Loom sai taas minuga sõbraks

Täna läksin viimase raha eest poodi värskeid kartuleid ostma. 1.38 eest sain Lasnamäe turult erakordselt värsked kartulid, mida varsti hakkan sööma. Juba teel paelus minu tähelepanu vihmauss, kes oleks kuivanud päikese käes, kui päikesepaiste oleks lõpetanud varju võimutsemise selles kohas, varju, mis oli tekkinud majast ja puudest. Vihmauss oli vingerdanud asfaldile, õnnetukest oleks ähvardanud kurb saatus. Tagasi tulekul panin roomakese rohu sisse - sinna minekul alles pidasin vastavat plaani. Käe peal tundsin loomakese tänulikkust, ta liibus minu sooja peonaha vastu, sai aru, et teda soovitakse päästa. Inimese ja looduse vaheliseks teineteisemõistmiseks on nii vähe vaja. Tõsi, urgu ma talle kaevama ei hakanud, las teeb ise ka midagi. Jumal aitab seda, kes ennast ise aitab. Pole kindel, kas ta sai omale tunneli kaevamisega hakkama. Tal puudusid välised vigastused, ju siis sai. Kõige rohkem oleks teda vigastanud päike.

Juhtum laulupeorongkäigus

Liikusin laulupeorongkäiku vaatavate inimeste seas, et näha eesti rahva püha ürituse ülevust. Mu ees liikus üks vanamees, oksad laiali. Ta võttis enda all maksimaalselt ruumi ja ta hallid juuksed kõikusid kahte lehte nagu kapsalehed. Äkki pöördus ta minu ees ringi ja riivas tagasi tormates minu nina. Ta püüdis kinni ühe tüdruku ja sakutas teda käest. Ta sakutas teda tugevasti. Ja torkas oma käsivarre tema nina alla: "Sina! Ma räägin sinuga! Ära vehi oma kuradi käega!" Miks kuradi? Ott sa nummikene, tüdruk on teda hullult vigastanud - kriim käel. Jube mõeldagi, missuguseid inimesi liigub meie keskel. Ja edasi läks ta, täis ässa, oksad veelgi enam laiali. Kõik inimesed taandusid tema ees, ta oli kardetav, ohtlik! Vähem kui kolmekümne sekundi vältel nägin veel ühte värdjat.
Ent see plika vaid naeris tema üle.

Kuidas päästeti Armeenia astrofüüsik?

Öistest rongidest tunnen ma kõige enam puudust. Milline paradiis oli varem: libised kella kolme ja nelja vahel läbi tundmatute maakohtade, taevas on must ja selles on valge lumi, pehme ja hääletu. Aga rong vangub mööda valgesse mattunud maastikku, ikka tsuhh ja tsuhh. Ja sa oled rongis üksi, päris ihuüksi. Nagu Scipio unenägu. Risk annab sellele seiklusele värvi - kohtuda rongis tundmatute isikutega, selles midagi ikka on. 1986. aastal, kui olin juba harrastanud sellise rongiga sõitmist ja 1987. aastal, kui võtsin selliseid seiklusi ette kõige sagedamini, päästis selline rong ära ühe Armeenia astrofüüsiku. Vähetuntud, kuid südi teadlane oli põgenenud läbi sügava koheva lume pullide eest, kes kesk talve olid laudast välja pääsend. Ta rajas endale teid ükskõik millisesse kohta, kust veel valgust paistis. Neid polnudki nii palju. Ja kõige enam andis valgust huilates mööda kihutav veerem.
Juhtum pullidega leidis aset 30. jaanuaril 1986. Täpselt kahe aasta pärast asutati ERSP ja mina vaatasin Tallinnas filmi "Gandhi". Pärast filmi "Gandhi" vaatamist kinoteatris "Oktoober" jõin suurepärast kohvi kohvimajas "Kümme minutit". Küll paistis magus ja hägus ja koorene see kohv - sest oli alles lapsepõlv, mis on nagu õnneratas - oootan valitsemist, olen hakanud valitsema, juba valitsen. Ja vaat selline on meie kõigi roosiline lapsepõli.
Kaugel on need toredad ajad, mil kiirustasin Tallinn-Väikse jaamas kella kahesele, öisele rongile. Niisugune rong läks üks või kaks korda nädalas. Oli hiilgepäev Eesti rahva ajaloos, 24. veebruar 1988. Noh, see hiilgepäev oli juba lõppenud, minu Tallinnast kojumineku ajaks oli juba mõni tund 25. veebruari 1988. Meie, rahvahulga poolt Tammsaare pargis korda saadet miiting kiirendas uute aegade saabumist, ent siis me seda veel ei teadnud. Ning mul oli suur rõõm: olin raamatupoest "Rahva raamat" ostnud Aleksander Lipu põneviku "Suurupi aare", millest hiljem sai mu lemmikraamat. Niisiis ei jäänud ma hilisemale ajale mitte sugugi täis lakkumise pärast, vaid olin ostnud raamatu ja tutvusin olukorraga linnas. Tahtsin isiklikult veenduda, et vastab tõele teabevahendites korratud käibefraas, et viimastel päevadel ei ole miilitsaorganid tuvastanud korrarikkumisi - peab ju kirjanik alati viibima rahva seas, alati keset korratusi ja ekstsesse.
Tallinn Väikse jaam oli hämaralt valgustatud sel sügaval ööl, mil taevas sonisid tähtede erepunased briljandid. Lambikuplite üle olid ammusurnud ämblikud võrgud vedanud. Pakiruumi juures puidust pingil, kuhu vähemalt üks põlvkond oli joonistanud oma krutsikuid, magas hambad laiali üks aus kraavihall. Suigatasin minagi selles ära lõigatud maailmas ega pööranud mingit tähelepanu jaamahoone ees aeg-ajalt sebivatele mustlastele. Siiski tuli mul varsti luuletamise isu, kiskusin käpikud käest ja kõndisin aeg-ajalt võssa värsse kirjutama. Käpikutel sulasid lumekristallid. Luulet koolielust ja oma imetabastest meeleoludest. Koju jõudsin hilja-hilja öösel, seal ootas mind kassipoeg, kogu küla magas öises vaikuses, tasa valgust alla viskas Linnutee. Tasa pehmitas ta lund mu väljalt, viskas virmalised üle kuuskede.
Isamaa oli millegi ootuses. Olin jõudnud oma maakoju. Öised seiklused olid saanud ümber.

Keda karistada?

Lugupeetud kodanikud liberaalid!
Tahan teile ütelda üht-teist seoses maad haaranud kaosega, mida nimetatakse perestroikaks, glasnostiks ja demokratiseerimiseks. Kõikjal on distsipliini langus ja lagunemine. Liit vajub laiali - vaat milleni on viinud liberaalide sussutamine.
Praegu on meil nagu õhku vaja esmajärjekorras kõrgemat distsipliini. Meil on teistsugune arengutee, mitte niisugune nagu Lääne-Euroopa või Põhja-Ameerika maadel. Meie, eriti lõunavabariikide rahvad ei ole valmis elama liiga suure vabaduse tingimustes. Mõned neist ongi faktiliselt juhitamatuteks muutunud ja kistud anarhiasse ning kaosesse.
See oleks võinud jääda juhtumata, kui poleks "glasnostit", mis on seadustanud kõik need miitingud, sanktsioneerimata kogunemised ja muud nurjatused. Selle asemel, et õigeaegselt arreteerida ja jahedasse kohta saata mõnikümmend ekstremisti, tuleb nüüd kuhugi Kasahstani või Siberisse ümber asustada kümneid tuhandeid kummipäid. Selleta ei rahusta...
Ainult tänu kõrgemale distsipliinile sai meie maa võimsaks suurriigiks. Praegu pressib piiri tagant aga sisse kõlvatus ja korralagedus ning meie võtame selle õnnelikena vastu. Lääs ei ekspordi meile mitte ainult oma seismajäänud tehnoloogiat, vaid ka laostavat ideoloogiat, mida esindavad paljalt rahva ees karglevad pikajuukselised ahvid. Aga meie idioodid on rõõmuga valmis kogu seda paska vastu võtma ning igasuguste mokingite-tokingite ees edvistama. Noorus on neid jäljendama hakanud ja kõigesse usu kaotanud.
Selleks, et AIDSi nakkus mööda maad edasi ei roomaks, tuleb aega viitmata kõik nn riskigrupid ühiskonnast erilaagritesse isoleerida. Parimaks ravimiks neile on okastraataed ja Siberi külm. Kui seda täna ei tehta, hukkume homme võib-olla juba aatomisõjatagi.
Praegu pasundavad infovahendid sellest, kui palju me läänemaadest maha oleme jäänud. Aga milles meie mahajäämus seisab? Elatustasemes? Jumal nendega, las elavad paremini. Isiklik auto, suvila või videomagnetofon ei ole elus peamine. Me oleme riides ja söönud - mida meil muud vaja on?
Tähtsaim on kõrge kaitsevõime! Armee jaoks ei tohi mitte millestki kahju olla. Lisaks sellele tuleks sealgi kord ja distsipliin luua ning määrustikuväliste suhete eest karistada, karistada ja karistada. Samal ajal tuleb tõsta ohvitserkoosseisu elatustaset.
Ärge arvake, härrased patsifistid, et kogu Ameerika on vaimustuses meie perestroikast ja glasnostist...
Praegu, mil riik elab üle enneolematut kriisi, saab meid päästa vaid kõikihaarav karm distsipliin. Ühiskonnal tuleb selle "glasnosti" eest veel rängalt maksta.
Minu kirja te oma "glasnostile" vaatamata ei trüki, aga sellest pole midagi - õige pea on meil endal oma ajakirjandus. Ja me hakkame kaitsma täissülitatud sotsialismi ideaale!
Ivan Grjuber,
NKVD veteran,
sotsialismi päästmise liidu liige
Irkutski oblast, Angarsk
Ajalehest Literaturnaja Gazeta, 24. juuni 1989.a.

Diskussioon esmaspäeval, 28.11. 1982.a

ANDRE: Sakslased laulavad. See on väga ilus laul. Tere! Täna oleme jälle siin, kahju küll, aga nii see on. Täna me lindistame koosolekut. Täna tungiti mulle kallale ja nagu te häälest juba ära tundsite, ma ei taha praegu rääkida, see on väga ilus laul, aga vaatame, kes meil siin on. Noh.
KAIDO: Kaido Einama.
ANDRE: Andre Ernesaks. Aarne! Tule siia! Aarne!
AARNE: Olin köögipoolel.
ANDRE: Jah?
AARNE: Mis on?
ANDRE: Aarne, ütle nüüd, noh.
AARNE: Ja Aarne.
ANDRE: Ruben. Muusika! Me hakkame selle saatel saadet tegema. Tule ära. Tasa! Nüüd hakkamegi! Tere! Nüüd hakkab pihta! Mine oma kohale! Öhööö-öhöö, uuuuu! Ütelge, kui algate. Tahate ikka saadet teha, tahate, jah? Las ta olla, las ta olla, see on väga hea. (Muusika lõppes.) Ah, loll olid! Koosoleku ajel just see peabki olema.
AARNE: Hmhhmm. Meil on kaks tegevusala - male ja kabe.
ANDRE: Aarne on loll, loll! Ei ole lollimat!
AARNE: Kabe on meil vähem levinud kui male. Praegu räägime veel rahuasjadest, aga hiljem räägime juba Andreévastasest revolutsioonist.
ANDRE: Ja kuidas mulle kallale tungiti.
AARNE: Jah. Kabet me mängime üsna harva ja seda ka ainult 8-ruudulisel laual.
KAIDO: Aga miks ainult 8?
AARNE: Tähendab 64-ruudulisel. Aga miks ainult 64?
ANDRE: Ma ei tea.
AARNE: On olemas ka teisi kabesid, näiteks 10-ruudulisel laual mängitakse rahvusvahelist ehk poola-prantsuse kabet.
KAIDO: Aga miks 10?
AARNE: Sajaruudulisel!!! Ma ajan kogu aeg segamini nende külgede arvu. Nii! Edasi! Oletame, et ajad tulid ja me mängime nii sajaruudulisel kui 64-ruudulisel laual. Aga miks me ei võiks mängida kanada kabet 144-ruudulisel laual? Ah?
ANDRE: Kost ma tean?
KAIDO: Hmhm.
AARNE: Ja miks me ainult malet mängime? Kas kabe ei olegi asi? Ma saan aru, kabe...
ANDRE: On küll.
AARNE: ... malest viletsam?
ANDRE: Ei oska ütelda.
AARNE: Mina oskan küll: kabe on malest viletsam. Kabe on leiutatud Egiptuses...
ANDRE: On küll.
AARNE: Ja natuke varem, kui male. Hiljem! Hiljem! Hiljem!
ANDRE: On küll.
AARNE: Ja selle leiutas vaarao Dzubadzubadzuu.
(Üldine naer.)
ANDRE: Täpselt.
KAIDO: Just nimelt.
AARNE: Aga nüüd läeme tõsisemate asjade juurde.
ANDRE: Nii-öelda.
KAIDO: Mina võin kabe kohta mõningaid andmeid anda.
AARNE: Palun! Siin räägib Kaido Einama!
KAIDO: Tallinna 13. Keskkool tuli üleliidulistel kabevõistlustel esikohale. Õnnitlen!
ANDRE: Kabe! Just kabe! Me täna, noh, hakkasime vene keele tunni peale astuma ja... (Sööb õuna.)
AARNE: Aga teate, Margusel on kodus 100-ruuduline kabelaud. Muide, 64-ruuduline kabe on vene kabe. On küll, jah?
ANDRE: On küll.
AARNE: Aga kust meie võtame 144-ruudulist kabet või jätame kanada kabe üldse välja?
ANDRE: On küll.
AARNE: Mis asi see on, ütle?
ANDRE: Kanada kabe.
AARNE: Kaido, mis sina arvad, kas jätame kanada kabe hoopis välja?
KAIDO: Eestis on levinud kõige laialdasemalt siiski vene kabe.
ANDRE: Kaido on suur teadlane, tahab olla tark!
KAIDO: Aga ongi! Ongi! Malelaua suurused kabendid!
ANDRE: Öö! Öhöhööö, höö. (Käib õuna näkku määrimine.)
AARNE: Jäta! Kas me hakkame mängima ka poola-prantsuse ja kanada kabet? Tõstku käsi püsti, kes seda soovib.
(Kõik soovivad, ühel häälel vastu võetud, käiku antud.)
AARNE: Kõik soovisid, jah?
KAIDO: Jaa!
ANDRE: Tutu-lutu!
AARNE: Kes on meil kõige suurem meistrimees?
KAIDO: Oleneb, milles?
(Selgub, et keegi ei ole.)
ANDRE: Aga üle jääb veel Aarne!
AARNE: Ei ole. Köhhö-köh-köh, mul on tänasest lume krae vahele toppimisest kurk valus.
KAIDO: Mul läks õun kurku.
AARNE: Mul ka. Palun, kes soovib, see tehku kanada kabe!
KAIDO: Võin teha! Toks-toks... (Juba meisterdab midagi.) Kõigepealt andke mulle tükk vineeri. Mul ei leidu.
AARNE: Tead sa! Kui sa selle valmis teed, siis saad palka - kui palju, Andre? Ainult vineeri ei arvestata.
ANDRE: Naha või riide peale võib ka teha. No ma ei tea, 500. Kui on hästi tehtud, aga kui on halvasti, ma ei tea.
AARNE: Kas sa ikka arvestasid selle vineeri maha?
ANDRE: Vineeri talle ei antagi. Üldiselt kummi peale võib ka teha. See on nii kättesaadavam.
KAIDO: Mina soovitan - kui keegi saab, anda vineeri.
AARNE: Tead, Kaido! Ma õpetan sulle selle valmistamise tehnikat...
KAIDO: Ma oskan! Kõigepealt tuleb joonlauaga tõmmata... siit ja sealt...
(Eesriie.)

Me and Peeter Ernits

A few words bout an hypaethral dog whom I saw in cold winter 1998 coming out from a millboard box, after his staying there overnight.
Indeed, it was winter in 1998, I was reporter of newspaper Õhtuleht and should interview Peeter Ernits, director of the The Estonian Museum of Natural History (afterwards he became my boss in Maaleht). It was a cold January morning, I walked along the remotest path of Lasnamäe to reach my workplace and carry this interview out. I reached to the windy corner of Lasnamäe and saw there a dog with his tall thin legs, might having lived there a couple of nights. It was hardly to imagine an animal living in such cardboard box, when the air temperature at night was ten below zero. He came out from his stone-cold canopy and glanced me deeply with his disconsolate animal eyes, wholly trembling. Then I thought that on that evening he had exhausted his possibilities to find a host in some flat corridor in Lasnamäe, he might have sought it everywhere. I thought he could attain maybe more success next night. Truly, my first thought was to rescue him from this winter abyss, but I could do nothing. Firstly, I was about to coming late to my workplace and secondly, I had no single chance to bring him home – there was my little bit untolerant mom and we had already our puppy mongrel. My interviewee Peeter Ernits is a zoologist. He told me on that day that the dogs are not very prepare to survive in severe frost, in that case they are rather weak. That´s why I turned back to that place on the same evening but this dog was not there anymore. I have seen in my later years more painful scenes with dogs, my own included, but this scene has deeply entered my memory as a situation never-seen-before-and-after, so I could weep if I only were capable of it. I can also recite Tammsaare´s „Our Fox“ here:
„Years were lost, many years were lost. Ats grew up and became an adult man. He saw some exciting foxes in his life, but none of them was like his own fox, Mossa. And it seemed to him that underneath the flow of the years his fox turned into more and more wondrous.
As stuffed animal he decayed and the family got rid of him, but living Mossa never blotted out from his memory. Even in his elder years, Ats reminded of him as „our fox“ and talked about him to those, who had never seen him with their own eye.“

Mu vanaisa Karl Aava ülekuulamine 27. dets 1942 Tartus asutuses ZEV (Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten Esten)