Koer Grimpeni mädasoos

Sherlock: "Barrymore, kuhu te kadusite?"
Barrymore: "Ma olen Grimpeni postkontoris, söör. Saadan teile telegrammi praegu. Koer on ka siin, kas soovite suhelda?"
Sherlock: "Ah ikka Grimpenis? Kas Baskerville´ide koer?"
Koer: "Uuuu! Uhh-uuu!"
Sherlock: "Kas te ka teadsite, mis te tegite, Barrymore? Te lõhkusite meie uurimise senise versiooni, sest oletasime, et koer on soos koos Seldoni, sunnitöölisega, kellel on soe kasukas."
Koer: "Uuuuu! Kuradi... uuuu!"
Sherlock: "Kas midagi muud öelda ei oskagi?"
Koer ja Barrymore: "EU oska-uuu..."

Toots, Teele, Tõnisson ja Tali

"Juubalil ja Abiseomil olid kolm last," luges Tõnisson klassitoas.
"Need olid Abimelek, Melkiseok ja Naabar. Ja Naabarist sündis Jaabal
ning Jaabali eluaastaid oli kolmsada ja nelikümmend kaheksa.
Jaabalist sündis Sabuream, Sabureamist sündis Gaagar, Gaagarist
sündis Madulaf, Madulafist sündis Juilhaigar,Juilhaigarist sündis
Maalpede ja Maalpede eluaastaid oli kakssada ja kaheksakümmend ja
kaheksa," luges Tõnisson taas pühast raamatust tervele klassitoale
ette.
"Ja Maalpede sai ühte Baaramiga ja Baaram sai käima peale ja neist
sündisid Namnam, Metuusalek ja Mapats. Ja Mapats läks Nutumüüri
juure ja palvetas seal kõikvõimsa Yähoo poole ning Yähoo läks
kõrbesse ja sai seal nägijaks. Siis ründasid neid metsikud rumakii
hõimud ja Metuusalek ütles: "Veel täna saate te minuga põrgus
põlema!" Siis aga võttis Metuusalek oma naise Mirjami ja nad läksid
ära Egiptuse vangipõlve, kus vabalt jooksid rohutirtsud, kaamelipiim
ja mesi. Siis sündis Mirjamist Eenok ja Eenokist sündis Jäänuk ja
Jäänukist sündis..."
"Istu, Tõnisson," ütles Julk-Jüri. "Puhas kaks seekord. Ole teinekord
hoolsam."
Samal ajal küünitas Toots Petersoni poole, et salamahti näidata ühte
kärvanud kõutsi. "Näe, Peterson!" Sellega äratas ta kohe köstri
tähelepanu.
"Toots, kuripatt!" kõlas köstri-härra hääl. "Mis sa seal niheled,
nagu oleks sul paise kannika peal. Istu vagusi. Ja sina, Teele ka! Mis
sul põues on?"
"Ei midagi!"
"Kui inimesel midagi põues ei ole, siis on tal põu tühi. Sinul on ta
punnis. Mis see "ei midagi" on?"
"See on selline eimidagi, et ma ei või öelda ei midagi."
Köster tegi ümber gloobuse tiiru. Tõnissoni loetud õppetüki
temaatika ei olnud ammendunud. Köster esitles nüüd piiblinimede
koondregistrit, millest vasakult paremale ja vastupidi, ülalt alla
diagonaalis ja vastupidi sai lugeda uusi piiblinimesid:

N U U B A L
H A L R O T
H A L K A S
J A A B A L
H I I R E D
S U B A R U
Y A H O O D

"Loe, Tõnisson," käskis köster.
Aeglaselt ajas paks poiss ennast pingis püsti. Veel läikis ta lõug
rasvast: kodus olid olnud jälle söögiks seapraad hapukapsastega.
"Hall rott," veeris Tõnisson. "Hall kass..." ütles ta uuesti.
"Näe, Tali," sosistas Toots. "Vaata, mis mul seal põues on. Aiai!" Ta
oli toppinud endale paar põrsast põue. Petersonil oli kaasas merisiga,
Vipperil oinas ja Tali oli kodu aianurgast leidnud ühe sitika, mida
Saare majapidamine rohkesti sisaldas.
Kõik poisid tegelesid oma loomadega, ainult Tõnisson pidi salmisid
lugema, sest Tõnisson ei olnud muud kui suur süüdlane.
Luts aga vaatas üle kihelkonnakooli klassitoa, lillelise pilvena
vallandusid tema ajusagaraist lapsepõlvemälestused.

Karjaküla

Merimõisa on väike koht Lohusuu ranna ja Karjaküla mõisa vahel. Kõndisin paar nädalat tagasi Meremõisast Karjaküla poole ja tegin selle pildi. See on kunagine tee Tammeaukudeni ja Tammeaugu taluni, kus 1623. aastal lõõmasid nõialõkked. Mõisavirtin Mallelt varastati tema beebi ja see laps oli kaks tundi kadunud. Kuigi Mall leidis oma jõmpsika üles, süüdistas ta selles autus teos tüdruk Maretit ja kedagi talupoega Tammeke Wolki, kellel olevat ühendus kurjade jõududega. Wolk ja Maret (tekstis Marret) olevat tahtnud tema ainsa silmatera Kuradile ohverdada. Sõber oletas, et kõik see leidnud aset suure kivi lähedal, mis Lohusuu rannal paikneb, kuna seal asuvad vanad puud. Oleksin ma teadnud neid puid kohe vaadata - ilmselt need puud siiski ei ole, kuna 1623. aasta puit on juba ammu varisenud.
Veel süüdistas Mall Maretit, et too on juba kolmel pühapäeval järjest jumalateenistusel armulaualeiva suhu võtnud, seda suus kandnud ja siis kuhugi haavapuu (tõenäoliselt hiiepuu) alla sülitanud. Maarjapäeval (25. märtsil), kolmandal sülitamise päeval ilmus oblaadi peale vaht. Ka ilmus välja üks mustas riides mees, kellega Maret kõnelda ei tohtinud – pidi vaid mehele kuulekalt alluma. Nad tantsisid "Kommer, du gehst das vor" seal härjasilmade vahel. Ja härg vaatas neid tõsise näoga.
Palju aastaid on möödunud sellest päevast. Need sugupõlved, kes seal elasid, on kadunud kõrvalharusid jätmata ning sealsetes soodes leidunud raud on taotud atradeks. Meil on aga ikka veel imeline heldimus libistada käega üle pehme rohelise sooja rohu neil aasadel, sellel teel. Karjakülas on ammu sotsiaalabi keskus ja palaval tööpäeval istuvad keskväljakul lihtsalt vene rahvusest inimesed, kes saavad abirahasid. Nad ei häbene esmaspäeva hommikut ja kella 12-t, kukuvad pinkidelt, lastes omale suva järgi veereda liitriseid ja kaheliitriseid Tauruse plastpudeleid.
Veereb mõni niisuke pingi alla, siis tõstavad teised ta kohe taas üles, ise pudelitega kolistades. Ons selline seltskond siis meie Eesti Vabariigi tulevikulootus?
Aga mida on neil meestel siis teha? Keila asub kaugel ja pole ka kindel, kas Keilast tööd saab. Takso-auto (ehk minibussi) pilet Keilasse maksab siit üksnes 70 eurosenti. Bussijuht ütleb, et paljudele on see siiski kallis, nad ei saa seda endile lubada.
Päike on leemendanud tublisti ja kasukas seljas aurab. Ei, mina ei ole libahunt, olen rändur, üksik vaene teekäija. Astun poodi, et osta tubakat ja viina. Ebanormaalselt soe sügis kõrvetab nüüd veel rohkem. Vaatan kvadraatset mõisa-aset, kus nüüd on bussipeatus. Mõisa kõrvalhooned on varemetes, ent turritavad siiski nõgestest välja. Kuskil vedeleb roostes ja ära ruunatud lapsevanker. Milline järeltulev põlv küll sellest lapsevankrist on tõusnud?
Aga juba tulebki Keila kirik, kust Maret nelja sajandi eest õnnetult välja astus, mäludes leiba oma suus. Üks nüanss - kui sul on leib suus, siis sa Kuradiga mitte kõnelda ei saa.

Lennart Meri and Pytheas of Massalia

The theory of Saaremaa´s sacredness is still interesting, but mostly unverified today. This hypothesis was firstly presented by Lennart Meri, the later president of Estonia, in his book Hõbevalge (´Silvery-White´, 1976 and 1981, Tallinn). Saaremaa has been separated a little from rest of the Estonia for the centuries due to medieval notorious pirates lived there. Meri´s hypothesis is connected with remarkable historic event, the falling and impact of the Kaali meteorite (7th century BC). The radiocarbon dating of the impact site in Kaali, Southern Saaremaa determines the age of this disastrous event 698±200 BC. L. Meri accentuated that various results of the impact could have seen in the area of 1,5 million square kilometres, which presumably covered the whole Central Europe from contemporary Gorky to Bruxelles and Vienna. It thus followed that for the inhabitants of the Southern Sweden, the sun rose from North-East and seemed to set on the same place, which was against the logic of the people of those days.
Meri drew a parallel with a Greek explorer Pytheas of Massalia´s lost work „On the Ocean“ which, quoting a statement of Geminus of Rhodes, saying: „...the Barbarians showed us the place where the sun goes to rest“ (ca 325 BC). The indication of the sun´s resting place of Pytheas´ voyages sounds baiting, but both Lennart Meri´s and Karl Kello´s researches contain the same mistake – the iron mine, towards which the Romans were very enthusiastic and hunger of, was not came from Saaremaa. Most likely, it was Belerion or Priteni (contemporary North Downs – London, Reading and Brighton), and a distance, indicated by Pytheas to be a way to mysterious Thule, fitted with the route to Iceland. So the honour to be the Thuleans should be assigned to the Icelanders, not the Estonians. It was not evident that Pytheas ever visited Saaremaa, but indications of the space disaster in Estonian folklore heritage are nevertheless pretty clear.
We could find pause-making statements from The Chronicle of Henry of Livonia about ancient Estonian god Tharapita (whose name later identified as „Thor, help!“) that flew from holy Ebavere hill to Saaremaa. According to Lennart Meri, the imaginations of burning, meteorite-hit Saaremaa have pressed into the patterns of Estonian folk songs („burning Saaremaa“), Finnish runos (Saaremaa, the island of the blacksmiths and the island of Ahti) and Poetic Edda (Fenrir-myth). Karl Kello makes his consequences from Meri´s theory and goes farer. His point of view is described as emphasizing Saaremaa as the completely tabooish place of the European semiosphere. He memorizes that the second name of Kaali lake is Alue lake and ´Alue´ meant ´holy´ in some kind of proto-substrate of the Finnic-Baltic languages. Kaali crater looks like a mouth of hell and a bed of the sun at the same time. It is clan of Kalevs („the strong ones“) that has put to guard this place and according to some folktales Kalevipoeg has obliged to bear the sun on his head. He is a overloaded giant with blissful descent, whose feet could not sustain this burden. This is the reason he became an archetype of the man, whose feet constantly happened to be in the trouble. There were several historical and mythical figures, corresponding to the story of injured knees or foot joints: Finnish saint Henrik, Saint Olaf of Ringerike, Kalevipoeg, and Great Tõll, a local hero from Saaremaa. And last, but not least, Vesse (Wescelinus), Oeselian war leader in 1344, who hanged on the catapult by his foot.
According to Kello´s historical theory, there was only one defence against the strangers´ will to break hero´s knees or feet: to glance his buttock from backwards. This prevention-magic pose was common for the cultural space of the medieval Europe and was also a pose of fearless and unresponsible fool, being capable to challenge the mighties of this world and even put to doubt the existence of God. For Karl Kello, hypothetical peerage of Oeselia, called the Sun people or the hell people, had made the island „forbidden“, as the Incas hold their position in Peru or the Rangatira engages it in the Maori culture. As explaining Henry´s sentence „The venerable bishop of Riga... catechized the first of elders´ sons“, Kello hints that there was legitimate heir of the Sun people, which was simply immersed as „the Pharaoh“ and with whom no one wanted to negotiate. He might be a little boy as well. But the first of the heirs Albert wanted to baptize „devotedly“. The story remembers fate of two Inca brothers, illegitimate Atahualpa and legitmate Huáscar, whom the first was chosen by Spaniards as a negotiation partner and the second was helped by them to die.
There are several unverified elements in Kello´s theory. At first, „The Chronicle“ was not a collection of the religious enigmas, it was simply a lecture, as it read by the Order´s certain knight or its priest during the Swordbrother´s lunch times. It contained no deeper allusions, all the possibilities for them were exhausted by quoting lines of the Scripture, that was intelligible for the warriors. The Pharaoh meant the Pharaoh of Egypt. On the other hand, it was true that Oeselians had several aristocratic traditions at this time, having been carefully hidden from the circle of external nations around the Baltic Sea.
Picture: hs.fi