Tuesday, August 17, 2010

Meie universum tiirleb ühe teise uni telgedel


A: Hundiulg, vastake, kas jõuate kosmoses edasi?
B: Lambamääg, Lambamääg, siin Hundiulg kuuldel. Lähen üle telepaatilisele sidekanalile punkt. Oleme jõudnud kohta Universumi välispiiril, kus ei inerts ega gravitatsioon ei valda enam ainet. Ruum lõpeb, aine lõpeb, gravitatsioon lõpeb.
A: Mida on näha teise Universumi kohta, mille gravitatsiooniväljas me oleme?
B: Teine Universum on näha nõrgalt helendava tähena, kuid selle gravitatsiooniväli on tugev ja tajutav. Asi on selles, et oleme jõudnud Universumi välispiiridele. Muide, siit ei alga mingit nullruumi, nagu varem arvati. Siin on hoopis üks teine asi.
A: Saadan! Kas seal polegi siis nii, et kehad võivad liikuda igavesti, ilma et jõuaksid nullruumi?
B: Mida või keda te saadate? Meie ei taha siia mingeid satelliite tiirlema, meie tahame üksi, oma kosmoselaevaga majesteetlikult ruumiavarustes hõljuda.
A: Kas Teise Universumi gravitatsiooniline mõju on endiselt tugev?
B: Kahe maailma vahel on triljonite universumite vaheline tühemik. Mulle tundub, et teine uni laieneb valguse kiirusel, sellepärast gravitatsioonilained ka käivad ees. Nagu näha, on seal, teisel pool hoopis teised loodusseadused; et see teine keskkond ei ole relativistlik, on näha sellest, et gravitatsioonilised osakesed on jõudnud siiani.
A: Kas Universumi piirid on tõesti nii heledaid galaktikaid täis, nagu me oma kodugalaktika keskmest näeme?
B: See on jama, siin on neid vaid mõni üksik. See, et me Maa pealt näeme galaktikate üliheledate tuumade pudru, on optiline pete, need lihtsalt peegelduvad üksteise valguses. Muide, meie tervise pärast ärge muretsege, ega teine Universum meiega kokku põrka. Ta võib küll laieneda valguse kiirusel, aga kui kahe ilma vahel on triljonite universumite suurune tühjus, siis nii pikas laienemisfaasis on juba absurdne aeg. See on igavik, siin kaotavad kõik arvud oma mõtte. Seda ei arvuta välja ükski elektronarvuti.
A: Ärge jamage, matemaatilised arvutused ei kaota kunagi oma mõtet!