Saturday, December 22, 2012

Mõnusaid hetki lapsepõlvest

1971. ilmus Ellen Niidu "Sinisirje linnukene", mis minule, väikesele mehikesele müstiline näis. Oli ka Carrolli "Alice" ja norralaste "Vaikivad trollid". "Bremeni linna moosekante" sai lugeda üksnes vanaema juures.
1972. aasta tõi huvitava lasteteose "Lõvi Lõrr ja Jänes Jass" (Heljo Mänd äkki?). Hammaste tervishoiu mõttes oli hea Thornbjörn Egeri "Sööbik ja pisik". Ilmusid ka Piilupardi ja Miki lood, aga need ma jätsin vahele kui ameerikalikud ilmingud. Minu asi oli lugeda muinasjuttu "Lugu kuldharjaga kanakesest".
1973. oli suur aasta - ilmus Kazys Saja "Hei, pugege peitu!". "Nukitsamees" ning "Lugu lendavate taldrikutega" said klassikaks. Kaunite piltidega oli õnnetu saatusega Jüri Parijõe "Kui isa kinkis raamatuid". Näärivana jaoks sai võetud kõige lihtsam salm Juta Kaidla teosest "Laanerahva talvepidu". Kas see: "Näärivana habet paitab - kes mul koti selga aitab?" Või see: "Kõik. Öökull latva läheb. Ta viib sinna nääritähe." Ja veel see Petöfi "Sangar Janos"!
1974. aastast jäid muidugi meelde Vladimir Beekmani "Aatomiku juhtumused" oma reibaste lauludega (oli ju Nõukaaeg!). "Mudila nupula" jäi aga paratamatult igavapoolseks.
1975. aastal tantsisid karud, lõvid ja hülged Vladimir Majakovski raamatus "Raamat-loomaaed". Sel aastal ilmus ka "Muumitroll", mida ma lugesin siiski juba ülikoolis õppides. Holger Puki teos "Teie, eilsed pioneerid" kujunes õpetlikuks, sest selle järgi sai väike laps lõigata ja kleepida. Mina siis. Tost aastast on eriti selgelt meeles Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Vaeslapse käsikivi". Illustratsioonid. Need üli-tumesinised taevad seal üksikute lõokeste ja hallihabemeliste vanameestega olid otsegu keskaegsed miniatuurid. Vanavanemate juures sai lugeda Rodari "Cipollino seikluseid" ja Juhan Kunderi "Imelikku peeglit".
1976. aasta tõi heliplaadi "Onu Remuse jutud 6", mida suviti kuulasin tädi grammofoni pealt nii andunult, et läksin vahepeal päikesest kuumavale trepile tuulduma. Minu ees kahisesid sirelid ja liiliad, oli kirjeldamatult väikese-inimese-tunne. Ohh, see romantiline lapsepõli! "Ahvi trahvimine" - teose autorit ei mäleta. Ah jaa, Helvi Jürisson. Arkadjevi "Juhtum looduskaitsealal" oli film-lasteraamat, samuti Elonora Tade "Ettevaatust, havi!". Ma ehitasin meie korteri kööki samasugused "havilõksud" nagu selles raamatus. Mainida võiksin siin veel Juri Jakovlevi "Lõvi läks kõndima" (Ta pääses lahti Moskva loomaaiast!). Ära ei tohiks siinkohal jätta Ljusja Geraskina "Õppimata koolitükkide maal". Üsna eakohane oli minule aga Julius Oro "Muna".
1977. aastal ilmus veel film-raamatuid, näit. Gorski "Kanaema kook", Zavalnjuki "Tühjal saarel", Voronovi "Kes on kõige tugevam" ja väiksemat tähtsust omandas Karganovi "Hiire laul", mille lugemist ma alatasa edasi lükkasin. Eriti läksid tollal peale Milne´i "Karupoeg Puhh" ja Sokolov-Mikitovi "Aasta metsas".
1978. aastal läksin ma esimesse klassi. Mu lugemislauale ilmusid Eduard Männiku "Jänesepoeg Too Too", Gaidari "Muinasjutt väikemees Kibaltšiššist" (seda olen ma tsiteerinud Loomingus 3´2004. a ilmunud novellis "Anu ja Sipsik keset varemeid") ning Zoštšenko "Jutte Leninist". Ent ka Richard Rohti jutud loomadest olid põnevad. Hakkasin koguma Lenini pilte.
1979. aastal läksin ma teise klassi. Eno Raud ilmutas "Jälle need naksitrallid", Ella Fonjakova "Tolle talve leiva" ja Juhan Liiv (postuumselt) "Egas me siis sellepärast vihased ole". Dekaadivahetuseks sain isalt uusaastakingiks selle raamatu, mida olin ammu ihaldanud: Donald Bisseti "Kõnelused tiigriga ja teisi jutte". Veel sain kingiks hundipeaga pastaka ja mu õde jänesepeaga pastaka (pastapliiatsid ei olnud siis nii levinud kui praegu).
1980. aastal läksin ma kolmandasse klassi. Ilmus hulk põnevaid teoseid. Mainiksime siinkohal Truupõllu "Rohelise päikese maad", Jankovsky "Minuga juhtub alati midagi", Pärna "Kas maakera on ümmargune" (kujunes mulle hiljem väga tähtsaks), Parsi "Operaator Kõps Seeneriigis", Piirikivi "Niisk, põis ja õlekõrs". Kujunesin Eno Raua "Ninatarga muna" tõeliseks fännajaks.
1981. aastal läksin ma neljandasse klassi. Puuvillamaa Usbekistani NSV partei keskkomitee I sekretär sm. Rašidov avaldas meie vabariigis omad "Muinasjutud". Ilmusid veel Kalda "Proovisõit", Valentin Tublini "Hesperiidide kuldsed õunad", Rotheu "Kuidas polaarjoont otsiti" ja Senegali mõistulugu "Väike Bodiel". Agnes Taari teos "Mustlase koer" maksis üksnes 5 kop!
1982. aastal läksin ma viiendasse klassi. Oli doktor Doolitle´i aasta, kuid need raamatud jõudsid minuni veidi hiljem klassivendade mõjutusel. Jüri Arrak avaldas "Suure Tõllu" ja Perrault´lt anti välja "Saabastega kass".
1983. aasta meeldejäävaim sündmus oli muidugi Aimeé Beekmani "Tondinahad". Põnevuse poolest ei jäänud sellele palju alla Jaan Rannapi "Maari suvi". Üldiselt loeti aga juba üha enam indiaanlaste juttusid ja lastekirjandusele ei jäänud palju aega.
1984. aastal läksin ma seitsmendasse klassi. Loeti Jack Londonit, mina lugesin "Suurte väejuhtide saladust". Kümneaastasele õele lugesin ette Tiia Toometi "Lapukirja ja lastekirja".
1986. aastal läksin ma kaheksandasse klassi. Ilmusid Bontš Brujevitši "Esimestel oktoobripäevadel", Esopi "Ruubiku kuubik ja mina" ja Kalda "Seiklus Sekontias sundmaandumisega Pelikanisaarel".
1987. aastal läksin ma üheksandasse klassi. Vassili Livanovi "Rumal lehm", Voskressenskaja "Kallis nimi: lehekülgi ajaloost", Mihhalkovi "Lenini muuseumis" ja Nadja Krupskaja "Vladimir Iljitš Lenin". Oli viimane punane aasta.
1988. aastal läksin ma kümnendasse klassi. Raudam avaldas oma "Kolmekordse päikese", mille mina leidsin haljas lehestikus ronides lehtede alt. Üldiselt tehti sel aastal suurt poliitikat.
1989. Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvist. Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu". 1990. aastaga sai keskkool läbi, oli aeg ringi vaadata.
Aga tunded jäid ikka helisema. Kui isa kinkis raamatuid - kas pole see tähendusrikas pealkiri? Sest nii see ju oligi. Missuguse aukartusega võtaksin praegu raamaturiiulilt A. Jakubovi teose "Raske on saada meheks"... Kirjeldamatu.

No comments: