Hiljaaegu andis Wikileaks teada, et president Ilves on kritiseerinud Ameerika Ühendriike selle eest, et nood ei ole ühinenud Kyoto protokolliga ja nende tahe saada lahti Guantanamo vangilaagrist oli üliaeglane ja pigem olematu. Kas me sellist presidenti tahtsime?
Tegelikult just sellist presidenti me tahtsimegi. Et väikeriik ennast kuuldavamaks saaks teha, tuleks tal nii mõnigi kord astuda keelatud, tabulisele alale, julgeda ütelda ka midagi päris suure kohta. Kriitikat suure kohta tuleb õigesti doseerida. Viis aastat tagasi sai Ilves presidendiks kultuuriinimeste toel, kas praegu juhtub samamoodi?
Praegu juhtub see ka. See oli 2006. aastal, kui võimalust kirjutada alla „80 kirjale Ilvese toetuseks“ pakuti ka minule. Juba olid allkirja andnud Jaan Kross jt staarid. Mina aga jätsin selle tegemata, kaalutlusel, et seda võidaks tõlgendada Rüütli kui sotsiaalselt mõtleva presidendi vastase sammuna. Kui sarnane võimalus uuesti tuleks, oleksin ka mina käsi, sest ajad on muutunud, olukord on teisenenud. Iga asja jaoks on oma aeg siin maa peal, aeg toetada Rüütlit, aeg Krossi jaoks ja aeg jälgida praeguse presidendi hoogsaid samme.
Teatavasti on Mubarak maailma üks rikkamaid inimesi, aga tal ei ole Ilvesega võrreldavat mõjujõudu rahvusvahelises poliitikas. Mida ütleks põhjamaa poiss nimega Toomas, kui Mubarak pakuks talle mõjujõu eest teatavat osa oma finantsidest? Ta vastaks: „Ma ei taha teilt kübetki rikkust, sest ma ise olen tuhat korda rikkam. Mul on põhjamaa lõõtsuvaid metsi ning üle nende lendlevad kluugutavad metshaned. Mul on niite ja seal õitsevad meelislilled veetlevamalt kui teie rubiinide kuhjad. Mul on põhjamaal põllud ning kui tuul sillerdab raskeid kuldseid päid, on, nagu kohiseks meri. Ning päike on mul – see särab isegi keskööl.“
Mis oli Rüütli tugev külg – ta teadis täpselt, kuidas lihtrahvas elab. Teadis piima- ja bensiiniliitri hinda, maamaksu suurust – isegi maja ehitas ta omale sama suure kui tavaline kodanik kusagilt Lillekülast. See on väga oluline näidata, et me ei ela kusagil Bütsantsis ja juht on tegelikult esimene võrdsete seas. Riigipühade nimetuste mäletamisega olid asjad kehvemad. President võttis paraadil vastu oma armsaid pataljone ja soovis kõigile head võidupüha. Küll püüdsid kaitseväe teised bossid, kes neid lugusid paremini teadsid, teda nõidusunest üles äratada ja selgitada: meil ei ole võidupüha, meil on iseseisvuspäev.
Teame vanadest rüütlilugudest, et on väga ohtlik rüütleid nõidusunest äratada. 13. sajandi kõmri rüütliromaanis „Efrawci poeg Peredur“ seisab: „Kellelgi ei ole õigust ebaviisakalt äratada rüütlit tema mõtisklustest, sest ta võib parajasti mõelda mingist kahjust, mis ta on saanud, või naisest, keda ta üle kõige armastab.“ Rüütli vastus võib olla ka karmim, nagu näiteks selline, mida öelnud Karl Suur oma Ingelheimi-lossi ees haldjakuningas Elegastile: „Sa küsid minult liiga palju; ma ei saa vastata. Muidugi ma pigem võitlen, kui ütlen midagi pärast neid ähvardusi. Ning ma olen liiga vana, et keegi võiks mult küsida seda, millele ma ei soovi vastata. Ei tea, kas see on hea või halb, aga me hakkame praegu võitlema.“
Minu meelest peaksid Eesti presidendid vähem sekkuma päevapoliitikasse ja rohkem kuduma rahvuslikku kindakirja, rääkima rahvusnarratiivi. Teadma lugu, mis on omane ainult sellele rahvakillule siin Läänemere ääres, nagu seda oma rahva – metsamaiade kohta teadis Loojutustaja filmis „Apocalypto“. See, mis juhtus presidendi poja Luukas Kristjaniga, on loo üks osa. Inimene on usaldusväärsem, kui ta on käinud Eesti armees, siis teab ta, mida vabariigi kaitsmine tähendab. Kui telekast näitas, kuidas isa Ilves tuleb pärast noorteaja lõppu oma poega armeesse vaatama, siis äratas see suurt usaldust – nii toimis ka minu isa, ikka sealsamas Tapal, ainult viisteist aastat varem. Meenusid kõik need suurepärased öised rännakud, lõputu kätekõverduste tegemine, nagu sooviks Eesti sõdur olla nagu Antaios, kes maast jõudu saab. Tubli poiss, hr Luukas Kristjan!
Noorhärra Ilvese säutsudest sõjaväest hargneb omaette lugu: „Harjutasime taaskord Läti ründamist. Hakkab juba vaikselt välja tulema.“ „Avastasime, et meie soomukil on paremas küljes suur roosteauk. Maskeerime selle reamees Paukbergi trussikutega. Tundub nagu uus.“ „Lasime eelpoolmainitud külapoe pilbasteks. Situ ube, Kuuno, meiega ei huiata!“
Tõepoolest käib aja teenimise juurde mingi lõõpimine, sõjavägi ei ole Wolmari aadlipreilide pansionaat. Lakkamatu huumor hoiab vaimu üleval, sellest saavad aru nii Eesti sõjaväe Vene kui Läti kolleegid. Kui nende tvitterduste peale Läti armee ülemjuhatajal korraks südame alt külmaks tõmbub ja Vene luure katsub välja uurida, millise soomuki milline külg on paigatud reamees Paukbergi trussikutega, selgub, et Läti ründamist ikkagi alles harjutatakse ja auku soomustehnikas ei ole võimalik kindlaks teha, sest see „tundub nagu uus“.
Kahtlemata mulle need sõjaväelood meeldivad. Meie uus vahva sõdur Švejk on sündinud. Ja ikkagi püsib mul silme ees isa Ilves, kes ootas kannatlikult teiste isade järel, millal ta saab pojukest näha. Nagu minu omagi omal ajal.
Ja kes see president siis muud on kui kogu eesti rahva isa.
