Mälestus

Viisteist aastat on sellest mööda, kui käisin Tartu teed.
Käisin mööda öist Tartut, mis oli
mattunud lumeväljadesse.
Ja puhus tuul südaöisi kell kolm.
Õigemini "öösi" - oli pakane.
Raekoja kell lõi neli
ja mina
olin armunud.
Ja ka aasta oli 1994.
Lumi krudises talla all,
Nõukogude aegsete saabaste all
ja turu juures ei olnud hingelistki.
Turu hamburgeriputka tehti lahti juba kella kuuest,
täna oli sel kohal rohelus.
Mingit putkat ei ole seal ammu enam.
Ja nii mattubki kõik meie noorus.
Olid kunagi hoopis teistsugused tunded toona.
Ei mäletagi, mida kõike tol ajal sai mõeldud
ja kuda täpselt oldud.
Ajad on nii muutunud.
Mäletan, et mulle meeldisid värvimütsidega
korporanditüdruku-pirtsud.
Eriti kui nad volbriööl Toomkiriku juures seisid
ja laulu leelotasid.
Nüüd võib sellest luuletusest jääda mulje,
et olen kunagi olnud Tartus üliõpilane.
See ei ole nii.
Minu kool on ja oli ikkagi EHI.
Olen lihtsalt vaadanud pakaselist tähistaevast Tartus.
Segasid linna tuled,
mille ette lumehelbed tõmbasid oma kardina,
et varjata minu eest tulevikku.
Keegi ei tea, et olen täna jälle Tartus.
Olen Ajalooarhiivis, ootan nõidade inkvisitsioonikohtu protokolle.
Minu kõrval istub professor Jüri Ant
ja on süvenenud mingitesse iidsetesse dokumentidesse.
Minu manuskriptid pidid tulema kell neli,
see tähendab, et võin linna pääle sööma minna.
Ehkki see arvutikell siin näitab juba 16.02 (Moskva aeg).