Üheksa õhtut Richard Rohuga

Richard Rohu elu on nagu imeline aas. Sellist metamorfoosi ihaldaks endale iga loovisiksus, iga poliitik, üldse iga inimene.
Armetust grafomaanist, I ilmasõja alguse "Rohelise Momendi" täielikust läbikukkujast sai Roht kõige lembitumaks lastekirjanikuks, kelle ilusate härdate loomajuttude ja "Vastsete radadega" on üles kasvanud nüüdseks juba 4 põlve. Ja ärgem unustagem ka Rohu suvitusromaanisid.
Mõelgem, milline oli Rohti stiil Moment Esimese ajal: “Nagu suur hõiskamine lõi minus lõkkele, kui ma selle naise kartust nägin. Vaimustatud, justkui vägitegu korda saates, tõmbasin ma taskust noa ja lõin ta naisele välgukiirusel rindu. /—/
Kuid ta helas veel. Ta helas veel!"
See pole normaalne jutt.
"Vastsed rajad" ilmusid Hitleri võimuletuleku aastal, kui Eestis oli veel viimast aastat kehtiv demokraatia. See on inimese teekond, kes vekslivõltsimisega vahele jääb ja sellepärast end halvasti tunneb. Lausa depressioon on tema luudes-kontides, aga ta saab metsast jõudu. Uue maailma avastab ta metsatööliste juurest.
Ta hakkab mõistma, mida tähendab tööliste vaheline solidaarsus. Muserdatud inimesest saab taas isiksus.

Mõtteid eileõhtuselt Toompea Ringkaitseringilt

Olen kõik valimisüritused vahele jätnud ning pole käinud ei Krossi kohvikus ega Savisaare show'del. Eile moodustasid Keskerakonna poolehoidjad Toompea lossi ümber inimketi, milles valdavalt pensioniealised inimesed seisid kesknoorte poolt püüdlikult valmistatud (ja osalt õigekirjavigadega) eestikeelsete plakatite all, mis kuulutasid kadu valitsusele, häbi Krossile ja õitsengut Savisaarele. Võeti kätest kinni ja ahela ümber kõndisid ruuporitega noored aktivistid. Raadioid jagati neile, kes oskasid korralikult rivis seista. Sini-must-valgete lippude alla oli toodud eakas venekeelne elanikkond Keskerakonna sõna kuulama ning ühe vanadaami käes olev imepisike Vene lipuke kandis samuti antišovinistlikku sõnumit, kuna lehvis suure Eesti lipu kõrval. Et justkui Eesti on suur ja Vene väike. Kandja arvates pidi see nii sümboliseerima rahvaste sõprust.
Aastatega on vene elanikkonna kogunemistel hakanud ilmnema huvitav tendents. Kuhugi on kadunud nooremad ja keskealised vene maskuliinsed grupid; ei ole täis elujõus mehi, jäänud on kas päris noored (ja valdavalt eestlased) või siis tudikesed ja eidekesed. Lõssenko-taolisi aktiviste, kes suudaksid rünnata lossi, pole. Sellepärast näivad ilukirjandusena esitatud hoiatused ja artiklid selle kohta, kuidas Keskerakond ründab Toompead, lihtsalt vaenu õhutamisena ühiskonnas, mis niigi vangub raskete probleemide mäe all.

Niisiis ei osalenud ma isiklikult, küll aga nägin televisiooni vahendusel huvitavat etendust, mida nüüd oma blogi lugejaskonnaga jagan. Telepildis oli näha üht kaunist pika seelikuga kesknoorest neiut tema ees seisvatele vanadele venelastele hüüdvat: "Võtke rivvi, võtke rivvi, enne raadiot ei saa!" Mass lookles tummalt ja vähemõistvalt ta ees; peagi selgus, et ilus tüdruk ei oska vene keelt, misjärel toodi keegi targem kohale, kes ka suurt kosta ei osanud. Seepeale andis hurmav tütarlaps valge raadio ühele prouale, kes tema arvates õigemal kohal seisis. Hele päike kiiskas üle raadio pale, proua oli õnnelik. Selgus, et ta oskab eesti keelt hästi, vaid suurest austusest oli tardunud. On olemas isegi konkreetne mõiste: austusetardumus.
Siis mõtlesingi, kas ma võiksin tunda ehtrahvuslikku, leppimatut viha nende memmekeste ees, kes nii armsalt olid Toompealt üles kõmpinud. Ei, minu arvates oli tegu igati sümpaatse seltskonnaga. Püüti püüdlikult eesti keelt purssida ja vaadati asjalikke noori tüdrukuid nagu messiaid. See on ju sama seltskond, kes pani detaile kokku RETis, Desintegraatoris, Salvos, Kunstkivitehases, Limonaaditehases, Kajaku paberossikestade tehases, Floras ja Ortos. Täitsa oma inimesed seega... Poliitikute kemplemise ja üldise majandusliku allakäigu tõttu on meil tekkinud palju mõnitamisvimma.
Seda vimma esindas näiteks ajakirjanik, kes tuli meeleavaldajate juurde ja lootis saada kerge saagi teemal "Need venelased ei tea ju isegi seda, mis nende loosungitele on kirjutatud." Ajakirjanik jäi ise lolliks: ta nimelt ei saanud pihta asjaolule, miks raadiod ragisevad. Raadiod ragisevad, kuna vastu võttes ühte lainepikkust moduleeritakse end sellele ja teine on käsitletav mürana. Samuti sellepärast, et tänapäeva tööstusühiskonnas on elektrivälju, mis takistavad raadiolaine vastuvõttu. Ka antennijuhe ja patareide juhtmed tekitavad elektrilist müra. Müra väheneb, kui ketis seisev meeleavaldaja keerab raadio juhendaja juhtnööride järgi mingile konkreetsele lainepikkusele, näiteks Savisaare kõnele.
Aga on inetu mõelda, et see seltskond hakkab nüüd kohe riiki kukutama. Vene prouaga on asi selge: ta tahab, et tehtaks nüüd kohe ka midagi tema jaoks. Ta on kusagilt kuulnud, et teised poliitikud soovivad venekeelseid koole sulgeda, aga Savisaar mitte. Et seda ei juhtuks, muutub ta isakese käsul ka ise eestikeelsemaks-meelsemaks, näiteks jorab kaasa Viru rahvalikke laule Vabaduse väljakul toimuval lasershow'l. Poliitika - see on kaup kauba vastu, mina annan sulle ja sina mulle.
Lugeja võib nüüd kindlasti küsida, miks mina ise ei läinud eile õhtul Ringkaitseringile, kui see asi mulle nii väga meeldis? Aga ma ei taha ahelasse astuda, selleks et mind üle loetaks, ma ei soovi olla statistiline ühik.

Savisaar ja Rahvarinne - kes neid jõuaks lahuta!

Delfi palus inimeste mälestusi seoses Eestimaa Rahvarinde asutamisega. Alljärgnevalt mõned isiklikud mälestused Rahvarinde aegadest.
14. aprillil 1988, kui Edgar Savisaar tegi ettepaneku üleüldise ja laiapõhjalise, perestroika toetuseks mõeldud Rahvarinde loomiseks ühiskonnas, olin televiisori ees. Imetlesime kõik Mikk Mikiveri, Edgar Savisaare, Vaino Väljase, Rein Veidemanni, Uno Ugandi, Ivar Raigi, Hagi Šeini, Viktor Palmi, Marju Lauristini, Johannes Sepa, Hendrik Alliku, Aivo Lõhmuse, Arvo Kuddo, Vello Pohla, Harald Mere, Eduard Tinni, Illar Hallaste, Eduard Šaumjani ja paljude-paljude teiste julgust ühiskonna valupunktide ausal teadvustamisel.
Sündmused hargnesid omasoodu ja minust sõltumatult. Nõnda ei sattunudki ma suurt Rahvarinde radadele. 27. mai 1988 pärastlõunal pidid Balti jaama kogunema 100 Ljubertsõst pärit ljuuberit ehk Eesti punkarite ja hevimeeste likvideerijat, kellest "Edasis" oli äsja ilmunud järjejutt. Ootasin neid sel kellaajal, aga hevi-metali-
meeste likvideerijad jäidki tulemata. Nii on tihti, kui midagi kokku lepitakse ja ei tulda.
Juba 5. juunil 1988 trügisime koos teiste koolipoistega Tallinna Linnahalli juures, et näha ja kuulda roheliste (kes siis moodustasid Rahvarinde tugigrupi) miitingut. Meelde on jäänud Juhan Aare jutustatud lugu sellest, kuidas ta oli kohtunud ühe vene vanaprouaga. Aare oli ütelnud väärikale prouale, et ta on roheline. "Nii noor ja juba nii antikommunistlik ja parteivastane!" õhkas vanadaam. "Eks me seda vaatame, kes meist on parteivastane ja kes mitte!" vastanud Aare kaaskodanikule. Tol ajal oli nimelt kombeks toetada nn EKP nõndanimetatud eestimeelset tiiba ja rahva seas näha loosungeid "Toome-Väljas-Rüütel, oleme teiega!".
17. juunil 1988 läksid Eestis lehed mustemaks. Nende esimestele lehekülgedele ilmus ootuspärane teade Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee X pleenumi kohta. Pleenum vabastas sm Vaino, Karl Genrihi poja EKP Keskkomitee esimese sekretäri kohustest, sest ta oli kutsutud NLKP Keskkomitee käsutusse. Sm Aljošin tänas sm Vainot kauaaegse töö eest... seejärel kõneles sm N. Sljunkov... ta tegi ettepaneku... ta teatas, et NLKP Keskkomitee poliitbüroo on soovitanud... arvata sm Väljas EKP Keskkomitee koosseisu... märkides sm Väljas, Vaino Osipovitši suuri kogemusi ja teeneid, ütles tootmiskoondise "Talleks" treialite brigadir V. Liiv..." Jne. Kõike ei hakka siin välja tooma.
"Ka mina loodan, et kohalikel rahvarindelastel jätkub tervet mõistust mitte lasta tekkida lõhet demokraatia jõududesse. Häid eeldusi selleks on olemas," kirjutasin ma oma mõttepäevikusse 19. novembril 1988, suveräänsusdeklaratsiooni arutelude ja vastukajade haripunktil. 9. detsembril 1988 viisime koolivendadega läbi telefoniküsitluse, mida rahvas arvab G. Naanist ja L. I. Brežnevist. Vestlus toimus niihästi eesti kui vene keeles. G. Naani kohta on meelde jäänud selline arvamus:
"Arvan tema kohta nagu kõik eestlased!" - "Aga miks?" - "Eestlased!" L. I. Brežnevi kohta meenub selline seisukohavõtt: "Razoril stranu, propil gosudarstvu!"
Kuid läheme edasi. Kuna Rahvarinne oli loodud perestroika toetuseks, siis kuni hetkeni, mil NSVL Ülemnõukogu Eesti NSV deklaratsiooni suveräänsusest tühistas, oli selle juhtkonnas liidulepingu sõlmimine tõesti arutuse all. Liidulepingu pooldajad (ja Savisaar ei kuulunud nende hulka, vähemalt mitte avalikult) rõhutasid seda, et sõlmides liidulepingu saab Eesti NSV ise otsustada, milliseid õigusi ta keskvõimule delegeerib. See oli justkui 1940. aasta Mongoolia variandi (N. Andresen ja H. Kruus arvasid toona, et Stalin jätab meile teatud õiguseid) 1988. aasta kordus. Praegu nendest aruteludest Savisaare kohta mingeid poliitilisi järeldusi teha on lubamatu, sest kaasaja inimesed (eriti noored) kipuvad mitte enam aduma toonaseid olukordi ning väljavaateid.
Pühapäeval, 22. jaanuaril 1989 kohtusin ma EKP Rapla rajoonikomitee II sekretäri Ülo Peetsiga viimase autos. Arutasime Eestisse tungleva migrantide tulva peatamise võimalusi.
Esmaspäeval, 23. jaanuaril 1989.a kohtusin ma ajakirja "Heinakuu" toimetuse liikme Andres Herkeliga ja andsin talle üle värske artikli.
Reedel, 27. jaanuaril 1989.a sõitsin ma Tallinnasse, et Majaka tänava koolimajas osaleda Rahvarinde vene sektsiooni korraldatud diskussioonil õpetlaste Juri Levada, Jevgeni Ambartsumovi ja Pavel Kudjukiga.
Reedel, 10. märtsil 1989 ühinesin ma Tammsaare pargis meeleavaldajatega, kes nõudsid keeleseaduse peatanud "Dvigateli" juhtkonna kohtu alla andmist. Teisipäeval, 14. märtsil toimus Tallinna Linnahalli juures liidutehaste töökollektiivide ühine koondus pealkirja all "Natsionalizm nje proidjot!" Osalesin sellel vaatlejana. Nägin, kuidas miitingule jõudsid tööliskolonnid ning Mihhail Murnikov teadustas miitingu algusest. "Dvigateli" tööliskolonni ees sõitis kollasiniste värvidega miilitsaauto ja esimesed demonstrandid kandsid loosungit "Revoljutsionnaja perestroika neobratima!" Kuulsin vestlusi rahva hulgas, mis soovitasid Murnikovil Tartut Jurjeviks nimetada, kuna selle linna olla rajanud venelased. Ning kuulsin ka ühte hinnangut, et kui nõukogude inimeste saatus on kaalul, siis ei tähenda halb ilm midagi. Peaaegu kõik meeleavaldajad kritiseerisid Savisaare kõnet 24. veebruaril 1989 Toompeal, mil Pikk Hermann sai rahvuslipu torni. Savisaart nimetati äraandjaks ja nõuti riigilipu heiskamist rahvusvärvide asemele.
Juhtus ka intsident fotograaf Verner Puhmiga, keda ma siis veel ei tundnud. Ta oli pildistanud vene töölismeeste seltskonda. Kui ta aga seejärel ümber pööras, astus tema juurde üks meestest ja virutas talle vastu õlga: "Tebe ponjatno, chto jesli ja ne razrešaju togda menja fotografirovat nelzja!" Kuid konflikti ajendiks ei olnud tehtud foto, vaid asjaolu, et Verneri koti peal oli sini-valge kleeps pealkirjaga "Tallinna päev". Meeleavalduse lõpetas Tallinna Laevaremonditehase raudteel manööverdav 38 vagunist koosnev kaubaveerem, mis jaotas meeleavaldajate massid kaheks osaks. Pärast seda hakati vaikselt laiali vajuma.
Kaheksakümnendatel aastatel ma rohkem poliitiliste sündmustega kokku ei puutunud. Kuid ka eeltoodust tuleb Edgar Savisaare roll selgelt välja.