Tuesday, December 25, 2012

Christmas of Negroes

Old Rover Hank died a broken heart, and was buried beside little Kate, in graveyard, but the faithful animals dig his corpse up again. It was a sad story! Oh, it was a huge moaning of faithful animals around the open grave three days after funeral, so my pen refuses to transcribe the horrors and outrages which they all perpetrated... And then Christmas Day became like a fresh wind down, a day with semi-automatic last judgement, where all the poor, tortured negroes found their resurrection. So did the little Kate, buried right beside old Rover Hank. However, there was another negro, a certain Dick, whose master was angry Gwine Stone, a white massa known vilest in West Virginia. This alpaca-cotton-head Dick then went to graveyard and noticed strange stories happened around Hank´s grave. "Look," negro Dick thought, "dat is old Hank River. A kinda talk always washed wiz him. But why do de grave mouth open wide?"
So, my brethren, he found a horny cat from the bush beside grave. He took the cat from the back, but alas! - cat´s little bighorns started to grow and one of them pointed to glittering treasure. Dick checked it personally - there were nine thousand dollars. And all in this half-abandoned grave-yard.
On the next morning Dick was completely rich. But he still kept quiet. And there was this vile massa, came to him and asketh: "How do you do, you negro scum?" Old Dick made solemn face and answered: "Merry Christmas, massa! How is little massa and little missis, and all de faamly? I feel myself so-so, massa. Neber bery well, but tank God for all his marcies, no worser dan usual!"
"I suppose you are to have a dance there, and a supper too, Dick?" the massa tried.
"Spec so, massa," answered old tricky Dick. "Hear how Isaac, what blongs to massa G, is to be there wi´ his fiddle. Spec how de young folks will get up a dance. Shall hab someping, massa, someping, da say, for keep Christmas."
The Christmas were most important to keep. Bad things not always tempt, and good ones neither. But vicious master said, using old proverbs:
"Ugh, there should be some cowlifting from you last night, some goods were invaded for your Christmas dinin´ table!" And his negro answered immediately:
"O mass Gwin, how can you say dat? Dick no tief. Dick honest nigger. Dick neber teal any ting dat blongs to massa and missis."
Finally, this old Gwine promised:
"Well well well then, I believe you. Here, take this gift, Dick, take those animals gathered some days ago around Rover Hank´s grave and consume them with the other negroes."
Illustration: Priklyucheniya Toma Soyera i Geklberri Finna (TV movie, 1981).

Saturday, December 22, 2012

Mõnusaid hetki lapsepõlvest

1971. ilmus Ellen Niidu "Sinisirje linnukene", mis minule, väikesele mehikesele müstiline näis. Oli ka Carrolli "Alice" ja norralaste "Vaikivad trollid". "Bremeni linna moosekante" sai lugeda üksnes vanaema juures.
1972. aasta tõi huvitava lasteteose "Lõvi Lõrr ja Jänes Jass" (Heljo Mänd äkki?). Hammaste tervishoiu mõttes oli hea Thornbjörn Egeri "Sööbik ja pisik". Ilmusid ka Piilupardi ja Miki lood, aga need ma jätsin vahele kui ameerikalikud ilmingud. Minu asi oli lugeda muinasjuttu "Lugu kuldharjaga kanakesest".
1973. oli suur aasta - ilmus Kazys Saja "Hei, pugege peitu!". "Nukitsamees" ning "Lugu lendavate taldrikutega" said klassikaks. Kaunite piltidega oli õnnetu saatusega Jüri Parijõe "Kui isa kinkis raamatuid". Näärivana jaoks sai võetud kõige lihtsam salm Juta Kaidla teosest "Laanerahva talvepidu". Kas see: "Näärivana habet paitab - kes mul koti selga aitab?" Või see: "Kõik. Öökull latva läheb. Ta viib sinna nääritähe." Ja veel see Petöfi "Sangar Janos"!
1974. aastast jäid muidugi meelde Vladimir Beekmani "Aatomiku juhtumused" oma reibaste lauludega (oli ju Nõukaaeg!). "Mudila nupula" jäi aga paratamatult igavapoolseks.
1975. aastal tantsisid karud, lõvid ja hülged Vladimir Majakovski raamatus "Raamat-loomaaed". Sel aastal ilmus ka "Muumitroll", mida ma lugesin siiski juba ülikoolis õppides. Holger Puki teos "Teie, eilsed pioneerid" kujunes õpetlikuks, sest selle järgi sai väike laps lõigata ja kleepida. Mina siis. Tost aastast on eriti selgelt meeles Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Vaeslapse käsikivi". Illustratsioonid. Need üli-tumesinised taevad seal üksikute lõokeste ja hallihabemeliste vanameestega olid otsegu keskaegsed miniatuurid. Vanavanemate juures sai lugeda Rodari "Cipollino seikluseid" ja Juhan Kunderi "Imelikku peeglit".
1976. aasta tõi heliplaadi "Onu Remuse jutud 6", mida suviti kuulasin tädi grammofoni pealt nii andunult, et läksin vahepeal päikesest kuumavale trepile tuulduma. Minu ees kahisesid sirelid ja liiliad, oli kirjeldamatult väikese-inimese-tunne. Ohh, see romantiline lapsepõli! "Ahvi trahvimine" - teose autorit ei mäleta. Ah jaa, Helvi Jürisson. Arkadjevi "Juhtum looduskaitsealal" oli film-lasteraamat, samuti Elonora Tade "Ettevaatust, havi!". Ma ehitasin meie korteri kööki samasugused "havilõksud" nagu selles raamatus. Mainida võiksin siin veel Juri Jakovlevi "Lõvi läks kõndima" (Ta pääses lahti Moskva loomaaiast!). Ära ei tohiks siinkohal jätta Ljusja Geraskina "Õppimata koolitükkide maal". Üsna eakohane oli minule aga Julius Oro "Muna".
1977. aastal ilmus veel film-raamatuid, näit. Gorski "Kanaema kook", Zavalnjuki "Tühjal saarel", Voronovi "Kes on kõige tugevam" ja väiksemat tähtsust omandas Karganovi "Hiire laul", mille lugemist ma alatasa edasi lükkasin. Eriti läksid tollal peale Milne´i "Karupoeg Puhh" ja Sokolov-Mikitovi "Aasta metsas".
1978. aastal läksin ma esimesse klassi. Mu lugemislauale ilmusid Eduard Männiku "Jänesepoeg Too Too", Gaidari "Muinasjutt väikemees Kibaltšiššist" (seda olen ma tsiteerinud Loomingus 3´2004. a ilmunud novellis "Anu ja Sipsik keset varemeid") ning Zoštšenko "Jutte Leninist". Ent ka Richard Rohti jutud loomadest olid põnevad. Hakkasin koguma Lenini pilte.
1979. aastal läksin ma teise klassi. Eno Raud ilmutas "Jälle need naksitrallid", Ella Fonjakova "Tolle talve leiva" ja Juhan Liiv (postuumselt) "Egas me siis sellepärast vihased ole". Dekaadivahetuseks sain isalt uusaastakingiks selle raamatu, mida olin ammu ihaldanud: Donald Bisseti "Kõnelused tiigriga ja teisi jutte". Veel sain kingiks hundipeaga pastaka ja mu õde jänesepeaga pastaka (pastapliiatsid ei olnud siis nii levinud kui praegu).
1980. aastal läksin ma kolmandasse klassi. Ilmus hulk põnevaid teoseid. Mainiksime siinkohal Truupõllu "Rohelise päikese maad", Jankovsky "Minuga juhtub alati midagi", Pärna "Kas maakera on ümmargune" (kujunes mulle hiljem väga tähtsaks), Parsi "Operaator Kõps Seeneriigis", Piirikivi "Niisk, põis ja õlekõrs". Kujunesin Eno Raua "Ninatarga muna" tõeliseks fännajaks.
1981. aastal läksin ma neljandasse klassi. Puuvillamaa Usbekistani NSV partei keskkomitee I sekretär sm. Rašidov avaldas meie vabariigis omad "Muinasjutud". Ilmusid veel Kalda "Proovisõit", Valentin Tublini "Hesperiidide kuldsed õunad", Rotheu "Kuidas polaarjoont otsiti" ja Senegali mõistulugu "Väike Bodiel". Agnes Taari teos "Mustlase koer" maksis üksnes 5 kop!
1982. aastal läksin ma viiendasse klassi. Oli doktor Doolitle´i aasta, kuid need raamatud jõudsid minuni veidi hiljem klassivendade mõjutusel. Jüri Arrak avaldas "Suure Tõllu" ja Perrault´lt anti välja "Saabastega kass".
1983. aasta meeldejäävaim sündmus oli muidugi Aimeé Beekmani "Tondinahad". Põnevuse poolest ei jäänud sellele palju alla Jaan Rannapi "Maari suvi". Üldiselt loeti aga juba üha enam indiaanlaste juttusid ja lastekirjandusele ei jäänud palju aega.
1984. aastal läksin ma seitsmendasse klassi. Loeti Jack Londonit, mina lugesin "Suurte väejuhtide saladust". Kümneaastasele õele lugesin ette Tiia Toometi "Lapukirja ja lastekirja".
1986. aastal läksin ma kaheksandasse klassi. Ilmusid Bontš Brujevitši "Esimestel oktoobripäevadel", Esopi "Ruubiku kuubik ja mina" ja Kalda "Seiklus Sekontias sundmaandumisega Pelikanisaarel".
1987. aastal läksin ma üheksandasse klassi. Vassili Livanovi "Rumal lehm", Voskressenskaja "Kallis nimi: lehekülgi ajaloost", Mihhalkovi "Lenini muuseumis" ja Nadja Krupskaja "Vladimir Iljitš Lenin". Oli viimane punane aasta.
1988. aastal läksin ma kümnendasse klassi. Raudam avaldas oma "Kolmekordse päikese", mille mina leidsin haljas lehestikus ronides lehtede alt. Üldiselt tehti sel aastal suurt poliitikat.
1989. Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvist. Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu". 1990. aastaga sai keskkool läbi, oli aeg ringi vaadata.
Aga tunded jäid ikka helisema. Kui isa kinkis raamatuid - kas pole see tähendusrikas pealkiri? Sest nii see ju oligi. Missuguse aukartusega võtaksin praegu raamaturiiulilt A. Jakubovi teose "Raske on saada meheks"... Kirjeldamatu.

Sunday, December 16, 2012

Pika tukaga hiirhall Adam Lanza

Hukkamisi korraldabki ikka ja alati häbelik viiemees, kes end kodus peegli ees imetleb. Joviaalne kolmemees, kes on hea suhtleja ja sõpradega kooli nurga taga õlut libistab, seda ei tee. Beslani ja Sandy Hooki algkooli tulistamiste motiividel on aga selge vahe. Beslanis tehti seda religioossetel ja rahvuslikel kaalutlustel, kusjuures religioon õpetas, et teist usku rahvas ei ole inimesed, ka lastel ei ole seda õigust end inimeseks pidada. Sandy Hookis tegi seda hull haiges ühiskonnas, ta tegi seda endasugustele, oma kodukandi inimestele. Ja kui Beslani-suguseid tragöödiaid tuleb harvem ette, siis Adam Lanza suguseid värde esineb veel ja veel, järjest sagedamini. Põhjus: konkurentsile rajatud ühiskond (mitte rangelt hierarhiline, kus talupoegade ja kuningate rollid paigas). (Aga samas võtab hierarhilises ja keskaegses enamasti katk ja alatoitlus, mitte kiire kolt-revolver.)
Veel põhjuseid: puritaanlik, religioosne sallimatus, samas aga võimalus olla raske raha eest hälvetega. Heaoluühiskonnas jääb palju aega üle, mis tähendab, et nivelleerub arusaam inimisiksusest, väheneb drastiliselt empaatiavõime - ei saada aru, et sulle otsa vaatav inimene on samasugune armetu subjekt nagu sina - samamoodi toiduotsinguil. Hullu teadvus võimendab seda kõike paaniliselt. Inimesekontseptsiooni kadumine peegeldub ka USA matmiskultuuris: lükatakse urn sahtliga müüri sisse ja rahvas läheb laiali. Traditsioonilistes kultuurides on olemas aga spetsiaalsed nutunaised, kelle amet ongi vaid leinamine; samuti kantakse kirstu teatud nurga all viltu - Karakalpakkias on see nurk rangelt fikseeritud.

Wednesday, December 12, 2012

Seista ajavoos ja lihtsalt mõtelda

Mis teha siis, kui näed unes, et su kuus aastat tagasi hauapõhja ja teise maailma tuttu uinunud koer on üles tõusnud, tuleb rihma otsas - kõik on nagu päriselt, kõik on nagu elus - ja kallistab sind?


Unenägusid on inimkond teadaolevalt jumaldanud juba aastast 3200 enne meie aega; Egiptuse Vana riigi algusest. Muinas-Eesti unenägijad, kes hiies vanemate kalmude lähedal magasid, selgitasid välja unekujud, lahkunud esivanemad. See oli püha hetk, kui nemad nõu andsid, sest surnud tavaliselt ju ei räägi.

Koer oli kaua ära olnud, matsin ta 2006. aasta augustis aia taha jalaka alla, väga-väga sügavale, et metsloomad keha välja ei saaks kraapida. Liivakiht tuli juba kalmu põhjast vastu. Kaua ära olnud ses mõttes, et ta ilmus mulle taas unes. Ja alati rõõmustavad need koerad, kes pikalt oma peremeest näinud ei ole. "Sa oled siin, sa ei olegi killustikulises pinnases raudteetammi lähedal?" käis paratamata mõte läbi peast. Ent üle mu näo käiv keel ja mööda põranda tolmu vonklev saba näisid kinnitavat: on tuldud üle ajavärava, kurvast minevikust. On tuldud, et tõestada oma koeratruudust vaid sekundiks unenäo tähtede valguses. Lassie tuleb ikka koju.

Saturday, December 8, 2012

Kui kass peksab kõik segamini

Poliitikutele on tähtis oma imago. Umbes samuti nagu praegune Saue linnapea Henn Põlluaas, teevad nad valimiste eel videopöördumisi, millel tihti istuvad kamina ees. Kaminas miilab soe ja mõnus tuli. Ahjul on sini-must-valge lipp, õhus hõljub piparkookide hõngu, kass on süles. Poliitik lihtsalt peab näitama, et on tõeline perekonnaidüll. Ja Eesti tingimustes kogub selline video vähemalt tuhat vaatajat. Poliitika mehel on vaja muu hulgas näidata, et ta lembib loomi.
Nii, aga mis juhtub siis, kui kass läheb liiga ärevile ja peksab kõik segamini, näidates, et tal ei ole pereväärtustest sooja ega külma? Põlluaasa videolt on ju näha, et ei saa korraga rääkida ja kassi silitada, s.o kassi võtmine sellisesse olukorda oli natuke läbi mõtlemata samm. Kui kassil saba liikuma hakkab, siis ta varsti hammustab ja lahkub inglise moodi. Ent tsiteerigem eestikeelset Vikipeediat:
"Kasside kehamärgid koosnevad liikumisest. Ohu korral ajavad kassid turja küüru, see väljendab hoiatust. Kõrvade lidusseajamine on hoiatus. Füüsiline kontakt väljendab üldiselt positiivset suhtumist, kui ei ole tegu võitlusega. Pilgud ja muu on samuti mitmesuguse aimatava tähendusega."
Poliitiku video lõpeb (s.t. võib lõppeda, ma ei ütlegi, et meie juhtumil lõppes) nii, et kass peksab kõik segamini, nii rahvuslipu kamina peal, küünla, kui ka halud kamina all. Mida inimene ehitab, seda kass ei ehita. Kasside kohta võiksid siinkohal kõlada Püha Hiiobi sõnad: "Nemad lasevad oma nooremad lapsed välja kui pudulojused ja nende kangemad lapsed hüppavad. Nemad karjuvad trummiga ja kandlega ja on rõõmsad, kui pill hüüab."
Kodukass. Autori foto. NB! Pildil olev kass ei ole segi peksmisega seotud.

Monday, December 3, 2012

Me, winning computer on the seventh of October, 2012


1.d4 Nf6 2.c4 g6 3. Nc3 Bg7 4.e4 d6 5.Nf3 Bg4 6.Be2 O-O King´s Indian (E92), Classical variation

Black relies on piece activity and early attack on d4 to facilitate counterplay. GM Andrew Martin prefers white (i.e me) in this line.
7.Be3 Nfd7 8.h4 e5 9.d5 f5
In this place, our game differs from game Mikhailevsky-Vitebsky, Israel Open 2003.
10.Ng5 B:e2 11.N:e2 f4
What happened? Knight maneuvre 10.Ng5 was too risky because of paucity of powers on the white´s king flank. I afraid this during game, but however, despite of these doubts there was still a happy end!
12. Bd2 Nc5 13.b4 Nd3+ 14.Kf1 b6
Such weird "fire" from black in his 13th move was a kind of tactical mistake. Because his knight will be surely trapped in opponent´s rear! Let us remember Muhammad Saeed al-Sahhaf, Iraqi information minister, saying on 7th April 2003 his famous words about the Americans: "They are trapped everywhere in the country. They are trapped in Qassam, they are trapped near Basra, they are trapped near Nasariya, they are trapped near Najaf, because we will kid them on the move! They hold no place in Iraq. Their situation is hopeless." (Laughs). And now is the same.
15.Ne6 Qe7 16.N:f8 f3 17.g:f3 Q:f8 and black´s resistance becomes useless and unrealistic. It is the end, my only friend. And I must be satisfied with it.

Saturday, December 1, 2012

Semeemi rekonstrueerimine

Teame ajaloost, et enamus keskaegseid lahinguid lahenes just frontaalrünnakuga otsustaval hetkel, kui tiibadel püsis kas segadus või oli seal saavutatud just vastupidi - ülekaal. Üks pooltest, enamasti nõrgem, valis oma positsiooni jõe, soo, metsa või mäe küljele või ette, harvemini taha. Vaenlase otserünnaku sai nüüd suunata osaliselt loodusliku tõkke taha. Küsimused lahendati otserünnakuga, sest eelnimetatud asjaoludel ei olnud võimalusi tiibhaaranguks. Kõrvulukustav mürin, surmakarjed ja raua kolin, mida lõppkokkuvõttes on raske tänapäeval mõista / edasi anda, ei andnud juhtidele erilist võimalust infot käsukorras tiibadele toimetada. Käsklusi sai anda lahingutegevuse algust tähistavale sarvesignaalile eelnenud vaikuse ajal. Sest mida sa hiljem, möllus, karjud?
Niisiis loeme meie Evald Tõnissoni, Artur Vassari ja Jüri Seliranna teosest "Kui Lembitu kutsus" Madisepäeva lahingu kohta, et teel Viljandi poole nägi Saksa sõjavägi eestlasi täies lahingukorras ja kõige relvadega kahelt poolt metsast välja tulemas. Pole just keeruline järeldust teha, et Eesti väejuhid olid ka siin valinud loodustõkke (metsa), millest nad lootsid, et see neid õigel hetkel päästaks. Edasi kannatasid liivlased Saksa väe vasakul tiival välja eestlaste raske rünnaku, see neid ei hävitanud, vaid sundis saksa tsentri juurde tõmbuma ja ringkaitsesse asuma. Eestlased jõudsid tiibhaaranguga nende selja taha. Sel hetkel jõudis Pärsti järvede äärest kohale sakslaste järelvägi. Ja kuigi paremal tiival oli lähivõitlus kahe lepitamatu leeri vahel kogu aeg käinud, segunesid armeed nüüd nii, et eestlastel tuli asuda kahel rindel võitlema, nende keskkoht murti aga frontaalrünnakuga läbi. Aeglus, millega seda kõike korda saadeti, näitas Tõnissoni-Vassari-Seliranna meelest võitluse otse erakordset ägedust. Juuresolev Henno Arraku pilt raamatust "Meelis" avaldas minule lapsepõlves kaunis suurt mõju. Kaks meest pärast Madisepäeva lahingut, nukker vaikus ning viltuselt langevad varjud muistses pärastlõunas tekitavad praegugi veel hingevärina. See on lihtsalt minu noorusaja mälestus. Müstilisust lisas veel see, et kummalgi pildil olijal ei olnud lahingu endaga otsest sidet. Just nagu vanadest kalmudest kostvad pääluude plõksud oleksid taas vallale pääsenud, kui Lembitu järglane Õnnepäeva hakkas Kippeli romaanis kõnelema Lembitu pojale Meelisele:

"Vaata, Meelis," ütles Õnnepäeva käega paremale osutades, "sealtsamast metsaservalt jälgisime koos sinu kadunud isaga nende tulekut - oioi kui palju neid oli..."

Kuulnud lõpuks ära vanema kogu kibeda jutu, tahab Meelis veel teada:

"Ja minu isa põrm, sai see auga tuhaks põletatud?"
"Ei, vaenlane ei lasknud. Ta ise mattis kõik langenud malevlased maamulda, ajades kõik külakonnad kokku haudu kaevama. Vaata, tolle kõrgema kääpa all puhkabki sinu isa põrm - ta on seal kuhjas koos teistega."

Ja tulebki meelde iselaadne eesti sõna malewa, mida leidub Kroonikas mitu korda: malewa sequitur, malewat jälitand /-des. Kas on see selline asi, mida saab koguda? Igatahes peitub nimes ja ta käändevormides iidvana uurali kihistuse sõna "maa" või ollakse antud juhul sellega lähisuguluses. Malewa sisaldab tingimata ühte põhivormi ja ühte liidet, isegi kui see sõna oli tegelikult pikem. Võib-olla koguti malewat nõupidamistelõkke ääres või eestlaste sõjalisel kogunemiskohal maja´l. Maa peal tegutsev loom on majajas ehk kobras, milline nimi ju samuti ühte liidet sisaldab. Maa oli ürgrahva toitja ja selle sõna abil kombineeritud tähenduslikud üksused võisid ka tähendada pühadusi. Eestlaste vanaaegne keel ei ole rekonstrueeritav, võimalik oleks teha vaid julgeid oletusi. Muinasrahva suhtest maa-ema rinnaga jutustavad ka 17. sajandist pärinevad nõiasõnad: "Mander maa alune, külma kengare, keskolinna, nakka neitsiken." Mander maa alune - põrgu; külma kengare - külmkingad; keskolinna - surnute maailm; nakka neitsiken - neitsi nisa. Lihtne ja loogiline.
Vaprad vanemad, kes kord võõraste sissetungijate vastu oma mõõgad ja odad tõstsid, kelle jaoks oli ilus minna ülejõu-vaenlase vastu, ohata kord ja langeda, muutusid paljude sajandite jooksul üksnes nimedeks ja siis nimetuiks kalmudeks. Üksnes kaude mäletati lõpuks vaid, et esivanemad maad olid kindlalt eneste käes pidanud. Ja kes sellest ajast ajaraamatu lehekülgedele jäänud olid, said järeltulevate põlvkondade jaoks hingelindudeks, ebamääraseks rahutuseks minevikus. Sest oldi kindlad: need surnud ei ole mitte rahulikud, nad on pigem ebakindlad, taastulevad surnud, nad tulevad minevikust ja neil ei ole nime (inimolemise unustanud): nad olid kusagil, nad hakkasid vastu kirikule. Ja ei ole praeguste aegade võimuses neid mõista.
Henno Arrak, "Ivo ja Meelis".