Täna hommikul üritasin väga palju kiirustades edasi töötada ja otsisin märkimisväärse tempoga taga oma 2009. aasta märkmikku, kus sees andmeid, mida saaks töö juures kasutada siis, kui on aega. Märkmikust leidsin aga väljakirjutuse Meremuuseumi ekspositsioonist: kui laev kasutab sinivalget lippu, siis annab ta teada: "Ma pole juhitav, hoidke minuga sidet!" Mõtted kandusid taas kaugesse minevikku, 1995. aasta juulisse, isegi kaugemale... Millega ma siis tegelesin? Ei olnud ma toona sellise kindla mõttega nagu praegu, kui on konkreetsed sihid silme ees, valmis elimineerima negatiivseid energiaid ja tagasilöökisid. Värskelt sõjaväest tulnud noormees oli armunud, uuris plikade rühti, kõnnakut ja seeliku pikkuseid. Ja kui üks mademoiselle kandiski sini-valge triibulist pluusikest ja tema juhtmõtteks oli mõnikord "Ma pole juhitav!", mõnikord aga "Hoidke minuga sidet!", siis tekitab see praegugi sooja äratundmise.
Vanem inimene läheneb elule pragmaatiliselt ja teab, et tunnete pärast põdeda ei maksa. Teadmine, et sa ei vaja enda tõestamiseks midagi, annab tööalaselt erakordselt võimsa laksu. Käesolev suvi on möödunud varasemast tööst tekkinud energia tähe all. Ja mis see eesti mees siis ikka muud teeb kui tööd, tööd, ainult tööd. Töö tema lõpuks ka tapab, eesti mehikene variseb ehk jala pealt, jõudes ehk enne veel kiiresti mõtelda: "Aga minu üliõpilaspõlves oli üks hirmus armas naine, isegi kaks, olid mingid sündmused, mis seestpoolt soojaks teevad. Nad on mattunud mineviku kuldse mäe alla."
Tol ajal oli veel üks vahend, mis seestpoolt soojendas, see oli piparmündi liks. Seda enam ei müüda, siis oli saada. Üliõpilased pruukisid teda, kui neil olid romantilised tunded. Ankru baaris Kullassepa uulitsal näiteks. Uurin vanu märkmeid, mitte ei mäleta, kus seda joodud sai, vast Virtsu sadamabaaris, Tuudi baaris... Tuudi baarist Lihula lähedal on tänaseks alles jäänud vaid märg plekk, aga 30. juulil 1992 kl. 14.15 oli see täiesti olemas. Ajad muutuvad, ja meie muutume kogu aeg nende sees.
No comments:
Post a Comment