Me vana Barbarossa

Me vana Barbarossa,
me keiser Friederich,
ta uinund maa all lossis,
kus võluvidevik.

Ehk tema kord küll kadus,
ei surnud iial ta,
jäi hoopis aastasadu
ta lossi magama.

Ei peata tema vahvust
ta õõnsa lossi laed.
Kord tõuseb ja siis saabub
me riigi hiilgeaeg.

Ei tuge vaja seljal',
ta magab tund... veel tund...
On mustad rongad väljal
ja valvavad ta und.

Ta mõistus uinund, kuna
ta pärind selle haua.
Ta habe aga punab
ja kasvab läbi laua.

Ja nõnda läbi aja
ta uni kestab
ja kaarnahäälte kaja
ta koopas vestab.

Nii avab silma keiser
ja kostub pominat:
"Sa mine otsi küngast
ja ronka mõjukat.

Kui avab tiivad tema,
siis mina oma laud,
siis Saksamaa saab minu
ja mitte enam haud."