Hüvasti, Huck Finn!

Newsru.com vahendab uudist, et Moskvas leiti 38-aastaselt oma korterist surnuna kuulus vene näitleja Vladislav Galkin, keda minu põlvkond tunneb eelkõige Vladislav Suhhatševi nime all, mängimas kuulsas lastefilmis Priklyucheniya Toma Soyera i Geklberri Finna (1981).
Tollal oli mu iga selline, et vaatasin ja ka noortel näitlejatel, kes kehastasid Tomi ja Hucki, oli sama iga. See kauge suvi, millesse nood tegelased olid mängitud, ei tule enam tagasi. Nüüd näitavad videokaadrid meile lumist Moskva hoovi, milles lohistatakse musti laibakotte, kelke, videomehed filmivad - kas nii mööduski maailma hiilgus? Ja enam keegi ei ütle minu unistustesse:
"Бывшая дохлая кошка, купил на Пузе!"

Karupoeg Puhh ei allunud keelule, mis kehtestet Uduvere Ärnile

Loeme Nõmme valitsuse infolehest:
Pärast Eesti esireketi Kaia Kanepi pikaaegset ja pidevat langust tulemuste osas, mille järel ta kaotas sponsorid, põhjendati seda väitega a la Kaia ei allunud keelule, et tippu ei tohi pürgida, viidati varalahkunud Mati Jostovile ja Robert Lepiksonile ning ennustati, et sama saatus tabab peagi Enn Panti...
Kaia jaoks ei kehti need reeglid ja traditsioonid, mis kehtisid näiteks Robert Lepiksoni suhtes. Pavlik Morozovil pole midagi teha Robinson Crusoe saarel, Cipollino ja Thérèse Raquin ei ole piimavennad. Ühised reeglid ei kehti ka näiteks Väikese Ruu ja Atala suhtes, Chingachgook tunneks end ebamugavalt Välek Vibulase seltskonnas, noor Werther ei sõbrustaks Muammar Gaddafiga, mis veel?

Kurat armastab naisi

Ühes ürgvanas kloostris Lõuna-Prantsusmaa kõige salapärasemas ja mahajäetumas paigas leidub klooster, mille seinal kiri:

Templo demon Tholetano
verba scripsit in vesano
quasi vultu simie.
Ungue, dente dum trahebat.
Scripti cartam, hic ruebat.
A murali serie.

/Toleedo kirikudeemon kirjutab armastuse või mõnuga, karvase ahvi sarnane, veab sinna oma küüsi ja hambid, pilti joonistab, siin esitet, oma read müürile./
Ja loo juures oli, et naised jälgivad kuradi teguviisi. Kogu loo juures pilt Marlene Dietrichist filmis "Saatan on naine".

Teine mees tema silmis

1628. aastal süüdistati Flamersheimis (Reinimaa) Els Misseleri, et too vanem naine on naabri kuke ja kaks siga „ära teinud“. Ka on ta ühes Appolonia Peltzeriga Kolenbuschi vastas Roosiaias (neben der Hardt vnd Kolenbusch am Rosengartten) nõiatantse tantsinud, mille käigus ta Jumalast lahti ütles ja Kuradi nõusse hakkas. Kohtuprotokoll on kirja pandud keskülemsaksa keeles. Ülekuulamisel torgati tal nael läbi jalaluu (wehetumb), nii et see teisest otsast välja ulatus ja jalg ise pakust kõrgemale jäi. (Deutsche Kanzleisprache 2000: 1-2). Ka Elsu vasakusse rinda aeti üks sõrmejämedune kruvi. Esmasel keeramisel ei teinud ülekuulatav häält (nit mouirt), mille järgi piinamise asjatundja (der Meister die Nadelen) võis järeldada, et tema kliendil käis parasjagu vestlus Saatanaga (mala conversatio).
Tunnistajatele oli toimuv arusaadav, Naelameister esindas timukate väärikat tsunfti. Uusaegne ühiskond oli oma liikmed hoolikalt ära paigutanud ning naelte ajamine saatana jüngrite kehasse oli samasugune arvestatav techne nagu sepakunst.
Kuigi ülekuulatav oli algul vaikinud, karjus ta nüüd, kui rinnast veri lippas: Ihesus, wie kommen die nadelen daher!, mida võis tõlgendada samastumisena Õnnistegija kannatustega. Veerand tunni pärast on süüaluse jalad painutatud pakust allapoole, misjärel süüalune ei ole enam reageerinud. Seega on tortuur lõpetatud, Els on üles toibutatud ja härra amtmann on asunud ab interrogationis.
Els tunnistas, et ta on neli aastat elanud oma mehe Ioachimiga Hilger Mohreni juures Palmersheimis. Möödunud suvel läks ta Flamersheimist (?) Schweinheimi viivale teele, kus neli hauda asuvad. Kohe tuli tema juurde küsimust esitama must mees, kelle silmade alt paistis teine mees (daselbst... ein zemblich schwartzer man, so vnder den augen wie ein ander man gesehen, bei sie kommen fragende:). Els vastas, et ta ei leina kedagi. Edasi on kõrge kohus esitanud küsimuse, kas Els siis libastus? Els olevat libastunud korduvalt.

Käed rüpes

Kas on seda laulu veel alles, mis lõppes kui pärsia ratsu, ons heeringaparvede valles ka lõpp, mida leida me katsu? Kui sõber sul midagi käkib, kas suudleme huuli veel kuumi, ära näeme kõik Tulemaa näkid ja Gröönimaa külma harpuuni? Kui otsime loojanguhauast ühe lennuka lakaga täkku, kas kamakaid siis mandrilavast peksab musta pori meil´ näkku? Must plagu läeb mühinal üles, me vaatame roosakat titte, kuid ühesse vanasse baari ei taha ma minnagi mitte. Mu päevad on hetkel nii suured, mul marssalikepike paunas, kuid sellele maksaksin kätte, kes sõbratari mul siunas.

Ma ei myy end orjaperemeestele!

Komm minu tДnase Delfi arvamusartikli all.
eksfän, 14.02.2010 09:34
Ruben kardab ka töötuks jääda, seetõttu on end peremeestele müüma hakanud.Kahju.Aga elu tahab elamist, mis teha.
Pean avalikus internetipunktis kirjutama y-tДhtedega nagu Triin Soomets. Aga idee on sama: ma ei myy ennast.

Lemmikblogi

Lemmikblogi on mul Katrina blogi.

Tema räägib naistest, malet vaja mängida!

Mäletan ühte hetke kolm aastat tagasi, oli suur ja hullutav suvi, üksik saar keset merd, Hiiumaaks nimetatud. Ja seal oli üks pink ja pingi peal istus üks naine lillelises kleidis, oli väga õrn ja vaatas merd. Doktor Friesner ütleb "Kolme katku vahel": "Ma olen elanud kolmeteistkümnel maal ja mitte kuskil pole ma näinud nii kohutavalt sileda nahaga naist!" Aga igal maal on mõni selline naine, mitte ainult Hiiumaal. Ning see ei kohutanud mind üldse.