Tuesday, June 30, 2009

Põrgu, libahundid, väikeste loomade murdmine

Kaltenbrunni mõisa pottsepp Peter süüdistab Tartu maakohtu ees 31.
oktoobril 1692 Jürgensburgi kirikuvarast Pirsi Tõnist, edaspidi
Thiess, et ta koos kuradiga ümber hulkunud ja libahundiks käinud.
Peter ei käi eriti armulaual, lapsi selleks sundinud ei ole, usinalt ei
palveta. Peter jutustab, et elab Thiessiga ühes külas Nitaus, kus
Thiess on igal kevadel vilja õisi laiali loopinud. Thiess on kohtunud
praeguseks surnud talupoja Skeistaniga põrgus. Ta on ka teistele
talupoegadele ebajumalaid tutvustanud. Lucia päevast jõuludeni on
Thiessi nähtud tulemast põrgust ja luuaga, mille taga kõlgub
hobusesaba. Lemburgi lähedases soos oli ta viljalt õisi võtnud ja
neid kaugele laiali visanud, kuni libahundid tulid. Thiess oli võtnud
Skeistanilt hundinaha ja andnud selle hiljem Allase talupojale. Ka
Skeistan tõmmanud selga hundinaha, mehed teinud seda varjulistes
põõsastikes. Nad läksid kohe väikeseid loomi murdma: tallesid,
vasikaid. Thiess keetis oma püütud liha alati korralikult läbi,
toorest ei söönud mitte iial. Tuld ja tulehakatist saanud libahunt
Thiess alati sulasrahvalt, kes aidanud tal kraamist jagu saada ja
söönud kõik korraga ära, muuhulgas ka ühe vasika. Miks Thiess hundi
kombel toorest ei söönud, seda pealekaebaja ei tea. Sulastelt saanud
Thiess ja Skeistan ka soola, aga nuga polnud neile vaja läinud, jätkus
hammastest. Lõunasöök toimus põrgus, kus ka kurat nendega koos
einestanud, kaugemalt luuravad libahundid napsasid samuti mõne pala,
aga kuradil olnud vahid väljas, kes nad kohe raudmalkadega eemale
peksid. Miks kurat neile kannatusi valmistas ja neid libahundiks tegi,
kui ta neid armastas? Kurat oli Thiessile ja Skeistanile lootuse pannud,
et nad 1691. aasta kogu viljasaagi ära hävitaksid, niikaua seisid
põrgu väravad lahti. Ometi oli sel aastal otra, kaera ja rukist
külluses, kaera isegi odrast rohkem. Nii seisid asjaolud ka
pealekaebaja Peteri põllul. Põrgus käidi esimesel suvistepühal,
Lucia päevast jõuludeni käidi kogu aeg põrgus. Skeistani poeg
Skeistan Rein hoidis samuti nende punti, aga talle põrgu saladust ei
usaldatud. Nii küsis Skeistan Rein Jürgensburgi mõisa töölistelt,
kus mehed on, vastuseks sai vaid mõminaid. Põrgust tuldi alati välja
libahuntidena, sest muud moodi põrgust välja tulla ei saanud.
Põrgusse ei läinud mehed mitte tühjade kätega: suvistepühal toodi
õisi, Lucia päeval olid kalad kaasas. Külviajal ei olnud mõtet sinna
minna. Põrgu ava oli hästi varjatud. Saksad Thiessi jõuguga kokku ei
puutunud, sakstel oli oma põrgu. Abielunaised tahtsid samuti libahundid
olla, aga tüdrukutel oli kõige enam pistmist tulihändade ja lohedega,
kes neilt toodud piima ja või eest lubadusi võtsid. Libahundid ei
olnud kuradi teenistuses, kurat ajas neid raudpiitsadega laiali nagu
Jumala maailmas koeri aetakse. Aga nõiad täitsid kõiki kuradi käske
ja olid oma hingedki maha müünud. Libahundid tahtsid inimestele head,
sellepärast kurat tõrjus neid. Eelmine, 1691. aasta oli hea ka
sellepärast, et algas varem ja vene libahundid võtsid nende maad
omale, seega tuli viljakas aasta kõrge linakasvuga. Thiess loovutas
lõpuks hundinaha Allasele, sest oli juba vana ja ei jaksanud enam.
Tartu maakohtu otsus Pirsi Tõnise (Thiessi) kohta kõrgestiaustatud
maakohtuniku Herman Georg von Trautvetteri ja assessorite Bengd Johan
Ackerstaffi ning Gabriel Bergeri juuresolekul. Juurdlusel on tuvastatud
Thiessi lükantroopia (libahundiks käimine). Thiessi osaks on
määratud seismine kirikusambas ja karistamine 20 paari vitstega kohas
ja aja jooksul, mille määrab kindlaks Lemburgi koguduse hingekarjane.

Friday, June 26, 2009

Rindkere Issand

Kallis Kristuses,

selle e-maili, kui lugeda seda, Mai hea Jumal õnnistagu teid Jeesuse nimi

Me tervitame teid nimel meie Issanda Jeesuse Kristuse Issand, et olen proua Sarah Thomas Vabariik Kuveit, kus olin hr Steven Thomas, kes töötas koos Kuveit saatkond Elevandiluurannik üheksa aastat, enne kui ta suri 12 / 01/2008 . Me olime abielus üksteist aastat ilma lapsele. Ta suri pärast lühikest haigust, mis kestis vaid neli päeva. Enne oma surma olime mõlemad sündinud uuesti Christian. Pärast tema surma olen otsustanud mitte abielluda uuesti või ei saanud lapse väljaspool minu kodu, mille vastu Piiblis on.

Kui Miesvainajani oli elus ta hoiustatud summa $ 9,5 00 miljonit dollarit, mis ühendab riigi liitus pank Abidjan Cote d'Ivoire Lääne-Aafrikas. Praegu see raha on ikka veel pangas. Hiljuti, minu arst ütles mulle, mitte võtta järgmise kaheksa kuu jooksul, sest vähk probleem.

Igaüks, kes häirib mind kõige rohkem on minu merehaigus. Teades minu tingimus Décidé annetama käesoleva fondi charity organisatsioon, mis kasutab seda raha, kuidas ma Mandari lisatud. Ma tahan, organisatsioon, mis kasutab selle fondi jaoks lastekodu, koolid, kirikud, leskedele, paljundus sõna Jumal ja püüdma Jumala maja on säilitatud. Piibel tehakse meil mõista, et "õnnistatud on käsi, mis annab."

Tegin sellise otsuse, sest ma ei ole ühtegi last, kes pärivad selle raha ja minu abikaasa sugulased ei kristlaste ja ma ei taha oma mehe pingutusi, mida tuleb kasutada inimesed, kes ei usu Jumalat.

Ma ei taha olukorras, kus see raha kasutatakse ära pirullinen viisil. See on põhjus, miks ma seda otsust. Ma ei karda surma seega ma tean, kus ma lähen. Ma tean, et mul on rindkere Issand. The Exodus 14 v 14 ütleb, et "Mr võidelda minu asjas ja ma läbi mu rahu."

Ma ei pea telefonside selles osas, sest mu tervise seega esinemise minu abikaasa sugulased umbes mind alati. Ma ei taha neid teada seda arengut. Jumalaga kõik asjad on võimalikud. Niipea, kui te saate oma vastuse, mina annan teile kontakti panka Abidjan Cote d'Ivoire Lääne-Aafrikas.

Me avaldame ka kirjas, et te proovida praeguse saaja selle fondi alates justiitsministeerium, Cote d'Ivoire. Soovin teile ja kiriku alati rogaran mulle, sest Issand on minu karjane. Minu õnn on, et olen elanud oma elu väärt kristlane.

See, kes soovib teenida lord peab ta vaimu ja tõde. Palun alati palvetama kõigi oma elus. Soovite ühendust võtta e-posti eespool hilinemist oma vastuse annab mulle koha hankimisel teises kirikus sel samal eesmärgil. Veenduge, et tegutseda vastavalt, nagu on näidatud allpool. On oodata, kui saadaksite oma vastuse kiiresti.

Jätkatakse Issand õnnistatud.
Sinu õde Kristus,
Õde Sarah Thomas.

MÄRKUS: PALUN VASTA mind sellel MY PRIVATE EMAIL
( E-post (sarahthomas4u@yahoo.com)
Turvalisuse tagamiseks OK THANKS JA KONFIDENTSIAALNE).

Tuesday, June 23, 2009

Siin Põhjatähe all

Obama, miks on sul raketid,
kui tulemas on rahutuvi,
kas lihtsalt seks või head spagetid
ei paku sulle enam huvi?

Miks täristad sa relvi vahvalt,
kui maailm tahab rahu vaid,
kui rahu tahtvad ilma rahvad,
just nagu pori lume ebemeid?

Miks ähvardad sa Kimm Irr Senni
ja tema sõpra Kim Jong Illi?
Kas naisel soenguks pole penni
või pahem kõrv sul ajab pilli?

Su relvad Pershing ja MX.
Kuid Moskva ütleb neile: NO!
Kas maitseb sigar, maitseb seks
ses tuumarelvastuse soos?

Sa oled pistrikute liigist,
kui sa Iraani - muudad paariariigiks.
Grenada rahvale küll ütled: surge!
Kuid meil on Kremlis rahutäht purpurne.

Tuesday, June 9, 2009

24. II. 1988, minu pilgu läbi


Minu märkmed pärinevad 15. märtsist 1988. Malev Toomi foto.
"Missugune oli see päev? Niisama - päikesepaisteline. Mida rohkem õhtu poole, seda nukramaks läksid selle toonid.
Vanalinna raamatukaupluste sisu oli kesine, Pärnu maanteelt ostsin ühe märkmiku. Tammsaare monumendile lähenedes ei tundnud ma mingit erutust - küllap olin selleks hetkeks hästi valmistunud. Esialgu läksin neist sajast inimesest mööda, et suunduda Kaubamajja - kell oli alles veidi üle poole kuue. Sealt tagasi tulles nägingi Vanaseljat ja tema seltskonda. Vanaselja teatas mulle, et miiting algab juba kell kuus - seega tund aega varem ette nähtust. Leppisime kokku, et kohtume sündmuspaigal.
Vahepeal oli inimeste arv ausamba ümber järsult kasvanud. Me ei leidnud üksteist enam üles. Ma vahetasin pidevalt kohta, sest esimesse ritta ma minna ei tahtnud. Kõigepealt nägin ma, kuidas mõned ausamba ette lilled asetasid ja militsionääre peaaegu polnudki. Mõned kohalviibijaist kurtsid, et jalad külmetavad ja ähvardasid ära minna; teised olid jälle põnevil ja oletasid, et äkki... (Siit on mõned lk-d puudu).
ajal veres, kui kaks venelast lipu üles viisid."
Talvik ja tema käsilased polnud rahva tahet suutnud ei hea ega kurjaga murda. Pastor Raave oli tema viimne trump ja seegi ei aidanud. Niivõrd sügavale oli kogunenud aastakümnete jooksul kasvanud viha anastajate vastu, nii võimas oli püüd vabadusele.
"Sõnavabadust! Inimõigusi! Demokraatiat!"
Ei tohi Talvikut laimata, aga paljas tigedus oli see, mis teda jälle kõnelema kihutas. Seekord kasutas ta haletsevat üleolekutooni: "Kui te oskaksite võrrelda praegust demokraatiat sellega, mis oli varem, saaksite aru, et teie käsi ei väära siin midagi. Lapsed-lapsed, te ei saa isegi aru, mis te teete endile ja teistele," ähvardas ta. "Teid kui jõudu ei ole juba praegu olemas, rääkimata tulevikust, nii..."
Ka see skandaali taotlev lause mattus energiliste protestiavalduste alla. Talvik oli sunnitud jälle kasutama "rahustuseks muusikat". Meie teadsime, et siis kui kogu Keskväljak laulust rõkkab, muutub valjuhääldi meie häälte all köginaks. Sellepärast laulsime tuttavat viisi:
"Saa vabaks, Eesti meri, / saa vabaks, Eesti pind, / siis tuisku ega tormi..."
Ühel tekkinud pausil ilmnes taas nähtus, mida olime varemaltki märganud: muusika katkes järsult. Keegi oli Mati Talviku ülekandebussi juhtmed läbi lõiganud. Et sellised intsidendid enam meelt avaldamast ei segaks, tegi keegi ettepaneku minna Lauluväljakule, vastandades otseselt meie ja nende, punaste huvid. "Las miilitsad ja Talvik lähevad "Vremjat" vaatama, meie aga läheme Lauluväljakule," ütles üks. "Kui mina sõjaväes käisin, oli meil igal õhtul "Vremja" vaatamine kohustuslik," täpsustas teine.
Eesti Televisioon sai taas oma mögafoni korda ja demonstreeris nüüd "Suveniiri" laule. Mida võis küll ansambel "Suveniir" sellest arvata? Et vaata, milleks veel võib muusikat vaja minna. Sõnavabaduse piiramiseks.
Kuna rahva tõelised juhid olid selleks päevaks arreteeritud, pidid inimesed ise mikrofoni nõudma. Mõisteti, et ainult see võib veel aidata. Oli ju kahele enist juba mikrofon antud.
Nii skandeerisiem päris tükk aega, kuni ma mõistsin, et mikrofoni ei saa ja hakkasin tasapisi väljapoole trügima. Mingit miilitsate ahelikku polnud. Miilitsad seisid rahulikult, kuid õgisid pilkudega punkareid, kes olid ühele pingile roninud ja seda õõtsutasid.
Ma vajasin peale vaimutoidu ka kehalist toitu. Seda läksin Vanalinnast otsima. Nagu kiuste polnud seal seda ja ma pöördusin tagasi sündmuspaigale. Prožektoreid enam ei kasutatud, vähesed tänavavalgustid heitsid lumele ilusat helebeeži valgust. Valjuhääldid paiskasid õhku laulu kitsekesest. Nägin, et seal enam midagi ei toimu ja kell 20.38 lahkusin ma sealt, olles miitingust osa võtnud üle kahe ja poole tunni. Ometi tahtis saatus, et ma veel kaks korda nägin täiesti pimedat ausambaesist ja seal vaikselt seisvaid inimesi. Teine olukord oli Balti jaamas, kus keegi miilitsamees oli enda ümber kogunud salga lärmakaid venelasi. Aga loeme ka lehte:
"Eesti NSV Siseministeeriumist teatati ETA korrespondendile, et 24. veebruaril ei registreeritud vabariigis mingeid tõsiseid ühiskonnavastaseid ilminguid. Veel enam, viimastel päevadel täheldati õigusrikkumiste arvu vähenemist. Nii ei pandud möödunud ööpäeva jooksul toime ühtki kriminaalkuritegu. Ainult avalikes paikades ebakaines olekus viibimise eest peeti kinni ligikaudu 60 inimst, kuid seda ei ole tavalisest rohkem.""

Monday, June 8, 2009

Eesti lipu päev

Täna on Eesti lipu sünnipäev.
124 aastat tagasi otsustasid pühad aatemehed Otepääl panna esimest korda lehvima meie sini-must-valge värvikombinatsiooni, mis kallis iga eestlase südamele. Seda mõttes hoides suri Siberis minu vanaisa, seda on tähtsaks pidanud kõik meie vabadusvõitlejad. Meie, noorem põlvkond peab haarama selle lipu vanade kortsulistest kätest ja seda edasi kandma.

Friday, June 5, 2009

Miks ma andsin oma hääle rohelistele

Andsin oma hääle rohelistele, sest mulle meeldib, et ka nemad on aatomijaama rajamise vastu. Aatomijaam on ohtlik, lugegem või Laxnessi samanimelist romaani.
Hääletasin nimekirja nr 111 poolt, valimata jäi Keskerakonna nimekiri nr 104. Miks? Pärast alatut Rüütli-vastast kampaaniat ajakirjanduses 2006. aasta sügisel olin ju endale lubanud, et nüüdsest olen ainult Savisaare valija (Savisaar, kes mäletab, astus ju presidendihärra kaitseks välja).
Aga ma olengi - Edgar Savisaare valija. Siin Lasnamäel kõik on. Kõik on oma inimesed, kõik mõtlevad nii nagu mina. Lihtsalt Keskerakonda on siia tarvis, mitte Euroopasse. Siin, Eestis on vaja asjad korda ajada, Euroopasse mingu lobedalt võõrastes keeltes rääkivad taustajõud.

Monday, June 1, 2009

Kes ei tunneks...

Kes ei tunneks suurepärast laulu: "Kun loppuu aatto ja alkaa yö. Ihminen on sitä mitä hän syö. Sika, lalllaallaaa-aa. Sika, trallallaa-aa. Sika, trallallaa-aa. Sika, trallaallaaalla-aa..."
Maailmakultuuris on palju algupärast, sügavat ja mõtterikast, kuid see on üks neist. Eriti aktuaalseks muutub see nüüd - alles sel laupäeval käisin ma ühes Jana Lepikuga loomaaias ja seal oli juba ehtne siga.