Pariis, 1277

1277. aastal mõistis Pariisi ülikooli järjest dogmaatilisemaks muutuv teoloogiateaduskond hukka 218 teesi, mille olid peamiselt välja töötanud vabade teaduste fakulteedi esindajad. 218 hukka mõistetud teesi annavad meile ülevaate sellest, milline oli tolleaegne filosoofiline maailmapilt, mida arvati, mida oletati. Teoloogia oli kristlikus maailmas teadus nr 1 ja Pariisi ülikool "kahe tõe õpetuse" (mis muutus järjest enam üheks tõeks) viimne instants. Teesid:
1. Et Jumal ei ole kolmainus ja üks, kuivõrd kolmainsus ei saa olla lihtsate liidetavate summa. Kus on tõesti mitmus, seal on vajalik liitmine ja kokkupanek. Näiteks kivihunnikus. (Siger Brabantist).
2. Et Jumal ei saaks luua endale sarnast. Ta suudab luua miski jõu, mis temast sõltub, mis Jumalas luuakse, ei ole signum perfectionis.(Siger).
3. Et Jumal ei suuda tunda rohkemat kui iseennast.
4. Et miski pole igavene lõpus, kui ta pole olnud igavene alguses.
5. Et esimesed eraldi igavesed olid algliigutajad.
6. Et kõik taevakehad pöörduvad 36 000 aasta järel sinnasamasse tagasi, kust nad alustasid ringkäiku.
7. Et intellekt ei ole kehavorm ega sõiduoskus ega ka inimese olemuslik täius.
8. Et intellekt, kui vaid tahab, segab keha, kui palju tahab, nii palju segab.
9. Et pole kunagi olemas esimest inimest ega ka viimast, on olnud vaid liikumine inimeselt inimesele.
10. Kuna inimeste põlvkond on ring, siis ka inimese vorm pöördub tagasi algusse.
11. Et inimene on inimene tänu hingele, mis on mõistuspärane.
12. Et Sokrates on mõistetav igavikus, kui ta anda igavikule, on seal ka liik ja laad.
13. Nagu väljaspool tundeid ja mõistust ei ole miskit inimesel, ei ole ka maailmal seda.
14. Kui inimesel üteldakse palju mõistmist olevat, siis taevad liiguvad, elavad, saavad aru läbi ühise liigutaja, mis ei ole substants.
15. Et inimene kogeb pärast surma kõike head.
16. Kui usu eest hoolt ei kanna, muutub see ekslikuks, mis on usu enda vastu. (Autor teadmata.)
17. Et kõik hinged, mis samal arvul tagasi pöörduvad, samapalju neid ka üles tõuseb.
18. Kui filosoof tulevikus ülestõusmisest aru ei saa, siis polegi see mõistusega tunnetatav. Viga, sest see on tunnetatav mõistusega, kuid Kristuse läbi.
19. Et eraldi hing puhastustules ei kannata.
20. Et loomulik seadus keelab mõistust hingega kokku segada, sest mõistus ei luba paljut.
21. Et miski ei juhtu juhuslikult, juhtub kõik paratamatult, mis kõike järgmine kord ka ei juhtuks, juhtub paratamatult, ei saa juhtuda midagi täitsa ajutist, vaid kestvat koos kõigi eelduste ja tagajärgedega. Viga, sest millel on põhjus, sellel on ka juhus, ütleb Boethius.
22. Et õnn, mis ei ole Jumalast, on järsk.
23. Et Jumal teeb õnnelikuks ühe ja mitte teise, on juhuse asi. (Siger)
24. Et mitte kõik teadmised ei ole vajalikud, tarkusedistsipliinid, mis ei ole vajalikud, ei ole ka inimesele mõistetavad.
25. Et Jumal ei anna igavesse rikutud ja muutuvaid asju. (Siger)
26. Et esimene põhjus ei suuda anda midagi endaga võrdset ega oma võimet nõrgeneda.
27. Et Jumal ei saa teha paljusid hingi korraga.
28. Et Jumal ei saaks mõistuseid rohkem luua kui ta neid juba loonud on.
29. Et Jumal on lõputu kestvuselt, mitte aktsioonilt, mis ka ei ole lõputu, umbes nagu lõplikud kehad, kui nad viimselt olemas oleksid.
30. Et ülimad mõistused loovad ratsionaalseid hingi taeva liikumisteta, viimased loovad elavaid ja tundvaid taeva liikumise sees – mediantes.
31. Et inimese intellekt on igavene ja eksisteerib iseenda põhjusega, see pole mateeria, vaid võime käigus.
32. Et mõistus on üks kõikide jaoks, ta ei eralda kehasid, vaid on sama kõigile.
33. Et krambid ja visioonid ei ole tehtud ega loomusest.
34. Et esimene põhjus ei suuda mitmeid maailmu luua.
35. Et ilma tegutsemiseta, olgu inimese, ta isa kohta ei saa inimest eristada Jumalast.
36. Et me võime sureliku elu jooksul olemusi tunnetada.
37. Et kui midagi ei märgata, midagi ei usuta, siis midagi ei saa deklareerida.
38. Et Jumal poleks suutnud algmateeriast luua keskmisi taevaaluseid ilmu. (Siger).
39. Et vana tahte abil ei saa eelnevat järgnevaks ümber ehitada. (Osalt Aristoteles)
40. Kes seisuselt vilets, ei filosofeeri.
41. Et Sokratese mõistus ei olnud patune.
42. Et esimese põhjusega (prima causa) ei saa määrata järgnevust tulevikus, esiteks, kuna järgnevus pole üksikasi; teiseks, kuna tuleviku järgnevus on particularia (ainulaadselt seisev asi), kuna Jumal ei suuda ära tunda ainulaadselt seisvaid asju. Kui meelt ei ole, siis ei ole võimalik ära tunda vahet Sokratese & Platoni vahel, põhjuse ja põhjustatu vahel; jumalik eelteadvustus on teadvustatute olemasolu esmane tingimus, jumalik tarkus on Jumala tarkuse alluvate eeltingimus.
43. Et esmane mateeria ei ole suutlik ilma keskmisi ja teisi taevaaluseid asju jagamata, sest midagi ei transmuteeru ilma transmuteeruja ja transmuteeruvateta.
44. Et üks vahendaja ei ole võimeline mitmuslikeks efektideks.
45. Et esimene algus ei saa igavesust põhjustada, sest igavik säilitab ta.
46. Et esimene põhjus ei suudaks midagi tunnetavat luua ex agente, ega ka ex agente ei ole ka tunnetatavaid asju ilma mateeriata.
47. Et olevad alluvad esimesele põhjusele ja on sellest põhjustatud, ei saa olla muid tegutsejaid Üldises. Viga, sest olevate järjekord on esimeset põhjusest eraldi, olemasolevad on alamad.
48. Et Jumal midagi uut ei tee, ei moodusta ta ka midagi uut.
49. Jumal ei liiguta taevaid järgepidi, sest siis jääks järele tühi ruum.
50. Et Jumal ei suuda liikuvat teisiti liigutada, siis peaks tal olema teistsugune (eraldi) tahe.
51. Et Jumal on igavene tegemises ja liikumises, siis ka olemuses. Teisiti teist kavandades, erinev eelnevast.
52. Kes endast asju välja määrab nagu Jumal, tegutseb kas alati või mõnikord igaveselt.
53. Et Jumal peab paratamatult tegutsema, lõpetab ta vahetult kõik ise. Viga, kui ühelt poolt eeldab kaastegijaid, mis võtab ära vabaduse, teisalt aga võimaluse teisiti teha. (Siger).
54. Et esimene liigutaja ei saa vahetult luua üldisust, mil oleks uue efektid. See viib uuesti välja vahetutele põhjustele, mis võivad kaasa tuua ka midagi muud.
55. Et algprintsiip ei suuda ise läbi mateeria teostada seda, mis on nii erinev ja on agendi ja teo vahel.
56. Et Jumal ei suuda vahetult kestvusi ära tunda ega ka teisi üksikuid põhjuseid, mis talle lähedased.
57. Et ülejäänud põhjused tegutsevad vaikuses, on vaja Jumalat liikuvana kujutada.
Eraldi mõistused
58. Et Jumal on vajalik põhjus esimesele intellektile, mis annab toimet samal ajal kui kestvust. (Siger).
59. Et Jumal on vajalik põhjus ülimate kehade liikumisele, osadele ja nende kombinatsioonidele tähtedes.
60. Et kõik efektid on sündinud tänu esimesele põhjusele, ei ole küllaldane kui järgmiste põhjused ei ole välditavad. Viga, kuna Jumal ei suuda välja töötada vajalikke efekte ilma hilisemate tagajärgedeta.
61. Et Jumal võib luua, anda ruumi / laiendada vastuoluliselt mis on ubi´s (mitteüldises kohas) eraldi.
62. Et Jumal on nii absoluutne võime, et ta üksnes ei suuda midagi eimillestki teha, vaid viib seda liikumist ka lõpuni.
63. Jumal ei loo teiseseid põhjuseid ilma eelneva-järgneva põhjuseta. (Siger).
64. Et vahetut põhjust ei saa anda ühtse paljuna.
65. Et Jumal ei puista hingetarkust unes ega taeva kaudu.
66. Et esimesi liigutajaid on palju.
67. Et esimene liigutaja ise ei liigu, ei liigu ka see, mida ta vahetult tõukab, nõnda et sama liikuja liikumatus on liikumine iseendast (iseenda jaoks).
68. Et liikuv jõud on olemasolu, tegevuseta antud hetkel, on ta passiivsusega segatud potents.
69. Et eraldi substantsid ühe isuga ei muutu tegutsemises.
70. Et mõistused ja eraldi substantsid, mida igaveseks hüütakse, pole tegelikult küllaldased põhjuseid olemasolevaina säilida, ilmnevad uued kordasaadetud, mis siis ka transmutabiilsed on.
71. Ka substantsid on võimelised transmutatsiooniks, mitte võime tõttu millestki, vaid igavesti ja eraldatud mateeriast.
72. Et eraldi substantsid, millel pole ka mateeriat, on samamoodi suhtes ka võimega, nii ka tegevusega, nad on igavesed.
73. Et eraldi substantsid eraldi mõistustega loovad asju.
74. Et mõistuslik liigutaja jookseb taevastesse sisse nagu taeva struktuur mõjutab inimkeha.
75. Et ingel ei suuda vastu seista vahetule ega tegutseda vahendajana taeva aluse ilmaga muidu, kui maailmas.
76. Et ingel ei jaga uut.
77. Et kui on mõnedki eraldi substantsid, ei liigu mõnikord keha tajutavas maailmas ega ole suletud universumi.
Igavene maailm
78. Et igavestel olenditel on parem mateeria.
79. Et eraldi pandud substantsid on essentsid, mis nendega samased ja nendes on.
80. Et kõik, mis ei ole ainest, on igavene, mis ei ole mateeria transmutatsioonist alguse saanud, varem ei olnud, järelikult igavene.
81. Mõistus ei ole mateeriast.
82. Et ülimatel mõistustel on teistsugune ilmumine ja alamus ja et ülimad on ka alamad igavese tunnetuse mõttes.
83. Et mõistus on perfektne Jumalale igaveses, mitteigaveses on mõistus muutumatu.
84. Et intellekt võtab Jumalat ainult taeva-alustes asjades.
85. Et mõistus ei erine substantsilt, nii tulevad ka kõik intellektid üksteise sarnased.
86. Et eraldi substantsid on tegelikult lõpmatud, pole võimatu, et on lõpmatus, ka materiaalsetes asjades.
87. Et maailm on lõpmatu, nii ka kõik asjad, mis tema sees leida on, aeg, mateeria, vahendajad, kahtlused, et jumala jõud on lõputu; uueneda maailmas saab üksi põhjuse läbi. (Boethius Daciast).
88. Et uut midagi ei sünni, pole ka mitmesugust mateeria üldisuse tõttu.
89. Filosoofide mõistusega ei ole maailma igavesus lahendatud, kui just keegi ei ütle, et Jumal ei suuda luua võimatut. (A Thomase argument Aristotelese argumendi vastu maailma igavesusest).
90. Et kui filosoofide loomus saab taas maailma lihtsust eitada, maailm on loomulik (Siger).
91. Kui nüüd filosoofiline mõistus näitab, et taevate liikumine ei ole vale, siis inimesed päris alt ei näe ka imesid.
92. Et kõik kehad liiguvadki esimese liigutaja läbi, mis on hing, siis niisugused liiguvad püüdleva liikumise läbi nagu loomad.
93. Et inglite kehad on igaviku läbi oma substantsid saanud, aga igavikus nad ei liigu.
94. Kaksine on igavene printsiip, nii ka taevaalused kehad ja hinged nende juures.
95. Taevas on see algus kolmene: subjektile igavene liikumine, hing taevaalusele kehale ja esimene liikumine kui ihaldamine.
96. Et Jumal ei suuda paljundada liigiti ilma mateeriata.
97. Et nende indiviidumite erinevus on vaid mateeria positsioonilt vaadatuna nagu Sokrates ja Platon ja inimvormid eksisteerivad selsamal arvul siin ja seal, siis on neid ka sama palju eri paikades.
98. Kui maailm on lõputus, mis kogu loodu hõlmab, siis minevikus loodu võib katta tulevikus loodu. (Siger).
99. Et maailm, mis eimillestki saadud, ei ole uuest(i) saadud ja kuivõrd mitteolemine erineb olemisest, siis mitte olla eelneb olla, mis on paljune loomus.
100. Kui teoloogid sõnavad, et taevas vaikib, lähtub see valest suppositsioonist, et taevas eksisteerib või see liigub.
101. Kui lõputused käivad enne taevate pöörlemist, ei saa esimest põhjust kaaluda või on see intellektist loodud.
102. Kui maailma hing on mõistlik ja taevasfäärid on justkui tema organid, siis silmad ja kõrvad on tunnetusorganid.
103. Et vorm, mis alustas olemist ja tajumist mateerias, ei hakka seda muutma, sest muutma peab väljaspool mateeriat.
104. Et inimene saab aru.
105. Et inimese vorm ei ole midagi antut see tõuseb otse mateeriast.
106. Et maailm tegi kõik vormid.
107. Et elemendid on igavesed ka dispositsioonilt.
108. Et inimhing ei saa kehast teise paika minna, nagu substantsi järgi mõistetud, ei enda ega vahendaja läbi ja seda kantakse paigast paika.
109. Kui hing on igavene, siis selle vahetu kandja võib olla igavene.
110. Kui taevate liikumine on lähedal kaalutlevale hingele ja see ei jõua üles tõusta, nii ka taevaste alused isikud.
111. Et ükski vorm ei saa väljaspoolsest tulla kui mateeria, siis see, mis on jagatav, on ebatäielik. (Siger Brabantist)
112. Et ülimate mõistused peegelduvad alamates.
113. Kui eraldatud hing ei ole muundatud teiseks filosoofiaks, võib teiseks usuks võimalik olla moondatud.
114. Et hing, mis saab tehtud elavaks, elavaks ka jääb.
Vastuvõtvat intellekti puudutavad
115. Kes tunneb ära mõistuse, see tunneb ära kõik. Liigid on loodud ühes asjadega. Taju ei sõltu mõistusest, ta on teine esimese kõrval.
116. Et hing on kehast eraldamatu ja keha rikkumine toob kaasa hinge rikkumise.
117. Üks mõistus kõigile antud, sest õpilasi ja õpetajaid on sama palju.
118. Et vahendav mõistus ei seo seda, mis inimene suudab ja võimalik intellekt ei ole seotud meie teise substantsi.
119. Mõistus, millega loome, ei ole kehaga seotud, nii ka tegutsemine ei ole vorm ega mateeria.
120. Pärast lahutamist mõistusest ei tea hing midagi.
121. Et täiuslik mõistus on abstraktne.
122. Et võimalikkus ja jagamatus on kehale omased lihtsaimal viisil, teatava õiglusega, nad on nii keerukates ja lihtsates kehades.
123. Et vahendav intellekt on eraldi kogu võimalikust intellektist, ta tegutseb väljaspool inimkeha ega ole selle kujuline. (Avicenna).
124. On ebamugav mõnede hingede suursugusust kinnitada, ehkki hinged erinevad ja mitte kehad, nii jagatakse hinged suursugususe järgi liikideks, ka mõistused. Viga, kuivõrd Kristuse hing ei olnud Juuda hingest etem. (Mõlemad olid patused, aga Kristus täitis oma Isa tahet.)
125. Et võimalik intellekt ei astu tegevusse enne mõistmist, sest mõistetavate loomuses midagi on mõistjatest endist.
Tahe ja vabadus
126. Et spekulatiivne intellekt on igaveste ja mittepatuste juures lihtne, tänu tõele, et korrupti ajavad eksiteele ta fantaasiad.
127. Et mõistusi ja nende omanikke juhib 1 substants.
128. Et loomust ei määratleta olemisega ega olemiseta, läbi millegi, läbi iseenda.
129. Et tahe jääb passiooniks ja üksikteadmiseks, mis ei ole teineteisega vastuolus.
130. Kui mõistus juhib, siis ka tahe juhib.
131. Kui tahe eksisteerib samas dispositsioonis mis liikumine ja jäämine, siis liikumine tahtest ei olene.
132. Et maailm on arstimise põhjus, nii tuleb ka tervis.
133. Et tahe ja intellekt ei liigu iseendast ja tegelikult, vaid igavese põhjuse läbi, nõnda ka taevakehad.
134. Et tahe, mis varule jäetuna puhkab, paratamatult sest eemale liigub.
135. Teisese tahte suund on vahendajale.
136. Jumalik vahendaja võtab osa kannatusloost.
137. Kui üks põlvkond inimesi võiks lörri minna, esmane jõud seda ei tee, sest ainult esimene maailm ei liiguta algelemente, nii teeb ta ka inimestega.
138. Kui Jumal ei küüni mateeria ja vormi väikseima põhjuseni, siis see põhjus on tegelikult subjekti sees. (Siger tõenäoliselt)
139. Et toimiv ilma subjektita pole toimiv ega võrdne, kvantiteet ei saa iseendast ilma mõõtmeteta olla.
140. Et teha toimiv ilma subjektita on kas võimatu või see takerdub vastuoludesse.
141. Et Jumal ei saa teha toimivat ilma subjektita samaaegselt dimensioone loomata.
142. Et Jumal saab vajaliku sündmuse jaoks ruumi.
143. Et märgid, mida taevad on märkinud, on inimestele antud abistava vaimu või ajalike asjade poolt.
144. Et kõik hea, mis on inimesel, koosneb intellektuaalsetest jõududest.
145. Et pole küsimust, mida filosoof ei saaks mõistusega arutada ja mõistusega võib arutada kõiki asju.
146. Mis on võimalikult või võimatult lihtne, on igatpidi võimalik inimlik filosoofia.
147. Et võimatult lihtne ei ole Jumala, vaid teistsuguse agendi käsutuses.
148. Et kui inimesele andmed ette anda, siis tajub ta nii arvulist kui individuaalset.
149. Et on veel üks intellekt, mida Jumal tajub kui teist.
150. Et inimene ei ole võimeline omaenese tarkusest arutama sisulist autoriteeti.
151. Et inimene võiks oma mõistuse külge panna mis tahes järeldusele, mis asutatud algprintsiibist.
152. Et teoloogide jutlused toetuvad muinasjuttudele.
153. Et ainult teadmine on teoloogidele käepärane.
154. Et maailma tarkus on ülim filosoofia.
155. Et matmise juures ärgu olgu muret ja hoolt.
156. Kui taevad peatuvad, ei näita enam tuli tähtedes, et Jumal on.
157. Et intellekt ei ole õnne tarvilik eeltingimus.
158. Pärast lõplikku tegu on selge, et tahe ei ole tahtevabadus, ka mitte korruptide jaoks.
159. Et inimese tahtest vajab kontrolli vaid suur isu.
160. Et miski jõud pole igasugune, kui pole teisiti määratud.
161. Et tähtede efektid on hämarad.
162. Et meie tahe allub taevasfääridele.
163. Et tahe usaldab kindlalt just mõistust ja ei lange ära sellest, mida mõistus käsib.
164. Kui inimene liigub, liigub ta alati oma isu järel. Viga, sest tal on liikumises suurematki.
165. Et patustada saab kirest, mitte tahtest.
166. Et ebaloomulikkus seisneb suguaktis.
167. Kui kõikvõimalikke märke peetakse inimese kavatsuseks ja kõik need on perfektsed siis samu pilte teavad palverändurid ja vangid oma õnnetus olukorras.
168. Et püsivus pole olemuslik voorus.
169. Et hoidumine tegudest kahjustab jõudu ja oskust.
170. Kui vaene õnne ei saavuta, olgu ta siis moraalne.
171. Et tagasihoidlikkus ei ole voorus, sest ta alandab. Viga, sest jõud ei ole meisterlikkus.
172. Et kummardamine austuse läbi on vaimu komme. (Autor teadmata.)
173. Kui vaid vastuoluline teadmine on asi, mida mõistus end segadusse ajades ette võtab, siis mõistus ei ole oma vahendite kaudu ega iseendas miski teine.
174. Et kristlikus seaduses leidub väljamõeldisi.
175. Et kristlikus seaduses leidub ebaküpsusi.
176. Et õnne saavutatakse selles elus ja mitte mõnes teises.
177. Et jõud pole iial omandatud.
Universumi olukord
178. Et õudseim lõpp on surm. Viga, kui välistatakse põrgupiinad.
179. Et võib pihtida, et komme oleks täidetud. (Autor teadmata.)
180. Et ei peaks palvetama. (Teadmata.)
181. Et kasinus polegi täiuslik puudus.
182. Et loomulik universaal on tulemeri.
183. Et piirideta seks ei ole patt.
184. Et loomine ei ole võimalik, kui see on vastuolus usuga, mis tuleb kaua pärast seda.
185. Et ei ole tõtt, mida keegi eimillestki loob, nii ka tõekindlat esimeses loomises.
186. Et taevad ei vaiki kunagi, luues alluvat, mis on taeva lõpp, ei suuda nemad eksida.
187. Loomist ei saa mõista kui liikumist olemise poole.
188. Et vedelikku on tähtedel samas kaalus, et seda maa peal jätkuks inimese seemendamiseks.
189. Et mõistuseid on eri vormes, siis taevakehasid puudutavad eri loomisriistad.
190. Et esimene põhjus on põhjus kõige kaugemaks. Viga, kui kõge kaugemat mitte teades kõige lähedamana.
191. Et vormid ei ole jagatavused läbi kogu mateeria.
192. Et vormiga ei loo.
193. Et intellekt ei ole kehaline keha piires, sest seal on kehade jagamise edukas liikumapanija.
194. Et hing ei tunne liikumist teises. Vale, sest hing tunneb kogu aja.
195. Et saatus, mis ilmale määratud, kulgeb läbi jumaliku tahte mitte vahetult, vaid läbi ülimate kehade.
196. Et väärikus on ülim põhjus, pattu teha ja kuri olla pole ehtne intentsioon, vaid tuleneb loomusest.
197. Et esimesele põhjusele järgnes rida juhuslikke sündmusi.
198. Et täidesaatvad efektid on oma loomuselt mittejumalikud, sest nad ei lähtu algpõhjusest.
199. Et täidesaatev efekt ei ole ebatäielik oma operatsioonidelt.
200. Et perioodid ja ajad ei ole materiaalsed, sest nad on ainult põhjalikud.
201. Et kes loob maailma, see loob tühjuse, kus koht pöörleb paratamatult vastu kohta ja eelmaailmasse sattunud kohad võisid olla ka tühjus.
202. Et enne maailma ei olnud kaos, vaid igavik.
203. Et universumis ei ole midagi puudu, kuivõrd esimene liigutaja rahuldub tehtud vormidega.
204. Et substantsid pandi igasse kohta ja nad liiguvad igavikust igavikku ja ei avalda end tavalises.
205. Et aega on lõputul hulgal teadmata hetkeni, milleni ei saa jõuda, mida ei saa läbida.
206. Õnn on kindlustatud tervise, enesekindluse, elu ja surmaga, hakkab õnn õitsema, elad, langeb, sured.
207. Et inimese keha ruineerib hinge, siis tema tegudele on saanud osaks samasugune saatus.
208. Et kahekordselt head liiguvad kõrgemale.
209. Et kogu liikumine tuleb vabatahtlikult esimesest liigutusest alla. - Viga, sest mõistus on esimeses liigutajas lihtarvuline, mitte loomises.
210. Et väline mateeria ei allu spirituaalsele substantsile.
211. Et mõistmine ei olegi vahetu mõttetegevus.
212. Et mõistus vaid oma tahtega liigutab taevaid.
213. Et loodu, mis taevasfäärides põhiliselt liigub, on mõistuslik liikumine.
214. Et hing ei saa liikuda, et keha ei saa liikuda, ei kergelt ega raskelt, ega ka õhk ei liigu.
215. Et Jumalast ei ole võimalik teada midagi peale selle, et ta on.
216. Et Jumala olemus on iseendas positiivne, aga mitte mõistetav, pigem talle kuuluv (privaatne).
217. Et loomine ei väljenda loodu edasist liikumist.
218. Et mõistus, inglid ja hinged on kõik eraldi.
219. Et substantsid on kindlatel kohtadel nagu nad oleks teisesed substantsid (nende matriitsid).
1277. aastal Pariisi ülikoolis hukka mõistetud tekstide esiisaks oli 9. sajandi Iiri filosoof Scotus Eriugena: tema väide, et kõik liigub iseendasse, kõik Jumalast võetu liigub tagasi Jumalasse, mis on ülim sulamispunkt (mergens orta suprema; nagu must auk) avaldas mõju Pariisi vabade kunstide esindajatele. Pilt: Wikipedia (vaba litsents)

Savisaar saatis mu emale juubeliõnnitluse!

Siin on näha, et linnapea Edgar Savisaar on 9. jaanuaril k.a saatnud minu emale tema 70. juubeliks õnnitluskaardi. Seda oli arvata, et Savisaar tunneb rahva murede vastu huvi ja peab meeles ka erinevate inimeste sünnipäevi. See on nagu Chauceri lugudes, kus suured mehed võivad tulla lihtsa rahva hulka ja jätta meelde viimaste erinevaid habitus´i. Arvan, et paslik on siinkohal tsiteerida 19. veebruari 2003 Kesknädalast Savisaare artiklit "Minu meelest ei ole naljakas" (lk 11). "Mu vaesed vanemad seal Võnnu kalmistul... Kui palju teid on mõnitatud selle eest, et olete minu isa ja ema. Selle eest, et olen teie poeg. Selle eest, et tahtsin Eestile head."

Kirjanik Wimberg on 1940. aastate raudse nooruse tundja

Loen Veniamin Kaverini „Kahte kaptenit“ ja mulle kerkib meelde omaenese kauge noorus – aeg, mil kõik puud olid sügiseti veel punasemad kui praegu, meri veel sinisem kui praegu. Just nii nagu siin raamatus, oli ka minu lapsepõlv:
„Ma kuulan Sanjat – ja meie poolununenud noorus kerkib mu ette nagu kinos, kui kellegi hääl kiirustamata räägib oma asjast, ekraanil aga liiguvad pilved ja piki avarat lagendikku kulgeb jõe udune pael. On hommik. Ja noorus tundub mulle udusena, õnnelikuna.
Kõhnuke mustapeane kommunistlik noor tutikesega pealael mõistab neljandas koolis kohut Jevgeni Onegini üle. Liuväljal ütleb ta mulle esmakordselt, et lennukooli läheb.“
Aga eks see oli ju meie ajal umbes samamoodi. Olid kartongpapist tehtud päevikud, oktoobrilaste märgid, millelt värv maha koorus, näts, mis kohe suus ära sulas. Aga eks vaatame veelgi enam tagasi, 1940. aastate raudse nooruse maile. Raudne noorus tuli terastiibadel, ta külvas kõik kolhoosipõllud täis, ta tõmbas lõõtsmoonikut, ta heitis soldati kantud kirsalätud adrakurgede juurde ja haaras adrakurgedest kinni. Wimberg on raudse nooruse asjatundja, tema on selle perioodi luulet kõige enam uurinud. Raudne noorus kuulus Järvesuu poiste brigaadi ja laulis, küll juba kuuekümnendate alguses, mõneti vanemaks saades, seda laulu:
„Tal meeldib päike kesk kõrguvat taevast
Ja lumivalgete pilvede ränd
Tal meeldib tormata vette ja naerdes
Seal lasta lainetel rünnata end
Kaks, kolm, neli! Möödus lõbusalt meil aeg
Ja õhtul lausa, lausa suures õnnes selge, helge suvetunne
Ei jäänud sammugi maha, oh ei!“

Vaenlasi ei tasu armastada ega vihata, tasub ignoreerida

11. märtsil käisin Pirita kloostris Vello Saloga jutustamas ja siitpeale on mul meeles mõlkunud üks artikkel kaugetest aegadest, mis annaks muu hulgas teatava lahenduse ka Saule 1236. aasta lahingu mõnedele aspektidele. Või mis mõlkunud, ma olen töötanud ööd ja päevad läbi ja nüüd on mulle ka EHI appi tulnud oma tasuta raamatukogudevahelise laenutusega!
Võib-olla tegin ma hästi, et kiirel ajal oli taas aega uuesti üle lugeda Mait Metsanurga „Ümera jõel“, mille viimane lugemine jääb keskkooli aega, nagu paljudel. Niisuguste suurte klassikateoste ülelugemisel tekib jälle ja jälle küsimus, mida viimasel ajal on nii palju esitatud: miks on eestlased nii vihkavad ja tigedad? Miks nad närivad üksteisel nii hinge seest, kas minul on näritud, kas ma olen ise selline? Kui meil oli ju kunagi valguse-, pimeduse- ja koiduaeg, kui pühades hiites ja tammikutes magavad meie esivanemad, kulmudel orjalilled? Miks ei ole enam Lasnamäel, kus Vasja maha sülitab enam muinasaegseid meiupuid, mille okstele vaprad vanemad riputaksid ande Toorule ja haldjatele? Miks Lasnamäel, kus elavad Vanja ja Marek ja Galja ja Janek ning ennast süstib Kolja, ei sõlmi õitsilised ja ehalised üksteise juukseid haldjalukkudesse? Miks ei möirga enam tarvas ega jaaniöödel ei hela terased toorupillid? Kuhu on jäänud meie peremärgid, meie kalendrisirvid ja kas Lembitu pillas oma tammepuust noole Siniallikusse, kus ta ristivett maha pesemas käis, kas me saame selle kunagi kätte? See on nagu küsimus – kas me saame kätte oma südametunnistuse, mis paljude arvates vihkaval eestlasel kaotsi läinud?
„Ümera jõel“ on meisterlikult komponeeritud lugu Mägiste (väljamõeldud maakond, peaks juuresoleval Fr. Benninghoveni kaardil lokaliseeruma kuhugi Purke linnuse kanti) vanema Vello pingutustest vaenlase tagasilöömisel ja ründamisel. Oma identiteedi kaitsmisest võõra usu pealetungil, mis levib naiste sekka ja võtab lõpuks ka Vello mõrsja Lembi. Vello ei vasta vanema tüpaažile, ta peab end meeleheitlikult õigustama niihästi omade kui võõraste ees ja isegi tapma oma sisevaenlased (sisevaenlaste vaenamist on hästi õppinud ka mitu meie erakonda). Kuid Vello on vanem ja peab maksma panema korra, ehkki mina ei vihka ega armasta minusse negatiivselt suhtuvaid isiksusi, vaid ignoreerin neid, ei saa mina oma vastutust Vello omaga võrrelda.
Ümera lahingu eel ja ajal toob romaan ootamatu pöörde: Lembi kõneleb Jeesusest Kristusest ainult niikaua, kuni Vello maleva ei ole orduväge löönud. Ent Vello tungib Ümera jõe ääres sakslastele ootamatult peale ja tapab nad – paganlik maailmapilt näib muutuvat; mõõgavennad ei paista enam võitmatutena, sündmuste kulg näitab, et neid on võimalik sadulast maha tirida, torgata mõõgaga silmapiludesse ja kaenla-aukudesse, kus raudrüül on liigend. Ümera lahingu järel kandsid kullerid võiduteate üle maa ja eestlased seisid sel silmapilgul kindlamatena, enam püstipäi kui ei kunagi varem. Või ka hiljem?

Rävala lahing ja linna asutamine, 1219

Nädal enne Püha Johannese päeva Issanda aastal 1219 (15.VI.1219 ehk in diem quintum decesimum Junii AD MCCXIX) ründas Taani kuningas Valdemar II Atterdag mõnesaja laevaga rävallaste linnust kohal, mida hiljem hakati pidama Tallinnaks. Nad hõivasid Lindanise (Linnan-asõ, „linnamägi“) linnuse, ristisid mõned eestlaste vanemad, kes saadikutena nende juurde saabusid ja asusid Lindanise puitkindlust maha kiskuma, et hiljem sellesse kohta püstitada castrum Danorum ehk otsetõlkes ja mõnede arvates ka tegelikult Taanilinn.
Tolle aja Taanilinn oli hoopis teistsugune kui praegune. Tulevane Toompea ehk „linnan asõ“ asus poolsaarel, nii et poolt Viru tänavat pidi ühelt poolt ja Balti jaama tagateiselt poolt loksus sinine külm vesi. Veel: ei praegust Raekoja platsi ega Vana turgu Karja tänava alguses ei saanud siis kasutada turuplatsina, sest Rein Zobeli järgi oli paeastangu kalle Vanaturu kaela kohal siis 8 – 10%. Seega võis oletada, et Rävala hõim kasutas oma linnust eelkõige sõjalisel otstarbel, ei talvel ega suvel ei joostud linnusesse pakku muidu, kui sõjalise kallaletungi ohus. Samuti pole selge, kas linnuse lähedal vahetati kaupu, sest ei ole mõtet turuplatsi pidada paeklindil, isegi kui klint moodustab püramiidilaadse trepi. Pigem oli algeline kaubavahetuskoht rannal. Küll aga on kindel, et linnuse ümber oli tihe asustus, sest kõik vallutajad – Taani kuningas, Lundi peapiiskop, Schleswigi piiskop, Roskilde piiskop ja Rügeni slaavlaste noor vürst Vizzlav asutasid end all-linna, mis juba siis oli käsitletav all-linnana. Kui kuhugi üldse sõjalaager üles lüüa, siis külasse, sest külas on süüa. Valdemar Võitjal pidi olema kaugelt üle 4000 mehe, linnusesse ei oleks selline hulk ära mahtunud, kuid all-linna vabalt.
Rävala lahingu suurimad eksperdid olid ajaloolased Rein Zobel ja Paul Johansen. Uurime kõigepealt Rein Zobeli seisukohta. Tema arvates oli Taani kuningas end sisse seadnud praeguse Merepuiestee alale ja sealt ründasid neid harjulased, kes tulid teadagi Harjumaalt kas mööda või kõrvalt tolle aja mõistes päris laia roobasteed, mis viis Raigelesse ja sealt edasi veel 30 km kaugusel asuvasse Vomentakanaesse („võhma taga“, s.o väga kaugel). Nii mõnedki eesti hõimude kohanimed olid direktonüümid, s.o osutavad nimed, mida sai tarvitada näiteks üksiku teekäija ees: „võhma taga“, Alempois („allapoole“).
Vürst Wizzlause sõjamehed ei kõnelnud eriti taani keelt ja nad olid end sisse seadnud praeguse Falkpargi kanti, kus on mägi ka praegu ja kus siis oli pea püstloodis kaljusein. Kui neid rünnati, siis tegid seda ehk sõjakunstis vilunud varbolased läbi Kalamaja võsa. Üldse ründasid kõiki leere rävalased ja harjulased ja / või läänlased.
Roskilde ja Schleswigi piiskopid olid oma leeri sisse seadnud praeguse Pika ja Laia tänava vaheala kanti jäävasse alla, kuhu Rootsi aja algupoole ehitati reduut. Tol ajal oli seal turbase põhjaga soine järv, millest ulatus välja merre viiv nire. Selle järve tagant neid siis rünnatigi.
Samuti oli Lundi piiskopi laager pigem Kalamaja kandis ja nemadki kandsid ootamatu ründe raskust. Planeeritud oli asi nii, et kuninga vägi oli avangard ja võttis vastu eestlaste väe üllatusliku põhilöögi, Wizzlaus oli reservis ja piiskopid arjegardis. Miks aga Eestimaa piiskop Theoderich avangardi ronis, on arusaamatu. Seal ta ju ka otsa sai! Kuid asi oli selles, et just tema oli ristinud vanemad, tulevased Taani vasallid ja karjane tahtis olla lähemal oma kogudusele. Tegu oli sama mehega, keda Holmi liivlased 1191. aastal tahtsid tappa, uskudes, et ta õgivat päikese ära.
Paul Johanseni kontseptsioon erineb Rein Zobeli omast olulisel määral. Tema arvates olid Taani väed ühtse massina hilisemas Vanaturu paigas koos. Neist Taani kuningas oli hilisemas Taani kuninga aias, sest ega seda siis muidu nõnda hakatud nimetama! Wizzlaus võis hoiduda rohkem Tõnismäe kanti, mille kõrvalt Harju tee viis Harjumaale (võõrastest sõjakäikudest tihti puutumata ala). Praegune Vene tänav oli siis roobastee, mis viis lõpuks välja Virumaale ja ka Karja tänav viis esialgu läbi niiske ala ja Harjumaa Alempoise metsikutesse piirkondadesse, kus olid vaid mets, laas, koopad, sügavikud. Profunda.
Taani kuninga aia kohta käibib ka müüt, et just seal kukkus kristliku väe Lundi peapiiskopi Andreas Suneseni kätte väike valge ristiga punane lipp, hilisem Danebrog. Võib-olla viis sealt juba siis alla kivitrepp, sest ka Lühikest jalga oli selle otstarbekuse tõttu kaubaveol juba linnuse eelmistel omanikel tarvis. Pikk jalg (mons longus) oli Zobeli arvates eestlaste ajal täis suuri kivisid ja oli korrastamata. Selle korrastasid taanlased.
Eestlased ei valinud pealetungihetkeks 23. juunit mitte juhuslikult. Suvine pööripäev oli päikese püha, mil mägedel põletati tulesid ja ohverdati loomi, Henriku kroonika järgi näiteks pudulojuseid. Need olid osaliselt neidsamu tõugusid loomad, keda Sattesele usust taganenud liivlased 1212. aastal riiglastele näkku heitsid. Arvatavasti polnud see nagu „aamen kirikus“, et igal suvisel pööripäeval kedagi ohverdati, seda tehti vajaduse korral või siis, kui „arp tahtis“. Sel, 1219. aastal ei tahtnud vanarahva jumalad kindlasti loomaverd, neil oli ohtralt võtta piiskop Theoderichi ja teiste ristiusuliste verd. Paganlik pruuk ja kristlikud pühad sulandusid neil aladel üksteisesse suhteliselt valutult. Näiteks leidus kuralastel püha printsiip Ma´ati või Maadi, millega seostati sõmerat märga maamulda. Isegi ühe küla nimetasid nad Madikülaks. Kui aga apostel Matteus nende kultuuri ilmus, subfiltreerus maahaldjas kiiresti apostliks, kelle sünni tähistamiseks 22. septembril kokku tuldi.
Kristlik püha oli niisiis 24. juunil. See oli aga juba aeg, mil „retk“ jälitas mööda metsi laiali jooksnud eesti sõjamehi. Sugugi mitte ei tapetud kõiki elavaid mehi, kes kätte saadi: õigus on Vladimir Beekmanil tema kunstilises romaanis „Kurbade kivide linn“, et uutel vallutajatel oli tarvis oritööjõudu kivilinnuse ehitamiseks.
Ent vastupidiselt levinud arusaamale samal aastal veel kivilinnust rajama ei hakatud. Taani ja saksa soost kiviraidurite pealikud mõõtsid välja kohad, kust tektoonilise kurrutuse alalt järgmisel kevadel kiva vedama hakatakse. Neid võis sealt lõpuks kandjate selgadel välja minna viiekohaline arv koormaid, nii et tööd jagus. Püha Johannese õhtul võtsid allesjäänud kolm piiskoppi oma ristiväe kokku ja kutsusid nad Taani kuninga kaitsetorni (asus praeguse Soome saatkonna taga) taha puitkabelisse, mis oli juba pühitsetud Neitsi Maarjale. Hiljem rajati sellele kohale Alg-Toomkirik. Võidu tänujumalateenistusel mälestas ristivägi langenud sangareid ega unustatud ilmselt ka Johannese püha. Kristlikus maailmas seostub Johannes vaga eraldihoidmise ja kontemplatsiooniga, eremiitluse ja seeläbi ka märtrisurmaga. Ristija Johannese maha raiutud pea sümboliseerib õigete hingede pöördumist Jumala suunas Viimsel päeval. Näeme, et kristlik pööripäevataust on hoopis teistsugune kui paganlik.
On peaaegu kindel, et eesti hõimud saatsid saadikud oma maleva loomiseks välja Raikküla kärajatelt, Paka mäelt. Paul Johanseni seisukoht on, et Paka mägi oli hiiepiirkond, kuhu saabusid pealikud mitte ainult naaberkihelkondadest (kiligundas), vaid vajaduse korral enamikest maakondadest (provincii). Pakal (´pagu, pagan´) otsustati Johanseni arvates militaarküsimusi, vastuhakkamist, sest pühas piirkonnas ei olnud mõtet kokku tulla piiride või kaubavahetusküsimuste arutamiseks. Hiies niisama ei tolgendatud ja mingeid piiririkkumisprobleemi ju ei olnud: hõimude põlispõlde lahutas Metsik ehk saabunud vallutajate kõnepruugi kohaselt Wildnis.
Hõimud, keda sidus 1219. aasta sõjakäik, võisid end identifitseerida kui „eestlaste maa“ esindajaid, kuid nad rääkisid erinevaid dialekte. Enne üllatusrünnakut sõjalaagrisse kogunenud virulased ja läänlased võisid teineteist nii mõneltki seisukohalt vääriti mõista, sest mehed Maritima provintsist kõnelesid kindlasti keelt, milles leidus ohtralt osiliaanide-kurelaste sõnu ja Virumaa võitlejad olid rohkem soomlaste velled.
24. juuni õhtuks, kui mälestusteenistus lahingu auks oli juba lõppenud ja piiskop Andreas pani tagasi katehhumeenide õli, jäid rüütlid ja sõjasulased ikka veel seisma ja laulma. Nad seisid paljastet päi, tõsised higised sõjamehenäod, kõlasid koraal ja laicuscantus, nende auks, kes langend ja kes ei tule tagasi. Nii lõppes seekordne suveöö Revala / Lindanise paesel rannal.
Ill. Henno Arrak, 1976.

Kõik see juhtus ammu-ammu...

See juhtus mäletamatutel aegadel, siis, kui sinililled veel päris valgekesed olid ja isa viimast korda habet ajas. H. A. Neus, "Legende". Jeesus näeb, et paganad ja perglid põletavad kesal tema peerge. Ta on sellest kohkunud ja annab varblasele käsu saata sõna Maarja-emakesele, tegelikult paistab küll rahvapärimusest, et üsna noorele naisele. Maarja ei kuule varblase kutsumisi. Järgmisena saadab Jeesus sõna panni peal poolkõrbenud lambaga. Lammas annab sõnumi edasi väga kaebliku häälega. Maarja ei kuula jälle, sest ta on meres ujumas. Järgmisena saadab Jeesus pooltapetud härja maad kuulama. Maarja tantsib sedakorda pulmapidul, ei kuule. Nüüd sõuab sõnumida ärahukatud hobu. Hobusest on Maarjal juba liig. Maarja hakkab nüüd mõtlema, kas ilm on ümber käänatud, päike tõusnud pööritie? Ta saadab oma sulased Peetri, Paavli, Mardi ja Hansu asjalugu kaema. Igaüks leiab omale ratsuks ärapiinatud loomad. Maarja manitseb, et nad sõjariistad kaasa võtaksid. On poisid läinud, siis tahab ka Maarja kaema minna, aga uhkel ratsul. Ta käseb oma tütardel Annul, Kadril ja Hedul ratsu rahadelle, päitsed päeva-kirja ja suitsed Soome-kirja panna. Nähes ja kuuldes, et läheneb nii suur väesalk, põgenevad perglid kus kurat ja jätavad Jeesu pirrud tossama. Heinrich Neusi raamatust "Estnische Volkslieder". (Der Gelehrten Estnischen Gesellschaft bei der Kaiserlichen Universität zu Dorpat. Reval. Gedruckt bei Lindforsen Erben).