Thursday, August 5, 2010

Kirjanduses sõltub väga palju pastakast


On imeline tunne see, kui võtad puhta lehe paberit ette ning hakkad sinna laduma oma kirbusitta. Hoida käes sulepead on imeline tunne, mida võis kogeda vaid kurat maailma luues. See tunne haaras kõiki mu pinguldunud meeli, see tiirutas mu peas juba null-klassis. Siis olid täitesulepead, milles kummaline kummilont tõmbas sulepea toru tinti täis. Mul on praegugi alles pool pudelit Nõukogudeaegset tinti - võib olla hakkan ma ühel päeval nendega kirja panema Nõukogude mõtteid? Kes teab? Vastust teab vaid tuul.
Kaasaja kirjanduses kirjutatakse juba päris palju pastakatega ja täitesuled on vajumas unustusse. Tänagi proovisin oma roosa pastakaga alustada uut näidendit Jaan Poskast. Ent kirjanduses oleneb väga palju sellest, missugune on see pastakas. Näiteks minu isa pastakas oli altpoolt konnaroheline, ülevalt oli see valge. Tagumine tipp oli terav. See ajas pidevalt välja vastikut sinist löga. Siit on võimalik tõmmata ka paralleel: isa seemnest oled sa ju sündinud ja kõik minu vaimuanded pärinevad emalt ja isalt.
Vaimuanded? Kas hakkan ma siis tõesti ennast kiitma? Igatahes olen ma seni tehtuga rahul. Olen pääsenud akadeemilisse ilma Tallinna Ülikooli kaudu ja uurin nõiaprotsesside tunnistuste semiootilist dünaamikat üle maailma. On valdkondi, milles ma olen kodus ja see ongi ilmselt kõige tähtsam.
Tänane päev on kujunenud veidra aeglusega. Arvasin, et suudan oma romaani korrektuuri kallale asuda juba hommikul kell üheksa, ent võta näpust - kell on juba viis, kuid ses vallas pole midagi sündinud. Ehk jõuab veel, õhtu on alles noor.