Nädal enne Püha Johannese päeva Issanda aastal 1219 (15.VI.1219 ehk in diem quintum decesimum Junii AD MCCXIX) ründas Taani kuningas Valdemar II Atterdag mõnesaja laevaga rävallaste linnust kohal, mida hiljem hakati pidama Tallinnaks. Nad hõivasid Lindanise (Linnan-asõ, „linnamägi“) linnuse, ristisid mõned eestlaste vanemad, kes saadikutena nende juurde saabusid ja asusid Lindanise puitkindlust maha kiskuma, et hiljem sellesse kohta püstitada castrum Danorum ehk otsetõlkes ja mõnede arvates ka tegelikult Taanilinn.
Tolle aja Taanilinn oli hoopis teistsugune kui praegune. Tulevane Toompea ehk „linnan asõ“ asus poolsaarel, nii et poolt Viru tänavat pidi ühelt poolt ja Balti jaama tagateiselt poolt loksus sinine külm vesi. Veel: ei praegust Raekoja platsi ega Vana turgu Karja tänava alguses ei saanud siis kasutada turuplatsina, sest Rein Zobeli järgi oli paeastangu kalle Vanaturu kaela kohal siis 8 – 10%. Seega võis oletada, et Rävala hõim kasutas oma linnust eelkõige sõjalisel otstarbel, ei talvel ega suvel ei joostud linnusesse pakku muidu, kui sõjalise kallaletungi ohus. Samuti pole selge, kas linnuse lähedal vahetati kaupu, sest ei ole mõtet turuplatsi pidada paeklindil, isegi kui klint moodustab püramiidilaadse trepi. Pigem oli algeline kaubavahetuskoht rannal. Küll aga on kindel, et linnuse ümber oli tihe asustus, sest kõik vallutajad – Taani kuningas, Lundi peapiiskop, Schleswigi piiskop, Roskilde piiskop ja Rügeni slaavlaste noor vürst Vizzlav asutasid end all-linna, mis juba siis oli käsitletav all-linnana. Kui kuhugi üldse sõjalaager üles lüüa, siis külasse, sest külas on süüa. Valdemar Võitjal pidi olema kaugelt üle 4000 mehe, linnusesse ei oleks selline hulk ära mahtunud, kuid all-linna vabalt.
Rävala lahingu suurimad eksperdid olid ajaloolased Rein Zobel ja Paul Johansen. Uurime kõigepealt Rein Zobeli seisukohta. Tema arvates oli Taani kuningas end sisse seadnud praeguse Merepuiestee alale ja sealt ründasid neid harjulased, kes tulid teadagi Harjumaalt kas mööda või kõrvalt tolle aja mõistes päris laia roobasteed, mis viis Raigelesse ja sealt edasi veel 30 km kaugusel asuvasse Vomentakanaesse („võhma taga“, s.o väga kaugel). Nii mõnedki eesti hõimude kohanimed olid direktonüümid, s.o osutavad nimed, mida sai tarvitada näiteks üksiku teekäija ees: „võhma taga“, Alempois („allapoole“).
Vürst Wizzlause sõjamehed ei kõnelnud eriti taani keelt ja nad olid end sisse seadnud praeguse Falkpargi kanti, kus on mägi ka praegu ja kus siis oli pea püstloodis kaljusein. Kui neid rünnati, siis tegid seda ehk sõjakunstis vilunud varbolased läbi Kalamaja võsa. Üldse ründasid kõiki leere rävalased ja harjulased ja / või läänlased.
Roskilde ja Schleswigi piiskopid olid oma leeri sisse seadnud praeguse Pika ja Laia tänava vaheala kanti jäävasse alla, kuhu Rootsi aja algupoole ehitati reduut. Tol ajal oli seal turbase põhjaga soine järv, millest ulatus välja merre viiv nire. Selle järve tagant neid siis rünnatigi.
Samuti oli Lundi piiskopi laager pigem Kalamaja kandis ja nemadki kandsid ootamatu ründe raskust. Planeeritud oli asi nii, et kuninga vägi oli avangard ja võttis vastu eestlaste väe üllatusliku põhilöögi, Wizzlaus oli reservis ja piiskopid arjegardis. Miks aga Eestimaa piiskop Theoderich avangardi ronis, on arusaamatu. Seal ta ju ka otsa sai! Kuid asi oli selles, et just tema oli ristinud vanemad, tulevased Taani vasallid ja karjane tahtis olla lähemal oma kogudusele. Tegu oli sama mehega, keda Holmi liivlased 1191. aastal tahtsid tappa, uskudes, et ta õgivat päikese ära.
Paul Johanseni kontseptsioon erineb Rein Zobeli omast olulisel määral. Tema arvates olid Taani väed ühtse massina hilisemas Vanaturu paigas koos. Neist Taani kuningas oli hilisemas Taani kuninga aias, sest ega seda siis muidu nõnda hakatud nimetama! Wizzlaus võis hoiduda rohkem Tõnismäe kanti, mille kõrvalt Harju tee viis Harjumaale (võõrastest sõjakäikudest tihti puutumata ala). Praegune Vene tänav oli siis roobastee, mis viis lõpuks välja Virumaale ja ka Karja tänav viis esialgu läbi niiske ala ja Harjumaa Alempoise metsikutesse piirkondadesse, kus olid vaid mets, laas, koopad, sügavikud. Profunda.
Taani kuninga aia kohta käibib ka müüt, et just seal kukkus kristliku väe Lundi peapiiskopi Andreas Suneseni kätte väike valge ristiga punane lipp, hilisem Danebrog. Võib-olla viis sealt juba siis alla kivitrepp, sest ka Lühikest jalga oli selle otstarbekuse tõttu kaubaveol juba linnuse eelmistel omanikel tarvis. Pikk jalg (mons longus) oli Zobeli arvates eestlaste ajal täis suuri kivisid ja oli korrastamata. Selle korrastasid taanlased.
Eestlased ei valinud pealetungihetkeks 23. juunit mitte juhuslikult. Suvine pööripäev oli päikese püha, mil mägedel põletati tulesid ja ohverdati loomi, Henriku kroonika järgi näiteks pudulojuseid. Need olid osaliselt neidsamu tõugusid loomad, keda Sattesele usust taganenud liivlased 1212. aastal riiglastele näkku heitsid. Arvatavasti polnud see nagu „aamen kirikus“, et igal suvisel pööripäeval kedagi ohverdati, seda tehti vajaduse korral või siis, kui „arp tahtis“. Sel, 1219. aastal ei tahtnud vanarahva jumalad kindlasti loomaverd, neil oli ohtralt võtta piiskop Theoderichi ja teiste ristiusuliste verd. Paganlik pruuk ja kristlikud pühad sulandusid neil aladel üksteisesse suhteliselt valutult. Näiteks leidus kuralastel püha printsiip Ma´ati või Maadi, millega seostati sõmerat märga maamulda. Isegi ühe küla nimetasid nad Madikülaks. Kui aga apostel Matteus nende kultuuri ilmus, subfiltreerus maahaldjas kiiresti apostliks, kelle sünni tähistamiseks 22. septembril kokku tuldi.
Kristlik püha oli niisiis 24. juunil. See oli aga juba aeg, mil „retk“ jälitas mööda metsi laiali jooksnud eesti sõjamehi. Sugugi mitte ei tapetud kõiki elavaid mehi, kes kätte saadi: õigus on Vladimir Beekmanil tema kunstilises romaanis „Kurbade kivide linn“, et uutel vallutajatel oli tarvis oritööjõudu kivilinnuse ehitamiseks.
Ent vastupidiselt levinud arusaamale samal aastal veel kivilinnust rajama ei hakatud. Taani ja saksa soost kiviraidurite pealikud mõõtsid välja kohad, kust tektoonilise kurrutuse alalt järgmisel kevadel kiva vedama hakatakse. Neid võis sealt lõpuks kandjate selgadel välja minna viiekohaline arv koormaid, nii et tööd jagus. Püha Johannese õhtul võtsid allesjäänud kolm piiskoppi oma ristiväe kokku ja kutsusid nad Taani kuninga kaitsetorni (asus praeguse Soome saatkonna taga) taha puitkabelisse, mis oli juba pühitsetud Neitsi Maarjale. Hiljem rajati sellele kohale Alg-Toomkirik. Võidu tänujumalateenistusel mälestas ristivägi langenud sangareid ega unustatud ilmselt ka Johannese püha. Kristlikus maailmas seostub Johannes vaga eraldihoidmise ja kontemplatsiooniga, eremiitluse ja seeläbi ka märtrisurmaga. Ristija Johannese maha raiutud pea sümboliseerib õigete hingede pöördumist Jumala suunas Viimsel päeval. Näeme, et kristlik pööripäevataust on hoopis teistsugune kui paganlik.
On peaaegu kindel, et eesti hõimud saatsid saadikud oma maleva loomiseks välja Raikküla kärajatelt, Paka mäelt. Paul Johanseni seisukoht on, et Paka mägi oli hiiepiirkond, kuhu saabusid pealikud mitte ainult naaberkihelkondadest (kiligundas), vaid vajaduse korral enamikest maakondadest (provincii). Pakal (´pagu, pagan´) otsustati Johanseni arvates militaarküsimusi, vastuhakkamist, sest pühas piirkonnas ei olnud mõtet kokku tulla piiride või kaubavahetusküsimuste arutamiseks. Hiies niisama ei tolgendatud ja mingeid piiririkkumisprobleemi ju ei olnud: hõimude põlispõlde lahutas Metsik ehk saabunud vallutajate kõnepruugi kohaselt Wildnis.
Hõimud, keda sidus 1219. aasta sõjakäik, võisid end identifitseerida kui „eestlaste maa“ esindajaid, kuid nad rääkisid erinevaid dialekte. Enne üllatusrünnakut sõjalaagrisse kogunenud virulased ja läänlased võisid teineteist nii mõneltki seisukohalt vääriti mõista, sest mehed Maritima provintsist kõnelesid kindlasti keelt, milles leidus ohtralt osiliaanide-kurelaste sõnu ja Virumaa võitlejad olid rohkem soomlaste velled.
24. juuni õhtuks, kui mälestusteenistus lahingu auks oli juba lõppenud ja piiskop Andreas pani tagasi katehhumeenide õli, jäid rüütlid ja sõjasulased ikka veel seisma ja laulma. Nad seisid paljastet päi, tõsised higised sõjamehenäod, kõlasid koraal ja laicuscantus, nende auks, kes langend ja kes ei tule tagasi. Nii lõppes seekordne suveöö Revala / Lindanise paesel rannal.
Ill. Henno Arrak, 1976.
No comments:
Post a Comment