Alik Deduškin mõtleb, kuis keldrist pääseda

"Niisiis, alustame ringi koosolekut," kuulutasin valjusti. "Näete, igaühel on tema tööpaik - täpselt viis kasti."
Mironova tõstis käe ja ütles:
"Aga meid on ju ometi kuus!"
"Mina ei istu. Mina kõnnin."
Olin lugenud, et kuulsatel detektiividel oli mitmesuguseid harjumusi, mis aitasid neil mõtelda ja kuritegusid analüüsida. Näiteks üks tõmbas tingimata piipu. See aitas teda. Aga mina pidin tingimata edasi-tagasi kõndima. Ja ehkki öeldakse, et tõde pole jalgades, pidin mina tõeni jõudma just nimelt jalgade kaudu.
Pannud käed seljale, hakkasin keldris ringi kõndima, kusjuures teised istusid kastidele.
Gleb tõmbus kühmu, otsekui oleks ta ikka veel oma keskmise rea viimases pingis ja kartis, et teda võidakse kohe tahvli ette kutsuda. Mironova avas kohe vihiku ja hakkas kirjutama. Olin kindel, et ta koostab järjekordset kirjanduslikku pilti. Prints liigutas huuli, ta pikad käed liikusid nagu takti lüües sõnadele, mida polnud kuulda, mis jäid kuhugi tema sisemusse ja koondusid seal riimitud salmideks.
Kadunuke oli juba koolnusarnane. Astusin tema juurde.
"Kõik on läbi..." sosistas ta.
"Siis su unistus täitub!"
"Missugune?"
"Sa ju tahtsid juba ammu surra!"
"Kui saaks veel veidi elada," soovis ta.
"Hakkan olukorrast väljapääsu otsima. Aga sina võta end kätte! Juhi mõtted kõrvale! Luuleta üks luuletus oma D. Ä-le!"
"Tema seda ei loe!"
"Miks mitte? Võib-olla avastatakse kunagi meie luukered ja sinu oma kõrval vedeleb su luuletus. Ta loeb seda ja ohkab salaja..."
"Ta ei ohka..."
"Miks?"
"Sellepärast, et teda pole..."
"Kuidas pole?"
"Lihtsalt... Teda ei ole olemas. Ma ei või sulle oma elu viimastel tundidel valetada."
"Aga teine? A. Ü... Kas teda ka ei ole?"
"Ei ole."
"Aga B.Ö?"
"Ka teda."
"Sa võtsid siis esimesed ettejuhtuvad tähed?..."
"Miks esimesed ettejuhtuvad? Mul on oma poeetiline süsteem! Oma meetod!"
"Missugune meetod? Räägi! Avalda saladus! Meil pole ju enam palju jäänud..."
"Sellepärast ma räägingi. Jah, mul oli oma põhimõte! Võtsin tähestiku esimese ja viimase tähe, siis algusest teise ja lõpust eelviimase, siis kolmanda... Nii tuligi välja: A.Ü, B.Ö, D.Ä. Saad aru?"
"Oled tähestiku kenasti selgeks õppinud! Ja armastust, tähendab, polnud ollagi?"
"Ei, miks nii? Ma armusin, tahtsin surra, siis jahtusin, pöördusin ellu tagasi ja armusin uuesti!"