Neiule mustas

Ta ümber oli kord mustjas siid,
kui vallutas vapralt Beaugencyd.
Ta oli säravas raudrüüs daam,
kui langes ta kodulinn Orléans.
Ta teadis, ta enam uut kleiti ei koo,
kui tule kord avas linn Jargeau.
Siis sädeles õitest ta ripsmekaar,
kui väravad avas linn Meung-sur-Loire.
Ma, rumal, ei teagi nüüd, ha-ha-ha
kuis ometi riimida linna Troyes.
Sai poriseks lõpuks ta pitsiäär,
kui langes ta käes Saint-Pierre-le-Moûtier.

2 kärbest 1 hoobiga

Kirjanduses sõltub väga palju pastakast

On imeline tunne see, kui võtad puhta lehe paberit ette ning hakkad sinna laduma oma kirbusitta. Hoida käes sulepead on imeline tunne, mida võis kogeda vaid kurat maailma luues. See tunne haaras kõiki mu pinguldunud meeli, see tiirutas mu peas juba null-klassis. Siis olid täitesulepead, milles kummaline kummilont tõmbas sulepea toru tinti täis. Mul on praegugi alles pool pudelit Nõukogudeaegset tinti - võib olla hakkan ma ühel päeval nendega kirja panema Nõukogude mõtteid? Kes teab? Vastust teab vaid tuul.
Kaasaja kirjanduses kirjutatakse juba päris palju pastakatega ja täitesuled on vajumas unustusse. Tänagi proovisin oma roosa pastakaga alustada uut näidendit Jaan Poskast. Ent kirjanduses oleneb väga palju sellest, missugune on see pastakas. Näiteks minu isa pastakas oli altpoolt konnaroheline, ülevalt oli see valge. Tagumine tipp oli terav. See ajas pidevalt välja vastikut sinist löga. Siit on võimalik tõmmata ka paralleel: isa seemnest oled sa ju sündinud ja kõik minu vaimuanded pärinevad emalt ja isalt.
Vaimuanded? Kas hakkan ma siis tõesti ennast kiitma? Igatahes olen ma seni tehtuga rahul. Olen pääsenud akadeemilisse ilma Tallinna Ülikooli kaudu ja uurin nõiaprotsesside tunnistuste semiootilist dünaamikat üle maailma. On valdkondi, milles ma olen kodus ja see ongi ilmselt kõige tähtsam.
Tänane päev on kujunenud veidra aeglusega. Arvasin, et suudan oma romaani korrektuuri kallale asuda juba hommikul kell üheksa, ent võta näpust - kell on juba viis, kuid ses vallas pole midagi sündinud. Ehk jõuab veel, õhtu on alles noor.

Jalgrattaga saavutatud küllaltki maskuliinne kiirus

Minu uus ilus jalgratas Scott Speedster S50, maksis kümme tonni. Sellega on Tartu-Vana-Kuuste teelõigul saavutatud kiirus 6,7 penikoormat tunnis (mu kiirusemõõtja näitab ainult penikoormaid). Kiirus saavutati kõige madalama käiguga. Jalgratas kaalub kõigest 8,7 kg ning sellega võib asfaldi peal arendada maskuliinseid superkiiruseid. 6,7 pk pole palju, võistlustel sõidetakse ka 8 ja üheksaga, ent arvestades lähedalt mööda vuhisevaid autosid, isegi küll. Sinna mu reieluu läks kah.
Miks siis penikoormad? Peni satub positiivses mõttes ärevusse, kui tema ja ta liigikaaslaste taga lohisevasse kelku laadida üks korralik koorem. Sellist saani võib peni vedada nii, et keel vestil. Nad nihutavad kelgu paigast lõbusa ootusäreva haukumisega, hoides seejuures head algkiirendust. Inimeste maailmal on neist palju õppida.

Rootsikeelne luuletus

Jag har en Skoj-King-Kong
någon gång...

Detsember, dekabrist ja rannasuvi

Sääl sajandite öös, kus lõõmas vastupanu
kord ühest neiust mõtles dekabrist.
Kas oli Siberis, te küsite nüüd vist.
Jah oli Siberis, kesk pagulust ja valu.
Ta oli maal, kust tagasi ei tulda,
kuid hoidis hinges naise juuste kulda,
ta armsat naeratust ja õrna palge
veel säilitas ta kustuv silmavalge.
Hea maitsta laskis läätseleemel kesisel
ja meenutas, kuis kohtunud Raekoja esisel
nad aastaid tagasi ao udulaamas,
kui väike Amor laskis neid pidžaamas
ja sõitnud koju keset tähetuld,
mil neiu laskis kahiseda seelikul.
Ja nüüd, kui jõud sul raugeb jäiseis ahelais
ei enam tea, kumb pool on mees-, kumb nais-,
kui lased tasa langeda siin kirmetanud laul,
su kõrval tundra tuisus vangivahi laul.
Sa lükkad vagonetti läbi mitme katse,
sul sitkemaks saab käe peal liha,
kuid hinges küsimus: kus sõlmitakse patse,
ja heidetakse neid siis üle piha?
On täheteri täis su kohal ruum,
kuukana seda salve siblimas.
Mis on su mõtte mõru mõõt ja tunde tuum,
ah, dekabrist, kus on su liblikas?

Küberneetiline osa Kalevipojast

Isa kostab mätta alta, taati kalmusta kõneleb... Küberneetikas on väga tähtis mõiste, tagasiside (feedback). Mõiste võttis kasutusele juba Norbert Wiener. See tähendab informatsiooni saatmist otse masinasse (või ideid genereerivale, väljastavale, töötlevale, vastu saatvale lävendile nagu inimene seda ju on). "Kalevipojas" on ikka see: kostis vastu. Miks ei võiks küberneetiliselt vastu kosta? Kostetaksegi, feedback ongi alati see, kui keegi kostab vastu.
Käesoleval pildil on tag´itud Theoderich Toreidast ja Albert Düünast.