Ikka Puškinist

Puškin, "Olga", kirjutatud 1814. Muidugi meenub meile siinkohal Andres Puustusmaa film Восемнадцать - четырнадцать Olga, ristitud Cypridast, / Olga, ilu ime sa, / miks sa õrnust-kallistust / harjund nõnda raiskama? / Südamete ärev tuks / suhkrumagus suudlushurm, / määra kindlaks salatund, / mil me õnnest joovastund. / Kuumas kires ukse taga / tunnil väljakaubeldul /

Pildil: Puškin ja Gortšakov on olnud ära terve tunni väljakaubeldu. Deemonlik teener Sazonov on vahtinud nende tulekut teatrist silmad punni. Autoriõigused: Non-Stop Production, telekompaniii CTC, Twin. ... Kuumas kires ukse taga / tunnil väljakaubeldul / sosinaga magusaga / ukse tagant ütleb huul. / Sinu püha sõna aga / keset teenri vadinat / sinu õrna selja taga / kuuleme me ukse alt. / Kulla pärast, õnne pärast, / mis me teeme enne, pärast, / õhtu saab su ilust ööd nüüd / nagu Priapose löödud. / Graatsiate sa preestrinna! / Mis muud oskan öelda nüüd! / Imed kuuluvad me õnne, / unustus meil värvib ööd. /

Minu esinemine Tuglase majamuuseumis 12.IV.12

Küberneetilise ruumi vabaduse manifest

30. detsembril 1998 teatas USA koodimurdjate grupi Põrandaalune Leegion liige hüüdnimega Optiklenz, et Iraagi ja Hiina valitsusside arvutivõrkudele on kuulutatud kübersõda, kuna nende riikide valitsused rikuvad inimõigusi.
"Kübersõda" tähendab "Optiku" järgi nii andmesidevõrgu söötmist Trooja hobusega kui ka paroolide ära aimamist sel moel, et tabatakse paroole tootva või genereeriva programmi algoritm.
Grupi ülejäänud liikmed teatasid veidi aega hiljem, et Optiklenz on nende sõber küll, kuid ta on omapäi tegutsedes "ülekäte läinud" ja teised ei saa kanda vastutust tema tegude eest ("meie ei ole kohtumõistjad seeüle, mis võõrastes riikides toimub"). Sõber Optiklenz oli nii jaanuaris kui ka veebruaris teatud aja offline, haududes mingeid plaane. Hiina võimud avaldasid USA-le mitteametlikku survet, et niisugustele tegelastele pandaks otsustavalt päitsed pähe, teatas infokanal Hacker News Network.
Optiklenz on koolipoiss või üliõpilane, arvestades asjaolu, et ta on murdnud sisse ja hirmsat jama keeranud koolide Internetti. Poiss püüab levitada teatavat "küberruumi vabaduse manifesti", milles lubatakse vabakaubandust, vaba mõttevahetust, kõike, mis on vaba. "Lenz" tahab, et igaüks võiks vabalt võrgus liikuvaid pakette analüüsida. Noormehe manifesti sisu sarnaneb 1968. aasta tudengite-revolutsionääride loogikale: "Keelata keelamine või ma muudan teie arvutid juhitamatuks!" - "Vabastada vanglast superhäkker Kevin Mitnick!"
Iraagis on kasutusel vananenud võrgustandard x.25, uusi arvuteid seal peaaegu pole (vahepeal on kehtinud suur majandusembargo) ja tarku telefon-taskukompuutreid (nagu Nokia-Communicator) leidub teadaolevalt ainult ärimeestel - lairibaühendust või ISDN-i peaaegu ei kasutata. Bagdadi Füüsika Instituudi arvutid on ülejäänud maailmast hoopis eraldatud, nende lähedusse lastakse ehk vaid Richard Butlerit ja tema kampa - kui neidki. Hiinas kehtib range tsensuur ja andmesidevõrke kaitseb Suur Tulemüür, mida kõikvõimalikud ründajad on väljastpoolt pidevalt läbistanud. Ühtekokku on läbi murtud kuuest erinevast tulemüüri osast ja ikka veel ei ole küll. Tulemüürist läbi murdvad häkkerid protesteerivad kellegi Lin Hai arreteerimise vastu. Lin Hai on isik, kelle Hiina võimud võtsid kinni selle eest, et ta julges lihtsalt saata elektronkirja Ameerika Ühendriikidesse.
Optiklenzi pea lausa pulbitseb kõikvõimalikest mõtetest. Kõigepealt võib öelda, et erinevate võrgukohtade häkkimine ei ole talle mitte pelk pühapäevalõbu, vaid tõsine ülesanne, mille peale tuleb pühendada kõik hetked. "Mitte kahjustada süsteemi, mitte saata e-pomme," eesmärgiks on ainult informatsiooni omamine, mitte midagi muud. "Häkkimine on hea tahe muuta tehnoloogia soovijale kättesaadavaks ja avatuks." Parooli hankimisega IRC-serverist ei ole Optiklenzi arvates eetiline näpata see kusagilt "suvalise netisurfaja varrukast". Ameerika ülikoolides on arvutisaalid väga suured - võib jalutada kümneid meetreid, kusjuures teekonna algul võib kohata mõnd arvutimängu indunult mängivaid üliõpilasi, selle lõpus aga tõmbab keegi IRC-serverist programme. Niisuguses keskkonnas kehtivad häkker Optiklenzi jaoks omad reeglid. "Pole õige jututoas passida, kuni keegi lesta tõmbab ja seejärel tema kontot tema nime all ikka edasi kasutada, ainult sellepärast, et sul on selle tüübi serveris administraatoriõigused.
Optiklenz on häkkimise keerulist maailma küllalt süstematiseerinud ja väidab nagu mõni vanaaja filosoof, et võõras infokraamis sorimise kunst seisab nö viiel alussambal:
whois - nimekiri kasutajaist antud serveris;
nslookup - domeeninime vaatamine IP-aadressilt;
ping - mõõdab paketi liikumiskiirust ja suunda;
finger - andmed kasutaja kohta (sisse- ja väljalogimisajad);
traceroute - ping-info iga ruuteri kohta eraldi.
"Võõras uuriv kasutaja" on inimene, kes tungib võõrastesse serveritesse info kogumise eesmärgil. Ka valitsuse serveritesse, kuigi Optiklenz hoiatab, et niisugustel juhtumitel peab olema lausa eriti ettevaatlik. "Valitsused ei säästa kunagi aega ja vaeva sinu tabamiseks."
Head programmeerimiskeeled on Optiklenzi järgi: assembler, C++, Perl. C-s kirjutatud programmi puugi sisse süstimise (s.o exploit, programmihõivang, lähemalt http://get.your.exploits.com) rida algab näiteks tähekombinatsiooniga blah~ - see on uusima Exceli ära solkimise programm.
Relvadeks on korralikul häkkeril hea Interneti-ühendusega arvuti (telneti-programmiga), skänner portide välja peilimiseks. Rohkem ei pidavat algajal häkkeril eriti tarvis minema.
Seni ei ole Optiklenz otseselt tegudele läinud. Ja ega vist niipea lähegi. Vähemasti Iraagi vastu. Sest keegi lihtsalt ei tea, kes ennast selle nime taga varjab. Igatahes peitub tema filosoofia kolmes tähendusrikkas reas: "Loen uudiseid. Jällegi arreteeriti üks noor häkker. Sa kuradi kurat küll - kas need arreteerijad üldse mõtlevad, kuidas on viimane põlvkond üles kasvanud? Vitsa-, narkootikumide ja tuumasõjahirmus. Vaadaku need kohtumõistjad oma viiekümnendate aastate tehnolaine mälestusi ja otsustagu siis."
1999

Kevadel viib sinililled vanaema hauale...

Lugesin vanaema kirja 21. septembrist 1966. Küllalt omapärane oli see kuldsete kuuekümnendate maailm. Nad elasid Lillekülas, eramajas. Neil oli kolm meheleminekueas tütart. Millised tütarlapsed need olid, seda tagantjärgi ei tea. (Mina teadsin neid hiljem küll tädidena.) Mees oli taksojuht õhtuses vahetuses, naine pani kaubamaja toiduosakonnas mune restidesse. Palju tegeldi ka lillekasvatuse ja -müügiga.
Vanemale tütrele tuli kosilane, ühes kellegi perega. Tuli niikui kontvõõraks. Vanemat tütart ei olnud seeag kodu. Kosilane juhtus olema ülitark, rääkis mitmeid keeli, aga oli juba 24-aastaselt kiilanemas, mis tädi Erika jaoks oli miinus („vana välimusega“...) Kuuekümnendate jooma- ja söömakombeid iseloomustatakse nõnda: „Nad tõid pudeli teebunssi ja meie pappa tegi „ümmarguse“ lahti, pärast välkus juba Vana Tallinn laual. Lehte küpsetas rullkooki ja õunakooki. Lehte ja Urve esinesid muidugi „vastutahtmist“. Aga tuju oli sellegi pärast tore, räägiti anektoote.“ Huvitav, minu vanaisa ei võtnud ju tilka viina suu sisse.
Tundmatu käsi on samadest sündmustest kirjutanud teise nurga all: „Meil oli möödunud pühapäev väga huvitav, päeva-aeg valmistasime pisut, ja õhtu kella 6 ajal saabusid need saksad kohale. Olid väga soliidsed ja lõbusad. Kahetseti, et sind ei olnud kodus. Noormees oli välimuselt tagasihoidlik, ainult üks asi pani mind imestama, nii noor mees ja juba pealagi paljas, aga see pole enda teha. Olevat kusagil ingliskeele õpetaja.“
Eraldi rõhutab vanaema asjaolu, et vanaisa on toonud kasvuhoone kaared kohale ja võtnud suvila lähedalt rannast meriadru, mille ta siis aeda laotas. Ah siis sellest ajast on pärit nood kaared... need olid hiljem vanad ja pehkinud, lausa ätid. 40 aastat, see ei ole naljaasi...
Tõepoolest, mu vanaisa aias kasvasid kurgid, tomatid ja pärastpoole isegi viinamarjad... Lapsepõlves oli see mulle pelgupaik, mille tagumistesse nurkadesse võis pugeda raamatut lugema. Oskar Luts on kirjutanud mälestusteraamatu „Vaadeldes rändavaid pilvi“. Vaatasin minagi oma vanaisa lopsakas aias suviti rändavaid pilvi, kui olin veel väike. Ah, mis ajad – tuleb nostalgialaine. Kui vaatlesin noid pilvi läbi kasvuhoone kile, siis ei näinud ma muud kui veetilku õhukesel pinnal: lavas oli soe, peaaegu inimese ihutemperatuur, punased mahlakad tomatid küpsesid nii valmiks kui lõhki leitsakus.
Selles põnevas maailmas nägin ma vanataati järjest vanemaks jäämas. Ta juuksed läksid halliks, neid rehitses ta üle pea; aastad vajutasid kühmu ta tugevale turjale, ent pahklikud suured maamehekäed püsisid tugevatena. Kunagi oli ta tugev, mida tõestab ta seletuskiri nõukogudeaegse taksojuhina:
„Olin tööl 23. III. 1962. Seisin Odra tänava taksopeatuses. Tuli meeskodanik peale ja soovis sõita Mitšuurina kolhoosi. Mina sõitsin tema soovi kohaselt. Kui olime juba minu arvates soovitud kohas, küsisin temalt, kas on õige koht. Sõitja ütles, et ei ole. Sõitsin Assakule, seal selgus, et olin palju mööda sõitnud. Pöörasime ühe külavahetee peale. Kui sõitja soovis peatuda, pidasin masina kinni ja nõudsin arve tasumist. Siis selgus, et kodanikul raha ei olnud. Läheduses oli aga üks maja ja mees läks sinna raha tooma. Mina ootasin pool tundi, kuni ta tagasi tuli, ütles, et ta raha ei saanud, sõidame teise kohta. Mina küsisin: „Kui teil raha ei ole, miks te siis sõidate?“ Sõitja ütles, et teisest kohast saab kindlasti raha. Sõitsin siis teise kohta, mille nimetust ma ei tea. Arvatavasti oli ka see peale Assakut. Kui sõitja soovis peatada, pidasin jälle masina kinni.
Sõitja näitas kaugel väljal ühte väikest maja – sääl on tema pruut, säält saab kindlasti raha. Läksin temaga kaasa, asi muutus kahtlaseks. Kohapääl selgus, et sealgi raha pole ja nemad arvet maksta ei saa. Siis kutsusin: lähme miilitsajaoskonda. Tema hakkas vastu, ei tulnud. Niimoodi läks vaidlusega aega tund ja 30 minutit. Seal siis kohalikud elanikud hakkasid rääkima, et mees koju ema juure läheks – küll ema arve välja maksab. Ta tuli suure kirumisega autosse. Sõitsin linna Pilve tänavale, tema ema juure. Ema ütles, et temal ka raha ei ole. Vaidlesime seal tükk aega: tema miilitsajaoskonda ei tule. Mõtlesin: „Mis ma sinuga pääle hakkan! Jõuga sind autosse tuua ei saa ja ise ei mõtlegi tulla.“ Ajal, mil me seal vaidlesime, tuli teda miilitsa rajoonivolinik kodust otsima. Kohe selgus, et ta on tagaotsitav varas. Algul hakkas rajoonivolinikule ka vastu, ei tahtnud autosse tulla. Militsionäär keeras tal käe selja taha, siis kahekesi saime ta autosse. Sai ühest uksest sisse, teisest põgenes välja. Niimoodi jändas mitu korda. Siis istus miilits talle kaksiti peale ja hoidis kinni. Lõpuks saime ta jaoskonda. Kokku kulud: odavaim seisuaeg Assakul 50 kop, kalleim Pilve tänaval – 1.55. Algus kell 16.00 ja lõpp kell 20.15.“
Pilt: Olen nääritaadile äsja üles ütelnud poeemi "Kassi surm" raamatust "Vaikivad trollid". Istun autoriteedi põlvel. Toimub vist nääripidu isa töö juures, näärivana kõneldi olevat Ago-Endrik Kerge, milles ma veidi kahtlen.

Arnold Sommerling - ajaloo mõnus kaisukaru

Sel suvel oleks Arnold Sommerling saanud 114-aastaseks. Väärikal vanahärral oleks praegu olnud, mida meenutada.
On aga ajalooline fakt, et Sommerling hukkus tulevahetuses kaitsepolitseiga 5. detsembril 1924 Nehatu vallas Iru külas Tupsi talus. Temaga koos hukkusid veel noorproletaarlaste ühingu liige Osvald Piir ja tuntud kommunistline ajakirjanik Eduard Ambos, kelle tegelik nimi Vladimir Kruglikov oli. Kui Kruglikov ei oleks tulevahetuses surma saanud, siis Jaan Tõnissoni sõnul – temast oleks veel asja saanud.
Samas vallas oli Piiri kodutalu, see oli regioon, milles orienteerus tema kõige paremini. Sommerling ning Kruglikov olid selles kandis võõrad, nii et kui ööl vastu 3. detsembrit sinna saabuti, tegi Piir eelluuret, kas õhk on puhas.
Sommerlingi närutavas taskus oli peidus standardkäsitulirelv, 9-lasuline armee-luger. Ka Kruglikovi parabellum oli niisugune, et vaevalt oli üks lask torust kadunud, kui relv võis taas uuesti tuld anda. See aga tähendav, et ta oli automaatselt iselaaduv.
Just eelmisel õhtul oli loetud riigikukutaja käsiraamatut ja revolutsionääri katekismust. Sommerling olnud kummaliselt hajevil, ta justkui aimas midagi. Selle aja, mis temast läbi voolas, vilju maitseme praeguseni.
Poliitiline politsei sai vihje meeste asupaigast Nehatu küla elaniku Amanda Mati vihje peale, kes oli näinud võõraid mehi ühel koidikul (vist juba 3. detsember) kella nelja-viie ajal hommikul võõrasse tallu sisenevat. Taluõuel seisis päeva-ajal norutav hobune, kes ööseks veeti talli, talu otsaaken, mis hiljem lahingus tähtsat osa etendas, siras siis veel niisama keset ööd. Keegi ei teadnud siis veel, missugune kurbmäng neil ruutmeetritel peatselt toimuma hakkab.
Mehed poleks oma politseinikest jälgijaid kunagi avastanud, kuid Ambos märkas kuuvalgel püstoli helki. Ta oli kõige esimene, kes poliitiliselt politseilt kuuli täpselt meelekohta sai, otse läbi akna. Kuul tuli välja vasakust kõrvast, surm oli silmapilkne. Kunagised fotod täissöönud Ambosest ei vasta tõele, ta oli tegelikult kõhn nagu viimane kassiroju. Korpulentne võis ta olla oma parimail päevil, mil ta veel oli Tallinna Linnavolikogu liige. Ambos-Kruglikovi ninast, ka kõrvadest oli jooksnud ohtralt verd.
Ülestõusnud kommunistid tabati äärmiselt ootamatult, sest Arnold Sommerling oli surmahetkel sokkide väel. Kas tema või Piir oli tulistamisel hüüdnud: „Andke kuraditele!“ Kui püssirohusuits oli hajunud ja politseinikud ülestõusnute tuppa sisenesid, siis nähtus, et kellegi surmaagoonias käsi oli diivanilt katte tõmmanud. (Mässajad magasid linadeta.) Perenaise kohev kasukas oli eemale visatud. Korterist nagu tuulispask üle käinud! Mitte kõik surmad ei olnud kiired. Arnold Sommerlingil olid peas väga tõsised laskehaavad, see oli kähkukas. Piir oli saanud kuulihaava kõrri – samasse kohta, kuhu kindral Põdder oli mõni päev varem Vene tänaval postkontori ees üleõla tulistanud mässumees Jaan Koppelit.
Nähtub, et poliitilise politsei ametnikud olid äärmiselt täpse käega – Vabadussõja ajal oli neil olnud piisavalt aega harjutada. Pole just üleliia lihtne paarisaja meetri pealt teisele inimesele kuuli täpselt oimu kihutada, isegi kui pimedust valgustavad jõulised laternad nagu meie loos. Ühelegi vastasele ei antud aega teise pideme sisse pärasse lükkamiseks. Mott.
Fotosid ei hakka siia üles panema, te saate šoki. Ambost on pildistatud vahetult pääle surma ja veel mõne aja pärast, mil ta ilme on läinud väga koledaks. Laup on üles tursunud ja lõuapärade naerulihased on raugelt kortsunud ning kaelale vajunud.