Aasta MMX - Maximuse märgi all tuleb taevast häda

Video: DreamWorks & Universal, Youtube´i vahendusel. Maximus (MMX) taob Scipio Africanuse võitlejaid.
Tulekul on 2010. aasta. Möödunud aastasse jäi töötus aasta esimesel poolel, siis Vitsuti nõunikuks hakkamine ja ka isikliku elu korda saamine. Ka üks raamat ilmus, "Ärid kuuliaukudega majades". Võite on mitmel rindel, kuid tervis veab hetketi alt. Peab kandma elastiksidet ümber põlve, kuid see tundub olevat väike asi saavutuste kõrval.
Järgmisel aastal on kahtlemata ainult triumfe loota. Olen saatuse tüürimees, kes juhib roolipinni kindlal käel ise. Kui tahan - siis ilmub veel üks romaan, kui tahan - saan doktoritöö kaante vahele.
Aasta MMX tähendab meile mitmeid endeid. Maximuse märk on "suurima" märk, Lääne-Rooma trooni nõudleja Valencias oli Magnus Maximus (Suur Suurim).
380. aastal käis ta üle kanali sügisretkel piktide juures, tappis neid, ajas ühte hunnikusse ja põletas. Vaikse leinalauluga ja väärikalt astusid siis auväärt sõjamehed tuleriidale, Valhalla odad võimsates kämblates - et kaduda suitsuna varakeskaja deemonitest tiinesse taeva.
Seega, MMX märgi all on meil taevast häda loota. Rohutirtsuparved, reisilennukid - kõike võib kõige ärevamalt oodata. Ma ei tahaks nüüd kedagi hirmutada, aga KOSMILINE KATASTROOF ON TULEKUL!
See, kes Magnus Maximus olla tahtis, oli tegelikult Augustus Autokrator, Caesar Nobilissimus Invictus Magni Imperii, Princeps Senatus et Pater Patriae, Imperium Maius Magnus Severus Destinus Maximus. Vaat see oleks küll olnud nimi, mis on mehe vääriline!

Aarne väljub Valli baarist

Sellel pildil näete elukutselist peaparandajat, kes ootab Aarnet Valli baari esisel. Pärast väikeseid napse on peaparandus ütlemata hea asi.
© Sojuzmultfilm

Subjektiivseid muljeid peaministri esinemisest uudistesaates

Ta rääkis... Andrus Ansip rääkis:
Ta kõneles, et kõik on kadunud, kõik on kaotatud ja niiviisi selle juhtnööri sellise tänase avalduse tõttu.

Kultuuripealinn vestab positiivseid lugusid

Aastakest viis tagasi toimus ilmatuma suur ja uhke reklaamikampaania, mille eesmärgiks oli esitada Eestit positiivselt muutuva maana ja kogu meie väärtused võeti kokku lausega "Tere tulemast Eestisse!" Raha ei läinud selle peale mitte vähe ja tagasi ei tulnud seda üldse. Kes mäletab praegu veel midagi sellist? Isegi vastavad sildid reisilaevadelt on ära võetud.
Nüüd soovitakse 20 miljonilise aastaeelarvega vesta positiivseid kultuurilugusid mereäärsest Tallinnast, mis ju koos Turuga kuulutatud 2011. aasta kultuuripealinnaks. Kuidas inimene siin läbi sajandite on arenenud ja mida head on meile andnud kunagised Kalamaja / Fischermay hülgekütid, linnasarase talupojad, meistrid, sellid, õpipoisid, töölised. Kõike seda on siin ennegi lavastatud, kirjanikud on sellest kirjutanud, lugegem kas või minu teoseid. Rääkimata Karl Ristikivi või Jan Kausi omadest.
Muidugi on lugu parim vahend ühe linna reklaamimiseks, kuid siis peab see lugu ka olema. Lehest on aga lugeda, et sihtasutus Kultuuripealinn 2011 on rahva hulgas välja kuulutanud konkursi uute lugude tootmiseks. Tähendab siis seda, et Mikko Fritze jt võtavad kuus 50 000 palka ja siis pärast seda küsivad ikka veel lihtrahvalt ideid. Aga mis ideid võib olla lihtsal rahval? Pööbli idee on: "Kirjuta minust!"
Sellise raha eest peavad need lood juba endal olemas olema. Enne oli ju aastaeelarve 40 miljonit. Mida on selle eest saavutatud? M. Fritze kõneleb lehes, et eesmärgiks on näiteks asetada Birgitta festival uude valgusse. Küll läheb valgustuseks palju raha...

KДisin Kuku diskol

Jah. Igal reedel on Kukus disko, mille jooksul saab õrnalt või karmilt kedagi rajalt maha võtta, nii rДДgib rahvas. No, ma nДgin seda reedel oma silmaga.
Tulin Viru keskusest MyFitnessist ja pea oli vДga selge. Siis sõin Võidu vДljakul yhe hamburgeri, sest kõht oli tyhi.
Siis lДksin Kuku klubisse diskole. Jõin yhe kohvi ja seetõttu ei maganud ma ФФsel silmatДitki. Kl 22.28 ma lahkusin Kuku diskolt sest seal ei olnud tuttavaid.
No, yks meestuttav oli, aga mis kasu sest, kui ei saa tantsida.
Aga no, mul on jalg haige, teisest kyljest, ega ma eriti tantsida ei saagi.
Vaat nii on lood!

Hetero naine

Eile hilisõhtul kuulsin seltskondlikus vestluses sellist mõistet nagu "hetero naine". Just nimelt lahku kirjutatud. Kus ja millega seoses selline imeloom elab, seda vaatlemegi järgmises blogisissekandes.
Kui "hetero naine" lahku kirjutada, siis võiks jääda mulje, et on keegi hetero, kellel on naine. See naine võiks isegi olla lesbi, lihtsalt tal on ehk sellest mehest kahju ja nii ta elabki temaga. Kas ta ka seksi naudib, seda ei tea, sest tegelikult on läbilõikes küll võimalik aru saada, kuidas ja millega naised naudivad, kuid nüanssidest siiski ei tea. Kõige väiksemad mõtted kestavad vaid sekundi murdosa, vanad neurokirurgid pajatavad, et väikeaju närviimpulssidele ei pääse hästi ligi, neid ei saa "pealt kuulata" ja nii jäävad naiste seksuaalse valiku eeldused pahatihti saladuseks. Naise keha hakkab eritama ühte teatud feromooni, kui see valik on tehtud, amygdala on saatnud teatud hormoone keskaju katendialasse ehk tegmentumisse, nõnda seletab tark Vikipeedia. Heteronaistel on see enesestmõistetav.
Inimese elus on palju sellist, mille kohta ei ole täpselt teada, kas ta meeldib mulle või mitte. Kui mõni naine mulle meeldib, siis ma tunnetan seda iga ihurakuga. Kui aga inimene kõigub selle vahel, kas meeldib või mitte, siis sellega seoses on mõttetegevuse raskuspunkt nihkunud ära väikeajust, siis ei ole enam tegemist puhtalt instinktuaalsele tegevusele rajatud meeldimise /mittemeeldimisega, vaid siis on juba kõrgemat sorti ajukoore tegevus, mille jooksul peab vaagima argumente, lahutama abstraktse konkreetsest ja olulise ebaolulisest. Nii võidaksegi abielluda ka inimesega, kes esimesel hetkel ei meeldi, teisel hakkab aga meeldima ja kolmandal veel rohkem.

Fännan Putinit

NAINE:
“Ma nägin teda uudistes,
ta maailma muutis
ja tahan nüüd vaid sellist meest,
nagu on Putin...!
Vaid sellist, kui Putin – jõudu täis!
vaid sellist, kui Putin, kes eal pole täis,
ei löö ega peksa – kaitseb naist
täis hunnitut energiat – ebamaist...”

Koerad

Mullää naq julmalt meeldivad kutzzuuuddd! Awww...Nad on nii nummid, õu mai gaad nad on ikka niii Nummpzikuddd...

Mozarti Jupiter-sümfoonia

Mozarti viimane sümfoonia oli Jupiter sümfoonia do-mažoor (K 551). Kirjutatud 1788. aasta suvel. Pärast seda suursaavutust kirjutas Mozart veel palju tuntud teoseid: klarnetikontserdi ja viimase klaverikontserdi, "Võluflöödi" ja Reekviemi.
Teose finaalis kõlavad kolm erinevat teemat kord õiges, kord ümberpööratud asendis. Woody Allen on Jupiter sümfoonia finaali pidanud Jumala olemasolu tõestuseks.
Instrumentatsioon: 2 flööti, 2 oboed, 2 metsasarve, kolm klarnetit, bassklarnet ja altklarnet, kontrabass ja viis saksofoni. Saksimängija viskab vahepeal saksi käest, efekti mõttes, poisid! Viskab saksi käest ja haarab metsasarve kätte või ahnelt pudeli "Sarvikut", nii on lood.
Fugaato sümfoonia lõpus esindab pigem mõtlikku stiili. Muusikauurijad on peaaegu kindlad, et Mozart on teost luues tudeerinud Michael Haydni 28. sümfooniat, mis samuti sisaldab fugaatot viimases osas. Teadlane Georges Grove on Jupiter-sümfooniat pidanud suurimaks orkestriteoseks enne Suurt Prantsuse Revolutsiooni.
Teost luues oli geniaalne helikunstnik depressioonis, kuid tuli sellest välja. Mul on temast kahju.
Täna möödub Austria helilooja surmast 218 aastat.

Ühele naisele

Ülal kappasid pilved, kohises mere suur mass
Olid mu juures liival, ilus nõid, väike kass.
Toonid kõik sinised olid, su silmad, su seelik ja rand,
vaatasin: kõik, mis on sinus, on Jumala kuldaväärt and.
Kuulasin lummatult juttu, mis andis su tämber - vist alt,
juuksed sul kukkusid õlalt, vaatas rahvas - ja kadedalt.
Metsa- ja maavaimust rääkisid, mõtlesin: see on trikk.
Metsavaim olla sind aidand, jutt - tütarlapselik:
olla sa tõmmanud rohides lille, otse mullasest maast,
tõmbab ka elu, kui vastu ei hakka, nagu turbiini haak-naast.
Esitas maavaim protesti, päringu otse naisele: minu lill!
Minu, maavaimu lill, mis siin tõmmati, nüüd on see längakil...
Metsavaim õpetas maavaimu: tulebki tõmmata kasutuid taimi,
kui vaja, siis tõmmata maltsa või lillhernest, sidrunit, laimi.
Selleks, et saaki saada, peab piiga käekestel käia laskma
ning peab hakkama kõplama, harvendama ja kastma.
Viis aastat sest möödas, randa siis sööstsid lained - kops ja mats!
Rääkisid sa kõike seda ja lahti libises helepruun pats,
tuulele andus pehme tukk, rinnad veetilku said üle liiva,
said samast maailmamerest, kuhu uppund kord khaan Fatu-Hiva.
Sama hästi kui Šeherezade sa rääkisid lugu nii mitut,
loojuski punane päike, said tühjaks su lugude külimitud.
See öö tuli väga kuum, see öö tuli juulikuu-must,
võisid paljaste säärtega minna, mis vaatavad lõhikust,
sinise seeliku lõhikust, heledalt võisid sa vaadata tähti ja ööd.
Kusagil ikkagi Metsavaim tegutses, peenraid jälgis ja tegi tööd.
Uttu kui uppus viimane sadamatuli tol pimedal rannaveel
teadsin: see kõik annab jõudu mul´ võidelda veel ja veel,
olla su rüütel ja mõelda, mis ilu on täis meie mõrane ilm,
vaadata ära me elu, sooja lindi peal õudusefilm.

Malle Pärn keelab roppused

Ütlen Teile nüüd ühte asja.
Kirjutades oma esimest ja teist romaani, resp. "Volta annab kaeblikku vilet" ja "Elajas trepi eelastmel" oli mul algusest peale selline kontseptsioon, et kõik muu tekst peab olema lihvitud ja võimalikult esteetiline, aga mõlemad need peaksid ühe korra sisaldama sõna "türa". Ja just nii see ka läks, hariliku jutu sees esines see sõna tõesti mõlemas raamatus ühe korra. See oli minu salakood, salajane märguanne, et need raamatud on sugulased mingit pimedat ja ürgset liini pidi - see oli terve programm.
Aga minu kolmas romaan nendega muidugi suguluses ei ole, sest seal ei ole sellist salasõna.
Ja kui nüüd Malle Pärn oleks olnud minu raamatute toimetaja, siis sõna "türa" oleks välja kärbitud, sellega oleks mindud minu programmi kallale ja minu programmiga oleks olnud kaputt.