Wednesday, September 8, 2010

Homo laps ei ela kaua


Kui ma kord suren ja Peetrus minult taeva väraval küsiks, mis sulle siin elus kõige rohkem meeldis, siis ma vastaksin, et sallivus. Tolerants teise nahavärvi, teise soo või seksuaalse orientatsiooni esindajate vastu. Kuid kõige eest siin ilmas tuleb maksta; filosoofiliselt võttes tuleb ka sallivuse eest maksta. Juba lapsena õppisime, et „head asja palju ei saa“.
On muidugi selge, et homode perekonnas leidub kõike muud kui pereväärtuseid. Inimeste tavapere on täpselt selline kui loomariigis. Vanemad kasvatavad last oma eeskuju järgi. Ema mähib last, koristab tema väljaheited, laulab talle, annab andeks ja pakub hellust. Isa ülesandeks on hoolitseda kõige selle eest, mida hakkab tulevikus reguleerima suguhormoon nimega testosteroon. Isad arendavad välja julgust ja otsusekindlust, miks mitte ka ülesannete loogilise lahendamise võimet. Isad sööstavad oma lastega ettevõtmistesse, milleks emad vajaliku tagala kindlustavad, dr Lynda Pruett Yale´i ülikoolist on seda kirjeldanud nii: “Kaheksandaks nädalaks suudavad lapsed eristada isalikku ja emalikku kohtlemisstiili. /---/ Kui lastele lähenes nende ema, siis nende südame löögisagedus ja hingamine aeglustusid, nad lõdvestasid oma õlad ja langetasid silmalaud (ahh… ema). Kui lähenes isa, siis laste südame löögisagedus ja hingamine kiirenesid, õlad tõusid üles, silmad laienesid ja muutusid selgeks (isa on siin, aeg lõbutseda!).”
Kujutagem ette näidis-homoperet, milles valitseb rahulolu ja harmoonia. Isa ja isa saavad teineteisega hästi läbi ning elavad ka absoluutselt tolerantses keskkonnas, kus mitte keegi ei vaata halva pilguga, kui selline paar seltskonda tuleb. Lapse on sellesse perekonda kokkuleppe alusel sünnitanud keegi tuttav naine. Ta on loobunud oma õigusest lapsele ning kaks geid kasvatavad lapse üles kui oma. Loomulikult ei kasvata geid teda üles geina, vaid lihtsalt kui last. Nad on ette valmistunud sellekski hetkeks, mil laps hakkab kaela kandma ja uurima, kus on siis ta pärisema. Nendel on ideoloogia, et homoks sünnitakse, kasvatuslike meetoditega orientatsiooni muuta ei saa. Nad hoolitsevad maimukese eest igati ning isegi hoiatavad teda teatud eas, et ta vaataks tüdrukuid ja suhtleks nendega, et „sinuga ei läheks nii nagu meiega“.
Lapse elu sellises keskkonnas kujuneb õuduseks ja lõpeb üsna noores eas tõenäoliselt enesetapmisega. Miks ometi, keskkond oli ju nii salliv?!
Tavaolukorras jäljendab väike tüdruk ema. Ta paneb oma nukkudele selga just sellised kleidid nagu on emal. Kodu mängimine läheb vastavalt eale järjest keerulisemaks, kuid alati võib märgata tõsiasja: kodumängus on kindlad sood ja rollid. Teatud eas ta tõenäoliselt eemaldub emast oma maitsetes, kuid soorollid jäävad.
Kogu inimtsivilisatsioon on üles ehitatud miimilisele imiteerimisele. Vanemate jäljendamine kordub ka poiste mängudes. Kui pisike tuletõrjeauto „läheb põlema“, siis esimene, kes kabiinist päästetakse, on õe nukk. Isad õpetavad poegadele tähtsa asja: lugupidava suhtumise vastassoosse. Sellest on inimkond kujundanud taas ühe käitumismustri: vägistamine on ühiskonnas paarisuhte deviatsioon ja vägistamist püütakse ennetavalt ära hoida seadustega.
Homode „lapsel“ ei ole lihtsalt kedagi jäljendada. Vaatamata ümbritsevale keskkonnale püüab laps normaalsust endas alal hoida viimse hetkeni, ja kui see ei ole võimalik, siis miski temas murdub. Siis astuvadki ellu Andrei Tšikatilod ja Timothy McVeigh´d. Kuid suurel osal lastest õnnestub normaalsust endas siiski viimseni tallel hoida. Ta teeb selleks ju ka ise pingutusi!
Esiteks püüab laps siiski välja uurida, kumb talle määratud samasoolistest hooldajatest on „ema“ ja kumb „isa“. Kellelt saada tugevat tagalat ja kellega meeste / või naiste mängudes lõbutseda? Kust võtta infot vastassoo toimimise kohta? Kuid homod kõike seda infot ei suuda pakkuda, isegi parimagi tahtmise juures. Sest homosuhtes ei ole mees- ja naispoolt. Järelikult pole lapsel kedagi jäljendada või siis ta imiteeribki paraadide kirevat linnusulemaailma.
Esimene katsumus sellele lapsele on koolipidu. Ta astub tantsupõrandale ja talle meeldib üks tüdruk. Nagu naised ikka, ei häbene see tüdruk tedagi ahvatlemast ja silmade volksutamine tuleb tal hästi välja. Kui laps oleks pärit ema ja isaga perekonnast, siis oleks ta armumise juhtudeks hästi instrueeritud, isa on ju rääkinud, et naised ei talu soovimatut aktiivsust, neile tuleb anda aega, õhku ja tegutsemisruumi. Kui naine näeb, et teda võetakse kui isiksust ja talle antakse võimalust hingata, siis järgmine kord ta teatud tõenäosusega enam korvi ei anna, vähemalt tantsupõrandal.
Meie kangelane saab aga korvi, läheb vetsu ja lõikab omal sooned läbi. Ta ei ole saanud maast-madalast instruktsioone selle kohta, mida peale hakata, kui naine „alt veab“. Sest naised veavad alt alati ja see teebki nad hurmavaks, vastasel juhul ei oleks huvitav. Meie kangelane aga seda kõike ei tea, ta ei ole näinud, mismoodi normaalne ema normaalse isaga käitub.
Teisest küljest võib selline nooruk alustada naise ahistamist ja jälitamist. Ta teeb vastassoo elu põrguks. Ta istub kivinenud näoga naise maja ees autos, aeg-ajalt „sisse“ kõnesid võttes, naist anudes ja ähvardades. Ta ei loobu ka siis, kui daam oma õigele armukesele kurdab: „See jobu jälitab mind ikka veel.“ See kõik võib lõppeda vägistamise ja kriminaalkaristusega, sest poiss teab ähmaselt, et „naised vajavad karmi kätt“. Vajavadki, aga seda, kuidas see karm käsi toimib, valivad nemad.
Pooliku perekonnaga lapsepõlvest tekivad pinged, mida püütakse leevendada meelemürkidega. Haridusminister Tõnis Lukas kirjeldas „vana maailma väljasuremisstrateegiaid“. Ühe perekonna väljasuremisstrateegia on lapsele info mitte andmine ja homod ei ole siin süüdi, sest nad ei saagi anda seda, mida neil ei ole. Loomulikult saab ka ühe vanemaga perest ainult suurte raskustega edasi.
Kui samasoolise paari adopteeritud laps ei ole ennast 25. eluaastaks ära tapnud, siis on tal lootust oma neuroosiga elu korralikult lõpuni elada.

3 comments:

Rents said...

Ma tunnen nüüd, et minuga on midagi valesti. Kingiti küll mulle barbie, kui ma väike olin, aga jäi mänguasjakasti taha. Ema riietus mind ei huvita, sest mul on algusest peale teistsugune (mitte mehelik, lihtsalt teistsugune) maitse. Kõige meelsamini mängisin legode ja konstruktoritega, ühel hetkel ühines sellega ka minu neli aastat noorem vend. Tõsi küll, ka legomehikestel oli vaja kuskil elada, nii et igatsesin väga nukumaja järele. Kuna vanemad seda liiga kulukaks hindasid, ehitasin selle ca esimeses/teises klassis ise. Orientatsiooniga pole kunagi probleeme olnud, s.t. algklassidest peale on ikka poisid mul südame põksuma pannud, ühega nüüd suisa 7 aastat kooselugi selja taga (ja loodetavasti tuleb 75 veel).

Kas ma saan õigesti aru, et sinu meelest ei ole meil mõtet lapsi saada, sest minust saaks kehv ema, kelle laps tõenäoliselt sooritaks enesetapu? Kõigest selle pärast, et mu käitumises on jooni, mida kultuuriliselt on harjutud mehelikuks pidama, et ma olen kalkuleeriv ja praktiline jne? Ja mu mehest saab halb isa, sest ta kohtleb lapsi õrnalt (otsekui ema, järelikult valesid signaale andes), teeb tihti ja hästi süüa ja on valmis mähkmeid vahetama (kuigi ka tema on üldiselt käitumiselt mehelik ja saab hakkama kõigi "meestele omaste" tegevustega, nagu ehitamine, parandamine jms)? Ka homodel on ju teatavasti enamasti õrnem ja tugevam pool.

Samas - minu isa on küll oma käitumiselt väga mehelik, süüa ei tee, aga olen korra näinud teda mähkmeid vahetamas. Ehk see mu "ära rikkuski"?

udupea said...

oleks keegi minu arvamust küsinud, oleksin ma endale iga kell närvihaige ja mittekunagikodus ema ning vägivaldse joodikust isa asemel kahte armastavat ja üksteisest ning lastest hoolivat samasoolist vanemat tahtnud.

ainuke, mida minu vanematest õppida oli, oli see milline ei tohi olla üks isa&mees ja üks ema&naine - seda oleks ma meelsamini küll muudmoodi selgeks saada tahtnud kui omaenese naha peal.

lastejutud said...

tekib küsimus, miks sa sellise jutu kirjutasid? kuidagi väga vägisi on need ema-isa asjad kirjas. ja veel hullemalt mees-naise asjad. kas sa pole näinud naisi, kes meestele iga kell loogikas ära teevad, naisi, kel on nn. testosterooni rohkem kui meestel? ühesoolistel peredel on tihtipeale see nõrk-tugev vahekord palju paremini paigas kui heteroperedel ja nad ei põe, kumba rolli nad täidavad. või kui nüüd oma põlvkonna keeles rääkida, siis heteroperekondi, kus meest kutsutakse tuhvlialuseks on ju lademes. kogu see tuhvlialuse jutt on väljamõeldud nende meeste mõnitamiseks, kes piisavalt "mehed" pole, kes ei vasta konservatiivsele nägemusele mehe ja naise suhtest. kas sind see jutt ei häiri? ikka tahaks, et nokuga sündinud isend Peab olema robustne ja karvane?