Üheksakümnendad

Just nagu igal dekaadil, on ka üheksakümnendatel aastatel minu jaoks eriline tähendus. Tänapäeval suhestun kaugete aegadega mitte niivõrd läbi elatud kevadete ja suvede, vaid eelkõige inimeste ja loomadega, kes elasid siis ja enam ei ela. Täielikult läksid minust mööda selle dekaadi alguse kriminaalsed ajad ja tagantjärgi kirjeldatud puudus ja nälg. Langesin selles ajavahemikus pättide ohvriks kahel korral, 1992. aasta jaanipäeva õhtul Balti jaama juures, mil ma pidin küll kurjategijatele loovutama oma Rahvusraamatukogu logoga kampsuni, kuid siiski mul õnnestus neile koosasid vastu anda.
Sajandi viimaste aastate peamine mure oli, kuidas jätkata pooleli jäänud õpinguid. Sest, nagu ütles Nipernaadi: iga mees peab ju kuhugi jõudma, kes madruseks, kes kalameheks, kes lihtsalt iseendaga häässe läbisaamisesse. Elus on olnud palju pingutust ja eneseületusi ning neile, kes praegu noorusaega läbimas on, saan eluteeks kaasa anda järgmisi õpetussõnu.
Sa mängid midagi maha ja pikas elukoridoris on sinu jaoks uksi, mis on ja jäävad sinu ees suletuks ainult seetõttu, et sul pole informatsiooni: selles punktis pole sul võtmeteavet ning sa ei tea objektide tegelikust asetusest. Kuid antagu sulle vaid informatsioon ja sinu ees avanevad uued labürindid, kus sa tegutsed juba enesekindlamalt. Kõik õnnetused algavad infopuudusest. Tagantjärgi mõtled: kuidas ma küll sattusin sellesse ja tollesse situatsiooni, kas ma siis tõesti ei teadnud seda ja sedagi...? Iga järgnev hetk korrigeerib eelnevat ja kunagi sulged sa silmad viimast korda: maailm on läbi käidud, vead on parandatud.
Ning ma tahaksin lõpetada Suurbritannia küberneetiku Gordon Paski suurepäraste sõnadega: vigade „ostmiseks“ kulutab inimene energiat ja seal, kus viga on tehtud, kujuneb välja servomehhanism, mis rakendab uut energiat selleks, et viga enam ei tehtaks (" Micro man. Living and growing with computers", 1982).
Koos kompuutrite ja Kaur Kenderi "Ebanormaalse" suurepäraste proosaridadega kasvasime tol ajal üles ka meie.