Kui läinud aastal hakati meie klassis kirjandusringi looma, siis ei osanud mitte keegi endale ettegi kujutada, mis sellest tulla
võib! Milline salapärane ja õudne sündmus aset leiab!
Kui ma jutustan kõigest järgimööda, ette ruttamata, ehkki tahaksin seda väga teha. Te saate minust aru, kui olete jutustuse lõpuni
lugenud...
Niisiis, kõik sai alguse aasta tagasi ühes täiesti tavalises tunnis, tavalises klassis. See oli nelja seinaga ruum, mille 2 akent
olid õue poole, aga 1 tänava poole.
Meie uus klassijuhataja Svjatoslav Nikolajevitš aga ütles:
"Igal pool, kus ma olen olnud klassijuhataja, on kindlasti töötanud kirjandusring. Seda enam peab see oleme siin, selles klassis,
kus õpib Gleb Borodajev!"
Me kõik pöördusime ja vaatasime keskmise rea viimast pinki: seal istus vaikne kössitõmbunud Gleb.
Ta oli umbes 12 aastane. Tema õrn, sametine näonahk kattus tihti punaga. Ta polnud eriti pikk, õppis keskmiselt ja armastas väga
koeri. Tema üpris tavaliste kortsus pükste taskud olid alati pungis. Kogenud silm võis peaaegu eksimatult kindlaks teha, mis seal
on: tükk vorsti, leivakannikas või viiner. Gleb jättis oma einest alati midagi koertele. Nood vastasid talle vastuarmastusega.
Ka meie armastasime Glebi. Ta oli ühteviisi hea nii koerte kui inimeste vastu. Eriti siis, kui keegi oli hätta jäänud. Kui keegi
näiteks kukkus ja lõi põlve ära, jooksis Gleb kohe juurde ja lausus:
"Kuidas see kül... Ära nüüd nii väga... Ma püüan kohe..."
Kui ta oli erutatud, ei lõpetanud ta kunagi lauseid. Need katkesid järsku nagu rikkis mootor, mis sureb välja ja hakkab jälle
turtsuma. Kuid me teadsime juba, et mõne minuti pärast toob Gleb esimeselt korruselt arstikabinetist joodi ja meie korruse
väljakäigust külmas vees niisutatud rätiku.
Tema rinnas tuksus tagasihoidlik ja üllas süda!
"Muidugi on Gleb samasugune õpilane nagu teiegi," rääkis õpetaja edasi. "See pole tema teene, et ta on Borodajevi lapselaps.
Borodajev oli kirjanik, kes kirjutas raamatuid meie kodulinnas selle sajandi teisel veerandil. Ja siiski olen rõõmus, et Gleb õpib
just siin! Arvan, et teravnenud huvi ühe kirjaniku loomingu vastu teritab teie huvi kirjanduse vastu üldse. Ja siin võiks Gleb
osutada teile hindamatut abi!"
Kõigi pilgud pöördusid jälle Glebi poole... Juba siis, kui teda vaatas üks inimene, langetas ta hämmeldunult pea, nüüd aga peaaegu
lamas oma pingil.
"Kuidas see küll kõik..." lausus ta tasa ega lõpetanud oma lauset, nagu oleks keegi ta kõrval põlve ära löönud.
Teadsime küll, et meie linnas oli kunagi elanud kirjanik G Borodajev. Borodajevi pilt rippus meie kooli saalis stendil, mille all
oli pealdis "Meie kuulsad kaasmaalased".
Äkki sähvatas mul läbi aju: "Küllap oli tollegi nimi Gleb!"
Ma ei teadnudki, et too Gleb oli meie Glebi vanaisa. Meie Gleb polnud sellest kunagi rääkinud.
Kuid meie klassijuhataja reetis meile tema saladuse... Klassijuhataja oli umbes 59 aastane mees (ta rääkis alati, et kui meie end
otsustavalt ei muuda, pageb ta meie kõigi eest pensionile).
Ta polnud eriti pikk. Tal oli väsinud silmavaade, väsimusest andis tunnistust ka tema mitte just alati siledaks aetud põskede
kahvatus.
Kuid Svjatoslav Nikolaevitši välimus oli petlik. Temas pulbitses energia!
"Me võtame oma ringile Gleb Borodajevi nime!" hüüdis ta. Ja väsimus ta silmist kadus.
"See on kuidagi..." ütles Gleb vaikselt tagumisest pingist. "Minu nimi on ju ka... Mõned võivad arvata... Kes teistest
klassidest..."
Ta ei lõpetanud ühtegi lauset! Tähendab, ta närveeris rohkem kui kunagi varem!
"On ju teisigi..." jätkas ta. "Miks just vanaisa? Kas või Gogol..."
"Kuid Gogoli lapselaps ei õpi meie klassis!" väitis õpetaja. "Aga Borodajevi lapselaps õpib!"
Sellest päevast peale jäi Glebile külge hüüdnimi Borodajevi Lapselaps. Teinekord aga kutsuti teda lühemalt - lihtsalt
Lapselapseks.
Igal pool armastavad lapsed välja mõelda hüüdnimesid. Sellest, nagu õpetajad rääkisid, saab ohtlik epideemia. Mis selles siis nii
väga hädaohtlikku on? Mulle tundub, et hüüdnimed kõnelevad inimesest hoopis rohkem kui nimi ise. Nimi ei ütle midagi asjalikku.
Hüüdnimed aga mõeldakse välja iseloomust lähtudes. Nimi antakse ju siis, kui inimesel pole veel mingit iseloomu. Kui mind
kutsutakse lihtsalt nime järgi - Alik -, mida siis saaks minu kohta teada? Aga kui hüüdnime järgi - Detektiiv - on kohe selge,
kellega ma sarnanen. Kahju ainult, et mõned lapsed ajavad segi ja selle asemel, et öelda "Detektiiv", karjuvad "Defektiiv" ja
sellisel puhul ma ei vastagi.
"Ringi koosolekud ei tohi mingil juhul sarnaneda meie koolitundidega. Seal ei hakata õppima," rõhutas Svjatoslav Nikolajevitš.
Otsekohe tahtsid kõik ringi liikmeks astuda. Kuid meie teele tekkis ootamatu takistus.
"Meie ringi palgeks peab olema loominguline suunitlus," jätkas õpetaja. "Soovituseks peab olema kirjanduslik andekus."
Ilmnes, et sellist soovitust pole meie klassis mitte kellelgi. Ainult Andrei Kruglov, kelle hüüdnimi oli Taani Prints ja Gena
Rõžikov, hüüdnimega Kadunuke, tegid värsse.
Need hüüdnimed võivad esimesel pilgul kummalised tunduda, kuid ainult esimesel, kergemeelsel pilgul.
Kruglovi hüüti mitte lihtsalt Printsiks, vaid just Taani Printsiks, sest talle meeldis teha värsse igasugusteks tähtpäevadeks,
kooli- ja isegi perekonnatähtpäevadeks: õppeaasta esimese või viimase päeva puhul, sünnipäeva puhul või kui keegi suri.
Kui tähistati meie kooli kümnendat aastapäeva, luuletas ta:
Meie kõigi suurel pidupäeval,
siis kui oma juubelit peab kool,
tunneb iga laps ja teised näevad
rõõmu südames ja igal pool.
Ühel esimesel septembril luges pioneerijuht meile koondusel ette Printsi salmi:
Meie kõigi suurel alguspäeval,
siis, kui algab raske teadustee,
tunneb iga laps ja teised näevad
nagu oleks päiksest tulvil see.
Aga enne suvist koolivaheaega rippus seinalehes Printsi selline luuletus:
Meie kõigi suurel lõpupäeval,
siis, kui lõpeb raske koolitee,
tunneb iga laps ja teised näevad
nagu tooks see päev me silma vee.
Ei!
Ehkki koolist lahkud, mingit
kurbust pole tunda vaja!
Koolitahvel, koolipingid
südames meil kogu aja.
Svjatoslav Nikolajevitš ütles kord, et tõeline poeet jääb endale ikka truuks. Taani Prints jäi ikka ja alati endale truuks!
Ta oli umbes 12-aastane. Ta oli pikka kasvu, laiaõlgne. Kui Prints sai teada, et kellelgi on kodus tähtis sündmus, haaras ta
paberi ja pliiatsi, pages kuhugi üksindusse, tuli siis mõne aja pärast tagasi ja lausus:
"Näed... mõned värsid kargasid pähe. Sulle teeb ehk rõõmu..."
Ta surus salmidega paberi pihku ja jooksis minema. Temas oli suur füüsiline jõud ühtinud lapseliku ujedusega.
Mäletan, nagu olnuks see eile - ükskord sai ta teada, et minu vanemad pühitsevad pulma-aastapäeva. Ja siis astus ta vahetunnil
minu juurde, pistis mulle paberitüki pihku ja ütles:
"Näed, kargas midagi pähe. Sulle teeb ehk rõõmu..."
Ja jooksis minema. Paberilehel seisis:
Päeval, mil sa õnne soovid isal-emal,
kainelt olukorda hinda sa -
oleks olnud hirmus eludraama,
kui ei iial poleks kohtund nad!
Kui su isa poleks abiellunud,
poleks sina, Alik, ilma sündinud!
Tema rinnas tuksus hea ja üllas süda!
Olen lugenud, et tihtilugu on poeedid omavahel sõbrad: Puškin ja Delwig, Schiller ja Goethe... Aga Taani Prints sõbrustas Genka
Kadunukesega.
Kadunuke kirjutas värsse armastusest... Ta oli umbes 13-aastane lühikest kasvu õbluke poiss. Tema nägu kattis surnukahvatus.
Üleüldse tahtis ta alati surra:
Ei elada tasu!
Selles kahtlustki enam pole!
Süda piinades tuhaks põles,
kui sa vahetunnil astusid suurel
ühe vanema klassi poisi juurde...
Selle luuletuse peal seisis 2 tähte: A. Ü.
Aga poeemis, mille esmalugemine leidis aset meie teise korruse väljakäigus, olid sellised värsid:
Surra, surra, oh, surra ma tahan!
Anda end usside toiduks!
Siis ei tarvitseks iialgi näha,
et lähed teisega riietehoidu...
Poeemi pealkirja all seisid samuti 2 tähte: B.Ö.
Oleksime hirmsasti tahtnud teada, kelle pärast Kadunuke nii kannatas. Vaatasime klassipäevikust järele. Selliste nimetähtedega
tüdrukuid meie klassis polnud.
"Ehk on teisest koolist?" oletas keegi.
Äkitselt mul plahwatas:
"Ei! Nad mõlemad on meie koolist, muidu poleks ta ju näinud, kuidas A.Ü astus suurel vahetunnil vanema klassi poisi juurde ja
kuidas B.Ö teise poisiga riietehoidu läkks!"
"See on tõsi... Tõeline Detektiiv! Mäherdune loogilise mõtte haare!" olid poisid vaimustuses.
Üksnes Taani Prints lausus:
"Ärge puutuge Kadunukest! Kes teda puutub, sel tuleb tegemist teha minuga!"
Ja ehkki temas oli suur füüsiline jõud ühtinud lapseliku ujedusega, teadsid nad ometi kõik, et ta ei lase Kadunukesele liiga teha.
Prints austas teda, sest ta ise ei lubanud armastusest luuletada.
"Üksnes see on tõeline luule," oli Prints kunagi hüüatanud. "Kõik klassikud kirjutasid juba varajasest noorusest peale
armastusest. Talente peab hoidma!"
See oli tema ere isikupära, teistest vaimustuda.
"Miks sa ise teed siis värsse igasugustest tähtpäevadest?" küsisin temalt.
"Inimestele teeb rõõmu, kui neid õnnitletakse... Eriti aga riimis," vastas ta.
"Sa kirjuta armastusest ka!"
"Et sellest kirjutada, tuleb seda enne tunda," vastas Prints. "Kadunukesele on see õnn juba saabunud, mulle aga mitte!"
Kadunukesele oli see õnn saabunud juba kolmandat korda, ta elas laialt. Kõik oma viimased luuletused pühendas ta kellelegi D.Ä-le.
Too ei läinud veel teisega riietehoidu. Kuid sellest hoolimata ei tahtnud Kadunuke elada:
Minu süda on surema valmis,
välja lendama mürsuna seest
sinu ainsagi sõna eest, kallis,
ühe ustava pilgugi eest!
Võtsin julguse kokku ja pärisin:
"Ütle, kes ta on... See D.Ä?"
"Kas see poleks siis koletu?"
"Mis asi oleks... koletu?"
"Kas ma võin siis reeta tema nime?"
"Miks mitte?"
"Sa ei taipa?"
See oli tema ere isikupära, vastata küsimustele küsimustega.
"Aga miks siis?" ajasin peale.
"On mehel selleks õigus?"
Tema kiduras rinnas tuksus õilis süda!
Prints ja Kadunuke võeti kohe kirjandusringi vastu. Ka Valja Mironova palus end vastu võtta.
Ta oli heledapäine, umbes 12 ja poole aastane olend. Muidugi, möödunud aastal, kui ring loodi, olime kõik aasta nooremad. Kuid
selles koletus loos, millest mina tahan jutustada, polnud see oluline.
Mironova oli kõige heledapäisem ja kõige püüdlikum olend meie klassis. Ta näis mõtlevat alati ainult ühest - kuidas ta saaks
mingis asjas mis tahes normi ületada.
Kui õpetaja andis kodus lahendada 7 aritmeetikaülesannet, tõstis Mironova käe ja küsis:
"Kas võib, ma teen 8?"
Kui teine õpetaja padus kodukirjandid ära anda 4 päeva pärast, tõstis Mironova käe ja küsis:
"Kas võib, ma annan 3 päeva pärast?"
Mõnest inimesest mõeldes kerkib ta ikka silme ette ta kõige iseloomulikumas poosis. Näiteks Gleb Borodajev tirimas oma pungil
taskuist välja vorstileiba ja koera söötmas; Taani Prints, vaatamata oma suurele kasvule ja jõule, ulatamas kellelegi häbelikult
paberilehte salmidega, mis peaksid kellelegi rõõmu tegema; Kadunuke kõndimas kahvatuna koridoris ja unistamas surmast... Aga
Mironova kerkib alati silme ette ülestõstetud käega - ta tahab, et tal lubataks normi ületada.
Kui polikliiniku arst ütleks talle: "Sulle tuleb teha kümme süsti!" arvan, et Mironova palub tingimata: "Kas võib üksteist!"
Niipea kui õpetaja teatas ringi loomisest, tõstis Mironova kohe käe ja küsis:
"Kas võib, ma astun ringi?"
"Mida sa siis kirjutama hakkad?"
"Seda, mida käsite," vastas Mironova.
See oli tema ere isikupära, alluda käskudele.
"Poeesia," lausus õpetaja, "see on tunnete sfäär, seal pole tingimata vaja konkreetsust. Proosaga on teine asi. Proosas peab
igaüks kirjutama sellest, mida ta tunneb kõige paremini. Aga sina, Mironova, millega sa kokku puutud iga päev? Kooliga, tundidega,
koduste ülesannete, oma naabrite ja klassikaaslastega. Sellest kirjutagi! Alusta näiteks kirjanduslikust pildist "Minu hommik", "Minu õhtu"..."
No comments:
Post a Comment