Eskimo tango

Eile ja täna kummitab peas üks vana meloodia.
Loobu tangost, kui su partneriks on eskimo...
Kui üks naine sealt Nebraskast ühel peol me heas Alaskas
loobub tangost, kui ta partneriks on eskimo!
Kus Manhattan või Manilla,
sealt võid partnereid sa võtta, kui on tants!
Ent kui eskimo sind palub, endal müts täis vana villa,
loobu tangost, sellest tuleks karutants...
Loobu tangost, kui su partneriks on eskimo,
peale jäätumist see midagi ei too!
Kui siis eskimo seal tuleb ja sind käpikusse suleb,
loobu tangost, kui su partneriks on eskimo!

Venemaal ringleb värske anekdoot eestlastest

V Estonii seychas noviy proekt: kloniruyut dinozavra. Tsel' proekta: estonskiye vlasti hotyat potrebovat' ot yashera kompensatsiyu za okupatsiyu Estonii 250 mln let nazad!

Peter Rodenkirchen tunnistab oma tegusid naiskuradiga

Anno 1645 Iuniae 19 on Kölni kodanik Peter Rodenkirchen toodud lossifoogti (der herrn thurenmeisteren) ette nõidumise süüdistusega. Olla pidanud ühendust naissaatanatega.
Ta põlvitanud saatana ees ja lugenud tagurpidi Agnus deid.
Uuritakse, kes oli see tume härra, ta vastab, et augustiinlasehärra andis talle ainult kirsiveini (Weichselwasser) juua, kurat aga võtnud kohe alguses neiu (Megt) kuju.
Naine oli nii naiselik, et ta muutus succubuseks ja talle kasvasid mustad tiivad taha. Nähtavasti oli ka naissaatanal Rodenkircheniga hea olla.
Uusaegses ikonograafias on mustad tiivad succubusele pea kohustuslik aksessuaar. Võib-olla on just sellest alguse saanud väike must kleit kui midagi mõjuvat?
Peetri tunnistus on temast välja pekstud. Iseloomulik on see, et tunnistuse alguses kuradi sugu ei mainita. Päris tunnistuse lõpus ei mäleta ta enam midagi. Et saatan on succubus, meenub talle alles kokkupuutel inkvisiitoritega.
Femina extremum?

Vahejuhtumid Nõukogude sõjaväelastega 1940.a.

25. veebruaril 1940, kell üks öösel juhtus Tallinna restoranis Grand kummaline lugu.
Terve õhtu olid ühe laua taga purjutanud Nõukogude erariietes mereväelased Abramov, Ivan Mihhailovitš ja Polkov, Aleksandr Konstantinõts. Nad olla lubanud maksta ka naaberlaua eest, kuid naaberlaua inimesed olid õigel hetkel kadunud. Selle versiooni järgi jõi kohalik elanikkond Nõukogude mereväelaste arvel.
Teise versiooni alusel aga ei olnud Polkovil ja Abramovil ka enda arvet makstud. Abramov oli üldse vaiksem, Polkov aga oli väga käredas meeleolus. Kui neid hakati politseijaoskonda viima, siis esinesid nad järgmiste tiraadidega:
еб твою мать
я хотел вам чертям показать
я хотел бы посмотреть, как тревожат советских моряков
если раз плюну, то не будет больше ни вас ни всей Эстоний
Jaoskonda minekul:
я от сюда дальше не пойду
ты иди туда, a я туда
расстрелаю вас, как собаку
что вы о себе думаете, мы пришли вас защищать и если захотим, то вас не станет
ну что теперь ваша Эстония (irooniliselt)
Jutuajamises Abramoviga:
скоро эти черты будут у стенки
Hiljem käisid mõlemad oma leitnandi jutul, kes soovitas neil restorani Grand tagasi minna ja oma arve siiski tasuda.

Armas laps

Tema ei säutsu Twitteris ega ole noteeritud börsil. Ta ei mängi pärast tööd paintballi ega küpseta muffinit. Tal ei ole oma lemmik-rägbimeeskonda ja ta ei kasuta Skype´i. Ta on hoopis 7-aastane Varvara Narvast, kellel on alalõualuus leviv ohtlik seenhaigus, mis on nüüdseks levinud pähe ja sõrmedele. See on ravimatu. Reklaamplakatid temast ilmusid välja siis, kui tema raviarst teatas, et tema valusid leevendav ravim maksab kuus 13 000 krooni ja Haigekassa seda ei kompenseeri.
Selle lapse armsus murdis mu südame. Helistasin kaks korda, et annetada, aga mul ei tulnud see välja just megasummas, sest mul lihtsalt pole väga palju raha. Miks ei võiks temast kunagi saada balli iluduskuninganna? Miks ei võiks saada see, kelle kohta Umberto Eco raamatus "Ilu ajalugu" on luuletaja Bergier´ sõnadega sel kombel väljendatud:
Nii oma pehmeid juukseid painutab
ta päris tagasi. Et mees saaks suudeldud
ta kaela hurma. Ja ohe rauge
ta punahuulilt kukub, võbelev elekter -
see levib toas.

Laika, kus sa oled?

Tahtsin sellest suurest penist blogiloo kirjutada, kes pidevalt Saku grillbaari juures lumel pikutab ja minuga suhtleb. Friikartulit ta kunagi ei söö, põlgab ära. Mina käin seal tihti einetamas, täna võtsin isegi fotoka kaasa, et tast pilti teha ja portreeloo kirjutada, aga mida pole seda pole. Koera ei ole. Just nüüd, kui mul on fotokas kaasas, vinnastatud ja puha, pole loo peategelast.
No, igatahes on ta tokerjas ja väga targa pilguga. Olen siin Saku raamatukogus ja kirjutan neid ridu. Kell näitab 15. 17., on jaanuar 2010, on minu elu keskpäev. Võib-olla ei tule enam mingeid saavutusi, suured ja ilusad ajad on ümber.
Igatahes ei kujutanud 1990. aastal keegi ette, missugune saab olema elu aastal 2010.

Toome helbed

Ma lugesin Jean-Pauli
ja kuulasin ka Snappi,
kuid haprakesel tüdrukul
vist ununes kleit kappi

Ma talle teatasin siis nii:
too kleit sa kapist ellu,
nii siseneme ammugi
sel ööl ju teatrimellu.

Vist jagasime siis ka pizzat -
kes pizza endale kõik saab,
kuid pizza endasse kõik lahmis
me roheline Saab.

Ja teatri ees veel vilgutas
Saab valgeid tulesid,
me pizza õgis ja ta rehvid
hakkliha samas munesid.

Kurkse

Et vana mererahvas ikka seisaks vabalt,
ei eemaldand te käsi automaadikabalt.
Ja nagu teie automaadil käis ka lukk sees,
teid oli igas meie hingetõmbes, -tukses.
Ja kuigi teid on ammu maetud keset külma paasi,
te jääte alatiseks kaitsma meie põlislaasi.
10.01.10, Kurkse

Läheb loojangusse

Pildil: Kaido Einama läheb loojangulisse metsa täna enne päikse laskumist Jaaniojal. Autori foto

Naine ilma rahvariieteta on nagu trumm ilma pulkadeta

Sellel pildil on kõik korras, naine on rahvariietes. Mulle isiklikult tundmatu kaunitar 2004. aasta üldlaulupeolt, laulmas laulu "Ta lendab mesipuu poole". Pilt: Youtube.
Näeme ühiskonnas riietumise suurt variatiivsust. Sukapaelad ja kiivritutid on saanud ühiskondliku renomee näitajateks, kinda heitmine on muutunud aga maskuliinse lugupidamatuse ja väljakutse sümboliks. Ka on enamus meeste püksirihmade aasu vasakul pool, sest hingega mäletamatutel aegadel käis just sellel poolel rüütlimõõk.
Naise juures on võimalik täheldada seda, et kõik on kõige paremas korras, kui ta on rahvariietes. Soovitavalt lillepärg peas, istumas kusagil alpi aasal. Olen nõus, et minu kujutluspildike sarnaneb kõige rohkem natside omale, aga mis parata. Meis kõigis on kübeke natsi, ka siis, kui seda ei tea... Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, natsid alati jäävad!
Silm puhkab rahvariiete pääl, aga see on meeste vaatevinklist nähtuna. Naised seavad ise oma sihte. Nad võivad vanavanemate veimevakka pidada liigkirevaks. Seda oli ka 2009. aasta laulupeol märgata, kus ma leviaukude tõttu kellegiga kohtuda ei jõudnud.