Targad naised on armsad

Aastaid tagasi oli mul taga romaan, kuid puudus moto.
Oli ilus ta küll, kuid kaunis totu.

Pilt minu töölauast

See on pilt minu töölauast. Just siin on valminud oluline osa minu teostest. Mis siin siis on? Rahakott positsiooni kindlustamiseks, Tallinna ülikooli logoga pastapliiats. Muidugi arvuti, milleta tänapäeval ei saa. Telefon, seks puhuks kui keegi helistab - ise ma suur helistaja ei ole. Kohvitass turgutuseks, kaugemal aga haaknõelad, mis tuletavad meelde, et osa mu elulaadist on sisuliselt punkarlik.

Meie universum tiirleb ühe teise uni telgedel

A: Hundiulg, vastake, kas jõuate kosmoses edasi?
B: Lambamääg, Lambamääg, siin Hundiulg kuuldel. Lähen üle telepaatilisele sidekanalile punkt. Oleme jõudnud kohta Universumi välispiiril, kus ei inerts ega gravitatsioon ei valda enam ainet. Ruum lõpeb, aine lõpeb, gravitatsioon lõpeb.
A: Mida on näha teise Universumi kohta, mille gravitatsiooniväljas me oleme?
B: Teine Universum on näha nõrgalt helendava tähena, kuid selle gravitatsiooniväli on tugev ja tajutav. Asi on selles, et oleme jõudnud Universumi välispiiridele. Muide, siit ei alga mingit nullruumi, nagu varem arvati. Siin on hoopis üks teine asi.
A: Saadan! Kas seal polegi siis nii, et kehad võivad liikuda igavesti, ilma et jõuaksid nullruumi?
B: Mida või keda te saadate? Meie ei taha siia mingeid satelliite tiirlema, meie tahame üksi, oma kosmoselaevaga majesteetlikult ruumiavarustes hõljuda.
A: Kas Teise Universumi gravitatsiooniline mõju on endiselt tugev?
B: Kahe maailma vahel on triljonite universumite vaheline tühemik. Mulle tundub, et teine uni laieneb valguse kiirusel, sellepärast gravitatsioonilained ka käivad ees. Nagu näha, on seal, teisel pool hoopis teised loodusseadused; et see teine keskkond ei ole relativistlik, on näha sellest, et gravitatsioonilised osakesed on jõudnud siiani.
A: Kas Universumi piirid on tõesti nii heledaid galaktikaid täis, nagu me oma kodugalaktika keskmest näeme?
B: See on jama, siin on neid vaid mõni üksik. See, et me Maa pealt näeme galaktikate üliheledate tuumade pudru, on optiline pete, need lihtsalt peegelduvad üksteise valguses. Muide, meie tervise pärast ärge muretsege, ega teine Universum meiega kokku põrka. Ta võib küll laieneda valguse kiirusel, aga kui kahe ilma vahel on triljonite universumite suurune tühjus, siis nii pikas laienemisfaasis on juba absurdne aeg. See on igavik, siin kaotavad kõik arvud oma mõtte. Seda ei arvuta välja ükski elektronarvuti.
A: Ärge jamage, matemaatilised arvutused ei kaota kunagi oma mõtet!

Neiule mustas

Ta ümber oli kord mustjas siid,
kui vallutas vapralt Beaugencyd.
Ta oli säravas raudrüüs daam,
kui langes ta kodulinn Orléans.
Ta teadis, ta enam uut kleiti ei koo,
kui tule kord avas linn Jargeau.
Siis sädeles õitest ta ripsmekaar,
kui väravad avas linn Meung-sur-Loire.
Ma, rumal, ei teagi nüüd, ha-ha-ha
kuis ometi riimida linna Troyes.
Sai poriseks lõpuks ta pitsiäär,
kui langes ta käes Saint-Pierre-le-Moûtier.

2 kärbest 1 hoobiga

Kirjanduses sõltub väga palju pastakast

On imeline tunne see, kui võtad puhta lehe paberit ette ning hakkad sinna laduma oma kirbusitta. Hoida käes sulepead on imeline tunne, mida võis kogeda vaid kurat maailma luues. See tunne haaras kõiki mu pinguldunud meeli, see tiirutas mu peas juba null-klassis. Siis olid täitesulepead, milles kummaline kummilont tõmbas sulepea toru tinti täis. Mul on praegugi alles pool pudelit Nõukogudeaegset tinti - võib olla hakkan ma ühel päeval nendega kirja panema Nõukogude mõtteid? Kes teab? Vastust teab vaid tuul.
Kaasaja kirjanduses kirjutatakse juba päris palju pastakatega ja täitesuled on vajumas unustusse. Tänagi proovisin oma roosa pastakaga alustada uut näidendit Jaan Poskast. Ent kirjanduses oleneb väga palju sellest, missugune on see pastakas. Näiteks minu isa pastakas oli altpoolt konnaroheline, ülevalt oli see valge. Tagumine tipp oli terav. See ajas pidevalt välja vastikut sinist löga. Siit on võimalik tõmmata ka paralleel: isa seemnest oled sa ju sündinud ja kõik minu vaimuanded pärinevad emalt ja isalt.
Vaimuanded? Kas hakkan ma siis tõesti ennast kiitma? Igatahes olen ma seni tehtuga rahul. Olen pääsenud akadeemilisse ilma Tallinna Ülikooli kaudu ja uurin nõiaprotsesside tunnistuste semiootilist dünaamikat üle maailma. On valdkondi, milles ma olen kodus ja see ongi ilmselt kõige tähtsam.
Tänane päev on kujunenud veidra aeglusega. Arvasin, et suudan oma romaani korrektuuri kallale asuda juba hommikul kell üheksa, ent võta näpust - kell on juba viis, kuid ses vallas pole midagi sündinud. Ehk jõuab veel, õhtu on alles noor.

Jalgrattaga saavutatud küllaltki maskuliinne kiirus

Minu uus ilus jalgratas Scott Speedster S50, maksis kümme tonni. Sellega on Tartu-Vana-Kuuste teelõigul saavutatud kiirus 6,7 penikoormat tunnis (mu kiirusemõõtja näitab ainult penikoormaid). Kiirus saavutati kõige madalama käiguga. Jalgratas kaalub kõigest 8,7 kg ning sellega võib asfaldi peal arendada maskuliinseid superkiiruseid. 6,7 pk pole palju, võistlustel sõidetakse ka 8 ja üheksaga, ent arvestades lähedalt mööda vuhisevaid autosid, isegi küll. Sinna mu reieluu läks kah.
Miks siis penikoormad? Peni satub positiivses mõttes ärevusse, kui tema ja ta liigikaaslaste taga lohisevasse kelku laadida üks korralik koorem. Sellist saani võib peni vedada nii, et keel vestil. Nad nihutavad kelgu paigast lõbusa ootusäreva haukumisega, hoides seejuures head algkiirendust. Inimeste maailmal on neist palju õppida.