Kas teate, milline noormees ta oli?

Надежность полета Ю. А. Гагарина была 0,73. В первые 25 секунд полета спасения не было... (Ученые.)

Oli mürin, oli tuli,
välja kohal vaikus suri,
laulsid tulemöllu väed,
aga tema tõstis käed.
Koidutäht küll pani täpi,
aga tema ütles "Läki!"
Nagu unes, haugi soovil,
tõstab kätt ta kosmodroomil...
Mida mäletan neist päevist,
mida varjab tähetolm?
Enam maailm seda näe vist
hall on kaasaeg, julm on olm.
Mis ta andnud meile hinge,
ööde sära, laululinde,
võitu, tallamata teid,
võimsaid valgussekundeid?
Kibe pisar üle pale,
jäime temast kamarale,
maale maha, kruusateile,
oli ammu, oli Eile,
kui ta päevad otsa said,
elu kedrus maha käis.
Andromeeda kuldset niiti
ikka näeme kesk orbiiti,
raadioteleskoobi tipp
mäletab Gagarinit.

Ode to President Lincoln

A picture hangs on my room,
so close to heart of mine, deepest,
who´s depicted on it – is Lincoln,
he is speaking on it to the people.
Look, bend in the wind stormy lindens,
a tempest in October is loud
and there, in historical wind-fair
great Lincoln talks to the crowd.
Our Lincoln is speaking and watching:
worker´s mass there above him lies.
I watch from the window of picture
his pleasing, courageous eyes.

Return to homeland, 1945

After grievous years of separation
now I see my dearest native fields.
When I watch my land, for ages longed,
I want do my former job again.

You, my land, are so great,
young and powerful and always now
with victory, with peace.
We shall do everything for your glory.

I lived under those oldest rowan-trees,
full of fruits in golden autumn times.
But my songbird waits behind the window,
sadly glancing to the passing road.

Juuli 1995

Täna hommikul üritasin väga palju kiirustades edasi töötada ja otsisin märkimisväärse tempoga taga oma 2009. aasta märkmikku, kus sees andmeid, mida saaks töö juures kasutada siis, kui on aega. Märkmikust leidsin aga väljakirjutuse Meremuuseumi ekspositsioonist: kui laev kasutab sinivalget lippu, siis annab ta teada: "Ma pole juhitav, hoidke minuga sidet!" Mõtted kandusid taas kaugesse minevikku, 1995. aasta juulisse, isegi kaugemale... Millega ma siis tegelesin? Ei olnud ma toona sellise kindla mõttega nagu praegu, kui on konkreetsed sihid silme ees, valmis elimineerima negatiivseid energiaid ja tagasilöökisid. Värskelt sõjaväest tulnud noormees oli armunud, uuris plikade rühti, kõnnakut ja seeliku pikkuseid. Ja kui üks mademoiselle kandiski sini-valge triibulist pluusikest ja tema juhtmõtteks oli mõnikord "Ma pole juhitav!", mõnikord aga "Hoidke minuga sidet!", siis tekitab see praegugi sooja äratundmise.
Vanem inimene läheneb elule pragmaatiliselt ja teab, et tunnete pärast põdeda ei maksa. Teadmine, et sa ei vaja enda tõestamiseks midagi, annab tööalaselt erakordselt võimsa laksu. Käesolev suvi on möödunud varasemast tööst tekkinud energia tähe all. Ja mis see eesti mees siis ikka muud teeb kui tööd, tööd, ainult tööd. Töö tema lõpuks ka tapab, eesti mehikene variseb ehk jala pealt, jõudes ehk enne veel kiiresti mõtelda: "Aga minu üliõpilaspõlves oli üks hirmus armas naine, isegi kaks, olid mingid sündmused, mis seestpoolt soojaks teevad. Nad on mattunud mineviku kuldse mäe alla."
Tol ajal oli veel üks vahend, mis seestpoolt soojendas, see oli piparmündi liks. Seda enam ei müüda, siis oli saada. Üliõpilased pruukisid teda, kui neil olid romantilised tunded. Ankru baaris Kullassepa uulitsal näiteks. Uurin vanu märkmeid, mitte ei mäleta, kus seda joodud sai, vast Virtsu sadamabaaris, Tuudi baaris... Tuudi baarist Lihula lähedal on tänaseks alles jäänud vaid märg plekk, aga 30. juulil 1992 kl. 14.15 oli see täiesti olemas. Ajad muutuvad, ja meie muutume kogu aeg nende sees.