean seda korda hoidma. Kui ta ei tohi siin käia, siis ta ka ei käi."