Saturday, January 29, 2011

Ärge neid isikuid oma sõbralisti võtke!

Facebookis levib imepärane kettkiri:
Silvi Vändrast ei kopeerinud seda kirja ja teda tabas välk. Anthony Sohost käkerdas selle kirja ja viskas prügikasti - ta kaotas kohe oma armastuse. Nadia Ivanovna pühkis sellega... ja jäi kadunuks.

Saturday, January 22, 2011

Nine reasons why aliens silence

On the picture: a little smooth representative (mollusc? infusore?) from the outer civilization pouting his lips. Photo courtesy of Twentieth Century Fox Film Corporation.

The Universe around us is empty of any messages. The potential friends silence and have always done it. Getting closer to the famous boxer paradox of Ludwig Wittgenstein, we can formulate the rational reasons why they do it.
1) They are too proud and do not want to talk with imbecile civilizations (the most usual argument).
2) They are small and beginners and wait, until they will grow enough to make a contact, so they can learn from us so far (argument of a fool).
3) Our language is conformal to theirs, their language is non-formal to us (like the doorkeeper and Josef K. in Kafka´s „The Trial“). For example: if they handle random noise as the pointed information (argument of the unfitting patterns).
4) They already stepped to the contact, but we did not notice it or despised them. Or otherwise – we did not notice our try to establish a contact in the past and forwarded them something wrong (argument of the unmemorized past).
5) They cannot contact, because they know about a danger threatening us and they want to accelerate it (argument of two comrades).
6) They know that a cosmic letter is not a cosmic attachment and the last one may have the opposite meaning (argument of a letter).
7) There is the certain order, by which civilizations can contact each other and they do it in strict order. Probably we do not know the order, but probably we know it very well and even more – we established it (argument of the stuck consciousness).
8) Or – it is not at all the common information silence in the space. It is the Miranda warning before the opposition with other witnesses and before the verdict („You have the right to remain silent“).
9) Or – they do not contact us because we are pretty primitive. Just the opposite, we are highly developed. The lack of their contact is caused only by one reason – we live in wrongly compressed timespace. Only losses of information in the black holes are the right things for them.

Wednesday, January 19, 2011

Toomla and Kukk in their fighting and fate

On 7. May 1954 a four-engine transport plane started from Frankfurt military airport, with two important passengers on board. They were British MI 2 spies Hans Toomla, whose agent name was Artur (Art) and Kaljo Kukk, with pseudonyme Karl, both Estonians.
By that time the Estonian Republic had been occupied for 14 years, first by Soviet, then Nazi and then by Soviet powers again. Estonia had gone through two agonizing deportations, more than 25 000 Estonian citizens happened to be forced exile into Siberia, lots of them into the concentration camps where half of them could not survive. Estonia had lost one quarter of its population. The challenges against the ruling political regime were strictly forbidden and punished harshly. Despite of all this, the citizens of newly established Estonian SSR hoped for a new beginning on the other side of iron curtain.
In the same night, the reconnaissance plane reached above the Estonian territory and both agents were dropped down at Pärnumaa, in places full of extremely large, thick, primeval forest. They landed secretly with their parachutes, owning very powerful radio transmitter, which capacity was enough to reach all over the Europe. Also they had two army pistols Walther P38, two pen-shaped pistols with tear gas and cyanide capsules, hidden under their collars. Hans Toomla had documents on the name Karl Peterson in his pocket, Kaljo Kukk owned a pair of false documents for the never-existed persons Ilmar Taluots and Endel Sutt. Their dangerous incognito life inside of the Soviet society had begun and lasted for three months.
Toomla´s radio messages to the West were encrypted, but the encryption was quite weak. After buying a car Moskvich, Toomla forwarded important things to the British intelligence. His following message was sent from Vändra forest, it was in Estonian and in Morse Code – their senders were true specialists in both of it:
„We bought a car. Art, I repeat, Art – his relatives are all healthy. I have not contacted with my relatives. Give me 3 necessary addresses. The addresses you have given are inexact, omit either the street names or house numbers. Listen to me on the day, marked with a cross. Art, I repeat, Art. Karl, I repeat, Karl. Sad woman, sad woman, sad woman! The end, the end, the end!“
Some parts of their code make us think. Those were the emergency exits from the „randomly put character language“ messages: cabix (´all our weapons are lost´) and qrt (means ´the enemy is close, I must end´). This qrt (▄▄●▄ ● ●▄● ● ▄) sounds very similar to the Estonian word ´kurat´ (a devil), however, it is not a linguistic sign. Let us re-emphasize that exit code of the message about the car-buying was „sad woman“. Semantically, it is a specially stressed marker for the irrefutable fact that after all the signals, the last one included, will be followed by the silence. It should have been only very strong, underlined semiotic unit: for example ´sad woman´. Yuri Lotman has written that the semiotic processes, happening on the borders, are more intense. Toomla had to choose the very special code unit to mark the border between the message and the followed silence, he chose ´sad woman´, because they did not relate with any woman in Estonia during their short visit to the dearest places of their homeland. The expression ´sad woman´, repeated thrice was top of the absurdity and marked the beginning of radio silence until next transmission. The psychoanalysts could perhaps notice the relation of Toomla´s expression with Melanie Klein´s little patient Rita, who in her Oedipal stage murmured aside, shredding a picture of woman: „Dead woman, dead woman, dead woman...“ (Frank, Claudia 2009. Melanie Klein in Berlin: Her First Psychoanalyses of Children.). The main point is that the spies were associated with no women in Estonia, and at the end of this story the KGB shot both of them.
Toomla, sending his messages, proceeded from typical human logic: after the message always follows the silence. According to Yuri Lotman, the track marker, signifying the border of his message, should evaluate inner and outer condition of its world – the message. Toomla knew: you can give a strong impulse, which ends the radio transmission at this time. And it was a paradoxal ending: lets talk about women as the ordinary men do – women, a folk which never revealed themselves to Toomla and Kukk till end of their days. It was a strongest signal to the end the transmission – and the spies used it.
The conclusion: silence is silence only being strongly separated by its edges. Silence always hides a question of boundaries in itself.

Tuesday, January 18, 2011

Miks ma astusin Keskerakonda?

1) Meie pere on represseeritud. Mu vanaisa lasti Siberis maha, ka vanaema suri Venemaa sügavikus. Minu isa ja tema õde pääsesid hädavaevu tagasi kodumaale. Seepärast on minu maailmavaateks antikommunism. Iga asi, mis on bolševike vastu, kõlbab. Ma soovin kätte maksta meie peret tabanud kannatuste eest. Kominterni kongressidel võeti vähemalt kahel korral vastu tsentrismi taunivad avaldused. Tsentristid ehk keskerakondlased, kes püüavad elustada kõiki ühiskonnaklasse, on vägivaldsetele riigipöörajatele kõige ohtlikumad. Ma soovin olla antibolševistlikus erakonnas.
2) Mulle ei meeldi vägivaldselt peale sunnitud eestikeelne keskkooliharidus venelastele. Seda ei olnud Eesti ajal, mis on minu ideaal. Rahvuslasena tean, mida tähendab kellegi ümberrahvastamine. Kedagi ei saa sunnitult eestlaseks teha. Kas eestlased muutusid 1890. aastate venestamise tulemusel venelasteks? Ei muutunud, nende eestlus süvenes. Järgnesid rahvuslikud revolutsioonid aastatel 1905, 1918, 1991. Meie eestikeelsus on nii tugev tänu sellele, et Aleksander III võttis kunagi vastu venestamise otsuse - iga jõud kutsub esile vastujõu. Midagi ei saa tasuta ja kui miski näibki olevat tasuta, siis makstakse selle eest kusagil mujal. Minu praegune ülesanne on venelaste koondamine ühtseks löögirusikaks mulle vastuvõetamatu koolireformi vastu. Toetades venelasi toetan ma oma keelt ja kultuuri. See on ennetustöö, et ma ei peaks hakkama vene keeles kirjutama nagu Jaan Kaplinski.
3) Ajendiks erakonnavalikul olid sügise sündmused - psühhoterror Keskerakonda astunud Tõnu Trubetsky vastu ja nn kirikuskandaal. Inimesele peab jääma valikuvabadus - kuhu see kõlbab, et Tõnu ei saa astuda mingisse erakonda, aga vaat Jaak Ahelik saab, palun väga. Kirikuskandaali puhul aga tuleb küsida - kes on Savisaar? Nõukogude ajal, mil lai silmaring oli infokitsenduste tõttu paratamatult ahtam, kaitses tema kandidaaditööd Rooma klubi tulevikustsenaariumidest. Muide, tulevikustsenaariumid on kõneaine, mis jutuks tuleb järjest vähem - häbenetakse oma tulevikku. Need, kes Savisaart praegu mõnitavad, ei tea midagi doktoritööst ega kandidaaditööst - nad on end hädavaevu keskkoolistki läbi vedanud. Ja nad kannatavad lühikese ajaloolise mälu all, kas on tõesti meelest läinud, kes meile vabaduse tõi? Kes käis Moskvas meie eest läbi rääkimas, kes seisis Interrinde ja Toompea riigipöörajate vastu, kes lõi esimese reaalse alternatiivi EKP-le? Olen aegade jooksul aru saanud, et Savisaar ja Rüütel olid tublid, aga Laar ja Ilves olid natuke vähem tublid.
4) Kui salapolitsei astub valimisvõitlusse, on tulemuseks hunta. See sunnib inimesi poolt valima. Ma ei usu kapo aruandesse Savisaare riigivastase tegevuse kohta. Kuidas saab riigi vastu tegutseda inimene, kes ise on selle riigi loonud? Lisaks on kapo aruandest näha, et Jakunin on küll tegelikult olemasolev tegelane, aga tema käitumine on kentsakalt välja mõeldud.
5) Kui Lennart Meri oleks ütelnud, miks Johannes Kert kaotas oma koha kaitseväe juhatajana, siis oleks minu usk sellesse riiki säilinud. Rahvas valis Lennart Mere ametisse, tegelikult valis muuidugi Arnold Rüütli, kes kogus arvestatavalt enam hääli, aga mängime, et valis Mere. Aga Meri ei õigustanud talle pandud lootusi. Ta pettis seda rahvast, kes teda usaldas. Sellepärast Meri ei olnud minu president. Minu president on Rüütel.
6) Paljud inimesed kujutlevad, et kui keegi astub Keskerakonda, siis ähvarduste ja terrori abil on võimalik saavutada, et ta sealt taas välja astub. Kordub kõik see, mis oli 1988. aasta jaanuaris MRP AEG-ga ja ERSP-ga. Ma ei anna seda võimalust, sest minu ringkond ei ole sallimatu.
7) Mind paneb jahmatama, kuidas saab ajakirjandus kirjutada, et Keskerakonna konverents oli hall ja ilmetu. Keskerakonna konverents oli vägagi huvitav. Rääkisin juttu Raivo Raave ja Toomas Vitsutiga. Rõdul nägin tõekomisjoni juhti Kalle Klandorfit, kes oli pressi eest kõige kaugemasse soppi pugenud. "Tiugu, miks sa nii nurka pugenud oled?" Võib-olla teda aeti parteri vahekäigust ära, sest press soovis seal filmida.

Friday, January 14, 2011

Toomas Liivi konverents

Fotol: Jaak Urmet, professor Toomas Liivi üks lemmikõpilasi esitamas oma monoloogi 1950. aastate kirjandusest.
Toomas Liivi mälestuskonverents Tallinna Reaalkoolis ületas kõik ootused, võis kohata inimesi, keda ei olnud ammu näinud. Ka teile tuttaval siinkirjutajal oli seal oma ettekanne ja ma loen seda omale suureks auks esineda professor Toomas Liivi mälestuseks.
Massiivne kõnepult tekitas vajaduse eneseületuseks, sinna tuli ronida ja see oli suur nagu laev, nobelist John Crossi tinamiidi-alus. Aga puldil põles kogu esineja seljatagust valgustav tuluke ja puldis oli hoopis teine tunne, mis saalis istudes. Nagu lahkunud professor oleks ise minu taga seisnud ja ütelnud oma koolitatud tämbril: "Nii, Aarne /või Mari või kes iganes/, on hea." Nagu kõik need aastad vanas väikeses majas, millest koorub värv - oleksid mind kõnetanud - noorusea naljakad unistused, ei-tea-mitmes armumine ja muidugi professori sõna.
Tema luuletus oravate männikäbidest, milleks kõik me kord saame, saadab meid. Kuidas kord läksime, põlvikud trimmi aetud, karukesed, kellega me mängime veel saja aastagi pärast maailma lõpus, kaenlas, oma esimest kooliteed, punased oktoobritähekesed visatud oma algeliste vihkude kuivatuspaberite vahele: kas mäletame seda veel siis, kui kaseladvad viimset korda pühivad pilvevinet taevas ning igav liiv ja tühi väli võtavad meid endasse?
Konverentsi lõpuks taandusin meeleliigutusest viimasesse ritta ja sain seal kirja viimase esineja Jaak Urmeti sõnad:
"Autor ei ole surnud, pigem mõni teos on vägagi surnud. Kirjanduslugu 1950. aastatel möllas. Mõned neist on nagu anekdootide maailm, autentsed, kirjanike suust üles kirjutatud. Kirjanduslugu jääb alati elama, aga mõnikord on teosel vähe eluvaimu sees."

Sunday, January 9, 2011

Olud kaasaegses Eestis

Beski kiskus taskust vanasse ajalehte mässitud kartulipabulad välja, keeras paberituustaku lahti. Kuid ta ei jõudnud veel kartulit hammaste vahele tõugata, kui eelseisev lahjukene meesterahvas kähku ümber pööras. Beski nägi nüüd tema nägu. See oli elatanud inimene. Beski võpatas selle inimese vaate ees, mis oli täis meeletust, hullumeelset helki, palavikulist valu ja nälga, piinlevat elajalikku nälga. Inimese näonahk tõmbles ja närimismusklid teravate palenukkide all käisid üles-alla kuivalt ja närviliselt. See nägu oli habemetüügastes, irvakile kiskuvate habemetüügaste all ei olnud särki. Peenikesel soonelisel kaelal sirutus veresoonte võrk ja allpool kõrva tohise naha all tuksles veri piinavalt ja hädiselt.
Selle apla vaate all kohmetus Beski. Tahtmatult sirutas ta pakkuva käe kartuliga pihus, kuid vanamees raputas eitavalt peaga.
“Ei, ei!” ütles ta nagu ähkides. “Lubage, ma vaatlen ainult kui teie sööte. Olete ju isegi näljane ja ma ei taha teilt viimast võtta. Sööge, mina aga vahin, kui teie sööte.”

Friday, January 7, 2011

Saare minia ei joo ega kaaberda ringi

PILDIL: Olukord Pilistvere kirikumõisa ümbruses suvel 1721.a. (EAA f 914. n 1. s 152, lk 11; halduspiiride kaardiserver Kupits, EAA). Kohus on ühe naise ja ühe mehe pannud noore Eistvere Christini vastu hooramissüüdistuse asjus tunnistama. Küla ei ole süüalust omaks võtnud, kuid ka vähemalt üks tunnistaja on kaugeltnurga-mees, kes elab metsa taga. Kaugetel piiridel, nn remota locas elavad isikud, nn piirimehed teavad palju paremini, mis külas sünnib.
Suubudes lapsepõlve, hakkavad meie südametes helisema imeilusad kandlehääled. Ma raugen oma kaugete aastate helesinasse, mil ma esmakordselt sattusin Öökulli küla veehoidla juurde - mis oli ju minu isa rajatud! Kuidas siis küll lõhnasid kodukopli heinad, käod kukkusid keset palavat suve ja maanteede tolm kandis edasi õielitreid.
Nüüd on nendestki aastatest jäänud tolm. Vaid tähtede kaar jääb, millest tuleb valgus. Mäletan, kuidas pugesin julgelt läbi rohekasse vette kummarduvate leinapajude, istusin tundide kaupa tiigi värske helendava vee ääres ning ajasin karjapoisi kassimärsi ja lutupilliga taga kilbukaid ja vesikuppe veepinnal, ometi neid kahjustamata. Püüdes ka mitte häda teha konnakullestele, keda Mitšuurini sovhoosis oli miljoneid.
Nendest vaikustest on jäänud kaja, kuid ometi rajasid need ümberlülitusi ja kontakte minus eneses. Ma märkasin lähenemas helesiniste silmadega tüdrukut. Noorusärevusega segunes nüüd seninähtamatu tunne, armumine. Naiselikkusest ei olnud vaja mitte eeskujusid, vaid tagalat. Eeskujusid oli filmikangelannadest vaja naistele endile: näiteks Saare mini ei joo ega kaaberda ringi.
Külades on noorte poiste ja tüdrukute suhetel hoopis teine tera.

Sunday, January 2, 2011

Üks õpetlik lugu

Vineerist ja pealuust möödudes puutus Nataša juhuslikult selle vastu ja ta palitule jäi must jälg värvist, mis ei kuivanudki ära.
"Ettevaatust! Ärge minge ligi!" karjus Gleb.
Kõik võpatasid ja jäid rusutult vait. Isegi mitte eriti kogenud silm võis eksimatult näha, et kõigil oli tuju äärmiselt sant.
Sosistasin silmakirjaks Glebiga ja teatasin siis äärmiselt lõbusalt:
"Gleb ütles, et Õepoeg teeb tihti säärast nalja. Algul lukustab ukse, siis aga teeb jälle lahti."