Execution of Hus - a shamespot on the face of mankind

On this picture: this historical event was unbearable.
The trial of brother John Hus was a saddest event in the history of the mankind. Hus was a martyr of free will and expression, a bravest warrior on the path to the liberty.

In the semiotic aspect, in the condemnation and excommunication liturgy was a special sign without firmly signified core. All that happened in the moment of the anathema of Johannes Hus in 6. July 1415 (in die incendis VI Iuli) in the St Mary´s Cathedral of Constance. Brother Johannes´s banishing, expelling and setting apart from the Church was put into question and the serving bishop, gave him the symbolic chalice of redemption and took it away at the very same moment with other bishops, presenting at the ceremony: calicem imprimis ab ipso auferent de manibus ipsius (to hand over a chalice and take it away again).

This act had a deep ecclesiastical background. Then one of the serving bishops cried: O Juda maledicte! Ut qui dereliquisti consilium pacis et cum Judaeis consiliatus es, auferimus a te calicem hunc redemptionis. („Oh condemned Judas! While you have rejected the counsel of peace and companied with the Iscariotan betrayers, we shall remove from you this chalice of redemption.“)

The defendant answered: Confido in Dominum Deum omnipotentem, pro cujus nomine hanc blasphemiam patienter sustineo, quod ipse suae redemtionis a me calicem non auferet, sed spero firmiter, quod hodie in regno suo bibam illum! („I believe in almighty God, for whose name I am patiently bearing this humiliation, because He himself does never take me away the chalice, but I firmly believe me to drink from that in His reign today!“) And the other symbols of the holy communion having taken away from him at the same moment, such as tonsure and ornate and then the defendant repeated his previous words about the Christ.

As all the aparatus was removed from the defendant, the bishops said to give him a paper crown of shame. When it has been done, the crowd of bishops put this cap on his head, but the defendant turned against the rules to the presiding man, asking rhetorically: „Are here any, not knowing that these bishops are in concordance with blasphemy?“ After that event the main crowd passed on to the important act of excommunication: cutting the ass tonsure (tonsor assiduus), the ordinary fate to the monks who were fallen to the blasphemy. The tonsure proceeded ad dextrum et sinistrum, ante et retro depicibus praecidissent (to the right and left, forward and back). It is not evident, which relation the tonsure had with his shame cap and whether it has been cut following to the line of lower edge of his cap. However, it was pretty sure that the words, confirming the „bare“, expelled status of the cursed were „Let it be! Let it be! Let it be!“ (Fiat! Fiat! Fiat!), said by at least three serving man, which spinned round „from right to the left, forwards and back towards the present people“.

The important phrase said to be in effectu and were: „The handed over (tradendus) makes the hand of secular.“ (In the exact meaning: let him be a joint of the secular body.)

Kadunuke ja Nataša

Krahv Monte Cristo ei alistunud iial. Kuis õnnestub see Anatoli Aleksini kangelastel ja kangelannadel?
Otsustasin Kadunukese tuju tõsta.
"Korraldame päästeekspeditsiooni!" kuulutasin ma.
"Kas hakkame iseennast päästma?" habises Kadunuke.
"Jah! Ja sina astud koos minuga kõige ees! Kuskil siin peab olema väljapääs! Äärmisel juhul tungime läbi seina! Nagu krahv Monte-Cristo. Mäletad, Kadunuke? Edmond Dantes ja abt Faria murdsid enda läbi seina teineteise juurde! Ja see polnud mitte suvilas, vaid Yves´ lossis, kus seinad on veelgi tugevamad!"
"Neile mõlemale anti süüa. Aga meie sureme nälga!"
Taani Prints pani Kadunukesele käe õlale. Gleb paistis uurivat muldpõrandat, mida polnud näha.
"Alik ju ütles meile, et Õepoeg teeb nalja ainult tund, maksimaalselt kaks," seletas Mironova.
Tema üksi tundus olevat säilitanud täieliku rahu. Nüüd nägi ta komandörina mind, ja mina polnud andnud käsku pabistada. Ja nii ta siis ei pabistanudki.
"Muidugi avab Õepoeg ukse! Sul on õigus!" laususin Mironovale. "Kuid me pole kohustatud tema abi ootama! Vabaneda omaenda jõul, see on meie püha ülesanne!"
Nataša naeratas - õige pisut, vaevu märgatavalt, liiatigi oli hämar, kuid mina märkasin tema naeratust. Noh muidugi - ma rääkisin nagu tribüünilt. Kuid tuli ju tuju üleval hoida, julgustada!
"Kui karjuksime!" soovitas Kadunuke. "Mõni ehk kuuleb?..."
"Suvilas pole ju... Ja asulas samuti..." Ta oli jälle hakanud lauseid pooleli jätma.
"Lähme! Edasi!" kutsusin mina. Võtsin Kadunukesel käe alt kinni ja me hakkasime liikuma. Oleksin tahtnud ka Natašal käe alt kinni võtta, kuid ei söandanud.
Liikusime keldris edasi. Ülalt langes jäiseid tilku. Jalad vajusid alatasa salakavalatesse aukudesse. Meid ümbritses pilkane pimedus nagu vandeseltslane. Ähmase lambisilma võlts valgus jäi ebamäärasesse süngesse kaugusse... Rõskuse mürgine lehk ei rõõmustanud enam, ma ei tahtnudki täie rinnaga hingata.
"Kriminulle lugeda pole just seesama, mis ise neis osaleda!" arutlesin mõttes. "Tahtsin mängida midagi kohutavat, kuid nüüd on meile kaela langenud tõeline õudus. Aga ei tohi välja näidata, et olen samuti ärevil... Kas Õepoeg Grigori tulebki? Kas ta avab ukse? Miks ta selle üldse lukku pani? Ja mida tähendavad ta sõnad "Sa ju tahtsid teada, kuhu too Suvitaja kadus! Nüüd sa saadki teada."
"Koolnu!" karjatas Kadunuke.
Ta värises üleni. "Läks vist segaseks," mõtlesin. "Närvid ei pidanud vastu."
"Siruta... Kohe... nagu mina..." ta hambad plagisesid ja ta ei lõpetanud Glebi kombel lauseid.
Sirutasin käe ja kompasin... Luukeret. See seisis pimeduses. Ribid ja pealuu... Mitte enam joonistatud, vaid päris tõelised...
"Tagasi!" hüüatasin.
Tormasime tagasi ähmase ja sünge lambi võltsi valgusse. Nüüd näis see meile päiksena.
"Ah nõnda siis hukkuski Suvitaja! Näed siis, kuhu ta kadus!..."
Kas tõesti ootas meidki sama kibe saatus?
"Niisiis tahtis saatus, et ma saaksin teada ja lahendaksin vana suvila kohutava saladuse, kuid see saladus hukkub koos minuga!" See mõte tõi külmajudinad ihule. Kuid juba järgmisel hetkel sain jälle sooja, kui ma mõistsin, et mul pole õigust hirmule hetkekski järele anda! Minu kõrval olid Nataša ja teised... Ma pidin nad päästma! Senikaua on aga vaja neid pisutki julgustada.
Mitte keegi ei saanud teada, et ma aimasin. Olin üksi oma aimdusega.
Pidin tõde varjama.
"Polnud seal mingit luukeret! Kadunukesele ainult tundus..."
"Kuidas polnud?" hämmastus Kadunuke. "Aga ribid?"
"Hallutsinatsioon. Ja kõik!"
"Mis hallutsinatsioon saab olla... pimeduses?"
"Kas sa arvad, et saab olemas olla ainult nägemishallutsinatsioone? oo, kui naiivne sa oled! On olemas ka kuulmishallutsinatsioone. Ja kompimishallutsinatsioone."
"Ja miks sa siis karjusid "tagasi"?"
"Et sinu hallutsinatsioonid ei kanduks teistele üle. Tead ju ise, halvad eeskujud!"
"See tähendab siis, et... mina olen hulluks läinud?" Kadunukese huuled värahtasid.
Taani Prints võttis tal õlgade ümbert kinni.
"Kõik ebanormaalsed peavad end normaalseks," ütles Taani Prints. "Ja vastupidi. Nii et ära erutu! Kuula, mulle kargasid mõned read pähe. Sulle teeb ehk rõõmu?"
Ja ta hakkas deklameerima, ehkki varem ei olnud ta oma luuletusi kunagi ette lugenud:
"Sellel päeval,
kui me istusime keldris seal,
niiskuse ja pimeduse küüsis,
norgu hetkekski ei lasknud pead,
igaüks meist lõbus olla püüdis!
Jagagu see pime, kole kelder
meile ikka lõbu-lusti heldelt!"
Taani Prints libistas häbeliku pilgu üle kõikide nägude. Kuid keegi ei rõõmustanud. Mitte keegi peale minu.
"Suurepärane!" hüüdsin mina. "Sa kujutasid väga õigesti meie ühist meeleolu!"
Minu järel naeratas Mironova. Teised ei naeratanud.
"Mis hallutsinatsioonid? Aga ribid?" kahtles Kadunuke ikka veel.
Viisin ta kõrvale.
"Kadunuke, ole ometi inimene! Meie hulgas on naisi. Mõtle nendele!"
"See on siis toosama... Suvitaja?"
"Suvitaja luukere. Nii ma arvan. Kõik, mis on temast järele jäänud... Kuid hoia see saladuses... Meie seas on naised... Leia endas jõudu!"
"Ma otsin!" lubas kahvatu Kadunuke.
"Tegelikult me viibime kirjaniku kabinetis!" hüüdsin korraga kõigile. "Hiljaaegu teatas Kadunuke meile, et kuulus kreeka filosoof lõi oma teosed vaadis. Kuulsite? Aga Borodajev kirjutas keldris! Kuni Õepoeg oma tobedat nalja jätkab, korraldame meie kirjandusringi väljasõiduistungi! Siinsamas, otse kirjaniku töökohas. Niiütelda - tema tööpingi taga!" Tõstsin endise aialaua üles, raputasin seda õhus ja panin tagasi. "Kadunuke, Prints ja Mironova peavad midagi kirjutama! Päevakohast! Neil käib see ruttu!"
Mironova tõstis käe:
"Prints juba..."
"Pole viga, kirjutab veel! Tal käib see kähku. Aga Gleb tuletab meelde mõne juhtumi oma vanaisa elust."
Natašal oli kell käe peal. Teistel lastel, kes kella kannavad, on see kogu aja meeles, nad tõstavad ühtetihti oma käe silmade ette, nagu kiirustaksid alati kuhugi. Aga Nataša vaatas oma kella märkamatult, lihtsalt langetas silmad.
"Rong väljub kell seitseteist..." lausus ta. "Ma loodan sinu peale, Alik!"