Kadunuke ja Nataša

Krahv Monte Cristo ei alistunud iial. Kuis õnnestub see Anatoli Aleksini kangelastel ja kangelannadel?
Otsustasin Kadunukese tuju tõsta.
"Korraldame päästeekspeditsiooni!" kuulutasin ma.
"Kas hakkame iseennast päästma?" habises Kadunuke.
"Jah! Ja sina astud koos minuga kõige ees! Kuskil siin peab olema väljapääs! Äärmisel juhul tungime läbi seina! Nagu krahv Monte-Cristo. Mäletad, Kadunuke? Edmond Dantes ja abt Faria murdsid enda läbi seina teineteise juurde! Ja see polnud mitte suvilas, vaid Yves´ lossis, kus seinad on veelgi tugevamad!"
"Neile mõlemale anti süüa. Aga meie sureme nälga!"
Taani Prints pani Kadunukesele käe õlale. Gleb paistis uurivat muldpõrandat, mida polnud näha.
"Alik ju ütles meile, et Õepoeg teeb nalja ainult tund, maksimaalselt kaks," seletas Mironova.
Tema üksi tundus olevat säilitanud täieliku rahu. Nüüd nägi ta komandörina mind, ja mina polnud andnud käsku pabistada. Ja nii ta siis ei pabistanudki.
"Muidugi avab Õepoeg ukse! Sul on õigus!" laususin Mironovale. "Kuid me pole kohustatud tema abi ootama! Vabaneda omaenda jõul, see on meie püha ülesanne!"
Nataša naeratas - õige pisut, vaevu märgatavalt, liiatigi oli hämar, kuid mina märkasin tema naeratust. Noh muidugi - ma rääkisin nagu tribüünilt. Kuid tuli ju tuju üleval hoida, julgustada!
"Kui karjuksime!" soovitas Kadunuke. "Mõni ehk kuuleb?..."
"Suvilas pole ju... Ja asulas samuti..." Ta oli jälle hakanud lauseid pooleli jätma.
"Lähme! Edasi!" kutsusin mina. Võtsin Kadunukesel käe alt kinni ja me hakkasime liikuma. Oleksin tahtnud ka Natašal käe alt kinni võtta, kuid ei söandanud.
Liikusime keldris edasi. Ülalt langes jäiseid tilku. Jalad vajusid alatasa salakavalatesse aukudesse. Meid ümbritses pilkane pimedus nagu vandeseltslane. Ähmase lambisilma võlts valgus jäi ebamäärasesse süngesse kaugusse... Rõskuse mürgine lehk ei rõõmustanud enam, ma ei tahtnudki täie rinnaga hingata.
"Kriminulle lugeda pole just seesama, mis ise neis osaleda!" arutlesin mõttes. "Tahtsin mängida midagi kohutavat, kuid nüüd on meile kaela langenud tõeline õudus. Aga ei tohi välja näidata, et olen samuti ärevil... Kas Õepoeg Grigori tulebki? Kas ta avab ukse? Miks ta selle üldse lukku pani? Ja mida tähendavad ta sõnad "Sa ju tahtsid teada, kuhu too Suvitaja kadus! Nüüd sa saadki teada."
"Koolnu!" karjatas Kadunuke.
Ta värises üleni. "Läks vist segaseks," mõtlesin. "Närvid ei pidanud vastu."
"Siruta... Kohe... nagu mina..." ta hambad plagisesid ja ta ei lõpetanud Glebi kombel lauseid.
Sirutasin käe ja kompasin... Luukeret. See seisis pimeduses. Ribid ja pealuu... Mitte enam joonistatud, vaid päris tõelised...
"Tagasi!" hüüatasin.
Tormasime tagasi ähmase ja sünge lambi võltsi valgusse. Nüüd näis see meile päiksena.
"Ah nõnda siis hukkuski Suvitaja! Näed siis, kuhu ta kadus!..."
Kas tõesti ootas meidki sama kibe saatus?
"Niisiis tahtis saatus, et ma saaksin teada ja lahendaksin vana suvila kohutava saladuse, kuid see saladus hukkub koos minuga!" See mõte tõi külmajudinad ihule. Kuid juba järgmisel hetkel sain jälle sooja, kui ma mõistsin, et mul pole õigust hirmule hetkekski järele anda! Minu kõrval olid Nataša ja teised... Ma pidin nad päästma! Senikaua on aga vaja neid pisutki julgustada.
Mitte keegi ei saanud teada, et ma aimasin. Olin üksi oma aimdusega.
Pidin tõde varjama.
"Polnud seal mingit luukeret! Kadunukesele ainult tundus..."
"Kuidas polnud?" hämmastus Kadunuke. "Aga ribid?"
"Hallutsinatsioon. Ja kõik!"
"Mis hallutsinatsioon saab olla... pimeduses?"
"Kas sa arvad, et saab olemas olla ainult nägemishallutsinatsioone? oo, kui naiivne sa oled! On olemas ka kuulmishallutsinatsioone. Ja kompimishallutsinatsioone."
"Ja miks sa siis karjusid "tagasi"?"
"Et sinu hallutsinatsioonid ei kanduks teistele üle. Tead ju ise, halvad eeskujud!"
"See tähendab siis, et... mina olen hulluks läinud?" Kadunukese huuled värahtasid.
Taani Prints võttis tal õlgade ümbert kinni.
"Kõik ebanormaalsed peavad end normaalseks," ütles Taani Prints. "Ja vastupidi. Nii et ära erutu! Kuula, mulle kargasid mõned read pähe. Sulle teeb ehk rõõmu?"
Ja ta hakkas deklameerima, ehkki varem ei olnud ta oma luuletusi kunagi ette lugenud:
"Sellel päeval,
kui me istusime keldris seal,
niiskuse ja pimeduse küüsis,
norgu hetkekski ei lasknud pead,
igaüks meist lõbus olla püüdis!
Jagagu see pime, kole kelder
meile ikka lõbu-lusti heldelt!"
Taani Prints libistas häbeliku pilgu üle kõikide nägude. Kuid keegi ei rõõmustanud. Mitte keegi peale minu.
"Suurepärane!" hüüdsin mina. "Sa kujutasid väga õigesti meie ühist meeleolu!"
Minu järel naeratas Mironova. Teised ei naeratanud.
"Mis hallutsinatsioonid? Aga ribid?" kahtles Kadunuke ikka veel.
Viisin ta kõrvale.
"Kadunuke, ole ometi inimene! Meie hulgas on naisi. Mõtle nendele!"
"See on siis toosama... Suvitaja?"
"Suvitaja luukere. Nii ma arvan. Kõik, mis on temast järele jäänud... Kuid hoia see saladuses... Meie seas on naised... Leia endas jõudu!"
"Ma otsin!" lubas kahvatu Kadunuke.
"Tegelikult me viibime kirjaniku kabinetis!" hüüdsin korraga kõigile. "Hiljaaegu teatas Kadunuke meile, et kuulus kreeka filosoof lõi oma teosed vaadis. Kuulsite? Aga Borodajev kirjutas keldris! Kuni Õepoeg oma tobedat nalja jätkab, korraldame meie kirjandusringi väljasõiduistungi! Siinsamas, otse kirjaniku töökohas. Niiütelda - tema tööpingi taga!" Tõstsin endise aialaua üles, raputasin seda õhus ja panin tagasi. "Kadunuke, Prints ja Mironova peavad midagi kirjutama! Päevakohast! Neil käib see ruttu!"
Mironova tõstis käe:
"Prints juba..."
"Pole viga, kirjutab veel! Tal käib see kähku. Aga Gleb tuletab meelde mõne juhtumi oma vanaisa elust."
Natašal oli kell käe peal. Teistel lastel, kes kella kannavad, on see kogu aja meeles, nad tõstavad ühtetihti oma käe silmade ette, nagu kiirustaksid alati kuhugi. Aga Nataša vaatas oma kella märkamatult, lihtsalt langetas silmad.
"Rong väljub kell seitseteist..." lausus ta. "Ma loodan sinu peale, Alik!"