Mis jama see on?

Tegin juba 2005. aastal oma kodulehekülje, kuid siiamaani ei ole sellele mingeid vastukajasid. Mis jama see siis on?

Füürer ei ole surnud

Mõned usuvad, et füürer ei ole surnud, vaid ootab oma tundi kaugel
külmas Antarktikas, et kunagi tulevikus tuhast tõusta ja lõplikult
purustada alaminimeste põlastusväärsed hordid.
Nagu on kuulus laul ühest teisest suurest Saksa juhist Friedrich I
Barbarossast, kes Tüüringimaal Küffhäuseri koopas magab igavest und
ja tõuseb, kui rongad hakkavad laulma teatud viisil.



Me vana Barbarossa,
me keiser Friederich -
ta on ju maa all lossis,
kus võluvidevik.

Ta kaljulossi sulet
ja magab pikka und
ja keset aastaid tuleb
kord ärkamise tund.

Ei peata tema vahvust
ta õõnsa lossi laed,
kui tõuseb, siis taas saabub
me Riigi hiilgeaeg.

Pea peenest vandlist laual
ja kätes kivirist
ja koobas tema haual
on marmorist.

Ja valvab saksa rahvast
ta silme surmakae
ja tema punahabe
seal kasvab läbi lae.

Ja hingetõmbe hõõgvel
ta habe laual lonkab
ja tema hauakambris
on miljon musta ronka.

Ta nimest kajab meri
ning vastab mets ja maa.
Ta õpetuse teri
ei sajand näha saa.

Las mühisevad laaned
ja laulvad võimsad veed.
Ta haua marmorkaanel
on aastatuhanded.

Muukilaised

Tänane teema on muukilaised.
See on üks kaasaegne mõttevool Soomes
See on üks eriline
seltskond Soomes, kes, kui näeb kedagi põllul kündmas, viib selle
alati koju tagasi. 1855. aastal kündis üks mees põldu Antreas,
Lõuna-Soomes. Muukilaised varitsesid teda võsas ja kui künnimees oli
oma töö lõpetanud, siis viisid muukilaised ta kaasa - kassi poegadele
süüa (kissan pojille syyvvä).
Kaasaegses soome kultuuris on veel palju märke sellest kunagi nii tuntud
vaimsest liikumisest?
Aarne

Põhjanael ja luukere

Meenutan heldimusega lapsepõlve kaugeid päikeselisi päevi, mil olime kõik võlutud "Aarete saarest". Oh, vennad, olid need alles ajad ja mitte ei saa aru, mis kuradima parleerung siin praegu käib, kui esimesed hõbedased niidid juba minugi kukalt ehivad... Kui Põhjanael oli taevasse süttinud ja kustunud, kui sokud viljarõugus olid magama jäänud, kui mahe tuul levitas mulla igavest lõhna, kui perenaine kutsus reheahjust nõiasõnade abil välja krõbedase leiva, siis võttis vanaisa, halli habemega vanataat meid käekõrvale ja jutustas rehetare muldsel põrandal leekide tantsu saatel R. L. Stevensoni loo, mis pani unustama aega ja ruumi, arvulisi reaalsusi ja universumi suurust:
""Hispaniola" rullub lahte sissetungivas ummiklainetuses nii tugevasti, et piigardid kaovad vette. Köied sikutavad naagleid, tüüriratas pöörleb ühele ja teisele poole ning kogu laev ägab ja nagiseb tõusu ja vajumise rütmis. Laperdav kliiver lööb tugeva plaksatusega kord paremale, kord vasakule..."
Olime siis meiegi, lapsed, vaimustunud Biskaia lahe metsikust rohekassinisest voogamisest, me tõusime Mexico päikesest köetud müüridele koos keiser Montezumaga ja võitlesime šotlaste vabaduse eest ühes Rob Royga. Me haarasime samast liaanist, mis viieteistkümneaastane kapten ja suudlesime puuma jälgi nagu Derzu Uzala. Me kandsime alligaatorinahast tupega nuga nagu Osceola ja sõitsime Pühalt Maalt tagasi kastis nagu Ivanhoe. Olime üksikul saarel ühes Robinson Crusoega, käisime Alice´iga peeglitaguses ilmas ning Hirvekütiga hirvejahil, otsisime Eršoti kraatrit, Sannikovi maad ja kapten Granti. Mõttes olime me Kolumbuse meeskonnas, võitlesime Jack Londoni kangelaste kõnnumaa-võitlust ja suubusime "Jäise raamatu" mikroskoopilisse kristalliriiki. Olime niihästi vanamees kui meri.
Nüüd on lapsepõlv kuidagi kaugeks jäänud. On aeg kõik kunagi unistatu teoks teha.