Me vana Barbarossa

Me vana Barbarossa,
me keiser Friederich,
ta uinund maa all lossis,
kus võluvidevik.

Ehk tema kord küll kadus,
ei surnud iial ta,
jäi hoopis aastasadu
ta lossi magama.

Ei peata tema vahvust
ta õõnsa lossi laed.
Kord tõuseb ja siis saabub
me riigi hiilgeaeg.

Ei tuge vaja seljal',
ta magab tund... veel tund...
On mustad rongad väljal
ja valvavad ta und.

Ta mõistus uinund, kuna
ta pärind selle haua.
Ta habe aga punab
ja kasvab läbi laua.

Ja nõnda läbi aja
ta uni kestab
ja kaarnahäälte kaja
ta koopas vestab.

Nii avab silma keiser
ja kostub pominat:
"Sa mine otsi küngast
ja ronka mõjukat.

Kui avab tiivad tema,
siis mina oma laud,
siis Saksamaa saab minu
ja mitte enam haud."

Dag Hammarskjöld oli salapärane mees

Dag Hammarskjöld (29. juuli 1905 Jönköping – 18. september 1961 Ndola lähedal, Sambia) oli Rootsi diplomaat ja 1953–1961 teine ÜRO peasekretär.
1961. aastal hukkus Dag Hammarskjöld lennuõnnetuses, ning sai samal aastal postuumselt Nobeli rahupreemia.
1997. aastal leiti Lõuna-Aafrika Merendusinstituudis mitu juba koltunud ja käsitsi kirjutatud paberilehte, millel olev tekst kandis pealkirja "Operation Celeste". Need paberilehed olid osa ühest suuremast toimikust ja kujutasid endast CIA ja Briti eriteenistuse MI5 kirjavahetust Hammarskjöldi viibimiste kohta Kongos. Dokumentatsioon lõpeb ära just sellest kohast, kus  kõrge Luure Keskagentuuri ülemus väidab: "Dag on muutunud tülikaks." Sealsamas väidab boss – eeldatavasti Allen Dulles –, et "meie inimeste poolt on garanteeritud täielik koostöö selles küsimuses". Kui pomm oli lennukile pandud, siis "tuleb Elizabethville'is hotellis "Leopold II" üles otsida kontakt Dwight ning öelda märgusõna: "Kuidas Celeste'i käsi käib?" Ja vastus: "Ta paraneb köhast juba täitsa ruttu." Sellest järeldati, et operatsioon "Celeste" oli mõeldud Dagi tapmiseks.
See oli kahjuks müstifikatsioon.
Järgnevalt värsse Dag Hammarskjöldi surma järel tema kabinetist leitud luulekogu Vägmärken ("Teetähised") käsikirjast.

7 juuli 1960:
Unest pean end lahti raputama
vabastama köidikuist,
pestud, karastatud, kaunistatud,
nii jõuan läveni.
Taas olen mõtteis, et
tuleb tee käia lõpuni
vastuse saan kohast, kust
ei tulda tagasi.
Pimestunult vaatan, kuis
areeni väravad avanevad
ning ma astun välja alasti,
surmale vastu.
Heitlus algab. Külm,
kuid võitlusinnus panen vastu
aga nad heidavad mu üle võrgu
ja nüüd ma olen kinni.
Pealt olen vaadanud teisi.
Nüüd olen mina valitud
altarile sidumiseks,
et mind ohverdada.
Mu alasti ihu tuimub
taludes kivide hoope,
tuimub kui rebitakse välja
elav süda –

18 juuni 61:
Ta peab tulema
kahe vangivahi vahel,
kõhn ja päevitunud,
veidi küürus,
ta peab vabandama
oma jõu eest,
sõnad on pingul,
kuid ometi leebed.
Ta vabaneb pintsakust
Rebib lahti särgi,
valmistub seisma seina äärde,
kus ta maha lastakse.
Kuid ta pole meid reetnud.
Ta kohtab oma lõppu.
Halisemiseta.
Kui ma ärritun,
siis mitte tema pärast.
Kas ma kardan instinkti endas
nõnda hävitada?
Või kas ootab mu sisesügavuses
keegi, kes tahab vajutada
päästikule?

24 aug. 61:
Kas see on uus maa
hoopis teises tegelikkuses
kui Päev?
Või olen ma seal eland
enne Päeva?
Ärkasin
ühte tavalisse hommikusse, hall valgus
peegeldub tänavailt.
Ärkasin –
sellest sünksinisest ööst
pealpool puude varje
ööst mis laseb valgust paista nõmmedele
ning – varjude harjule.
Mäletades
teisi mõtteid,
mäletades
sama mägismaad:
kaks korda olin ma neil küngastel,
ja elasin kaugeima järve ääres
ja järgnesin jõgedele
nende allikaisse.
Aastaajad vahelduvad
ja vaheldub valgus
ja ilm
ja tund.
Aga see on sama maa.
Hakkan kaardist
ja ilmakaartest aru saama.