Saddest story from Lääne county

On twenty third of January, 1680, two black clouds flew over Mihkli church in Läänemaa. The witch-hunters stepped into Ralli farm, where the old owner of the farm Hans met them.
It was an icy January evening and the children already slept.
'Where is your witchcraft stuff?' investigators asked. "Do you know the words of sorcerer? We know that your daughter Ello lives on the other side of church village."
"It's correct," Ralli Hans dryly answered. He brought some rotten meat as a proof of existence of his sorcery devices. The rotten meat had always connection with magic things.
"It's enough now," said interrogators. They took him away to the court room.
"Do not torture me," Ralli Hans said. "I cite the spells." And then he read:

Nõtku nõtku nõelakene, nõtku nõela neitsikene! Ära nõelakene kadus. Nõel ei kadund tukkudes, nõel kadus nõeludes, pisuke raudne pihus.

And it did mean a thing: "Waver-waver, needle, sway the needle, virgin! Needle was lost and not during sleep, but work, little iron in hand." It happened to be the first record of an Estonian folk-song. For the English reader, it also carries the association with following sentence:

When Adam delved and Eve span, who was then the gentleman?

Mäss paisub päevast päeva

Meil tuleb mõelda Eesti Vabariigi kaitsele, täna, eile, nüüd ja tulevikus.
Esimene pilt: Eduard Ambos-Kruglikov oli kommunistlik aktivist, kes 1921. aastal ametiühisuste koondnimekirjast oli valitud Tallinna linnavolikokku. Rahvus: eestlane. Kuna ta oli ka põrandaalune võitleja, siis saadeti ta järgmisel aastal sõjakohtu otsusega NSV Liitu. 1924. a novembrikuu viimastel päevadel tuli ta enamliku löögisalga koosseisus tagasi Eesti Vabariiki. 1. detsembri putšikatse nurjumise järel peitus ta koos Piiri ja Sommerlingiga Priisle küla Tupsi tallu (praegu Vaprate tee, Iru alevik). Kaitsepolitsei sai sellest haisu ninna, ööl vastu 5. detsembrit alustati lahingut.
Teine pilt: Ambosel, Piiril ja Sommerlingil oli Tupsi lahingu ajaks käsutada 3 erilaadilist püstolit. Niisuguse relvastusega pidasid nad politseijõududega heitlust kümme tundi. Hetkeks, mil Ambos endale kuuli pähe laskis, oli ta parabellumis veel padruneid varuks. Ambos oli sündinud 1887. aastal Võhmutal.
Kolmas pilt: mässumees Jaan Koppel oli samuti 1. detsembriks 1924 üle Vene piiri tulnud ning oli Postkontori ründajate seas Vene uulitsal. Kopli laskis maha kindral Põdder. Kuuli selga saanud enamlane ei surnud kohe, vaid üritas veel seina lähistele roomata. Surm tabas teda keset seda füüsilist pingutust.
Neljas pilt: raudteetehaste rööpmeseadja Gottlieb Sirkel oli mässajatega liitunud 30. novembri õhtul. Eelnevalt oli ta naine hoiatanud tagajärgede eest. Sirkel hukkus silmapilkselt tulevahetuses kolonel Hermann Rossländeri juhitud allohvitseride õppepataljoniga (kaasaegse Meegomäe lahingukooli analoog) Balti jaamas varahommikul.
Fotod: Eesti filmiarhiiv

Tagasivaateid möödunud aastale

2013. aasta paelus meid mitut moodi. Jaanuari esimestel päevadel jagas Tallinna linnavalitsus tasuta transpordi kaarte. Siis käisid Juku-Kalle Raidi sõbrad Riigikogus möllamas ja laamendamas. Alustasin Justin Petrone "Minu Eestimaa" lugemist. Aasta alguses lahkus meie hulgast teoloog Raivo Raave. Kuu aega hiljem lahkus Venetsueela president. Siis soovitas Erki Nool praktiseerivate homode seltskonda vältida ja teoloog Kristjan Luhamets sekundeeris talle Tartu Pauluse koguduse tardunud vaikusest. Vassili Ivantšuk näitas kõrget klassi male maailmameistri pretendenditurniiril. Facebookis sai hitiks Eduard Hili lugu "Trololoo". Keskerakond võitles e-valimiste vastu. Pidasin Tuglase majamuuseumis loengu Rooma linnast. Lahkus Raudne Leedi, Bostoni linnas korraldasid veresauna vennad Tšarnajevid. Käisin Mihhail Lotmani raamatu esitlusel Tallinna ülikoolis. Kadrorg ostnud (ajakirjanduse andmeil) proua Ilvesele 70 000 euro eest kleite ja kuuldavasti olevat rahvas sellest kaunil kevadpäeval pahaseks saanud. Rainer Kattel avaldas Eesti olusid ausalt lahkava artikli ajakirjas Inseneeria. Omapäraselt protsessisid Mihhail Kõlvart ja Jevgeni Krištavovitš. Kohus kohustas viimast vabandama, kuid vabandusest ei ole midagi kuulda. Lasnamäel valmis õigeusu katedraal. Suvi oli kuum ja paljud otsisid elus uusi võimalusi. Kalbu külas toimus järjekordne 1941. aastal Siberisse küüditatute kokkutulek. Viibisin Eesti Instituudi suvepäevadel Setumaal.
Augustis vapustas meiegi rahvast Süürias kasutatud keemiarelv, ka Kenya mall oli tragöödia. Üks mu sõber kaotas töökoha ja teine pandi vangi. Kolmandat ähvardas korraks vallandamine liialt laiade lõugade pärast. September oli erakordselt soe ja päikeseline. Rahvas ei soovinud kuidagi puhkuselt naasta. Edasi järgnes valimiste tsirkus, hiidvanakesed ja palgatud provokaatoritest peksjad. Anti valik luurekoordinaator vs Savikas.
Oktoober oli juba üsna vihmane. Seda vihma jagus nüüd aasta lõpuni. Käisin Vene kultuurikeskuses Zhanna Bitševskaja kontserdil. Novembris pääses päris kurat lahti, sest arutluse alla tuli Kaur Kenderi ja Sirbi teema. Pühade ajal kohtusin Jaan Riisiga, arutasime erinevaid tulevikuväljavaateid.
Selline oli see aasta retrospektiivis. Mis tehtud, on tehtud. Kuid palju jääb veel teha.

Kender on tugev juht

Paari nädala jooksul vapustas meie kultuuriajakirjandust skandaal, mille sarnast teist lähiajalugu ei tunne. Esimest korda peale Mihkel Mutti lähetati Sirpi juhtima kirjanik, pealegi veel niisugune, kelle taga on suur sotsiaalne tellimus. Kaur Kenderi määramisega Sirbi peatoimetaja kt-ks tekkis tunne, et alanud oli spetsiifiline, kirjanduse aeg.

Kui mina oleksin sel hetkel töötanud Sirbi toimetuses, oleksin selle teate rõõmuga vastu võtnud. Oleksin tundnud end kui Hans Pöögelmann või Mihkel Martna 1905, kes (hüpoteetiliselt) oleks äkitselt teada saanud, et Teataja toimetust hakkab juhtima Tammsaare. Muidugi on veel vara Kenderit või ka kedagi teist klassikuks kuulutada, kuid Kenderi lausestik tiksub minu südamega samas rütmis, tema ideed, jõuliselt omapärane imago, renomee ja stiil on mulle läbi aegade palju ütelnud. Õigus oli Eerik-Niiles Krossil, kes üldsust lohutas, et suid kinni teipida ei ole mõtet, lehte pole ju tegema määratud kindraleid nagu 1930. aastatel, vaid Kaur Kender. Seega diktatuuriohtu pole.

Kui tuua olukorda iseloomustama mõni kujund Kenderi loomingust, siis võib julgesti kõrvale heita omaette meistriteosed “Ebanormaalne” ja “Check out”, mis, kui Silvia Rannamaa Kadri sõnu kasutada, on lillekesed pasameres. Oma viimases romaanis kujutab Kender raskekaalu poksijat, kellel on nii piisavalt raha, et ta ei tea, millises maailma punktis ta järgmisel hommikul üles ärkab. Lisaks on ta alailma laksu all, kui “sõprade” kätte satub. Poksija ise saab raskeid hoope näkku. Romaanis on toimuvat kirjeldatud just nii, nagu oleks lugeja see, kes neid hoope saab. Kui Faulkner kirjeldas idiooti siis meie, kes me seda loeme, muutume ka ise sel hetkel idiootideks: juhe jookseb kokku. Kenderi loomingus puutume kokku sama efektiga.

Seda lugedes jäi minule mulje, et see olen mina, kes neid hoope saab, see olen mina, kes on geograafiliselt desorienteeritud. Mina kui lugeja kogen tugevat insaiti, tekst mõjub psühhoteraapiliselt, ma hakkan selle mõjul iseendale lahendusi pakkuma ega saa elult enam peksa kunagi. Oma viimistletud sümbolikeeles sõnastab Kender ühiskonna valupunktid ja pakub neile varjatud lahendusi. Kes on “Comebacki” läbi lugenud, seda ei lööda enam pikali. Tugev kirjanik on ka ühtlasi tugev juht. Ja juht annab rahvale lootusi, just nagu Goldingi “Kärbeste jumala” poisstegelane Ralph.

See oli aga just üks Kenderi-eelse Sirbi põhilistest kasvuraskustest: ei ilmunud ühiskonnaelu mõtestamisel ja lahenduste pakkumisel potentsiaalselt kaasa rääkivaid tekste. Kõik sumbus siseringi omavahelistesse kiidukõnedesse, sõna said ühed ja samad autorid. Sirbi toimetajad ei teinud aastaid isegi katset panna oma veergudel kõnelema kirjanik Nikolai Baturinit või kas või Kenderi poolt teleekraanil mainitud Mihhail Kõlvartit.

Nüüd aga koondamistest. Siinkirjutaja on olnud koondatud korduvalt ning igal üksikjuhul on öeldud, et koondamine on paratamatu, kulla mees, sa hoiad muidu lihtsalt kohta kinni. Asjad tuleb kiiresti kokku pakkida ja raha vastu võtta. Mõttes olen alati selle vastu vaielnud ning mõtted liiguvad alati selles suunas: “Aga kui ma poleks seda teinud, võib olla siis oleks...” Kuid samas olen püüdnud end ka asetada ülemuse positsiooni: võib-olla on ülemusel minuga raske? Ehk pole ma pakkunud ideid? Ja jõuame alati selle väiteni, et ülemus saab pähe oma ülemuse käest, kui ta probleemset töötajat lahti ei lase. Lõpuks selgub, et koondamine on suur väljakutse: inimene peab ennast uuesti üles töötama, mõtlema sirgeks vanad vead. Lugegem inglise küberneetikut Gordon Paska: igas veas peitub alati ka servomehhanism, mis sunnib kulutama energiat uue eelmisetaolise vea ärahoidmiseks.

Kõik need nädalad olen pidanud südamesse võtma tugevat Kenderi-peksu. Mõtlesin seejuures: kas on see tõepoolest too “Ebanormaalse” surematu tegelase Claude Chevalier' looja, keda pekstakse? Ajalehtedes olid pildid Sirbi toimetusest ja seeläbi sain teada, kus see asutus on.

Fotodel on nurka kogunenud Sirbi toimetuse töötajad ja Kender kui uustulnukas seisab mingi laua juures, teistest eraldi. Kafkalik situatsioon: tulnukat ei võeta ühtsesse liivakasti. Mingi jutusumin käib, just nagu peetaks salanõu, konspiratiivne sosin — nagu ikka juhul, kui ruumis viibib mõni nihilist.

Kui tsaaririigis poleks olnud ühtegi nihilisti, elaksime siiani Romanovite all.

Tallinn, tuledeta linn

Tulnukad Xonx ja Ionx kihutasid oma õhulaevaga üle planeet Maa, mis säras eredates tuledes.
"See on Maa," uhkustas dessantlane Tonx oma teadmistega. "Tarkinimene on siin elanud juba miljon Maa aastat."
Nad laskusid madalamale. Tuhanded linnatuled muutusid punktikestest valgusoaasideks. Paljude säravate linnade hulgast paistis ka üks tumedam laik.
"Seda ei saa olla!" karjatas pardainsener. "See tuledeta linn tekitab vea minu süsteemis!"
"Rahu!" hüüatas süstiku kapten. "See on Tallinn. Siin toimub pimendamine, võimul on Savisaar. Raha läheb valgustuse asemel parteipropagandaks ja hiidvanakeste ehitamiseks."
Tulnukad lõdvestusid.
Foto: Twentieth Century Fox.

1942, Luki: vanaisa rasketes lahingutes

21. detsembri öösel 1942 oli Velikije Luki ja Alekseikovo vahelisel  teel miinus 15 kraadi külma, 3 päeva tagasi oli maha sadanud sügav lumi. 921. eestlastest koosneva laskurpolgu võitlejad olid olnud kiirmarsil terve öö. Paar tundi olid nad maganud lumes. Nüüd jõudsid nad sügisel kaevatud positsioonidele Alekseikovo külla.
Teiste hulgas marssis ka minu vanaisa Karl, kes kuulus 921. laskurpolgu ühte laskurroodu. Eesti punaväelased olid jõudnud tsooni, mille tule all hoidmiseks olid Saksa kuulipildurid varem oma tapariistade sihiku peensusteni paika rihtinud. Hetkega vallandunud turmtuli niitis mõne minutiga jalust kümneid ja kümneid korpusepoisse, kellest enamik oli 18-21-aastastena Eestis sundkorras punaväkke võetud.
Ning sellised rünnakud jätkusid juba üle 2 nädala. Tormijooksud hästikindlustatud punkritest vaenlast turmtulega kostitavate kuulipildujate vastu tihti ilma igasuguse suurtükitule toetuseta. Päevavalges üle lageda, mineeritud välja maasse kaevunud vaenlase positsioonide ründamine. Ilma õhutõrjerelvade kaitseta talvisest taevast allasööstvate Saksa ründelennukite meelevallas külmunud maapinnal lamamine.
Karl kuulus miinipildujajakku, kelle ülesandeks Alekseikovo all oli miinipilduja tranšee laskepessa seadmine. Miinipilduja veeti kohale madala mongoolia hobusega, kes oli karastunud talvetingimustel läbi löömiseks. Sellegipoolest surid nii see kui kõik teised taolised hobused. Õhtuks murdis Velikije Luki – Novosokolniki raudteele 40 Saksa tanki ja üle 2000 jalaväelase.  Nõukogude poolel nende vastas oli mehi palju vähem. Kõikidel oli kindel tundmus, et pataljonikomandör ajab mehed kaevikutest välja tormijooksule, mis tähendab neile noortele kindlat surma, miinipildujapatareid aga hävitatakse otsesihtimisega. Patareide võitlejad teadsid, et vastase pommitajaid ei olnud taevasse ilmunud juba ligemale ööpäeva jooksul, mis pidi tähendama, et laskurpolgu veoüksused toovad tagant miine.
Samas kõrval olid 22. kaardiväepolgu positsioonid. See koosnes venelastest. Kaardiväesapöörid kasutasid hetke ära ning mineerisid kõik Alekseikovo külla viivad teed. Vastaspoolel üürgas kuulus valjuhääldi eestikeelse tekstiga: „Kõhud täis ja jõuluks koju! Kõhud täis ja jõuluks koju!“ Sõnumite vaheajal kontrollisid lahinguvälja sakslaste kuulipildujad, need töötasid iga 5 minuti järel ja nottisid maha kõik need, kelle hüpped tulejoonele jõudmiseks kujunesid liiga pikaks. Raudteetammilt tulistasid eesti punaväelasi veel ka vastaspoole snaiprid. Demoralisatsioon pani mitusadat laskurroodu äärmise kurnatuseni kõikuvat ja läbikülmunud meest paaniliselt mõtlema ja lootma, et Saksa vägede pealetung tabaks neid nõnda, et nad õigel ajal käsi tõsta jõuaksid.
Kaardiväelased olid käinud luurel ja olid teadlikud ka omade, eestlaste seas valitsevatest kahtlastest meeleoludest. Kokku 3 tuhat eestlast olid valmis end kohe sakslastele vangi andma, et aga saada "jõuluks koju“. 249. eesti laskurdiviisi võitlejaid loeti fašistlikuks kontingendiks, keda selja taha ei tahetud – lasevad veel viimati selga. Vene väeosades hoolitses komissar selle eest, et keegi naljalt alla ei annaks. Aga eesti diviisis tõstsid ka komissarid käed.
Mineeringud venelasi ei päästnud: Luki all piiramisrõngasse võetud sakslastel tuli Nõukogude poole kaevikutesse jooksmiseks vaid kolm kilomeetrit üle lumise põllu kahlata. Karli miinipilduja oli endiselt miinideta. Mehed arutasid omavahel kaevikus, et eestlased olid diviisi staabi poolt teadlikult laskemoonata jäetud, kuna nende ülejooks oli kindel. Vaid tankihävitajate rood alla ei andnud – nende positsioonid lasti puruks viimseni. Nende juht andis käsu võidelda.
Karli kaevikus läks ikka nii nagu kõikides teisteski. Sakslased tungisid tranšeesse küljelt, Hände hoch karjudes. Väga paljud tõstsid käed kohe üles. Aga kaevik ei olnud kunagi sirge joon. See oli pikitud täis onnikestest ja urgetest, kuhu ikka oli külma eest peitu pugenud soldatipoisse. Öösel tulid vangivõtjad sakslased. Siin ja seal tekkis segadus: igal pool leidus vastutulistajaid ja neidki, kes nii kiiresti käsi tõsta ei jõudnud. Need notiti maha. Aga mu vanaisa jõudis üle minna, s.o dokumentide keeles "Alekseikovo küla all teadmata kaduda". Ometi ei kadunud ta teadmatult, sest ta elas veel pika elu. Kadus ta vaid diviisi paberite jaoks.

Üheksa õhtut Richard Rohuga

Richard Rohu elu on nagu imeline aas. Sellist metamorfoosi ihaldaks endale iga loovisiksus, iga poliitik, üldse iga inimene.
Armetust grafomaanist, I ilmasõja alguse "Rohelise Momendi" täielikust läbikukkujast sai Roht kõige lembitumaks lastekirjanikuks, kelle ilusate härdate loomajuttude ja "Vastsete radadega" on üles kasvanud nüüdseks juba 4 põlve. Ja ärgem unustagem ka Rohu suvitusromaanisid.
Mõelgem, milline oli Rohti stiil Moment Esimese ajal: “Nagu suur hõiskamine lõi minus lõkkele, kui ma selle naise kartust nägin. Vaimustatud, justkui vägitegu korda saates, tõmbasin ma taskust noa ja lõin ta naisele välgukiirusel rindu. /—/
Kuid ta helas veel. Ta helas veel!"
See pole normaalne jutt.
"Vastsed rajad" ilmusid Hitleri võimuletuleku aastal, kui Eestis oli veel viimast aastat kehtiv demokraatia. See on inimese teekond, kes vekslivõltsimisega vahele jääb ja sellepärast end halvasti tunneb. Lausa depressioon on tema luudes-kontides, aga ta saab metsast jõudu. Uue maailma avastab ta metsatööliste juurest.
Ta hakkab mõistma, mida tähendab tööliste vaheline solidaarsus. Muserdatud inimesest saab taas isiksus.