Kuidas ma tähistasin 1985. aasta paiku 19. aprilli, rahvusvahelist indiaanlaste päeva?
Hommikul astusin omi radu – olen eluaeg olnud isepäi kõndija – tammikuni. Ainult mina teadsin seda tammikut – see koosnes neljast noorest tammest. Tammejuurte alla, neid vigastamata, oli maetud trumm. Ma lugesin seal Avicenna teoseid. Ma ei teadnud siis veel, et väga isepäi ei tohi kõndida ega enda Ego suureks mängida: sellepärast ei võeta mind tulevikus ka ühessegi kollektiivi. Isegi EHI ei ole mind vist lõpuni omaks võtnud.
Indiaanipäev jätkus. Metsast välja jalutades olid mu mõtted suurte indiaanipealikega, kes oma rahva vabaduse eest õilsat surma surid. Muidugi, Tecumseh, Pöörane Hobu, Istuv Sõnn (ingliskeelsed vasted Crazy Horse ja Sitting Bull, lakota: Thasunke Whitko; lakota: Thatanka Iotanke). Mõtiskelin omaette ega lasknud kedagi oma mõtete ligi.
Kuid möödus veel kuu aega ja päike hakkas juba käima kõrgemal kaarel. Mererannad muutusid soojaks ja männid neil kallastel hakkasid lehvima nagu palmid. Tõstsin oma nina raamatuist ja tajusin, nagu midagi oleks muutunud: hiliskevadine kärbes lendas mööda. Nüüd mängisime sõpradega helesinise mere ääres pugaseeingut – odzhibve hõimu valgevärvilist lauamängu. Lained olid ärevad ja heitlikud, neis oli just nagu mingi tõotus tulevikuks. Mulle oli meeldinud meri, tema uskumatu sügavus ja helesina. Vahest just sellepärast on mulle hilisemas elus meeldinud helesiniste silmadega naised?
No comments:
Post a Comment