Imavere Christini lugu, 1721

Mis on naisterahvale lubatud, kui ta armastab?

Õpetussõnad aastast 1912, Käthe Strumfelsi raamatust "Mis on naisterahwale lubatud, kui ta armastab?"

"Võrgutamine on kunst, milles paljud naisterahvad imetluseväärt meistriteks ennast harjutada suudavad. Anded, uurimine ja püsivus on selleks tarvilikud, ja täius, milleni nad selles asjas jõuavad, on naiste anderikkuse ja südiduse tõenduseks.
Võrgutuse tööriistadeks on esimeses joones välimised abinõud ja ihaldust äratavad omadused. Tarvitusele tulevad aga ka sisemised. Igatahes arvan ma, et ainult välimiste abinõudega sihile jõudmine kõigesuuremaks meistritööks on.
Harilikult ei olnud nii tugevaid püüdeid ja pingutusi sugugi vaja. Meesterahvad olivad juba ajajooksul selle jaoks kasvatatud, et ennast ülespidamise, riiete ja hääle "nõiduvusest" sõnakuulelikult kütkestada lasta. Kõik oli tugevaste lihahimudele erutav, jultunult ettevalmistatud ja parajaste nii kaugelt nagu looriga kaetud, et mõju kõrgemakraadiline pidi olema."

Septiline mõte

Reptiilid on pugenud igale poole ja tegutsevad täiesti avalikult.

Nõiad, nõiad, nõiad

Homo laps ei ela kaua

Kui ma kord suren ja Peetrus minult taeva väraval küsiks, mis sulle siin elus kõige rohkem meeldis, siis ma vastaksin, et sallivus. Tolerants teise nahavärvi, teise soo või seksuaalse orientatsiooni esindajate vastu. Kuid kõige eest siin ilmas tuleb maksta; filosoofiliselt võttes tuleb ka sallivuse eest maksta. Juba lapsena õppisime, et „head asja palju ei saa“.
On muidugi selge, et homode perekonnas leidub kõike muud kui pereväärtuseid. Inimeste tavapere on täpselt selline kui loomariigis. Vanemad kasvatavad last oma eeskuju järgi. Ema mähib last, koristab tema väljaheited, laulab talle, annab andeks ja pakub hellust. Isa ülesandeks on hoolitseda kõige selle eest, mida hakkab tulevikus reguleerima suguhormoon nimega testosteroon. Isad arendavad välja julgust ja otsusekindlust, miks mitte ka ülesannete loogilise lahendamise võimet. Isad sööstavad oma lastega ettevõtmistesse, milleks emad vajaliku tagala kindlustavad, dr Lynda Pruett Yale´i ülikoolist on seda kirjeldanud nii: “Kaheksandaks nädalaks suudavad lapsed eristada isalikku ja emalikku kohtlemisstiili. /---/ Kui lastele lähenes nende ema, siis nende südame löögisagedus ja hingamine aeglustusid, nad lõdvestasid oma õlad ja langetasid silmalaud (ahh… ema). Kui lähenes isa, siis laste südame löögisagedus ja hingamine kiirenesid, õlad tõusid üles, silmad laienesid ja muutusid selgeks (isa on siin, aeg lõbutseda!).”
Kujutagem ette näidis-homoperet, milles valitseb rahulolu ja harmoonia. Isa ja isa saavad teineteisega hästi läbi ning elavad ka absoluutselt tolerantses keskkonnas, kus mitte keegi ei vaata halva pilguga, kui selline paar seltskonda tuleb. Lapse on sellesse perekonda kokkuleppe alusel sünnitanud keegi tuttav naine. Ta on loobunud oma õigusest lapsele ning kaks geid kasvatavad lapse üles kui oma. Loomulikult ei kasvata geid teda üles geina, vaid lihtsalt kui last. Nad on ette valmistunud sellekski hetkeks, mil laps hakkab kaela kandma ja uurima, kus on siis ta pärisema. Nendel on ideoloogia, et homoks sünnitakse, kasvatuslike meetoditega orientatsiooni muuta ei saa. Nad hoolitsevad maimukese eest igati ning isegi hoiatavad teda teatud eas, et ta vaataks tüdrukuid ja suhtleks nendega, et „sinuga ei läheks nii nagu meiega“.
Lapse elu sellises keskkonnas kujuneb õuduseks ja lõpeb üsna noores eas tõenäoliselt enesetapmisega. Miks ometi, keskkond oli ju nii salliv?!
Tavaolukorras jäljendab väike tüdruk ema. Ta paneb oma nukkudele selga just sellised kleidid nagu on emal. Kodu mängimine läheb vastavalt eale järjest keerulisemaks, kuid alati võib märgata tõsiasja: kodumängus on kindlad sood ja rollid. Teatud eas ta tõenäoliselt eemaldub emast oma maitsetes, kuid soorollid jäävad.
Kogu inimtsivilisatsioon on üles ehitatud miimilisele imiteerimisele. Vanemate jäljendamine kordub ka poiste mängudes. Kui pisike tuletõrjeauto „läheb põlema“, siis esimene, kes kabiinist päästetakse, on õe nukk. Isad õpetavad poegadele tähtsa asja: lugupidava suhtumise vastassoosse. Sellest on inimkond kujundanud taas ühe käitumismustri: vägistamine on ühiskonnas paarisuhte deviatsioon ja vägistamist püütakse ennetavalt ära hoida seadustega.
Homode „lapsel“ ei ole lihtsalt kedagi jäljendada. Vaatamata ümbritsevale keskkonnale püüab laps normaalsust endas alal hoida viimse hetkeni, ja kui see ei ole võimalik, siis miski temas murdub. Siis astuvadki ellu Andrei Tšikatilod ja Timothy McVeigh´d. Kuid suurel osal lastest õnnestub normaalsust endas siiski viimseni tallel hoida. Ta teeb selleks ju ka ise pingutusi!
Esiteks püüab laps siiski välja uurida, kumb talle määratud samasoolistest hooldajatest on „ema“ ja kumb „isa“. Kellelt saada tugevat tagalat ja kellega meeste / või naiste mängudes lõbutseda? Kust võtta infot vastassoo toimimise kohta? Kuid homod kõike seda infot ei suuda pakkuda, isegi parimagi tahtmise juures. Sest homosuhtes ei ole mees- ja naispoolt. Järelikult pole lapsel kedagi jäljendada või siis ta imiteeribki paraadide kirevat linnusulemaailma.
Esimene katsumus sellele lapsele on koolipidu. Ta astub tantsupõrandale ja talle meeldib üks tüdruk. Nagu naised ikka, ei häbene see tüdruk tedagi ahvatlemast ja silmade volksutamine tuleb tal hästi välja. Kui laps oleks pärit ema ja isaga perekonnast, siis oleks ta armumise juhtudeks hästi instrueeritud, isa on ju rääkinud, et naised ei talu soovimatut aktiivsust, neile tuleb anda aega, õhku ja tegutsemisruumi. Kui naine näeb, et teda võetakse kui isiksust ja talle antakse võimalust hingata, siis järgmine kord ta teatud tõenäosusega enam korvi ei anna, vähemalt tantsupõrandal.
Meie kangelane saab aga korvi, läheb vetsu ja lõikab omal sooned läbi. Ta ei ole saanud maast-madalast instruktsioone selle kohta, mida peale hakata, kui naine „alt veab“. Sest naised veavad alt alati ja see teebki nad hurmavaks, vastasel juhul ei oleks huvitav. Meie kangelane aga seda kõike ei tea, ta ei ole näinud, mismoodi normaalne ema normaalse isaga käitub.
Teisest küljest võib selline nooruk alustada naise ahistamist ja jälitamist. Ta teeb vastassoo elu põrguks. Ta istub kivinenud näoga naise maja ees autos, aeg-ajalt „sisse“ kõnesid võttes, naist anudes ja ähvardades. Ta ei loobu ka siis, kui daam oma õigele armukesele kurdab: „See jobu jälitab mind ikka veel.“ See kõik võib lõppeda vägistamise ja kriminaalkaristusega, sest poiss teab ähmaselt, et „naised vajavad karmi kätt“. Vajavadki, aga seda, kuidas see karm käsi toimib, valivad nemad.
Pooliku perekonnaga lapsepõlvest tekivad pinged, mida püütakse leevendada meelemürkidega. Haridusminister Tõnis Lukas kirjeldas „vana maailma väljasuremisstrateegiaid“. Ühe perekonna väljasuremisstrateegia on lapsele info mitte andmine ja homod ei ole siin süüdi, sest nad ei saagi anda seda, mida neil ei ole. Loomulikult saab ka ühe vanemaga perest ainult suurte raskustega edasi.
Kui samasoolise paari adopteeritud laps ei ole ennast 25. eluaastaks ära tapnud, siis on tal lootust oma neuroosiga elu korralikult lõpuni elada.