Meenutan heldimusega lapsepõlve kaugeid päikeselisi päevi, mil olime kõik võlutud "Aarete saarest". Oh, vennad, olid need alles ajad ja mitte ei saa aru, mis kuradima parleerung siin praegu käib, kui esimesed hõbedased niidid juba minugi kukalt ehivad... Kui Põhjanael oli taevasse süttinud ja kustunud, kui sokud viljarõugus olid magama jäänud, kui mahe tuul levitas mulla igavest lõhna, kui perenaine kutsus reheahjust nõiasõnade abil välja krõbedase leiva, siis võttis vanaisa, halli habemega vanataat meid käekõrvale ja jutustas rehetare muldsel põrandal leekide tantsu saatel R. L. Stevensoni loo, mis pani unustama aega ja ruumi, arvulisi reaalsusi ja universumi suurust:
""Hispaniola" rullub lahte sissetungivas ummiklainetuses nii tugevasti, et piigardid kaovad vette. Köied sikutavad naagleid, tüüriratas pöörleb ühele ja teisele poole ning kogu laev ägab ja nagiseb tõusu ja vajumise rütmis. Laperdav kliiver lööb tugeva plaksatusega kord paremale, kord vasakule..."
Olime siis meiegi, lapsed, vaimustunud Biskaia lahe metsikust rohekassinisest voogamisest, me tõusime Mexico päikesest köetud müüridele koos keiser Montezumaga ja võitlesime šotlaste vabaduse eest ühes Rob Royga. Me haarasime samast liaanist, mis viieteistkümneaastane kapten ja suudlesime puuma jälgi nagu Derzu Uzala. Me kandsime alligaatorinahast tupega nuga nagu Osceola ja sõitsime Pühalt Maalt tagasi kastis nagu Ivanhoe. Olime üksikul saarel ühes Robinson Crusoega, käisime Alice´iga peeglitaguses ilmas ning Hirvekütiga hirvejahil, otsisime Eršoti kraatrit, Sannikovi maad ja kapten Granti. Mõttes olime me Kolumbuse meeskonnas, võitlesime Jack Londoni kangelaste kõnnumaa-võitlust ja suubusime "Jäise raamatu" mikroskoopilisse kristalliriiki. Olime niihästi vanamees kui meri.
Nüüd on lapsepõlv kuidagi kaugeks jäänud. On aeg kõik kunagi unistatu teoks teha.
No comments:
Post a Comment