Kender on tugev juht

Paari nädala jooksul vapustas meie kultuuriajakirjandust skandaal, mille sarnast teist lähiajalugu ei tunne. Esimest korda peale Mihkel Mutti lähetati Sirpi juhtima kirjanik, pealegi veel niisugune, kelle taga on suur sotsiaalne tellimus. Kaur Kenderi määramisega Sirbi peatoimetaja kt-ks tekkis tunne, et alanud oli spetsiifiline, kirjanduse aeg.

Kui mina oleksin sel hetkel töötanud Sirbi toimetuses, oleksin selle teate rõõmuga vastu võtnud. Oleksin tundnud end kui Hans Pöögelmann või Mihkel Martna 1905, kes (hüpoteetiliselt) oleks äkitselt teada saanud, et Teataja toimetust hakkab juhtima Tammsaare. Muidugi on veel vara Kenderit või ka kedagi teist klassikuks kuulutada, kuid Kenderi lausestik tiksub minu südamega samas rütmis, tema ideed, jõuliselt omapärane imago, renomee ja stiil on mulle läbi aegade palju ütelnud. Õigus oli Eerik-Niiles Krossil, kes üldsust lohutas, et suid kinni teipida ei ole mõtet, lehte pole ju tegema määratud kindraleid nagu 1930. aastatel, vaid Kaur Kender. Seega diktatuuriohtu pole.

Kui tuua olukorda iseloomustama mõni kujund Kenderi loomingust, siis võib julgesti kõrvale heita omaette meistriteosed “Ebanormaalne” ja “Check out”, mis, kui Silvia Rannamaa Kadri sõnu kasutada, on lillekesed pasameres. Oma viimases romaanis kujutab Kender raskekaalu poksijat, kellel on nii piisavalt raha, et ta ei tea, millises maailma punktis ta järgmisel hommikul üles ärkab. Lisaks on ta alailma laksu all, kui “sõprade” kätte satub. Poksija ise saab raskeid hoope näkku. Romaanis on toimuvat kirjeldatud just nii, nagu oleks lugeja see, kes neid hoope saab. Kui Faulkner kirjeldas idiooti siis meie, kes me seda loeme, muutume ka ise sel hetkel idiootideks: juhe jookseb kokku. Kenderi loomingus puutume kokku sama efektiga.

Seda lugedes jäi minule mulje, et see olen mina, kes neid hoope saab, see olen mina, kes on geograafiliselt desorienteeritud. Mina kui lugeja kogen tugevat insaiti, tekst mõjub psühhoteraapiliselt, ma hakkan selle mõjul iseendale lahendusi pakkuma ega saa elult enam peksa kunagi. Oma viimistletud sümbolikeeles sõnastab Kender ühiskonna valupunktid ja pakub neile varjatud lahendusi. Kes on “Comebacki” läbi lugenud, seda ei lööda enam pikali. Tugev kirjanik on ka ühtlasi tugev juht. Ja juht annab rahvale lootusi, just nagu Goldingi “Kärbeste jumala” poisstegelane Ralph.

See oli aga just üks Kenderi-eelse Sirbi põhilistest kasvuraskustest: ei ilmunud ühiskonnaelu mõtestamisel ja lahenduste pakkumisel potentsiaalselt kaasa rääkivaid tekste. Kõik sumbus siseringi omavahelistesse kiidukõnedesse, sõna said ühed ja samad autorid. Sirbi toimetajad ei teinud aastaid isegi katset panna oma veergudel kõnelema kirjanik Nikolai Baturinit või kas või Kenderi poolt teleekraanil mainitud Mihhail Kõlvartit.

Nüüd aga koondamistest. Siinkirjutaja on olnud koondatud korduvalt ning igal üksikjuhul on öeldud, et koondamine on paratamatu, kulla mees, sa hoiad muidu lihtsalt kohta kinni. Asjad tuleb kiiresti kokku pakkida ja raha vastu võtta. Mõttes olen alati selle vastu vaielnud ning mõtted liiguvad alati selles suunas: “Aga kui ma poleks seda teinud, võib olla siis oleks...” Kuid samas olen püüdnud end ka asetada ülemuse positsiooni: võib-olla on ülemusel minuga raske? Ehk pole ma pakkunud ideid? Ja jõuame alati selle väiteni, et ülemus saab pähe oma ülemuse käest, kui ta probleemset töötajat lahti ei lase. Lõpuks selgub, et koondamine on suur väljakutse: inimene peab ennast uuesti üles töötama, mõtlema sirgeks vanad vead. Lugegem inglise küberneetikut Gordon Paska: igas veas peitub alati ka servomehhanism, mis sunnib kulutama energiat uue eelmisetaolise vea ärahoidmiseks.

Kõik need nädalad olen pidanud südamesse võtma tugevat Kenderi-peksu. Mõtlesin seejuures: kas on see tõepoolest too “Ebanormaalse” surematu tegelase Claude Chevalier' looja, keda pekstakse? Ajalehtedes olid pildid Sirbi toimetusest ja seeläbi sain teada, kus see asutus on.

Fotodel on nurka kogunenud Sirbi toimetuse töötajad ja Kender kui uustulnukas seisab mingi laua juures, teistest eraldi. Kafkalik situatsioon: tulnukat ei võeta ühtsesse liivakasti. Mingi jutusumin käib, just nagu peetaks salanõu, konspiratiivne sosin — nagu ikka juhul, kui ruumis viibib mõni nihilist.

Kui tsaaririigis poleks olnud ühtegi nihilisti, elaksime siiani Romanovite all.